Meil oli vahepeal selline elukorraldus, et Kardo pani Mari magama ja mina Lende. Viimasel ajal on aga kuidagi nii läinud, et hoopis mina võtan kõik lapsed meie voodisse ja viin nad koos magama. Kuna see on kuidagi nii nunnu periood, siis mõtlesin kirja panna, et kunagi saaks tagasi vaadata ja meenutada, kuidas ma elasime ja olime siin, kui lapsed veel väiksed olid.
Esiteks tuleb lastele teada anda, et varsti on magama minek ja hambad tuleb heaga ära pesta. Lende on alati kohe käpp, aga Mari tahab siis lollitada, ära joosta ja rabeleda, kuni lõpuks alla annab ja nõustub hambaid pesema. Ok, see näeb endiselt palju rohkem välja selline, et meie peseme ta hambaid, aga no peaasi, et pestud saab.
Siis lähme üles voodisse, kus esimesed 15 minutit müravad lapsed nii räigelt, nagu ma oleks neid päev läbi kinnises keldris hoidnud, kus nad pole raasugi mängida saanud. Karatakse sealt voodist voodisse (meil pmst kaks aset kõrvuti), hüpatakse, rullitakse, naerdakse, kisatakse ja hullatakse, kuni üks haiget saab, nutma hakkab ja solvunult vedelema jääb. See on minu märguandeks, et nüüd tuleb kõik voodisse kupatada. Mina keskel, tited mõlemal pool mind. Tuli kustu, Marile kiisu kaissu (see oleneb ajast, mõnikord on muu loom, praegu on kiisu teemas) Lendele kalts pihku (tema tudutekk) ja pea padjale.
Seejärel on soovilugude laul. “Mõmm-mõmm” hakkab Lende ümisema. Selle peale esitame me Mariga mõmmi unelaulu. “Kopp-kopp!” nõuab Lende tavaliselt järgmiseks. Siis ei jäägi muud üle, kui see ka ette lõõritada. “Emme, laula seda *arusaamatud sõnad*, kõlge kuuse all!”. See on siis loomulikult Karulaane jenka. Igaõhtuse kontserdi lõpetab alati nuku unelaul ja siis ütlen ma, et kõik lapsed oma luugid heaga kinni paneks ja magama jääks.
Lende on üsna sõnakuulelik ja jääbki tavaliselt üsna ruttu magama, aga Maril on vaja veel pissida, sada korda rääkida, keda ta armastab ja kes teda armastavad ja vahepeal lihtsalt mingit arusaamatut juttu ajada, ehk siis loetleda erinevaid asju, mida ta päeva jooksul nägi, või mõtles. Kui meil need tähtsad jutud aetud on, paneb ka Mari silma kinni ja jääb magama.
Kokkuvõttes võtab selline trall alates hambapesust, kuni selle hetkeni, mil ma toast välja hiilin, umbes tunnikese. Ma olen sõbrannadelt kuulnud, et miks ma ikka ei harjuta lapsi ise magama ja nii palju lihtsam ja mugavam on nii, aga teate, mulle nii meeldib see aeg. Vedelen seal hämaras toas, mõlemalt poolt nohiseb keegi armsake. Ühega räägin juttu ja vahepeal laulame seal midagi ja…Ilusad hetked 🙂 Isegi siis kui nad seal möllavad nagu kaks kratti, siis see on ka tore, et nad juba on sellises eas, kus teineteisega on tore ja lõbus koos mängida. Mis siis, et see enamasti nutuga lõppeb 😀
Kuidas teie peres magamapanek toimub?
Kuna mul õhtutest väga pilte pole, siis et postitus päris pilditu poleks, siis paar pilti Lendest, kes on kuskile ära vajunud 😀 Avastasin. et mul terve telefon neid täis. Just lugesin siin ühest blogist, et lapsed jäävad suva kohta magama, kui nendega ei tegeleta. No vaadake vaid Lendet, elusees pole tegelemist näinud 😀
For a while Kardo was the one who put Mari to bed and I took care of Lende. Lately I have been taking all the kids to our bed and put them down together. Since it’s such a cute period I decided to describe it a little so we could look back one day and remember how we lived how the kids were still small.
Firstly the kids need to be notified that bedtime is soon and teeth need to be totally cleaned. Lende is game right away, but Mari wants to goof around, run away, struggle until she gives up and is willing to brush her teeth. OK, most of the time it’s us brushing her teeth, but oh well, they get cleaned.
Then we go upstairs to bed, where the first 15 minutes the kids make such an uproar like they have been held in the basement for the whole day where they have had zero chance of play. They are jumping from bed to bed (we basically have two beds side by side) jump, roll around, laugh, scream and frolic until one of them gets hurt, starts crying and lays down with their feelings hurt. That is my queue to get everyone in bed. I am in the middle of the two babies. Turn off the lights, hand Mari her cuddly toy cat (depends, sometimes it’s another animal, at the moment it’s a cat), give Lender her rag (her blankie) and head on the pillow.
Then it’s time for song requests. Lende starts humming “mõmm-mõmm”. So me an Mari perform the bear lullaby. “knock-knock!” Lende demands next. SO there’s no other option but to sing that. “Mommy, sing that *inaudible words*, underneath the highest tree!” That, of course is Karulaane Jenka. The concerts finale is always the dolly lullaby and then I tell the kids to shut their eyes and go to sleep.
Lende is pretty obedient and usually falls a sleep pretty quick, but Mari has to stay up, say a hundred times who she loves, who love her and in between talk some random nonsense, so basically go over all the things she saw or did during the day. Then these important topics are covered Mari also closes her eyes and falls asleep.
In summary, this madness from when we brush teeth to when I sneak out of the room, takes us about an hour. My friends have asked me why I am not getting them used to sleeping on their on, it would be so much easier, but you know what, I like this time. I lay down in a dark room, there’s someone’s sweet sleeping noises coming from both sides of me. I talk to one of them and sometimes we sing something and … Beautiful moments 🙂 Even if they are running around like two little trolls, it’s fun, because they are at that age where they have fun with each other and it’s fun to play together. And it doesn’t matter that in most cases it ends in tears 😀
How is bedtime in your family?
Since I don’t have many pictures from nights in our house and not to make this post completely pictureless, I am adding a few pictures where Lende has fallen asleep in random places 😀 I discovered my phone is filled with them. I just read in some blog that if kids fall asleep in random places it means they are not getting enough attention. So Look at Lende, has never seen attention in her life 😀
24 kommentaari
App store’is on olemas selline äpp nimega “Õhtujutt”. Vist on need samad lood, mida Eliko siin juba netilehena jagas, aga võibolla kedagi huvitab, et ka äpp’ina täiesti saadaval 🙂
Kui naabrilast hoidsin ja ta õhtul magama pidin panema, kuulasime sellega Lotte jutte näiteks 🙂
Ma tõstan lapse oma voodisse, tõstan ta mõned korrad veel pikali kui ta püsti tõuseb, ise olen samal ajal oma voodis ja kui ta uinunud on, hiilin välja. Enne ööund lasen tal meie voodis ka tsillida, maru lõbus on tal alati :D. Kohekohe kaheksakuune.
Ideaalne oleks see, et panen ta oma voodisse ja ise lähen àra ja uinub ise, aga seda vast niipea ei juhtu.
Mina olengi siis see teine variant emadest. Laps magas esimese kuu minu kaisus ja peale seda hakkasin harjutama tema voodisse. Õhtul musi-kalli ja head und, laps voodisse ja ise lahkusin. Preili saab varsti 2. Väga harva pidanud lohutamas käima. Praegu võtab oma kaisulapi, kaisuloomad..mängib ja jutustab natuke ning uinub. Kaisutamise aeg on hoopis hommikuti. Nii mõnus on see voodisoe poolbeebine laps enda kaissu haarata ja natuke uneleda. Pole isegi häbi tunnistada, et tahan jah õhtul lapsed voodisse saada ning omaette olla, väsinud ise ka juba.
Kustumist on juhtunud mõlemal lapsel sarnaselt korra: söögitoolis? esimest korda olin kimbatuses et mis nüüd teha..ajasin üles ja üritasin magama panna (sain suhtumise osaliseks nalja teete minuga või); teise lapsega olin kavalam. Uurisin ega miskit poolnärimata ei jäänud ja siis ootasin veel natsa ja kui sügav uni oli kohal nihverdasin enam vähem koos tooliga voodisse. Pärast eemaldasin tooli ka. Vanuseid ei mäleta faafaa mul on suured lapsed.
Ma ootan ka,et mul tirts vahel lihtsalt kustuks,aga ei…. Ainult süles,autos või kärus…
Meil lõpetab ka kogu tralli nuku unelaul 🙂
Appi nüüd vōis mult mitu sarnast kommentaari tulla, sorry ? Ma vaatasin koguaeg, et ei saada ära, et kas net jamab ? Ja nuud avastasin, et okouu on ikka läbi läinud ??
Me oleme avastanud vikerraadiost õhtujutud lastele. Säde ja Sära sama vanad nagu Lende ja Mari – täitsa hästi lähevad neile need peale. Endale ka ?
https://vikerraadio.err.ee/listing/ohtujutt_lastele#?page=1&pagesize=20&phrase=&from=&to=&path=ohtujutt_lastele&showAll=false
Meil on täpselt samamoodi, tütred Säde ja Sära on sama vanad nagu Lende ja Mari. Enne uinumist selline müramine ja tõesti igal ohtul ? Olen avastanud vikerraadiost muinasjutud, endal need üksikud, mis peas on, on ikka väga kulunud ? Lastele vâga hasti lahevad peale.
Õhtujutud leiad siit: https://vikerraadio.err.ee/listing/ohtujutt_lastele#?page=1&pagesize=20&phrase=&from=&to=&path=ohtujutt_lastele&showAll=false
Aga tean, millest räägid, õhtud kahe väikese lapsega on ikka väeeega pikad ? Ma ise olen jäänud ka nende muinasjuttude peale magama ? Mega rahustavad ? Ita Everiga muinasjutud on eriti kihvtid ? Neil see nimistu nii pikk seal, saab valida ja vahetada kui lastele peale mõni ei lähe?
Mina ka ei mõista seda “lapsed üksi magama” survet. Panen enda mõlemaid lapsi sünnist saati õhtul magama, laulan või loen unejuttu, jutustame, kallistame, silitan-paitan, hoian käest või mis niisama vaatan neid, kui uni neid murrab. Suurem laps 3 Ja on aegajalt ise soovi avaldanud, et tahab üksi magada, või issiga, siis mul pole selle vastu midagi. Aga laste magama panemine on nii ilus ja armas tegevus, pealegi kasvavad nad nii ruttu. Ei mõista, miks küll suurem osa vanemaid sellest vabatahtlikult ilma tahavad jääda…et telekat minna vaatama?”omi asju” tegema? 10 aasta pärast ei mäleta keegi mis sealt telekast tuli või mis need tähtsad asjad olid. Aga mitte kunagi ei lähe meelest need imelised õhtud…
Minu aastakomakolmkuud jääb süles magama 😀 natuke kiigutan ,lasen natuke magada ja siis tõstan tema voodisse. Mina ka ei harjuta midagi,sest varsti nagunii ajab poisse mööda küla taga 😀 las ta siis olla praegu selline memmekas 🙂 see aeg on nii ilus
Õhtuaeg on minu lemmik. Mu jaoks pole mitte kuidagi tüütu ega kahju loovutada endast igal õhtul need kaks tundi, kuhu sisse mahutame pesemise, sada korda potitamised, raamatute lugemised-vaatamised, niisama lobad, mõned mängud, jutud, kallistused, naerud, nutud, laulud, midaiganes veel vaja. Kumbki laps (2,5a ja 9k) pole mul ka kuskil suva kohas magama vajunud, v.a. ainult 1.-3. elukuul. Hiljem on ikka vajanud uneks mingit kindlat kohta, kindlat kellaaega, rutiini ja värki. Igavusest või tegevusetusest nad on lihtsalt jauranud või külge rippuma tulnud, mitte mõelnud, et ah ok, kui midagi ei toimu, siis magan parem.
Igatahes. Polegi kunagi mõelnud, et mis oleks kui olukord oleks hoopis teistsugune. Et tsaupakaa, head ööd, musikalli, uks kinni ja kõik. Nüüd siis mõtlesin. Maitea. Kuidagi kõle ja külm ja tühi ja jama tundub nii. Mul endal on vist vaja seda õhtuaega nendega sama palju kui neil. Millal ma veel nendega lähedasem olen, kui mitte õhtuti. Päeval on enamasti ikka sadaüks muud asja teha, ei saa väga süveneda, mis-kes-kus. Ning jah. Kaua see ikka nii on, et neil seda minu õhtust pühendumust vaja on? Kuigi mulle meeldiks, et see aeg jääks mingil määral ka siis, kui nad juba veidi vanemad on. Lihtsalt tegevused ja jutud on teised.
milline äratundmisrööm ,meil nii samamoodi:) Lähen oma kahe linnukesega juba aastaid nii..ja …miks?- ,sest see on päeva parim/vahvam /armsam osa …..Mulle on ka öeldud ,et miks ma NEID lihtsalt magama ei saada -kuid see ongi et see on niii paljuandev osake päevast … ei suuda loobuda 😉
Tundub nii mõnus ja lihtne. Mul vanem laps (teismeline) ei vaja loomulikult ammu enam mingit rituaali, aga vot aastane beebs on ikka emmekas küll. Magama läheb vaid minuga, sest ega talle keegi teine rinda ju ei anna. Tavaliselt jääb kiiresti tuttu, aga proovi sa toast ära minna..ei möödu 10 minutitki, ärkab ja häälitseb. Ei kujuta ette, kuidas tulevikus hakkab olema :D. Tahaks nagu mingit elu ka peale 20:00 elada.
Poiss on 4a, plika 1a 9k. Meie magamaminekud hakkavad kella kaheksa paiku märguandega “hambad pessu”. Siis pidžaamad selga ja põnnid poevad lugemispessa tekkide sisse unejuttu ootama. Plika mõnikord sehkendab niisama ringi, aga üldjuhul kuulavad nad mõlemad ilusti kui neile raamatut loen (kuna me raamaturiiul pole kummist, siis laenutame unejuttudeks raamatuid ka raamatukogust). Jutt loetud, siis plika läheb surub raamatu kapi peale/riiulisse ja teeb vennale musi-kalli ja poeb oma võrekasse. Minult ka muidugi mõlemile head ööd musid-kallid. Tuli kustu, öölamp põlema ja siis……minu aeg 😀
Selline magamaminekurežiim on olnud ehk pool aastat, muidu istusin mõnikord tunde plika voodi kõrval ja hoidsin kätt.
Mina olen oma 4 aastase ära “hellitanud” sügamisega, nagu mu mees arvab. Iga õhtu jääb beebi rinna otsas magama ja suuremat sügan. Ega asi siis ei piirdu selja sügamisega, jalad, käed ja kõht saavad ka sügatud. ? Vahest kui käsi seisma jääb või liiga aeglaseks siis käratab emme sügaaa. No mis teha.. ?
Mu plikal on jäänud kuidagi komme minu küünarnukki sügada enne magama jäämist 😀 Siis ongi nii, et lähme voodisse pikali, plika ütleb “emme sügada” ,ma panen oma käe ta peale, ta sügab natukese aega, pöörab selja ja jääb magama 😀
Sul on õigus, et See aeg on nii lühike…
Praegu on nad mul juba suured, 6 ja 10, aga eks ka nemad vajavad pidevalt kamandamist ja suunamist , et normaalsel ajal magama saada. Magama panen-suunan nad ikka mina. Meil alati oma rituaalid olnud – pesu, voodi, muinasjutt ning siis räägivad mõlemad oma päevasündmused ära. Umbes 21:30 on vaikus.
Kui nad titamad olid.. siis see nn. kaisus magamine kestis poisiga (vanem) 1,5 aastat ning siis aastake magas ta meie voodi kõrval oma voodis ning pidi hoidma alati minu käest kinni. Pärast seda kolisime ta oma tuppa magama. Tüdruk magas aastani kaisus, siis samamoodi voodi kõrval ja käest kinni… 2-aastaselt läks vennaga samasse tuppa.
Ega, kui ma laseks, nad magaks siiamaani mu kaisus… Üksi nad oma toas magada ei soovi. Nimelt neil oli narivoodi ning, kui vanem laps (kes magas üleval) murdis oma jalaluu, siis kolis ta ajutiselt elutoa diivanile (enamvähem täitsa mugav 😀 ) ning tütar ajas sellist kelbast suust, et Tal on äkki tuba kolle täis ja vot.. magab või esikus… Nii siis kolis jälle minu kaissu kuuks (mees õnnestus selleks ajaks komandeeringusse saata).
Mul saab tüdruk kohe kolm ja hoian pmst sünnist saati käest kinni kui magama panen ? Aa selle tegelemisega jälle see asi, et ma nagu tegelen küll omast arust ja käib lasteaias ka, aga vot tutkit – terve selle 3 aasta jooksul pole ta kuhugi suvaliselt magama jäänud. Üldsegi pole tal aega magada kunagi olnud ?
No liiga palju tegeled siis, ma just seda lugesingi, et need lapsed kellega EI tegelda, et need magavad random kohtades 😀
Ah ise loll jh, poleks tegelenud, oleks maganud. ?
+1 Mul ei ole kummagi lapsega nii, et suvalisse kohta magama jääks. Kutiga oli lihtsam, see jäi ise (ainult oma voodisse), aga pliks on täielik kaisukas. Nüüd harjutan teda oma voodiga (mis on meie voodi kõrval). Füüsiline kontakt peab olema, et magama jääks. Poiss koolipäevadel läheb uheksast voodisse ja tüdruk olenemata päevast kell kaheksa.
Vanem poiss(2 tundi tagasi sai ametlikult 6-aastaseks 🙂 ) läheb enda tuppa magama- väike unejutt( praegu on naksitrallid) head-ööd-musi ja kalli ja unele. Väiksemaga lähen meie tuppa ja lihtsalt vedelen ta kõrval kuni ta oma piima ära joob ja unne suikub. Sõltuvalt ärkvel oldud ajast jääb ta magama kas 5-minutiga või 2 tunniga 😀 Okei, okei-liialdasin natuke… nii umbes pool tundi on kõige kauem magamajäämine 🙂
Sa kirjutad täpselt nagu minu õhtuid 7 aastat tagasi?.
Isegi laulud samad, ainult Jenka laulu asemel oli meil Lepatriinu laul.
Enne magama jäämist sai lauldud nii, et suu oli vahtus juba?.