Ma ei tea miks, aga mulle pole kunagi Tartu väga sümpaatne olnud. Iga kord, kui ma mõtlesin Tartu peale, tuli mulle silma ette külm ja kõle tuul ja selline imelik linn, kus ei juhtu kunagi midagi toredat ja on lihtsalt igati mittemidagiütlev. Tõesti ei tea, mis mul selle Tartu vastu olnud on, aga lihtsalt selline suhtumine on mul küll olnud, et siia ma parema meelega jalga ei tõstaks.

Aga teate, kus ma olen? Ojaaa, Tartus olen! Ja juba lausa eilsest saadik, ning halleluuja – mitte ühtegi ebameeldivat seika, ei midagi morjendavat, päike siras taevas…Okei, tuul oli, aga selle vastu ei olnud mul midagi, sest täitsa palav ilm oli ja see oli pigem mõnna.

Miks ma siia sattusin, eks ikka töö. Kui just tööks saab nimetada seda, et mind kutsus külla hotell Sophia, mis on Tartu kõige uuem hotellike, avati ta alles poolteist kuud tagasi. Lisaks hotellile on siin ka restoran nimega Fii, mida me samuti külastama “pidime”. Tundke nüüd mulle kõik kaasa, küll on mul raske elu ja suur taak peal selle töövärgiga. Käi kaunites hotellides ja söö imelist toitu…ÕUDNE! Aga no natukene nüüd järjekorras asjadest.

Eile päeval pakkisin ma Lentsu kokku ja sõitsin koos sõbrannaga rongiga Tartusse. Alates Rakveres käigust olen ma avastanud, et ma armastan rongiga sõitmist – Elroni esimene klass on super mugav! Eriti just vankriga rännates. Juba Tartusse jõudes avastasime, et siin on totaalne suvi. Päike paistis, inimesed sagisid ringi ja meie võtsime suuna hotellini.

Hotell Sophia asub Lõunakeskuse taga, tegelikult on nad isegi ühendatud, et ei pea jalga õuegi tõstma, et Lõunakeskusesse minna. Ma muuseas jätsin Mari maha, sest ma mõtlesin ise, et noh, siin ju spad pole ja tal võib-olla igav, aga tegelikult on siinsamas Lõunakeskuses lapsel nii palju teha, et kui mul kunagi veel Tartusse asja on, siis kraban Mari ka kaasa ja tean juba paremini, et tegevusest puudu ei jääks.

Kuna meil oli kõht megatühi, siis jalutasimegi ringi mõttega leida mingi söögikoht, aga lõpetasime ikka miskipärast mäkis. Sellised daamid, ainult gurmee peal väljas, hehe. Lisaks käisin ma Takkos, kust ma ostsin Lentsule endale teadmata põhjusel riideid ja veel kaks suvemütsi. Ma olen haige inimene, sest kui ma kuu tagasi mõtlesin, et suvemütsi oleks vaja (ja ma ostsin selle suht kohe), siis nüüd on see mõte mul iga kord peas, kui ma kuskil vähegi shoppan ja nüüd võib Lende varsti avada enda suvemütside näituse, neid on mingi miljon. Nagu… mitut suvemütsi üks laps vajab?!

Hotelli tagasi jõudes panin Lentsule uue rüü selga ja kuna meie tuba on uus ja väga valgusrikas, siis tegin mõned pildikesed kah. No kas ta pole mitte nunnuke?

Natukene vegeteerisime veel toas, mina töötlesin pilte, tegin tööd, panin Lentsu väikesesse unne ja lõpuks oligi helge hetk käes, millal sai jälle sööma minna. Mõni ime, et ma muudkui kosun – ei ole siin ilmas teist nii head asja, kui süüa. Ja kuigi mulle meeldib ise ka väga süüa teha, siis eriti meeldib mulle süüa restoranides ja just uusi asju. Siis saab kindel olla, et roa on valmistanud oma ala ekspert ja suurem tõenäosus on see, et uus asi väga hästi maitseb, selle asemel, et seda ise kodus teha üritada, feilida ja siis öelda, et ah, mulle ei maitse karbid/kala/sibulasupp/mis muu iganes asi, sest ma proovisin seda ja see ei maitsenud hästi. Kui proovid midagi uut, siis võimalusel mine restorani või otsi mingi sõber, kes sulle seda rooga kokata oskaks.

Väike Lents hotellis iluunest ärkamas

“Jee, nii mõnus uni oli!”

Hotelli restoran Fii asub Sophia teisel korrusel ja tegemist on üsna keskmises mõõdus, valgusküllase ja puhta stiiliga kohakesega. Meile toodi kohe söögitool ja pudelike vett, kuni me otsustasime, mida me süüa soovime. Kaua see aega ei võtnud, sest menüü on lühikene ja konkreetne. Ma umbusaldan alati kohti, kus on sada asja menüüs. Miskipärast tekib mul kohe mõte, et vaevalt, et see kokk nüüd miljonit asja mulle värsket valmistaks ja et ta neid kõike ka imeliselt teha oskaks. Fii menüüs on viis eelrooga, viis pearooga ja neli magustoitu. Midagi igale maitsele, kuid samas pole asja keeruliseks aetud. Fii menüüd saad vaadata SIIT.

“Mida võtta, mida jätta?”

 

Lents vaatas enamuse ajast aknast välja ja imetles vaadet

Mereannifänn nagu ma olen, valisin mina eelroaks krevetisalati ja Krissu forelli tartari. Ma pean tunnistama, et kui toidud lauda saabusid, olin ma Krissu peale kade, sest tema toit nägi nii ilus ja värvikas välja. Minu oma tundus nagu suvaline hunnik kapsast. Kui ma esimese ampsu võtsin, siis ei hoolinud ma enam sugugi Krissu toidust – mu salat oli NII HEA, et ma kindlasti proovin midagi sellist ka ise kodus teha. TUNDUB mittemidagiütlev, aga samas nii värske, nii palju erinevaid maitseid. Krõmpsuv kapsas, mõnus wakame, magus melon ja värske kurk, kõik peenikeste ribadena ühte sulanud ja seesamiseemnetega üle raputatud. Ja aeg ajalt sattus hamba alla suussulav ja ideaalselt küpsetatud krevett. Kui ma tavaliselt eelistan hiidkrevette, siis see oli just õige. Kõik oli imeline! Ei tea, kas oleks imelik homme seda karbiga kaasa osta, et rongis sellega lõunatada?

Oh appi, kui hea! Ausalt soovitan siiralt proovida, kui Fiisse satute, see on imeline! Maksab 7€ ja täidab kenasti kõhu.

Ma Krissu toitu ei proovinud, sest ma mõmisesin enda salati kohal, aga Krissu sõnul oli väga hea – ma ei kahtle.

Mida ma veel soovitan – Fii leib! Blogilugejad juba teadsid öelda, et seda saab vist kuskilt osta kah, aga see oli nii hea, soe, krõbedate seemnetega ja eriti veel võiga koosluses. Ou. Mai. Gaad. Kui. Hea.

Almaš taevaisa, palun saada mulle selline leib, aga 100x suuremana :D

Pearoa tellimise ajaks oli kõht juba omajagu täis, aga no mis sa ära teed, kui aplus ei anna asu. Mina võtsin Fii “rameni” ja Krissu veise. Siinkohal pean ütlema, et mulle maitses Krislyni veis rohkem, aga minu rameni puljong oli väga-väga maitsev. Ärge laske ennast eksitada sõnast “tsilli”, mis menüüs rameni all oli – see pole üldse vürtsikas. Ma pole suur vürtsisõber ja ma ei tundnud midagi vürtsist, nii et on sobiv ka minusugustele tsillivaenlastele.

Fii ramen, väikse tsilliga (nagu te kausist näete, oli seal vaid moe pärast kaks tükikest)

Veis grillitud rooma salatiga

 Katebackdrop|Backdrops Sale for Photography

Niisama ringi vaatamas

Magustoidu ajaks ägisesime mõlemad ja ütlesime, et meile ei mahu enam grammigi sööki sisse, aga teenindaja nii kenasti veenis meid, et naljaka nimega magusroog, astelpajuhüüve, on väga mõnus ja kerge magus amps, mida me kindlasti proovima peame. No lasime ennast ära rääkida ja jumal tänatud! See oli mega hea. Ma isegi ei saanud aru, misasi see “hüüve” oli, ju siis oligi hüüve :D Nagu mahe ja mõnus kreem, koos mõnna karamellijäätisega.

Ühesõnaga, kellel vaja Tartus ööbimiskohta, siis julgen soovitada küll. Teenindajad on sõbralikud ja vastutulelikud, toad ilusad ja mugavad (lõpuks ometi hotell, kus on Telia telekapakett!!! :D) ja restoranis saab kõhu head toitu korralikult täis. Kes tartlastest veel käinud pole, siis soovitan üle kaeda. Ja kui keegi niisama Tartust läbi sõites Lõunakasse shoppama tuleb ja kõht tühjaks läheb, hoidke mäkist eemale ja astuge hoopis Fiisse sisse. Te ei kahetse!

Printed pattern backdrops for child photography

Meie lähme nüüd vaatame üle, mida hommikusöögilaud endast kujutab* ja tangin ennast kohvi täis, varsti saab juba pildistama asuda! Siis on kogu töö siin Tartu linnas tehtud ja saab koju tulla. Oii, te ei kujuta ette ka, mis head asjad mind kodus ootavad, aga sellest juba mõni teine kord.

*Esimest korda elus nägin hommikusöögilauas krõbedat peekonit, mitte seda lödi jama, mis tavaliselt hotellides ja spades on!

Ps! Sooduskoodiga “mallukas” saate toa hinnalt 10% alla!

Jaga: