LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED

kuidas ma heaks lapsevanemaks olemist õpin

11. detsember 2017

Tere uut nädalat, sõbrakesed! Kuidas oleks parim oma nädalat alustada, kui tagasihoidliku õppetunniga, mis võib-olla annab teile laste kasvatamise kohta uusi mõtteid ja näpunäiteid. Aeg-ajalt loen ma ikka erinevaid raamatuid, mis õpetavad lapsi kasvatama. Mitte, et ma arvaks, et mingi üks raamat seda õpetada suudab, aga erinevaid nippe ja trikke võib ju endale koguda küll. Eriti tore on, kui lugedes mõistad, et ma olen seda viga teinud ja nüüd tean, et seda annab ka teisiti lahendada, kui vanamoodi. Natukene lohutab ka see, et kuigi TAHAKS ju olla see maailma-parim-ema, siis selliseid raamatuid lugedes saad aru, et teised teevad ka valesti ja ei käitu alati õigesti. Mitte ainult mina.

Mul on Elisa e-raamatus üks põnev raamat pooleli, aga sellest ma räägin mõni teine kord, kui huvi pakub. Täna tahan ma rääkida raamatust “Tark lapsevanem”. Ega ma sellega ka ausalt lõpuni jõudnud pole, aga ma olen jõudnud piisavalt kaugele, et ma kasutan sealt saadud mõtteid igapäevaselt. Ja hämmastav on näha, et see töötab.

Ühesõnaga. Esiteks rõhutab raamat, et lapsevanematele pannakse niigi peale tohutu koorem. Nii enda, kui ühiskonna poolt. Me tunneme, et me peame alati olema parimad lapsevanemad, sest muidu me keerame oma lapsed pekki. Me ei tohi ärrituda, sest muidu me keerame oma lapsed pekki. Me ei tohi iial teha ühtegi vale liigutust, sest muidu, guess what, lapsed on kohe pekkis. Selle pärast soovitatakse kohe alguses ennast võtta nii nagu sa oled – inimesena. Enamik lapsevanemaid tahavad oma lastele nagunii parimat ja ennast pidevalt piitsutada, et kas ma ikka olen see kõige-kõige, on mõttetu ajaraisk. Me kõik oleme üsna kõige-kõigemad, lihtsalt, nagu inimestel ikka, on ka meil omad head ja vead, mis tulenevad juba meie lapsepõlvest ja iseloomust ja muust sellisest.

Hea vanem lubab endale olla tõeline inimene, sest lapsed oskavad raamatu sõnul hinnata oma vanemate puhul ehedust ja inmlikkust. Vastupidisel juhul kasvavad lapsed, kes räägivad oma vanematest, kui masinatest, kes käskisid-kamandasid-korraldasid-õpetasid, aga iial ei olnud niiöelda nemad ise.

Ma tean küll paari sellist inimest, kes sõprade seltskonnas on ühed ägedad ja humoorikad kujud, aga oma lapse ees muutuvad paanitsevateks mammadeks ja papadeks, kes on iga asja peale paanikas: “Võta talt see käest, ta lämbub ära!!”, “Anna talle juua, ta sureb janusse!”. “Äkki tal on külm?”. “Pane telekas kinni, ta näeb seda!” jne. Lõbusate inimeste hüsteerilised varjud. Nii imelik on seda vaadata. Mitte, et ei tohiks lapse järgi vaadata, aga selline pingeline ja negatiivne olek ei ole tore ei lapsele, ega nendele, eks samas ruumis viibivad.

Olen ka võõraste inimeste puhul täheldanud seda, et mõnele vanemale ei sobi mitte miski, mida laps teeb. Ala näed kedagi poes: “Tule nüüd, ära näpi neid asju! Tee ruttu! Ära võta seda! Vaata ette! Ei, me ei võta komme! Sa oled inimestel ees! Ära ole nii riiuli lähedal, sa ajad asjad maha!”. Et nagu ükskõik, mida laps teeb, midagi ei sobi. Kurb tegelikult, sest tegelikult vaevalt, et üks laps suudab nii palju “pahandusi” teha ja väga paljud etteheited võiksid sellises näites olemata olla.

Raamat väidab, et kui paljusid lapse käitumisi vanem heaks kiidab, sõltub osaliselt sellest, milline inimene ta juba eos ise on. Mõni lihtsalt on leplikum ja tolerantsem, kui teine. Küll aga ütleb autor, et need kõige leplikumad vanemad on vanemate spektris ühed kõige raskemad, keda nn ümber kasvatada. Nimelt usub autor, et vanemad saab jagada kolme rühma: võitjad, kaotajad ja pendeldajad. Võitjad on need, kes kasutavad julgelt oma mõjuvõimu lapsele ja usuvad keelamisse, käskimisse, piiridesse, käskudesse ja kuulekuse eeldamisse. Kui vanema ja lapse vahel tekib konflikt, siis tavaliselt lõppeb see  nii, et vanem võidab, sest “mina ütlen nii”. Tihtipeale usuvad säärased vanemad, et lapsed tahavadki võimukaid vanemaid.

Kaotajad on siis need, kes lubavad oma lapsele ohtralt vabadust. Nad hoiduvad piire seadmast ja usuvad, et lapsed kasvavad kõige paremini siis, kui neid lubatakse olla nemad ise. Konflikti korral jääb peale alati lapse soov, mitte vanema tahtmine.

Kõige levinum grupp olla aga pendeldajad. Need on need, kes tunnevad tihti, et lasevad endale pähe istuda ja siis kui olukord juba väga närvidele käima hakkab, siis murduvad ja lähevad üleliia rangeks. Siis aga hakkab neil lastest jälle kahju, ning lasevad endale jälle nn pähe istuda. Surnud ring. Ma olen raudselt just sellest grupist.

Üldjuhul olla nii, et vanem, kes tunneb ennast energilise, terve ja rahulolevana, suudab tõenäoliselt taluda suuremat osa laste tegemistest. Kui vanem tunneb ennast hästi, siis häirivad lapse teod teda vähem. Igatahes proovib raamat selgeks teha, et ühtset “vastuvõetavat käitumist” ja “vastuvõetamatut käitumist” ei eksisteeri, sest see on erinev juba igal inimesel, vähe sellest, igal inimesel võib see olenevalt tujust ja seltskonnast muutuda. On vale ka arvata, et ema ja isa peaksid alati ühel nõul olema, sest nad on siiski erinevad inimesed ja neil ongi maailmast erinevad arusaamad ja seega ka taluvuspiir. Seega soovitab autor teha nii, et kui ema ja isa ei nõustu (mis olla tavaline), siis ei tasu moodustada lapse vastu ühisrinnet, vaid pigem seletada lapsele olukord ausalt ära. No näiteks nii: “Mari, issile ei meeldi kui sa vett tuppa tood, sest tema peab selle ära koristama, kui sina mängimise lõpetad.” Ja teinekord jälle nii: “Mari, emme ei taha, et sa neid oksi tuppa tassid, sest ta koperdab kogu aeg nende otsa ja saab haiget.”. Seda pole vaja ära märkida, et teisel poolel nendest tegevustest suva on :D


Põhiline, mis ma raamatust siiani juurde saanud olen, on see, et vanemad peaksid õppima kasutama heakskiitvat keelt, kuigi enamus teevad just vastupidist ja leiavad, et just see on lapsele kõige kasulikum ja õpetlikum. Suurem osa vanematest loob laste kasvatamiseks pinnase, mis on läbi imbunud hinnangutest, hukkamõistmisest, kritiseerimisest, moraali lugemisest, käsutamisest ja ähvardamisest. Need sõnumid näitavad lapsele, et teda ei hinnata sellisena nagu ta on. Kui te nüüd arvate, et MINA KÜLL selliseid asju ei räägi, siis noh, ma arvasin ka…

Väga palju näited raamatust on suunatud suurematele lastele (või kes tunduvalt rohekem seletada oskavad), aga no väike näide.

Laps kukub mänguhoos õnnetult. Mis oleks esimene refleks, mida talle nüüd öelda? “Mari, ma ju olen sulle öelnud, et ole ettevaatlik ja vaata, kuhu sa jooksed! Nüüd saidki haiget! No näita, kus sa haiget said, puhume peale.” Ma ei tea, minul näiteks tuleks vist kohe midagi sellist suust välja.

Aga… miks? Laps on saanud haiget ja esimese asjana saab ta moraalilugemise peale, selle asemel, et last lihtsalt lohutada. Kui meie oma abikaasa ees ninali käime, siis me eeldame, et ta aitab meid üles, mitte ei lenda meile kaela: “Kurat, Mallu, ma olen sulle sada korda öelnud, et äkki vaatad ka, kuhu sa jooksed, paras sulle, et sa siis ei kuula mu sõna!”. Oleks ju jube imelik? Aga miks me siis lastele nii teeme? (Ma ei tea, vb teie kunagi ei tee, aga noh, mina tundsin ennast küll ära).

Teine asi, mida vanemad kipuvad tegema, on sildistamine ja ähvardamine. Jälle näide. Jalutame terve perega ranna poole ja kuigi ma palun Mari, et ta hoiaks käest kinni, siis ta tahab siiski ise meie ees kõndida ja no lausa pikalt ees joosta. Kui me oleks kuskil metsas, poleks vahet, aga siin on paar autoteed vahel ja see on väha ohtlik, kui ta niimoodi silkab. Jooksen ühe korra järgi, haaran käest, aga tema sikutab ennast lahti ja jookseb jälle. Nii mitu korda, kuni lõpuks hakkab mul tulema: “Mari, sa oled väga paha tüdruk, kui sa niimoodi jooksed ja sõna ei kuula. Me ei lähegi muidu randa, kui sa niimoodi käitud! Ja jäätist ka ei osta, kui sa käituda ei oska. Siin on palju autosid ja sa võid väga haiget saada, saad aru????” Mis see tulemus on? Mari jään mulle käe otsa, aga on solvunud, nutt kurgus ja hea tuju on kadunud.

Mis oleks siis nende kahe näite nn õiged vanemapoolsed reageerimised? Raamat soovitab lapsele rääkida seda, mida sa näed ja arvad, mitte pidada loengut. Esimese näite puhul siis: “Mari, ma näen, et sa oled suures mänguhoos lausa ümber kukkunud! Kas sellele on vaja plaastrit või ainult peale puhuda?”. Laps näeb, et sa saad aru ta õnnetusest ja kuna pakud veel valikuvarianti ka, teebki laps valiku ja saab rõõmsalt edasi mängida. Kui sa hakkad korrutama: “See polnud ju nii valus, ei ole hullu,” siis sa põhimõtteliselt surud tema valu ja tundeid maha. Miks mitte öeldagi: “Oi, ma näen, et sa oled hirmsasti haiget saanud, puhume peale!”.

Teise näite puhul, mis meil juhtus muuseas eile, püüdsin ma Mari kinni ja rääkisin talle: “Mari, mulle tundub, et sa oled randa minemise üle nii rõõmus, et tahad kohe kiiresti sinna jõuda, kas on nii? Äkki jookseme  maad koos ja siis jalutame issi ja titaga edasi? Siin on väga palju autosid ja muidu võib õnnetus juhtuda, kui sa üksi jooksed.”  Mari oli nõus, jooksime paar sammu ja ülejäänud teekond kulges ilma mölina ja ärajooksmiseta.

Raamat soovitab üldse ähvardamist kui sellist mitte teha, sest sellel polevat suuremat tolku. Ma vist nii harjunud ähvardama, sest ma pidin täitsa teadlikult istuma ja mõtlema, mille üle ma Mariga kõige rohekem “mölisen” ja siis endale uued vastused ja lahendused välja mõtlema. Nüüd ongi nii, et selle asemel, et öelda: “Mari, palun ära tee oma õele haiget, see on väga inetu!” ütlen ma hoopis: “Mari, ma saan aru, et sa tahad Lendega mängida, eksole? Lende ei oska veel niimoodi mängida nagu sina, seega ära näiteks kätega vehi samal ajal, sest Lende võib haiget saada.” Veel parem on pakkuda neile mingi tegevus välja: “Äkki panete asju koos korvi?” vms, mis poleks nii leim, aga mul ei tule hetkel paremat näidet pähe :D

Ähvardamise kõige mõttetum versioon on aga see, et sa ähvardad, aga ei tee. “Sa käitud nagu väga paha laps, me lähme sinuga kohemaid koju tagasi ja päkapikku sul ka ei tule!” aga tegelikult saab isegi laps aru, et sul pole vähimatki kavatsust koju tagasi minna ja kui see päkapikk ennegi on ähvardanud tulemata jätta, siis ega ta järgmine kord ka ikkagi tuleb nagunii. Selline TÜHI ähvardus tekitab lastele lõpuks sellise tunde, et tal on suht pohui, mida  sa ütled. Midagi nagu kisad seal, aga mida? Suva ju! See aga ajab vanema omakorda närvi ja nii tekivadki olukorrad, kus laps saab laksu või tutistada, sest vanem tunneb ennast nn täitsa lõksus olevat ja viha keeb üle pea. “Ta ju ei kuula mind üldse!”. Jah, ei kuulagi, kui sa kogu aeg jutu asemel sooja õhku suust välja ajad.

Jällegist suurematele lastele, aga ehk pakub kellelegi huvi- mõnikord saab lapsega kõige paremini suhelda ise mitte midagi konkreetset öeldes, vaid jällegist, pmst korrutades seda, mida sa näed ja mida laps ise räägib. Siin on üks selline dialoog vanema ja lapse vahel välja toodud, ei viitsinud kirja panna, tegin pilti.

Jälle mõned näited, kuidas lapse jutule kaasa elada, ilma, et hakata pakkuma lahendusi ja lapse tunnetele enda reaktsioone pakkuda. 

Veel üks näide ühest vestlusest kaht moodi. Esimeses kasutab ema mitteaktiivset kuulamist ja loeb moraali, ähvardab käsutab. Teises näites kasutab ta aktiivset kuulamist ja lapsed reageerivad sellele sootuks paremini. Aktiivse kuulamisega saab lapsi suunata ise enda probleemidele lahendust pakkuma, mitte seda nende eest teha.

Ühesõnaga, mul on veel üle poole raamatu ees, aga no minu meelest on põnev lugemine küll. Kurb on ju mõelda, et kui me oma last igapäevaselt ähvardame, loeme neile moraali, kritiseerime ja ei lase neil vabalt tunda neid tundeid, mida nad tunnevad, siis nad kasvavadki sellisteks täiskasvanuteks, kellele on sisse kodeeritud, et nad ei oska õigesti käituda ja ei lase neil vabalt enda tundeid tunda. Iga meie vestlus lapsega vormib teda inimeseks, kes ta on. Olgu need sõnad siis vähemalt toetavad ja julgustavad.

Enne selle raamatu lugemist tundus mulle, et ma küll kunagi oma lapsi maha ei tee ja suhtlen nendega normaalselt, aga tegelikult tuli mul ikka pidevalt neid lauseid, et “pole hullu!”, “ise sa ju…”, “ma ju ütlesin, et!”. Nüüd proovin teadlikult ennast paremini sõnastada ja Mari puhul on küll näha, et selline käitumine sobib talle paremini. Kõik on kohe rõõmsamad. Ja kuna ma olen alles raamatust aktiivse kuulamise osa ära lugenud, siis mina-sõnumid ja kaotajateta konflikti lahendamine tunduvad ka päris huvitavad.

Kes tahab, siis raamat on Apollos täitsa saadaval (link). Aga ma tahaks teada teistelt lapsevanematelt, et mis tüüpi vanemad teie olete, mis põhimõtete järgi oma lapsi kasvatate? Kas loete ka mingisuguseid raamatuid laste kasvatamise kohta? 

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

30 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Helena 16. detsember 2017 at 10:11

    Hea saade, mis aitab suhtest paremini aru saada ja annab ka nippe lastekasvatamiseks: https://vikerraadio.err.ee/l/peresaade
    See ei ole suure rõhuga lastekasvatusele vaid suhte hoidmisele, mis ka võib väikelaste kasvatamisel veidi kannatada. Aitab samamoodi mõista, et appi, mina teen ka selliseid vigu ja mida siis teisiti teha. Mina olen väga palju nippe saanud enda paremaks väljendamiseks ja probleemide rahulikuks lahendamiseks.

  • Reply M. 13. detsember 2017 at 10:56

    Minu lapsekasvatusmeetodid ongi suhteliselt samad, mida siin kirjeldad.
    Lihtne ja loogiline seletus on see, et lapsele ei tohi valetada. Nt enamasti öeldakse – ära jookse, jääd auto alla! või ära hüppa voodil, see läheb katki! jnejne. siis tegelikult laps ju näeb, et midagi ei juhtunud. Ta ei jäänud ju auto alla või voodi ei läinud ju katki. Selle asemel tuleks öelda, et ära jookse, ma kardan, et võid nii auto alla jääda. Jookseme seal pargis hoopis. Enda tundeid kirjeldades – et sina kardad, et nii võib juhtuda. Et selline võimalus on.
    Muidugi tuleb arvestada lapse vanust. Aastasele pole mõtet niimoodi rääkida, tema tuleks lihtsalt sülle krabada ja siis rääkida, et autod sõidavad jne. Vanem laps saab juba rohkem aru.

  • Reply Kädi 13. detsember 2017 at 07:37

    Lihtsus lastekasvatuses – parim raamat!

  • Reply disny 12. detsember 2017 at 23:40

    Minu meelest sõltub see lapsest ka…ning rühmad küll, aga neid rühmi saaks veel poolitada(minu arust). Näiteks oma kasvatusest, ma ütleks et mu elu olnud nende pendeldajate ja kaotajate vahepealne. Lapsena ei keelatud meid üldse karmide reeglitega, sesuht ei piiratud ” nii on ja kõik”. Et ikka kui midagi head tahtsime, siis pidime midagi tegema ka, ntx punasõstraid aidata korjata, puid sisse tassida vms.. Õppimist ei kontrollitud, ega kästud kellegagi koos teha(vb väga algklassides, aga ei mäletaks küll). Kui oli Ei, siis vb natuke pinnisin ja kui oli ikka veel Ei, siis ei teinud tseeni(nagu tänapäeva lastel kombeks). Kui ikka mingi suure jamaga hakkama sain – siis sain rihma/vitsa ka(90ndate laps) või pandi karistuseks midagi raskemat tegema – ühekorra pidime vennaga ntx mulda taha hoovi tassima(võimekuse piires muidugi) Aga samas – Küsisin ikka luba kui tahtsin klassiõe juurde minna ööseks(ei meenu kordagi, kui oleks seda rangelt keelatud), sain alati raha kui küsisin. Pubeka eas vabavoli teha mida tahan, minna sõbrannadega keset ööd välja, “salaja” juua, lõbutseda jms. Alati öelnud vanematele, et nüüd lähen sinna, sinna, tema ja temaga ja tulen hommikul. Olnud selline vaba elu, vanemad ise ei uurinud/torkinud ka mu elu. KOKKUVÕTTEKS: ei ole nagu ei seda max vaba elu olnud ja samas ei ole väga rängalt midagi keelatud ja piiritletult ka. Oleme vennaga suht ühe vanuselised, sama elu /kasvatus meetodiga üles kasvanud. Mina olen olnud korralik(ei mente, muid avalikke jamasi, kaklusi vms, õppinud korralikult, huvid, trennid, oma vajaliku ajamine ise) ja mu vend seevastu oli puhta pe**e kukkunud. Temaga oli pubeka eas koguaeg mingi jant (eriti 13-14vanus) , pidevalt mendi jamad, küll võeti autosi, küll jäädi suitsu-alkoga vahele, küll võeti omavoliliselt vanarauda ja tehti rahaks, ei käidud koolis, löödi lulli endast korralikult vanemate poistega jms. Minu meelest kahe otsaga teema – kellele sobib vaba elu ja kukub välja tubli laps, kellel koorub sellest paras peavalu. Ja jällegi vastupidi, et mõnel on reeglid peres väga paigas ja tuleb tubli laps, ja nr2laps seevastu astub kõigist reeglitest üle ja hakkab vastu kui vähegi saab :D:D

  • Reply M 12. detsember 2017 at 20:01

    Mina olen ka vist see pendeldaja. Kui laps väiksem oli olin suht leebe temaga ja ei keelanud väga. Nüüd kui laps 4 keelan, sean piire. Olen päris palju õelnud “kui sa eest ära jooksed siis kommi ei saa/ kuskile me sinuga ei lähe”
    Hetkel on päris keeruline temaga hakkama saada, aga usun et kui õpiksin teistmoodi temaga suhtlema siis asi muutuks.

  • Reply Vel 12. detsember 2017 at 11:06

    Aitäh!

  • Reply Carry 12. detsember 2017 at 09:20

    See kõik ülikoolis läbivõetud materjal, väga tore, et sellest juttu teed! Ja nagu ikka, on võtmeks “mina sõnum”.. “Ma saan aru, et sa tahad…”, “Mulle ei meeldi, kui sa…” jne.

  • Reply Ansa 11. detsember 2017 at 21:26

    Mina kavatsen ka enda lapsega(lastega) võimalikult mõistlikult suhtlema hakata. Tegelikult teinekord isegi mehega suheldes nö kuulan ennast kõrvalt ja siis kutsun korrale, kui muutun liiga näägutavaks ja ma ise saan ka aru, et tegelikult saaks ju meeldivamalt läheneda :D
    Minu lapsepõlvekodus oli alati see “ma loen kolmeni!”, “kui sa seda kohe ära ei tee, siis…”, “ole selleks ajaks kodus, muidu…” jne, ühesõnaga kõik käis ähvardamise ja tänitamise saatel. Ei ole meeldiv tõesti. Ja nii palju, kui lastega suhelnud ja kokku puutunud olen, siis selgitamise ja rahulikult rääkimise teel saavutab palju enam. Ma loodan, et mu praegu veel päris pisi poja ei ütle tulevikus (nii nagu mina), et tema küll nii ei talitaks, nagu ema/isa. Vaid, et võtab meid eeskujuks, sest näeb meid kui hästitoimivat peremudelit. Oeh.. unistused. :D

  • Reply Pille 11. detsember 2017 at 14:33

    Kellele sobib piltidelt lugeda, siis mul on see raamat üles pildistatud.

    • Reply Mallukas 11. detsember 2017 at 14:47

      päris suur ports pilte :D

    • Reply Katri 12. detsember 2017 at 10:29

      Pille mina sooviks kyll ☺ kuidas me selle korraldax?

    • Reply P. 12. detsember 2017 at 22:10

      Eks jah. Ma pole kõiki jõudnud üleski laadida. Aga ühtteist lugeda juba on ja olgem ausad, see on selline raamat, mida on kasulik mõne aja pärast jälle lugeda, sest paari kuuga kipuvad need tõed ikka vahel ununema. Seega päris ehtne raamat vast polegi nii paha mõte soetada. Pildid leiab siit https://ibb.co/album/hBVgWF

  • Reply Madli 11. detsember 2017 at 14:22

    Mina pole kunagi mingeid kasvatustehnikaid õppinud ega nende kohta isegi mitte lugenud, nii et ma ei tea, kas mu kasvatusvõtted ka head/õiged on, aga ma üritan oma last kasvatades järgida selliseid punkte:
    – kuulan ta alati ära. Vahel tõstab jonn pead enne, kui ma olen aru saanud, mis jonni põhjustab ja siis hakkan ma alati uurima, miks, kus, kes? Miks sul halb tuju on? Mis sa teha tahad? Äkki leiame koos lahenduse? Ma ju ei saa aru, kui sa karjud, räägime rahulikult;
    – emotsioonid. Laps peab aru saama, et tema teod tekitavad teistes inimestes emotsioone, nii halbu kui ka häid. Kui ta mingi asja katki teeb, siis ma ei korista seda ohates ära, vaid ütlen, et nii ei tehta, selle asja lõhkumine muudab mind kurjaks. Kui ta mitmendat korda sõna ei kuula, siis saan ma pahaseks, mitte ei seleta rahulikult nagu katkine grammofon, et nii ikka ei tehta,ole ikka tubli jne. Lisaks: ma tahan, et laps tunneks ise erinevaid emotsioone, ka pettumust, kui ta midagi ei saa, igavust, kui midagi teha pole jne jne.

  • Reply Raili 11. detsember 2017 at 13:38

    Täitsa off topic, aga miks sa fondi ära muutsid? Vana oli parem :D

    • Reply Mallukas 11. detsember 2017 at 13:42

      Mulle meeldis ka vana, aga kõik kurtsid, et ei näe :D

    • Reply Pille 11. detsember 2017 at 14:34

      Hea, et ma üldse aru ei saa, et midagi muutunud on :D

  • Reply lilllll 11. detsember 2017 at 12:55

    Huvitav on see, et täpselt samu tehnikaid õpetatakse tulevastele arstidele praegu patsiendikeskse suhtlemise kohta. Seda tunnete dekodeerimise osa seletatakse kui peegeldamist – seletad teiste sõnadega lahti selle, mis sulle just öeldi, et vestluse teine pool võiks sinu arusaamist jutust kinnitada või ümber lükata. Point on selles, et selliseid suhtlemisviise on mõistlik enda sisse harjutada nii lapsega suhtluses kui ka üleüldiselt suheldes. Super kasulik raamat tundub olema, loen läbi kui kunagi laste saamiseni asi liikuma peaks :D

    • Reply Mallukas 11. detsember 2017 at 12:57

      No vot kui äge siis, et tegelikult saab kõigiga kasutada. See osa just, et peegeldad teise inimese juttu ja vaatad, kas sa said õigesti aru :D

  • Reply K 11. detsember 2017 at 12:46

    Ma olen ka pendeldaja tüüpi aga ma soovitan sulle SUPER raamatut, mis on mind palju aidanud ja seda on ka lihtne lugeda (koomikseid palju situatsioonide seletamiseks). “Minu mõistus on otsas” Isabelle Filliozatilt. Peale selle ka Jo Frosti raamatud head.

    • Reply Mallukas 11. detsember 2017 at 12:51

      Jätan meelde ja kodus proovin lugemisjärjega sinna jõuda :) Aitäh soovitamast!

    • Reply JM 12. detsember 2017 at 21:06

      Samalt autorilt on veel üks raamat, see siis 6-11-aastastele “Ta teeb seda meelega” :)

  • Reply MP 11. detsember 2017 at 12:46

    Mulle meeldib see postitus, mis sest, et mul omal lapsi pole. Hea lugemine oli see igatahes! :)

    • Reply Mallukas 11. detsember 2017 at 12:50

      Noh, siis saad tulevikuks kõrva taha pannna :D

  • Reply Helli 11. detsember 2017 at 12:43

    Mul on omandatud pedagoogile kõrgharidus ja meenus aeg, mil selle sama teooriaga loengutes tegelesime. Võtsin selle mina-kirjeldava teooria endale eesmärgiks ka suheldes teiste inimestega ja peab ütlema, et see töötab tõesti. Endal mul küll isiklikke lapsi ei ole, kuid see toimib suurepäraselt koolilaste peal ning samuti elukaaslasega suheldes. Paljud tülid on meil elukaaslasega olemata, sest ehkki ma olen impulsiivne ja otsekohene, on see meetod mind õpetanud endast lähtuvat kirjeldamist ja oma tunnete selgitamist ilma, et ma kohe teist ründaks.
    Mul on hea meel, et sa selle teemaks võtsid, sest siis saavad ehk ka teised teadlikumaks :)

    • Reply Mallukas 11. detsember 2017 at 12:50

      See on see, kus sa mehele “Jälle sa ei ole prügi välja viinud!” nähvamise asemel ütled, et “Ma olen juba nii palju prügi välja tassinud ja mul on tunne, et nüüüd võiks olla sinu kord” värk eks :D?

  • Reply Evelin 11. detsember 2017 at 12:42

    Mina olen käinud sellisel kursusel nagu Gordoni perekool, mis ongi selle raamatu põhjal loodud. Oli väga tore kogemus ja sain endale päris palju kasulikku ja mõtlemapanevat kõrva taha panna. Raamatut olen ka lugenud, aga kursuse võlu on selles, et saab teiste vanematega kogemusi vahetada, mingeid situatsioone läbi mängida jne.

    • Reply Mallukas 11. detsember 2017 at 12:48

      Oo, see tundub äge jaa. Sest raamatus ka just need dialoogid ja näited aitavad lahenduste leidmisest paremini aru saada. Sellest Gordoni perekoolist olen ka muuseas kuulnud, kui sa ütled, et tore oli, siis peaks ka ehk minema? Mis vanuses lastele seal keskendutakse?

      • Reply Evelin 11. detsember 2017 at 13:22

        Soovitan minna tõesti, meil oli lahe grupp ja väga meeldis. Meie grupis kujunes laste vanus, millele keskenduti, selle põhjal, mis vanuses laste vanemad koos olid. Tegelikult seal vist otseselt vanusegruppi pole määratletud. Aga nagu sa isegi oma postituses ütlesid, on tähelepanu rohkem neil lastel, kellega juba arutada ja rääkida saab. Samas need põhimõtted ja üldine suhtumine lastekasvatamisse ei jookse mööda külge maha kellelgi:)

    • Reply Kiks 11. detsember 2017 at 13:35

      Mul ka kursus läbitud, raamat loetud ja sellest kokkuvõtegi tehtud kooli tarbeks. Mina hakkasin oma lapse peal kasutama peegeldamist ja mina sõnumeid. Toimib ikka paremini küll – mulle meeldiks/ ei meeldi, kui..mitte no miks sa jälle nii või naa..mind teeb kurvaks, kui …miks sa pead nii tegema? Jnejne. Aktiivne kuulamine ka hea. Tihti ju tegelikult kipume nõu andma. Nt laps sõbraga tülis ja meie siis ütleme, kuidas käituda võiks. Las teeb ise järeldused ja leiab lahenduse.

      Mulle väga meeldis see raamat. Peaks uuestu sirvima :)