Ma tahaks öelda, et mul ei ole reisiärevust, aga mu triljon ohatist väidaksid vist vastupidist. Eile sain taksoga ühe saadetise ja kui ma sellele õue järgi läksin, vaatas taksojuht mind vähemalt sellise õõvastusega, nagu mul oleks suu- ja sõrataud. Vähemalt paistetus hakkab juba alla minema ja tahaks loota, et nädala lõpuks näen ma juba midagi inimeselaadset välja.

Olin natukene selle pakkimise pärast stressis, kuni üks hea lugeja kirjutas ja mõned soovitused andis. Näiteks, et ühe käsipagasi kohvri asemel võiks soetada käsipagasi mõõdus seljakoti, siis on rohkem käsi vabad. See oli üks hea soovitus, sest meil on ju tegelikult väga suur vankrikott kõigele lisaks kaasa tassida. Üldse on meie pagasilimiit seesama vankrikott, neli käsipagasit ja üks äraantav kohver.

Käsipagasitest üks on Mari oma. Selleks soetasime sellise kohvrivariandi, millest saab lennukis istmest väikse voodi teha. Kuna Lendele eraldi kohta pole, siis on see mu ainuke lootus, kuidas lastel vahepeal ruumi liikuda ja lebotada on. Samas võib-olla on need lennukiistmed ainult täissuuruses inimesele naeruväärselt kitsad ja lastele okeid? Igatahes sellise kohvri miinuseks on ainult see, et sinna ei mahu peaaegu mitte kui midagi sisse. Olin pikalt kahe vahel, et kas ma hakkan ikka seda kaasa võtma, või asendan selle tavalise kohvriga ja palvetan, et saame kuidagi lennukis hakkama, aga no nüüd meil tegelikult ruumi mõttes on võimalik asjad ära mahutada mujale ka, seega teen proovi. Sinna mahuvad ideaalselt Mari ja Lende lõbustused lennu ajaks.

Selle kohvri, mis pagasisse anname, pakkisin eile ära. Sinna läksid kenasti esmaabivahendid, ravimid, minu meigi- ja iluvärgid, lisaks igasuguseid totsikuid, potsikuid. Lisaks muidugi laste riided ja 90% minu enda riietest kah. Ma olen muidugi kindel, et ma veel loobin suht suvalt asju kottidesse ja kohvritesse, kohapeal avastan, et olen ainult jama kaasa tassinu ja kõik tähtsad asjad maha unustanud. Laias laastus vahet pole ja üle pingutama ka ei viitsi hakata. Nagu seal kirjas soovitas – pakkige kolmeks päevaks, selle aja peale saate kindlasti võimaluse asju pesta või vajadusel uusi osta. Me päris kolmeks ei pakkinud, aga no kuue nädala jagu asju ka tassida kaasa ei oska nagu.

Lisaks tundub võimatu aru saada, et mida võetakse kuueks nädalaks kaasa. See on nii pikk aeg, aga samas ei ole ka päris kolimine kuskile, et nüüd pool elu kaasa pakkima peaks. Oeh, näiteks, mis mänguasju lastele kaasa võtta? Või oleks need mõned asjad arvatavasti targem ikkagi kohapealt osta.

Kindlasti võtan kaasa kaamera ja telefonid ja arvutid ja Mari üllatuseks ka tahvelarvuti. Me oleme seda tema eest sama kiivalt varjanud, kui litsmees naise eest enda telefoni varjab :D Sellest saab meie viimase võimaluse päästevahend lennukisse, tõmbasime sinna ka igasugust offline kraami peale.

Üldse on see elu praegu viimasel kahel päeval jube kaootiline. Täna lähen Lotte oma hoiukoju, mina pean juuksurisse jõudma ja lähen vaatan, kas günekoloog on nii helde ja suskab mulle ehk ka selle spiraali sisse. Sedapuhku olen targem ja kammin enne valuvaigisteid ka sisse.

Muidugi olen ma rabelenud, et töö- ja koduasjad ka korras oleks mineku ajaks. Seega palun mitte pahandada, et ma nüüd järgmistel päevadel omajagu tootearvustusi ja loose teen – minevikumallu on pidevalt arvanud, et aega on maa ja ilm, mistõttu ma muretsen tulevikumallu pärast, kes kindlasti ei taha oma puhkust alustada poolikute töökohuste lõpetamisega. Andestate mulle, eks, onju, pliis?

Toad on enam-vähem korras, mul on ainult kahju, et seda kirbukat ära teha ei saanud, kuidagi nii vastikult palju ASJU on siin elamises. Blogiasjad on ka peaaegu jonksus, asjad peaaegu pakitud ja no PEAAEGU oleme kohal ka. Kui ainult Mari lõpetaks korrutamise, et “Lennuk on katki!” :D

Jaga: