Täna oli mul siis KV uuring ja nagu ma ennegi ütlesin, läksin ma sinna vaid mõttega, et noh, saab vähemalt mingi pildigi lapsest ja väga tore mälestus. Et midagi valesti oleks, et kartnud ma üldse. Haiglauksel meenus mulle, et ma ei võtnud kaasa ei ühtegi saatekirja, mis mulle anti, ega ka mitte rasedakaarti, aga õnneks sain ka ilma hakkama. Saadeti esialgu ühte kabinetti kaaluma ja paarile küsimusele vastama. Vererõhku mõõdeti ka.

Eelmisel arstivisiidil kaalusin ma 66.6 kilo (väga deemonlik) ja see oli toona varahommikul ja ilma söömata, seega eeldasin, et küllap nüüd on juba ju kuu aega möödas kah, et ega see number väiksemaks olla ei saa. Aga vot kae nalja, sai ja läks kah. Kaalunumber näitas pärastlõunal ja mega täis kõhuga 65.5 kilo, nii et kohe päris hea meel oli arstile lipata.

Minul oli arstiks määratud K. Ridnõi, kelle kohta ma ainult kiidusõnu kuulnud olen, seega olin ma kabineti ukse taga päris põnevil. Kardo oli ka minuga, aga ta ei teadnud Ridnõist ja tema heaks arstiks olemisest midagi, nii et ta oli niisama kaasas, et ka last näha saaks.

Läksime siis sisse ja arst ütleb mega tõsiselt, et ma näen, et te olete Panorama testi teinud ja istuge siis maha ja arutame nende tulemuste üle. Ma ütlesin, et minu test ütles kõige kohta “LOW RISK”, et ma ei tea, mida meil siin rääkida on üldse. Ta avas minu nime ja ütles, et näete, vaadake, siin on ju kirjas, et teil on Turneri sündroomile lausa väga kõrge risk, kas te siis ei teadnud seda?

Sain 87456387456347567345674564756 südamerabandust.

Misasja? Misasi on Turneri sündroom? Kuidas ma seda testist välja ei lugenud? Üks koht vist oli seal küll, millest ma aru ei saanud, kas see oligi siis see punkt, kus see kirjas oli? Mida see sündroom tähendab? Issand, see ongi nüüd see tulemus, et ma rääkisin, et ma ei põe üldse seekord ja raudselt kõik on korras. Sõnusin ise ära! Nüüd ma saan Turneri sündroomiga lapse! MISASI see Turneri sündroom on?! 

Kõik need mõtted pluss miljon veel käisid mu peast sekundite jooksul läbi. Kargasin lausa oma toolilt püsti, et tema ekraanile näha, kus tõesti seisis trükitähtedega KÕRGE RISK.

Õnneks rahustas arst mind kohe maha ja ütles, et kui ma ise ei näinud oma testil midagi, siis äkki on tegemist lihtsalt sisestamisel mingi inimliku veaga ja ta kohe vaatab orginaali üle ja veendub selles ise ka. Hakkab tema siis kuskile sisse logima ja no MUIDUGI ei avanenud leht, parool ei töötanud ja minule tundus, et iga sekund on tund aega pikk. Lõpuks avanes siis inglisekeelne orginaal ja jumal tänatud, minu test oli ikkagi kõik väga madalate riskitunnustega. Lihtsalt kõik need välistestid tuleb emakeelde ümber tõlkida ja arvutisse käsitsi sisestada, seal oligi keegi kuskil näpuka teinud. Inimlik viga ja ikka juhtub, aga ma ütlen ausalt, et mul vajus süda ikka saapasäärde, kuigi see aeg oli vaid maksimaalselt kaks minutit, kui ma arvasin, et midagi viga võib olla.

See paneb praegu ikka korralikult mõtlema, et see hetkeks halvav õud ja paanika ja hirm, mis mul oli. Et sa mõtled peas, et siin peab ju mingi viga olema, et see ei saa nii olla. Et see tõesti OLIGI viga ja see ei olegi nii. Milline õnn! Ausalt, milline õnn! Kui palju on vanemaid, kes saavad ka selliseid kohutavaid uudiseid ja keegi ei ütle neile, et see on viga. Et tegelikult on kõik korras. Uuh, ma ei taha mõeldagi…

Peale südarit läks Oscar test aga väga hästi. Dr. Ridnõi oligi täpselt nii põhjalik, sõbralik ja tore, nagu ma lugenud olen. Seletas kõik nii ilusti ära, et mida ta vaatab ja mida ta mõõdab ja nägi seal isegi vaeva, et saaks ikka meile mõlemat kätt ja jalga näidata. Nimelt vedeles preili kõhus TÄPSELT samas asendis, mis mina seal laual: üks käsi kukla taga lebotades. Kardo ka naeris, et me kõik magame nii (mina ja tüdrukud), et kuidas see kolmaski siis erineda saaks.

Kõik oli lapsega ideaalses korras ja pärast arvutas doktor kõik numbrid kokku, et välistada veelkord mingisuguseid anomaaliaid, ning selgus, et tõenäosus saada haiget last on isegi veel väiksem, kui Panorama arvutas. Lisaks tegi ta kindlaks, et mul on ÜLI väike tõenäosus saada preeklampsiat ja kinnitas visiidi lõpuks, et beebi on oma tervise ja kasvu ja arengu poolest “nagu õpikust” ja mina olen eeskujulik rase, kellel korras kõik analüüsid ja kaal jne.

Küll aga märkas arst ultraheli tehes mu kõhul neid tillukesi opiarme ja uuris, et mida ma teha lasin. Rääkisin talle ära, et lasin rasvaimu teha, aga see oli nii varajases raseduse etapis, et mina tol ajal sellest veel ei teadnud (umbes 3 nädalat vist). Esiteks ütles ta, et ärgu ma opi pärast muretsegu, et see nii vara lapsele kindlasti midagi ei teinud, teiseks kiitis ta, et mul on ikka väga hea tulemus, et ta on neid enne ka näinud, aga et mul näeb ikka väga kena see kõht välja, kolmandaks pani aga südamele, et kui ma oma tulemust sälitada tahan, et ma kindlasti võimalikult vähe süsivesikuid sööks ja magusaid jooke jooks. Et raseduse ajal tekivad lisa rasvarakud naisele nagunii ja enamasti just kõhule. Kuna aga minul on kõhult rakud eemaldatud, siis sinna nad üldiselt enam ei tule ja nõnda võib keha valida uue koha, no näiteks käsivarred või loti või miskit. Seega soovitas ta ettevaatlik olla ja mitte langeda selle lõksu, et “ma olen ju rase, ma võin”.

Tõsi ta on, et sellist mõtet on mulle pähe tulnud ja olen minagi siin saiakest vitsutanud, kui isu olnud on. Isegi paar purki cocat oli mul kapis nendeks päevadeks, kui hommikul nii paha olla on, et midagi tahaks, aga midagi ei taha. Aga ei! Arstil on õigus ja ma tõesti olen oma tulemusega enam kui rahul, mida on tõesti lamp rikkuda mingisuguste suvaliste asjadega, mis isutavad. Õnneks ma ei ole tegelikult seda teed veel läinud ka, enamasti toitun ikka normaalsest kraamist.

5 märts. 70 kilo ja kaunis pekk.

7. mai. 65, 5 kilo ja tunduvalt vähem pekki. Üks väike kühm on ka, aga see ei ole pekk :D Või noh, kui siis ainult õige väheke.

Ühesõnaga sellised lood siis tänasesse päeva. Südamerabandused ja kõhupildid. Aga õhtusöögiks söön ma täna Järve keskuse eest ostetud mega magusaid herneid, maasikaid ja värskelt soolatud kurke. Mine. Pekki. Kui. Hea!

 

Jaga: