kuidas me “Los Gigantesesse” tulime

Me asusime siia teadmisega, et meie elukoht on Los Giganteses. Teisel päeval jalutasime Lidlisse ja kuna meil oli nii palju asju, siis tellisime takso, et koju saada. Aga mul telefoni kaasas polnud, enda aadressi ma ei teadnud, lootsin, et saame taksojuhile lihtsalt kätega seletada, et kus me elame. Ega nad siin inglise keelt väga ei mõista, aga no see teda üldse ei paistnud heidutavat, et meil aadressi pole. Fun fact – siin ei aeta peaaegu midagi aadresside järgi. Enamike kohtade kohta saab öelda mingi nime. Ala, viige mind selle resto/hotelli kõrvale ja siis edasi vehidki käega, kuni ta su maja ette jõuab. See on siin täiesti tavaline.

Küll aga oskasin ma talle öelda, et me elame Los Giganteses. Tema näitab käega üles: “Los Gigantes?”. Mina raputan pead, sest ma tean ju kenasti, et me tulime altpoolt ja no kuidagi ei tundu loogiline, et me vastassuunas koju saaksime. “No, no. Los Gigantes!” korrutan ma veel ja näitan käega allamäge. “Near the Beach!”.

“Aaaa. Playa de la Arena!” noogutab juht ja toob meid koju.

Nii saime me teada, et me ei ela mitte Los Giganteses, vaid hoopis Playa de la Arenal. Ega see vahe tegelikult suur pole. Ühest teise jalutab paarkümmend minutit, aga kohalikele on see ikka suur vahe, kas sa elad Los Giganteses või Arenal või üldse Puerto Santiagos. Need on siin kõik kenasti rivis. Alguses meie oma Arenaga, siis Puerto Santiago ja siis alles Los Gigantes. Vot kui tore, et me selle vähemalt juba teisel päeval siin teada saime. Abiks seegi.

Praegu oskan ma selle rajooni kohta siin öelda nii palju, et peredel soovitan ma Los Gigantesesse tulla küll. Kindlasti 100% rohkem, kui kõige popimasse kohta, Playa de las Americasse. See on seal turismimagnet ja pidu käib peo otsa – kui see on see, mida sa tahad, siis minge muidugi sinna. Seal võib õlle baaris euriga kätte saada. Siin on aga selline rahulik ja vaikne ja mõnus, rand on lähedal, head söögikohad (ja sitad ka!), kõik kuidagi kulgeb tsillilt. Muidugi ei saa öelda, et ööelu nüüd üldse ei oleks. Siikandis on ikka baarid ja pubid öötundideni lahti, lauldakse Karaoket ja tantsitakse, aga no neid kohti lihtsalt pole nii palju, et häirima hakkaks kuskiltotsast neid, kes magada tahaksid.

Ma muidugi olen siin nii vähe olnud, et mingit adekvaatset ülevaadet anda, et kuhu siin täpselt tulla ja mida teha, aga eks ma jooksvalt üritan küll, sest siia tulles oleks nii palju lihtsam olnud, kui ma poelks kohe esimese asjana koperdanud jube nadi toiduga kohtadesse ja teadnud, kuidas ja kust mida osta. Ma luban, et reisi jooksul ma kindlasti teen sellise väikse postituse soovituste ja laitustega.

Ma kuulsin enne, et ah, seal Los Giganteses on nii igav, midagi teha pole. Võib-olla on asi selles, et me midagi jube erilist ei tahagi teha, aga siin saab tegelikult väga palju ägedat teha. Näiteks saab Los Gigantese sadamast minna paadiga vaalasid ja delfiine vaatama (me lähme!). Nii Playa de la Arenas kui ka ühes väiksemas, mille nime ma ei tea, on süsimusta liivaga rannad, kus saab lainetes sumada ja vesi on soe-soe-soe. Praegu igatahes küll.

See on see väiksem rand, millest paremale jääb Playa de la Arena ja vasakule Los Gigantes (ja Lidl :D)

Los Giganteses on ka ägedad (ja tasuta!) looduslikud “basseinid”. Naljakas on see, et kõik viidad suunavad turiste ühte eriti ohtlikkusse ja mitte väga mugavasse kohta, kui 10 minutit jalutamist ja oled palju mõnusamas kohas. Teekond sinna on pidi rannaäärt…või no kõrget kaljuäärt ja on omaette vaatamist väärt.

Selge ilmaga on üle ookeani näha vastassaar, ägeeee! Selle pildi ma tegin selle “vastu valgust” fotokonkursi raames, aga mulle meeldis palmilehtedega rohkem 😀

Parim käruvalik reisiks. Käib piisavalt väikseks kokku, aga saab hakkama iga maastikuga, on mugav lükata, liigub kergelt ja häda korral mahutab kaks last ka sisse. Parim valik mul!

Mänguväljak ise ei olnud suurem asi, oli mingi hotelli oma, aga no vaade!!

Jäätisenägu!

Ja siis lõpuks oletegi kohal. Ps! Kui te seda vaadet näete, siis te olete natukene liiga kaugele tulnud ja olete suht lõksus 😀 St, kes ilma vankrita liiguvad, siis saab sealt ka alla, aga me olime vankriga ja pidime natukene tagasi rändama. Pole lugu, trenni tuleb teha! 😀

Näete, pildil seal all on näha väikselt inimesi, seal ongi selline nagu… loigukene, kus ongi see “bassein”. See tundub siin üliväike, aga tegelikult olime meie lihtsalt jube kõrgel.

Siis, kui ma palun Kardol minust ka ÜHEGI pildi teha, siis muidugi ta fokuseerib minu selja taga olevat kivi 😀

Mida ma teile nende basseinide kohta ütlen – seal on krabid! Suured krabid ja väiksed krabid ja mustad krabid ja punased krabid ja nad lihsalt vahivad sind ja klabistavad oma sõrgu. Tegelikult nad kardavad inimest ja ei tee mitte midagi, lähenedes lähevad ise eemale, aga nad tunduvad mulle alati nii hirmutavad ja ma ei julgenud jalgu põhja panna, sest see oli kõik hästi kaljune ja mu loogika ütleb, et kui nad serva peal on, siis nad võivad vabalt vees ka olla.

Kui me selle suure reisuga ühele poole saime, siis läksime tagasi Playa de la Arenasse ja otsustasime sööma minna. Läksime soovituse peale Bombay Babu’sse. Vot sinna soovitan raudselt minna. Ülihea söök! Ja seda ei saa siinkandis just paljude kohtade kohta öelda 😀

Väike suupistevalik kahele – me sõime neljapeale ja lisaks veel hunniku karrit ja muud kraami. Jäänuseid sõin veel täna hommikusöögikski 😀

Vot selline Lääne-Tenerife jutt teile siis täna. Eks ma kunagi tulevikus räägin veel siinsest elust ja olust, nagu öeldud, aga kui teil on küsimusi, siis proovin välja uurida ja teilegi teada anda. Head päeva, ma lähen nüüd vedelen basseini ääres :D!