Kas pole mitte igal vanemal nii, et tahaks, et lastel oleks hea ja tore? Et ostad neile ilusaid riideid, et nad saaksid kenad välja näha, soetad neile arendavaid ja põnevaid mänguasju, et nad saaksid ikka kenasti areneda, mängid nendega koos, viid neid huvitavatesse ja kaunitesse kohtadesse, meisterdad neile vahvaid asju ja proovid kogu nende lapsepõlve kenasti jäädvustada. Teoorias on see nii ja ma üritan kõike seda teha, aga päris elus… Päris elus on minu lastel lastel jumala suva – seisku ma kasvõi peapeal.

KUJUTLUS: Lähme reisile, kus me iga päev idülliliselt ringi jalutame ja naudime uut kultuuri. Õhtul paneme lapsed magama ja naudime koos kvaliteetaega ja vaatame mingit head filmi. Lapsed ei jonni kunagi, vaid naudivad 7 päeva jutti naeratades Maltat.

TEGELIKKUS: Esiteks, mida lennukisse võtta, et neli ja pool tundi üle elada? Kes millal magab? Vähemalt esimesed kaks päeva elame me uude kohta sisse, laste uneajad on totaalselt paigast ära ja nad hüppavad hüsteeriliselt kella üheni voodis üles-alla, enne kui magama jäävad. Võimalik, et ka üks (või mõlemad) täiskasvanud vajuvad selle saatel magama ära.

Ülejäänud päevadel alles tutvume kohaliku toidukultuuriga ja üritame aru saada, kus müüakse mida, mida lapsed süüa võiksid ja tahaksid. Iga sihtpunkt peab olema välja planeeritud ajaliselt (kes, millal magab), millal tagasi jõuame, kui palju jala käia tuleb, kas kaasa võtta vanker või kott (või mõlemad?), kas snäkid ja niisked salfakad ja vesi on kaasas? Aga midagi juhuks kui igav hakkab? Aga vahetusriided?

Tenerifel paadireisil delfiine vaatamas. Mari armastas iga sekundit, nii põnev oli ju! Lende oli rahulik kuni ta kotis magas. Ärgates tahtis ta mööda paati käputada ja üle parda kukkuda. Katsed teda kinni hoida lõppesid röökimisega. Päris hea meel oli, kui maha saime :D

Ärge saage valesti aru – mulle meeldib lastega koos väga igal pool käia ja kui neid pole, siis ma istun kogu aeg ja mõtlen, et kui tore neil ikka siin oleks ja mida nad küll teevad, aga puhkus lastega on hirmus-hirmus väsitav ja üks suur planeerimine. Kindlasti läheb see ajaga lihtsamaks, sest kui meil oleks ainult Mari, siis oleks juba vägagi lihtne. Lende on aga täpselt sellises eas, kus ta ei taha, et teda kinni hoitakse, ehk siis lennukis teda paigal hoida on tõeline õnn ja rõõm. Lisaks on ta avastanud, et kui midagi vähegi ei meeldi, saab valla lasta sellise kriiske, nagu keegi pussitaks teda noaga. Taktika on järgmine: kriiska, kuni su soovid täituvad. Kõike on vaja teha ISE. Kui ta ISE ei saa, tuleb jälle kriisata. Aga ise tehes läheb jook särgile, toit mööda elamist (ja last) laiali – ühesõnaga Lende ISE = suuremat sorti läbu, mida saab lubada vaid koduseinte vahel.

Lende tagasihoidlikult ISE jäätist söömas

Ehk siis iga päev on suuremat sorti kalkuleerimine ja ajastamine ja planeerimine ja järgi jooksmine ja “PEA PADJA PEALE, TUDUAEG!” korrutamine ja lõpuks kui sellelt reisilt tagasi tuled, siis on tunne, et oh jumal, armsad vanemad, palun võtke natukeseks lapsed, me tahame 12h vaikuses istuda ja lakke vaadata :D Kui me matk+Aegviidu+Pärnu tripilt tagasi jõudsime, siis oli küll reaalselt selline tunne, et MIDA ma küll siis veel teen, kui meil kolm last olema saab, aga noh, õnneks siis kõik lapsed natsa suuremad.

Sellegipoolest olen ma homse reisi ees põnevil. Esiteks juba selle pärast, et ma kavatsen seal teha NII vähe tööd, kui võimalik. Kõik suured tööd on nüüdseks tehtud ja saab peale seda kiiret aega vähemalt tööalaselt hinge tõmmata. Kui seda lastetralli just hinge tõmbamiseks nimetada saab, aga teha pole mitte midagi muud, kui proovida võimalikult hästi ette valmistuda ja põhiline – tsill olla. Sellega mul õnneks probleeme pole, sest ma olen juba ammu alla andnud selles ideaalsuse taga ajamises, eriti elus lastega. Seega olen ma juba eos harjunud, et keegi kukub kuskil põlve sodiks, keegi läbustab ära oma kõik varuriided just siis, kui me oleme hotellist võimalikult kaugel ja ei jõua tunde tagasi. Et keegi kuskil transpordis keti maha paneb. Et keegi solvub ja pikali viskab. Et keegi tahab kõike ISE. Õnneks on meid veel kaks kahe vastu  – saame hakkama küll.

Aga see on ka tõsi, et no venita endal nende nimel kasvõi naba paigast, kas neid huvitab? Ei. Näiteks eile tegime seda maja ja veekööki neile eks. Alguses kui valmis sai, siis keeldusid nad isegi lähedale minemast, lõpuks 10 min mängisid ja siis tatsasid batuudile hüppama. Ehk siis ma näen 7h vaeva, et neile midagi teha ja nemad lustivad rahumeeli batuudil, mis 3 aastat sama koha peal seisnud on. Tere tali!

Või kui me tahame neile pakkuda kauneid mälestusi, mis neile igaveseks alles jääks, kas nad aitavad sellele kaasa? Vastus on EI. Ma küll mõtlen, et oleks küll tahtnud lapsena mingeid ägedaid perepilte ja oleksin praegu nende üle väga õnnelik, aga kahjuks on minu lapsed sellised, et normaalse perepildi saamiseks peaksin ma nad ükshaaval puu külge siduma ja siis ise sinna kõrvale seisma. Siis ehk oleks võimalus, et nad pildile jäävad. Tõsi, peale pikka taaka, järele jooksmist, meelitamist, ähvardamist ja anumist võib ühe normaalse pildi saada:

Aga tegelikkus oli see, et üks jooksis ühte metsanurka, teine teisele poole, üks nõudis kommi, üks EI TAHTNUD, et õde pildile tuleb ja Lotte… see tuias seal niisama ringi ja vaatas valele poole, või asetas pildile ainult tagumise otsa. Hiljem tegime veel suurema vea ja läksime karjääri äärde, kus Lotte tormas vette, Lende kukkus vette ja Mari kiskus ennast alasti, et trikoo selga panna. Jooksed, rabeled, meik voolab – õudukas! Aga FBi jõuab ikka lõpuks tore pildike, kus kõik naeratavad ja inimesed saavad kommenteerida, kui nunnu perekond te olete. Aww! Aga tegelikult on enamus pildid sellised:

Või sellised:

Või sellised:

Jaga: