Ma ei ole kindel, miks ma teile siin nii põhjalikult oma päevadest ja mokkadest ja spiraalidest olin mingi hetk rääkima hakanud, aga kuna ots on lahti tehtud, siis kuidas ma nüüd siis jätan teid igapäevaste update’ideta. Nagu ma viimane kord kirjutasin, siis oli mul päev enne reisi pandud aeg günegoloogi juurde, et ta mulle uue spiraali paigaldaks. Olin juba valmis nagu usin pioneer, kümnemeetrine spiraalipakk riiulis ootamas, kui mulle helistati registratuurist.

“Tere, tahtsin teile täpsustada, et esmaspäeval teile ikkagi ei saa spiraali paigaldada”

-“Miks?”

“No sest esimene visiit kirjutab ta teile spiraali välja, räägib sellest vahendist ja järgmine kord ostate selle apteegist välja ja siis ta alles paigaldab.”

-“Aga mul on spiraal olemas ja vahendist räägiti mulle juba eelmise korra esimesel külastusel. Mida tal mulle nüüd uut rääkida oleks terve visiidi aja?”

“See oli teine arst ju!”.

-“Et siis erinevad arstid räägivad samast vahendist täiesti erinevat infot, lausa pool tundi? Terve visiidi aja? Paigaldamine kestab ju mingi paar mintsa, ehk ta ikka leiab suure lobisemise sees selle momendi?”

“Ei no mina ei tea, minule nii öeldi, et vaevalt, et te suudate arsti ära rääkida teile kohe esimesel visiidil spiraali paigaldama.”

-“Ahsoo, et siis see ei ole ikkagi kindel, et ta EI paigalda? Et te ütlete, et ma pean teda moosima hakkama,” pärisin ma juba natukene naerda turtsatades. See oli nii sürr olukord, mida ma oma peas ette kujutasin. Kuidas ma astun kabinetti, nutan, anun, palun, ahastan. Ja siis arst kaalub, et no ma ei tea, kas teeme või ei tee.

Ühesõnaga lubasin registratuuritädile, et ma ikkagi hea meelega ei tühistaks oma aega ja lähen siis proovin oma õnne “moosimises”.

Läksingi esmaspäeval kohale. Lõin oma spiraalikarbi letti ja palusin, et see mulle sisse susataks.

“Ok” vastas arst tuimalt.

“Pjuksid võta palun ära, heida tooli piale pikali,” lisas ta veel tuimemalt.

Samal ajal, kui ma seal püksata aega parajaks tegin, uuris ta, et kas mul päevad ei olegi hakanud. Eitava vastuse peale küsis ta, et kas ma rasedustesti olen teinud. Minu jaatava vastuse peale küsis ta: “No, ja mjis sjee njaitas?”. Nagu mida küsimust. Jah, see oli positiivne ja ma ikkagi nalja pärast tulin endale spiraali paigaldama või :D Loomulikult oli negatiivne. “Ok,” vastas ta jälle ja lisas kurvalt: “Ilma pjaevad, spiraali panna natukene valusam!”.

Ma pidin juba pildi tasku panema. Eelmine kord oli juba niiiii valus, et mõte sellest, et sellest VEEL VALUSAMAKS minna võiks, tundus utoopiline. Aga mul polnud suurt midagi teha ka, sest seda spiraali ma saada tahtsin ja päevasid ootama jääda ka ei saanud, sest noh, ma ju tenerifel, eksole. Seega pigistasin silmad kinni ja palvetasin armsa taevaisa poole, et ta mulle halastaks ja päris KÕIGE valusamat kogemust ei saadaks.

Samal ajal, kui ma seal dramaatiliselt palveid lugesin, ütles arst ühtäkki: “Vjalmis!”.

Saate aru?! Mitte midagi! Ma ei tundnud peaaegu mitte midagi! Ja valus polnud üldse. Seega kõik, kes mu eelmise spiraali paigaldamise postituse all hädaldasid, et peale minu jutu lugemist ei julge mitte kunagi seda paigaldama minna, siis võite maha rahuneda ja soovi korral ikka minna, sest nagu see kogemus näitas, ei tähenda ükski eelnev kogemus mitte essugi. Isegi mitte ENDA kogemus, nagu näha. Kõik inimesed on erinevad ja valulävi on erinev ja… ma ei teagi miks, aga näed. On kogemus mega valusa paigaldusega ja mega mittevalusaga.

Ja kui eelmise paigalduse järgi määris mul mitu mitu kuud, siis nüüd on nii, et viis peale peale paigaldust ei ole mul päevi endiselt hakanud, ei mingit määrimist ja mul on tunne, et vist ei hakka nagu ka? Niiet vot mulle lopsu, sedapuhku läks kõik nigu kenasti ja polnud mingit valu ega miskit.

Nüüd olete jälle kenasti kurssi viidud mu isikliku elu ja naiseks olemise rõõmudega, saame jälle päevaga alustada :D

Tahaks, et mu ohatisekohad ka ära paraneks näost, saaks inimese mooda pildile ka jääda :D

Jaga: