Ma tahtsin lihtsalt teada anda, et ma olen elus! Lihtsalt nii palju on rabelemist ja mul on praegu pidevalt segadus, et oot-oot, mis päev üldse mida toimus. Põhiline on see, et Petra tuli. Nõnda olengi ma temaga aega veetnud, sõpradega grillimas käinud, sõbranna tüdrukuteõhtut pidanud ja kogu selle kõige sees üritanud elus püsida. Ma ei ole harjunud nii palju…ringi käima :D Minu natural habitat on ikka oma kodus, Nelgi metsa pervel.

Selle nädala sees sai ühe korra käidud sellises kohas nagu St. Patrick ja veel hullem… mingi Shamrock. Ma vist olen tõesti nii saksapreiliks ära läinud, et kui keegi ütleb, et võiks välja minna, siis ma mõtlen selle all restorani ja klaasikest punast veini. Seda räigem oli istuda mingi kleepuva laua taga, kus söök on mingi näkane kanatiib või kuskil baaris, mis haises nagu higi ja sitt ja kus liginevad mingisugused mälleris vennad, kes külla tulla tahavad. Ma küll vastasin, et mul lapsed magavad ja ma ei tea, kas mu abikaasa oleks väga rõõmus, kui ma võõra mehe koju tooks, mille peale mult küsiti, et ISSSAND, KUI VANA SA SIIS OLED?! Ikka 90 sõbrake, ikka 90…

Ütlen jumala ausalt, et ma olen too old for that shit. Taksojuhiga just arutasime, et kas väljas viitsivad mööda baare ronida ainult vallalised? Selles suhtes, et mina ka ei ole ja ikka näed, sattusin baari, aga nagu ÜLDISELT. Ma ei kujuta ette, et ma viitsiks niimoodi oma aega veeta rohkem kui kord poole aasta jooksul, kui sedagi. Olen ma nüüd liiga pirtsakas, vana või lihtsalt peopidur, kes seda teab, aga kuidagi nagu niiii ebameeldiv oli.

Ühesõnaga, ma olen VÄSINUD! Aga ma andsin endale püha lubaduse, et kuni Petra on Eestis, siis kasutan ma sellest iga momenti, mis tähendab, et kui ta tahab minna Patrickusse, siis ma manan endale näkku universumi suurima naeratuse ja lähen Patrickusse ja söön seda juustupalli. Ja kui Petra tahab, et ma talle külla kaarte mängima läheks, siis ma lähen. Ja kui Petra tahab minna õuduse tuppa kust püksi hirmutatet saama, siis me lähme ka. Kuna mul on teisi sõpru veel, siis tuligi sinna mahutada veel seesama grillimisõhtu, mis oli väga-väga äge ja noh tüdrukuteõhtu muidugi ka. Saime jahiga sõita ja puha ja… Ja nüüd ongi nii, et täna käisin uuesti Petra pool ja nüüd leidsin esimese momendi blogida. Jehhuu! (kell on pühapäeva öösel kell 1… või peaks ma ütlema esmaspäev… kuupäevaliselt on esmaspäev :D).

Teate, kui raske on sellist elu kahe lapse kõrvale mahutada. Hulllumeeeee-eee-eeelne! Põhimõtteliselt on mul valida, et kas ma lähengi ainult paariks tunniks (paar-kolm tundi on tegelt päris piisav aega “lustida”), minna koos lastega, või minna eriti haardkooriks nagu tüdrukuteõhtul, et käin vahepeal kodus Lendele süüa andmas ja lähen siis peole tagasi. Oh sa pele, nõuab see alles viitsimist. Ja nagu te teate, olen ma maailma viitsimatum, aga mõnikord sõprade nimel peab.

Ma ei imesta, kui ma ise ka varsti haigeks jään, nagu mul need lapsedki siin-seal jäävad. Keha annab alla ja ütleb, et aitab! Lama kodus, nagu jumal sind lõi :D Õnneks teisipäeval lähme kaheks päevaks spasse ja seal kavatsen ma küll lamada, massaaži saada ja  voodis lebades sarju vaadata.

Homme üritan ma oma meiliasjad korda saada. Kas kelllegi on veel nii olnud, et lambist gmailist ei tule kirju läbi? Alles siis, kui inimene teise kirja saadab, siis näen nagu esimest ka, kuigi ma ise ei ole eelmist avanud. Väga tüütu. Ma olin oma Elisa arve niimoodi maksmata jätnud :D

Ah, mida ma enam ikka lobisen. Igatahes sai tõestatud see, et kui väga aktiivselt päris elus suhelda, siis lihtsalt ei ole enam jaksu siia ka jõuda, kuigi mul on igast asju rääkida. Homme kirjutan ma oma eksiperimendist olla nädal aega peapesuta (teeskleme, et see on “eksperiment”, mitte see, kuidas ma iga h0mmik ärgates vaatasin, et ah, kannatab veel tänase ära :D).

*aasta lause tuli vist ära

Jaga: