pildistamisest, aitamisest, ilusast elust ja armastusest

Kui mul mingi kolm vaba sekundit aega on, siis ma tavaliselt tsillin instas. Ei jõua ma midagi lugeda, või süveneda, aga pilte ikka jõuan vaadata. Eile mõtlesin, et KUIDAS jõuavad mõned inimesed nii palju neid insta story’sid ja värke teha? Kui ma ükskord Kardoga väljas käisin, siis panin sinna vist 4-5 pilti ja mulle juba tundus, et issand jumal, naudiks äkki elu ka, selle asemel, et siin instatada ja stooritada – mõni aga laseb mingi 20 stoorit päevas lõdvalt üles.

Ma olen vist vana ja jõuetu, ma ei oska seda aega leida. Tahaks küll teile kogu aeg näidata, mida ma teen ja toimetan, aga siis mõtlen, et no samas, ega ma midagi nii huvitavat ka ei tee. Näiteks eile istusin kaheksa tundi stuudios. No muidugi beebid on nii armsad, et neid ma võiks teile näidata küll, aga mul on pildistamise ajal nii kiire, et no ei ole seda momenti oma telefoni välja võtta. Lisaks tundub see kellegi tuttuue imekese instatamine kuidagi vale, sest see pole ju minu beebi 😀 Kuigi mõnikord vanemad lubavad küll jagada, aga kuidagi kohatu tundub sel kohapeal küsida ja ma ei küsi ka. Parem kaisutan neid ja kui väga vaja, siis kasutan neid pilte, mis juba valmis ja töödeldud.

Mis veel  kohatusest rääkida  – saate aru, hoian mina neid väikseid rootsukesi käes pildistamise ajal ja NII SUUR tung on neile musi teha 😀 Nagu ausalt, palun aidake mind, kuidas ma seda soovi alla suruda saan, see pole ju normaalne, et fotograaf hakkab rahumeeli võõrast last musitama, aga nad juba on mul süles ja nii pehmed ja piimalõhnased ja… Siiani olen suutnud ennast tagasi hoida, aga kauaks, seda teab ainult taevaisa.

Perekoolis oli hiljaaegu teema, et ma ikka peaks selle pildistamise ära lõpetama, et tahtmine on nagu suur, aga arengut ei ole nagu üldse. Ma seal vaielda ei viitsinud, sest eks see maitse on erinev ja inimeste ootused on ka erinevad. Minu näidistööd on alati avalikud olnud ja tulnud on need, kes on tulnud. Muidugi mul on algusest peale oma tööde suhtes ebaadekvaatselt kõrge arvamus olnud, takkajärgi vaatan küll, et neid pilte päästis vaid ERITI nunnu modell, sest noh… Tulles tagasi selle juurde, et arengut ei olevat nagu üldse, siis ma nüüd esitlen:

 

 

Ärge saage valesti aru, ma loomulikult ei peagi ennast suureks eksperdiks, kuid ma tunnen, et see hind mida ma küsin ja see, mis ma vastu annan, on omavahel väga ilusti kooskõlas. Ja iga kord, kui klient pärast kirjutab mulle, et kuule nii mõnus ja vaba õhkkond oli ja nii tore oli pildistamas käia, siis mul on üli hea meel. Päriselt ka – soojendab südant!

“Sinu juures pildistamas oli väga mõnus olla! Mehega autos veel arutasime, et sa olid väga vahva fotograaf ja käsitlesid titasi ülihästi ? seda siis selles mõttes, võtsid julgelt beebid oma kätte ja hakkasid tegutsema. Meil on külas käidud ja paljud tahavad kaksikuid sülle võtta, aga käed värisevad ja väga ei julgeta neid tõsta. Oli lihtsalt nii hea näha inimest kes oskab ja kellel on nii kindel käsi ?? Mina soovitan sind kindlasti julgelt ka teistele, isegi vaid nende kahe pildi põhjal mis ma siiani näinud olen ?”

Ma tõesti tunnen ennast beebidega väga kindlalt, ma tean, kuidas neid rahustada, kuidas hoida, mis nippe proovida, kui beebi nutab jne. See kõik on ajaga tulnud, sest noh, inimene elab ja õpib. Ja mis siis, et ma ei ole parim fotograaf maailmas, siis ma annan endast parima ja proovin igale perele anda nii armsad ja ilusad mälestused nende rasedusest, perest või beebist, mis võimalik.

***

Muust teemast rääkides, siis kõikidele, keda huvitab mu Mangi-saaga, esimesel märtsil saame kokku Ekspressiga ja arutame ja vaatame, mis sellest asjast nüüd edasi saab. Pöidlad pihku, sõbrakesed, eks ma hoian teid kenasti kursis! Issand, esimene märts on ju juba homme, ma unustasin selle sootuks ära 😀

Homme saab mul üldse kiire päev olema (once again), sest hommikul pean Kotka erakliinikusse proove andma minema, et JUBA ESMASPÄEVAL rasvaimusse minna! Ma kavatsen sellest ühe põhjalikuma posti ka enne teda, et mis mu hirmud ja lootused ja mõtted on sellel teemal ja kui kellelgi on küsimusi rasvaimu kohta, siis jätke need ka kommidesse, sest ma saan kliinikult vastuseid küsida, et seda teemat inimestele rohkem lahti seletada.

Peale proove lähengi ekspressiga kohtuma ja kell 14.00 on mul veel üks pildistamine soolas. Reedel olen ma terve päeva võtetel – mind kutsuti ühte lühifilmi mängima. Muuseas, kui see hästi läheb, siis tehakse sellest täispikk film, mis tähendab, et mul on jälle ühes filmis roll – tuus!

Nädalavahetuseks on veel paar plaani ja siis esmaspäeval lähen lasen enda pekise keha tühjaks imeda. Omg, ma kardan!

Aga okei, sai üks lobapostitus jälle valmis visatud, mul on nüüd kolm shuuti, mis tahavad töötlemist, kaks reklaamposti, mis tahavad kirjutamist ja kui aega üle jääb, siis koristan magamistoa ka ära, aga selle peale ma nüüd küll lootma ei jääks 😀 Kokkuvõtteks ütlen, et ma olen täna (ja üldse) NII õnnelik ja maailm tundub nii ilus ja hea. Näiteks mu lugejad on ilusad ja head, kes kõik ise välja pakkusid, et aitavad ühele tädile ratastega koti ja toidukraami kinkida. Nagu… lihtsalt imelisi inimesi on!

Ja pole isegi kahtlust, et mul ON kõige südamlikumad, armsamad ja imelisemad lugejad. Kui keegi väidab vastupidist, siis ütlen, et ta valetab.  Alles hiljaaegu sain e-maili ja mul läks tükk aega, enne kui ma aru sain, et oota… kes mis kus? Siis tuli meelde, et ma postitasin ju mitu kuud tagasi sellise abipalve FBi:

Edastan teile pika abipalve, kes saab ja tahab aidata, palun kirjutage mulle!
Pikka peale kaalumist ja nõu küsimist otsustasin ikkagi , et kirjutan sulle. Tean , et sul endalgi on väga tegus ja kiire elu eriti oma kahe väikse imelise lapsega ja abikaasa Kardoga. Olen su blogi lugenud kindlasti juba pea aasta ja elanud ja rõõmsatele tegemistele kaasa. Olen näinud , et sa oled väga hea südamega inimene ja proovid aidata kus saad. Ilmselgelt tuleb sulle kindlasti palju kirju kus palutakse abi .

Sellest ka minu kahtlus kas ma ültse kirjutan sulle , aga abivajajate grupis üks neiu kes käis rõõmu tooma minu lastele ja sussi sisse asju , siis arvas et ma võiksin ju proovida. Seega ma siis proovin. Olen 24 aastane naine . Ma elan koos kahe lapse , abikaasa ja merisega Mustamäel. Elu oli meil alati stabiilne ja alati saime ka finantsiliselt ilusti hakkama. Lausa oli mul selline luksus , et sain istuda kodus ja kasvatada lapsi ning olla 24/7 olemas oma pere jaoks. Abikaasa ´, aga käis tööl ja võimaldas mulle selle kodus istumise , et lastel oleks stabiilselt vähemalt üks vanem kõrval . Tema käis komandeeringutes ja tegi pikki tööpäevasi just selle nimelt , et saaksin kodus olla.

Eelmine aasta , aga tabas teda üllatus. Läks meremehe tõendit tegema ja peale mitmeid uuringuid avastati, et tal on 3 faasis /astmes kilpnäärme vähk. Öeldi, et kui ta ennast opereerida ei lase , siis lihtsalt mingil hetkel täiesti suvalisel ajal võib ta hakata verest tühjaks jooksma igast august kui operatsiooni ei tehta . Sellest tulenevalt ma ei mõelnudki ültse vaid ütlesin , et teeme kindlasti operatsiooni, sest ma ei taha elusees sellist vaatepilti kui hommikul ärkan ja näen, et mees on öösel verest tühjaks jooksnud ja lapsed näeksid kuidas laibakotis viiakse isa minema. Tütar on 6 aastane ja poeg 2 aastane. Peale meie laste on mu mehel eelmisest abielust veel kaks last kes samamoodi ei tahaks nii noorelt kogeda seda, et nende issiga midagi juhtuks.
Otsutasime siis operatsiooni kasuks ja saime opi päeva endale 2016 novembri lõppu. Opp läks edukalt ja peale seda on ta käinud kahes joodiravis ( kiiritus ) , Kolmandale läheb nüüd 2018 a. Hetkel viimaste analüüside järgi pidi olema vähivaba kuigi märgati mingeid siirdeid ka kopsus juba. Sellest ka nüüd siis üks keemiaravi veel .

Peale oppi , aga hakkas vaikselt kuude kaupa mehe tervis halvenema. Hingamine on stabiilselt raskendatud, unehäired, suur kaalukaotus , isu kaotus, jõu ja energia kadu. Ennem ta suutis ka natuke tööl käia ja ikka õues natuke jalutada ja minna isegi vetsu ilma hingeldamiseta. Kahjuks aga praegu on ta stabiilselt kodus. Tihti käivad tal krambid, ta on koguaeg väsinud. Tema jaoks on raske isegi vetsu minna või istuda tooli peal 15 minuti. Mitu korda on ta minestnud juba. Kaalub praeguse seisuga 58 kg. (ennem oli 72-80 kg ) . Tööl ta käija ei jaksa. Käib ainult arstide vahet ja magab. Kuna tema oli põhiline kes tõi resursse sisse ja nüüd on ta täielikult rivist väljas ja kohati ma juba kardan , et isegi hinge vaakumas kui tervis ei parane.

Hetkel majandan kõigega mina . Sain maximasse töö mis oli ainukene koht kes andis mulle tunnid esmaspäevast reedeni 9-17 , et ma saaksin hommikul lapsed lasteaeda viia ja õhtul tuua. Olen 0,75 kohaga ja saan umbes 400 eurot kätte. Mees saab invaliidsus pensioni 400 eurot pluss siis 157 eurot lasteraha. Ma ei saa kuidagi lisatööd endale võtta juurde kuna mu mees ei jaksa isegi lapsi vaadata või nendega tegeleda. Mina tegelen lastega, koduga, söögitegemisga, asjaajamistega jne..
Rahaline seis on tõesti katastroofiliselt muutunud, aga saame enamvähem hakkama. Kuigi meie üür koos maksudega on juba 400 eurot , pane sinna juurde lasteaiad , starmanid jne.. See selleks.
Palju aitab meid Facebooki grupp Abivajajad -heategevus. Sain poisile kombeka talveks ja piigale jope. Mehele mingid õhu aparaadid et äkki ta hingamine läheb paremaks . Ta häälitseb ja kohiseb jubedalt. Ta hääl ei taastu enam kunagi.
Toodi lastele veel sussi sisse nänni ja tüdrukule advendi kalender. Ühesõnaga saame sealt abi tasa ja targu .
Aga sinu poole pöördun just sellepärast et kuna sul on palju netivõimu siis äkki saaksid sina meid aidata terve lahtikäiva nurgadiivaniga ja dušši ustega. Diivan on täiesti lõhki ja vana . Kunagi ostsin selle 50 euroga. Nüüdseks on sellevatt juba vajunud ja see on väga katki. Meil on pidevalt need puidust pulgad ribides ja seljad kanged sellest diivanist. Magame mehega selle peal koos, et lapsed saaksid oma toa. Dussinurk laguneb. uksed on täiesti katki ja vaevu püsivad uksed ees. Katlakivi vist on selle ära söönud. Panen sulle ka pildid manusesse, et saad aimu.

Veel oleks tore kui saaks poisile väikse laua ja tooli kus taga saaks tema süüa ja joonistada. Hetkel panen teda veel söögitooli. Kuigi ta on juba väga suureks kasvanud. 2,6 a ja 98 cm .Ma ei taha uusi asju tahaks lihtsalt saada terveid asju et saaks inimese moodi olla natukenegi. Saame küll hakkama, aga diivanit ja dussinurka ma kahjuks ei saa ise endale soetada ja kui kuskilt tasuta asjade grupis on saada midagi siis lähevad need megakiirelt või pole mul trantsporti. Abivajajte grupis on tavainimesed kes aitavad siis meiesuguseid raskustes peresid, aga nendelgi pole kuskil diivant või dussinurka üle. Sellest ka pöördusin sinu poole. Sul on palju jälgijaid ja fänne, ehk kellegil ongi üle täpselt see nurgadiivan ja dušš mis nad heameelega loovutaksid meile. Ültse oleks igasugune abi teretulnud riietega poiss 98 cm tüdruk 134 . Piigal pole talvejopet mida läheks juba hädasti vaja. Mehele oleks tore kui saaks soojad talveriided. Püksid, saapad ja jope sest ta ei hoia ise oma kehaga enam sooja ja haigestub kiiresti. Temale piisab tuuleiilist ja juba on kopsupõletik. Söögiabi oma samamoodi alati teretulnud. Jõulukinkide ja jõululauaga saame abi abivajajate grupist nagu aru saan aga alat on abi tarvis.

Nii, ja nüüd kaks kuud hiljem tahab naine tänada kõiki, kes teda tol raskel hetkel aitasid  – teid oli nii palju ja tõesti nagu… suur aitäh minu poolt ka. Ma armastan seda, et teil pole kahju aidata, kui keegi vajab abi ja kellelgi on raske. Mul ausalt tuleb lausa pisar silma, et te nii head ja armsakesed olete!!!

Tere Mariann ! Pidin sulle tegema ammu kokkuvõte kuidas meil on läinud ja millega tegelenud oleme .  Andeks et alles nüüd pea kaks kuud kirjutan , aga alles eile saime nüüd dussi ka paika ja ei tahtnudki ennem kirjutada kui on kõik tehtud ja pildid ka olemas.  Alustan siis sellest et tänu sinu lahkele südamele ja headusele , et minu mure enda lehele postitada saime pea 1400 eurot !! annetuste naljal ja ka väga palju riide abi nii poisile kui piigale ja ka mehele. Saime ka söögiabi ja lastele mänguasju, hügieeni tarbeid ja muud vajalikku .
Sellel kohal tahan tänada kõiki südames kes olid meile toeks ja aitasid meid . Mees isegi oli pool pisarates mul kodus koos minuga vaadates kui lahked on inimesed meie ümber.  Seletan ka kuhu raha panime. Maksime maksud ära , saimegi endale uue superlux diivani mis ei taha keset magamist laiali laguneda.
Dussi nurga aga lahkesti annetas meile Aare dussinurgad. Asi küll venis , aga ega need asjad nii kiirelt ei käigi. Alates eilses on nurk paigas ja issand mis feeling on nii pesemas käia et uksed sulle kallale ei tule ja vannituba polegi pärast laste bassein. Veelkord suurelt tahan tänada aaret ja tema super ägedat paigaldajat kes lihtsal oli nii sõbralik ja tore ning väga proffesionaalne inimene. Soovitan kõigile seda meeskonda ! 🙂
Diivanist räägiks nii palju et võitsime selle oksjonilt ja järgi käia aitas viljandimaal seda ära toomas väga vahva meesterahvas firmast nimega Marioni OÜ. Soovitan julgelt kui on vaja trantsporti , siis nemad tulevad väga lahkesti appi .
Panen ka pildid sulle manusesse meie uuesti diivanist ja dussist. 🙂
Mehest rääkides siis käis hiljuti häältepaelta opil ( lõigati häälepaeltelt tükke ära , ehk siis saab nüüd kümneid kordi paremini hingata ! ) . See tähendab seda et enam päris nii ei ole et isegi vetsu on surmav minna vaid inimene saab natukenegi hingata. Alles sai neljapäeval nüüd koju. Operatsioon ise oli kiire ja korralik . Kuigi reede õhtuks läks ta enesetunne totaalselt halvemaks ja ta ei saanud hingata.Palavik oli pea 40 Kutsusime kiirabi ja siiani ta mul nüüd intensiiv osakonnas istub. Esiteks oli ta suutnud endale kahepoolse kopsupõletiku saada ja teiseks nüüd on 100 protsenti kindel et vähk on kopsus tal. Märtsis läheb joodiravile ( kiiritus) uuesti . Eks ta mul on siiani väga nõrk ja vaja ikka väga pikalt taastuda , aga loodame parimat ja teen seni kõike selleks et elu stabiilsena hoida.
Ise võtsin maximas endale meeletult suure töökoormuse et saaks elatud , seega nüüd ei näegi ma enamus ajast lapsi. Isa mul lahkesit toob lapsi lasteaiast ära ja mees siis nii palju suudab et söödab ja kasib lapsed ära, sest emme nüüdsest elab töö juures. Plaanin töökohta vahetada et saaks rohkem palka, kuna nüüd viimased kuud oleme olnud samamoodi rahaliselt raskustes siis on meid lahkesti aidanud Elumuutvad abistajad. Nii nõuga kui jõuga ja seal on super toredad inimesed. Meie perel on lausa sealt saadud ka niiöelda oma inimene ( tugiisik ) Siin kohal Valijana kui sa seda loed , siis sa oled super fantastiline !
Kahjuks, aga abivajajd heategevus grupp , kui palusin sealt abi et poisile mähkmeid saadi öeldi mulle et kuna mallukas sind aitas ja ei teata mis summadest jutt käib siis enam mind ei aidata. Ausalt irooniliselt mõtlesin et nagu mida ? Tõesti nüüd arvatakse et tänus sinule sain miljoneid eurosid ja kuidas ma julgen kuskilt midagi küsida, nende rahadega peaksin ju pensionini elama . Väga kurb, tahtsin nutma hakata , aga õnneks elumuutvad abistajad mulle selga ei pööranud. Tänu nendele olen saanud söögiabi ja kaks kuud üüri makstud .

Igatahes tahan öelda teile kõigile suure suured tänud kes meie pere aitasite , andsite lootust edasi võidelda ja inimlikult elada. Oleme siiani natuke raskustes , kuna nüüd isegi mees koondati , aga proovime hakkama saada ja sellest ka tahan uut töökohta kus saab natuke rohkem palka.

Sulle Mallukas suured kallid ja kõikidele abistajatele . Nutt on kurgus mõeldes kui paljud võõrad inimesed tulid ja andsid meile oma abikäe samas kui enamus lähedasi naeratavad , patsutavad õlale ja lausuvad küll saate hakkama, väga kahju .

Ma loodan et kuhjaga tuleb teile kõigile palju õnne , rõõmu ja headust kuna ise olete nii super inimesed . Ma ei unusta seda kunagi kuidas te kõige raskemal ajal ulatasite mulle abikäe ja minu perele !

 

Selle loo lõpetuseks ma tahan öelda, et ma olen niiiiii tänulik oma ägeda elu eest, mille teevadki just ägedaks esiteks see, et ma teen, mida ma armastan! Iga päev, iga kell. Olgu see siis blogimine või pildistamine. Mõlemad on omaette erilised, sest blogimata ei oleks mul nii paju armsaid ja häid inimesi armeena olemas, kes abivajajale appi tõttavad. Ja pildistades saan ma jäädvustada perede alguseid, inimeste ELUDE esimesi päevi ja näha kõrvalt maailma suurimat armastust, kogu aeg! Ja siis ma tulen koju ja vaatan oma pudinaid ja tunnen jälle kõige suuremat armastust, isegi kui oma vanameest vaatan (kuigi ta näeb 13 välja) tunnen armastust ja siis ma loen teie kirju ja kommmentaare ja jälle massiivne armastus. Issand, ma oleks nagu kommi teinud, et selline armastuselaine peal on. Aga ma ei saa midagi teha. Sest maailm on nii hea ja teie olete nii head ja no mina… mina olen ka siis hea :D!

Ilusat kolmapäeva teile, nunnukesed! Laav ju!

 

 

If I ever have three seconds of free time I scroll through Insta. There’s not enough time to read anything or really focus, but there’s time for pictures. I got to thinking yesterday that HOW can some people do so many instatories? Once when I was out with Kardo I added like 4-5 pictures there and I already felt like omg, maybe I should enjoy life instead of hanging in insta and making stories – there are people who manage to upload like easily 20 stories a day.

I guess I am old and weak and don’t know how to find the time. I would like to share what I’m doing and working on all the time with you, but then again I don’t do anything that exciting. I spent eight hours in the studio yesterday, for example. Of course babies are super cute and I could show them to you, but during a shoot I am so busy, I don’t have time to take out my phone. It also seems wrong to be instaing someone else’s newborn, becuse it’s not my baby 😀 Although sometimes the parents are cool with me sharing the pictures, but it seems awkward to ask on the spot and I don’t do that. I would rather send them the question in writing and if I absolutely have to I will use the pictures that are already done and edited.

Speaking of awkward – do you realize what urge I have to kiss these little babies every time I hold them during a shoot 😀 Seriously, please help me suppress this desire, it’s not OK if the photographer starts kissing someone else’s baby, but I am ready hold them and they are so soft and smell of milk and … Until now I have been able to control myself, but for how long, only god knows.

There was a thread on Perekool recently how I should stop taking photos, that I have the will but there is not progress. I didn’t bother arguing in that thread, because people have different tastes and expectations. My portfolio is public and people who have come, have come. Of course I have been inadequately confident about my work in the beginning and now I look at the pictures and realize that the photo was saved by SUPER cute model, because well… coming back to not having any progress, allow me to present the pictures above.

Don’t get me wrong, of course I don’t think of myself has a professional, but I also think that the price to result ratio is good. And every time I get feedback from the client about how nice and relaxed and super fun the shoot was, I feel super happy. Seriously – it warms my heart!

“It was such a nice shoot! Me and my husband were discussing in the car what a fun photographer you are and how well you handled the babies 😀 I mean in the sense of you picking them up and working with them. We have had guests who really want to pick them up but their hands are shaky and they are scared. It was so nice to see a person who knows what they are doing and does it with steady hands 😀 😀 I will for sure recommend you to other, even just based on the two pics I have seen so far”

I do feel really confident with babies, I know how to calm them down, how to hold them, what tricks to try when they are crying etc. I have learned this over time, because well, people live and learn. And so what if I am not the best photographer in the world, I do my best and try to give the sweetest most beautiful memories possible from the pregnancy, family or baby .

***

On a different subject for anyone interested in the whole Mang saga, I have a meeting with Ekpress on March 1st to see and discuss what is going to happen next. So cross your fingers for me, friends. And I will keep you updated! Oh God, March first is tomorrow, I totally forgot 😀

Tomorrow is going to be an overall busy day (once again) because in the morning I have to go to Kotka clinic to do some tests in order to get lipo ON MONDAY! I am planning on a longer post before the appointment to write down my fears, hopes and thoughts on the subject and if someone has any questions on the subject leave them in the comments, so I can get answers for you from the clinic to explain the subject more.

After the tests I will go to the meeting with Ekspress and at 14:00 I have another shoot planned. I am going to be on set all day Friday, I was invited to be a part of a short film. By the way, if this goes well they will turn it into a full feature, which means I would have another movie role – sweet!

I have another couple of plans for the weekend and then on Monday I am going to get my body sucked clean of fat. OMG, I’m scared!

But OK, another long post is ready, I now have three shoots I need to edit, two sponsored posts to write and if I have any time left over I will clean the bedroom, but I wouldn’t count on that 😀 In conclusion I will say that I am so happy today (and in general) and the world seems beautiful and good. For example my readers are so beautiful and kind and offered to buy a bag on wheels and food for a lady. Like… there are just such amazing people!

And there is no doubt I DO have the most kindhearted, sweetest, amazing readers. If someone says anything else, they are lying. Just recently I got and email and it took me a while to even remember what this was all about and then I remember I posted this this request for help to FB a couple of months ago:

I was doubting whether or not to write to you, but there was a girls from the helpers group who brought us joy and sweets for the kids and she thought I should try. So I am trying. I am a 24 year old woman. Me, our 2 kids, my husband and our guinea pig live in Mustamäe. Our life has always been very stable and financially we have managed well. I have the luxury of staying at home, raise our kids and be there 24/7 for my family. My husband worked, allowing me to stay home, to give the kids at least one parent who is always there. He went on work trips a lot, has long working days and all of that so I could stay home.

Last year we were struck by a surprise. He went get his sailor paper and after multiple tests thyroid gland cancer in the 3rd stage was discovered. He was told that if he doesn’t get an operation he could start bleeding out at any time. I didn’t think about it at all and told him he needs to get the operation because I don’t want to wake up one morning and find him next to me bled out and for the kids to have to see their dad taken away in a body bag. Out daughter is 6 and our son is 2. In addition to our kids my husband has two more kids from his previous marriage who also wouldn’t want anything to happen to their dad.
We decided for the operation and got an appointment for it for the end of November 2016. The latest test show he is cancer free but there are signs of it in his lungs. For that he is getting chemo at the moment.

After the operation his health started going down hill. His breathing has gotten heavier, his has trouble sleeping, a massive weight loss, loss of appetite, losing energy and strength. Earlier he was able to work at least a little and go for walks outside and even go to the bathroom without losing his breath. Unfortunately he is at home at the moment. He has cramps a lot, he is constantly tired. It’s difficult for him to go to the bathroom or sit in a chair for 15 minutes. He has fainted multiple times. At the moment he weighs 58 kilos (he was around 72-80 before) He cannot go to work. He only goes to the doctors and sleeps. Since he was the main source of income and is completely out now and at times I am afraid he is going to die if he doesn’t get better soon.

I take care of everything at the moment. I got a job at Maxima, which was the only job I could get with a Monday – Friday 9-5 schedule so I can drop off the kids in daycare and pick them up. I have a part time position of 0.75 and I make 400 €. My husband is on disability and gets 400 € and we get 175€ children support. I cannot afford to get a second job, because my husband is unable to look after the kids. I handle the kids, the house, cooking, everything…
Our financial situation has changed drastically, but we get by. Although our rent with utilities is 400 €, add daycare bills, TV and internet jne, but enough about that.
There has been a lot of help from FB group People In Need – Helpers. I got winter clothes for the kids. Some kind of a breathing machine for my husband, that should help with his troubles. He breaths very heavy and makes noise while taking a breath. His voice will never recover.
We got sweets for the kids and an advent calendar for our daughter. So we do get help from here and there.
But I am turning to you because you have a lot of reach online and maybe you could help us with a pull-out couch and a shower doors. Our couch is very old and beaten up. I bought it for 50€. Now it’s all or broken and torn. The frame is sticking out and our back hurt from sitting on this thing. Me and mu husband use the couch as our bed so our kids can have their own room. Our Shower is falling apart. the doors are broken and are barely hanging on. They have been destroyed by the water. I will add a picture in attachments so you can get an idea.

It would also be nice if we could get a small table and a chair for our son where he could eat and draw. At the moment he is still using a high-chair. But he is getting too big for it. He’s 2.6 years old and 98 cm. I am not asking for brand new stuff, just decent things so we can feel like humans. We get by, but we cannot afford the couch and the shower and if something becomes available for free in one of the Facebook groups they are gone in a heartbeat or I don’t have transport. In the charity groups regular people help others and they don’t have showers and couches to offer. This is why I am turning to you. You have a lot of followers and fans, maybe someone has a couch and a shower box laying around and would like to donate them to us. Any kind of help with clothes, boys 98 cm and girl 134, would be very welcome. Our little girl doesn’t have a winter coat which we desperately need. My husband would need warm winter clothing as well. Pants and boots and a coat, because his own body doesn’t keep him warm anymore and he gets sick easily. Just a breeze can cause pneumonia. We would also appreciate  any help with food. We can get Christmas presents and Christmas dinner from one of the charity groups, but any extra help would be greatly appreciated. 

Now, two months later she wishes to thank everyone who helped her through those tough times – there were many of you and also from me – a very big Thanks to all of you. I love how you don’t think it’s much to help others when you see someone in need and they are struggling. My eyes well up to how good and sweet you are!!!

Hello Mariann! I have been meaning to give you an update how we have been and what we have done. Sorry it’s been so long, but just yesterday we got the shower installed and I didn’t want to write before we have everything in place and got pictures. I will start by telling you that thanks to your kind readers we raised almost 1400 €!! We also got a lot of help with clothes for the boy, the girl and the husband. We also got food and toys, hygiene products and other necessary things.
I would like to send a warm Thank You! from the bottom of my heart to everyone who helped. My husband was in tears seeing how many kind people are around us. I will tell you where we spent the money. We paid the bills, we got a super cool new couch, which is not going to fall apart in the middle of the night. We got a shower donated by Aare Showers. It dragged a bit, but these things don’t go as fast. As of yesterday the shower is installed and it’s such a great feeling going to take a shower without worrying about the doors collapsing on me and the bathroom doesn’t look like a pool after a shower. A special Big Thank You to Aare and his super cool worker, who installed the shower, who was so friendly and professional. I recommend that team to everyone 🙂
We got the couch from an auction and an awesome guy from Marioni OÜ helped us with transport from Viljandi county. If someone needs any transport, I recommend them, they are happy to help.
I will add pictures of the couch and new shower in attachments. 
Speaking of my husband, he had a vocal cord operation recently. They removed bits of them, so he can breath a lot easier now. This means he can go to the bathroom without almost dying and he can breath. He came home this Thursday. The operation itself was quick and proper. Although he felt very bad on Friday and was not able to breath. He had a fever of almost 40, so we called an ambulance and he is in intensive care at the moment. Firstly he had managed to get pneumonia and second it is now 100% confirmed the cancer has spread to his lungs. In March he will start chemo again. He is still very weak and will need a lot of time to recover but we are hoping for the best and I am doing all I can to keep life as stable as possible
I got a lot of hours in Maxima so we can survive, so I don’t see the kids a lot. My dad is so kind to pick the kids up from daycare and my husband feeds and washes them, because mom lives at work now. I plan on finding a job that pays better, but since the last months have been difficult the charity groups have helped us a lot. They have helped up with advice and material things and there are some super nice people there. We have been assigned a support person in that group. And if you are reading this, Valijana, you are fantastic!
Unfortunately when I asked for diapers for the boy I was told that since Mallukas helped me and they don’t know with how much, they will not help us. Ironically I was like – what? Seriously they think I got millions thanks to you and how dare I ask for anything else from anywhere else, I should be able to get by until I retire with that money. It’s so sad, I wanted to cry, but luckily the group didn’t turn its back on me. Thanks to them I have gotten help with food and pay 2 months rent.

Anyway I wanted to tell all of you how grateful I am for helping my family, you gave me hope to keep going and live on. We are struggling a little, because now my husband was made redundant, but we will try and get by and that’s why I want a new job with bigger pay.

Thank you Mallukas and all who helped. I choke up thinking how strangers helped my family, when people closest to us pat us on the back, smile politely and tell us that we will get by somehow, and that’s too bad.

I hope all of this goodness comes back to you with happiness, joy and kindness, because you are all super people. I will never forget how in my darkest times you were there to help my family!

To end this post I want to say just how grateful I am for my amazing life, which is made amazing by first the fact that I love what I do! Any day, any time! Whether it be blogging or photography. They are both special in their own ways. Without blogging I wouldn’t have this amazing army of kind and good people, who rush to help others. And by taking photos I can capture the beginnings of families, the very first days of people’s LIVES and see the biggest kind of love all the time! And then I come home, look at my little ones and feel the biggest kind of love, even when I look at my old man (regarding the fact he looks 13) I feel love and I read your letters and comments and again, massive love. God, I feel like I am on acid, I feel such a wave of Love. But I can’t help it. The world is good, you are good and me… well.. I am also good 😀

Happy Wednesday, my sweeties! Luv U!