Eks ma aimasin, et ma olesin võinud vabalt eelmises postituses keskenduda vaid positiivsele: me saame terve perega päevad läbi koos olla ilma muude kõrvaliste kohtustuste ja käikudeta. Lapsed saavad iga päev basseinis ja rannas käia. Jalutame palju rohkem kui Eestis ette tuleb. Käisime lõbustuspargis ja lähme paadiga sõitma ja tegelikult on ju tore. Lastel vähemalt – ja mul on tore, kui lastel on tore. Vahet pole, kui väsitav see lõpuks on. Kes mul keelab ka nendega koos magama minna (mida ma siiani ka teinud olen). Vahva on näha, kuidas Mari aina rohkem lobiseb ja jutustab asjadest, mida ta näeb ja mida ta teha tahab, kohe lust, ma ütlen teile!

Kuid ma arvasin, et seda saate isegi aru, et igas heas asjas on ka midagi halba ja vastupidi. Ma arvan, et iga vanem, kes on kokku puutunud väikelastega, alla kahe aasta, teavad, kui keeruline nendega kohati olla võib. Ja veelgi enam tahtsin ma rõhuda sellele, et vahet pole, kas ja kus keegi oma lastega käib ja missugused reisid valib. Et olukorrad, rahakotid ja närvide raudsus on isikuti erinev. Lihtsalt jagasin teile ausalt meie praegust reisi lastega – kaootiline, väsitav, palav ja tore. Nagu ikka elu väikelastega.

Aimasin ka seda, et kindlasti ronivad välja nüüd parastajad, kes heidavad mulle ette, kuidas ma oma lastega hakkama ei saa ja nagu näha, ei pidanud ma kaua ootama:

Perekoolis räägitakse teie kohta õiget juttu, nüüd on su vabakasvatuse viljad käes. Oled õnnelik enda kasvatuse üle, kui ei suuda isegi viieaastast kasvatada tund aega ühe koha peal istuma ilma et ta ei karjuks ;)? Saan aru et sul on lihtne lapse puude taha ennast peita aga mõtle palun natukene ette. lastest kahju muud ei midagi ;)

Ma ei saanud alguses isegi aru, et mis jutt see täpsemalt on, aga kiikasingi Perekooli ja asi puhta selge. Nimelt on lugema sattunud inimesed, kes vist eriti lugeda ei oska, muud seletust ma ei leia. Ma ju konkreetselt ütlen, et Mariga on lausa lust käia ja olla, ning just temaga olengi ma kaks korda üksinda söögijahil käinud, sest tema pole see segane, kes minema joosta tahab, ometi leiavad paar perekooli kägu, et just Mari on kasvatamatu.

Huvitav, et näiteks Mirjam saab kolme lapsega käidud ja asju aetud (Instast näha, et vahel ka ühistranspordiga liigeldud!) ning reise ja väljas söömas käike kirjeldatakse kui toredaid seiklusi (teatavate mööndustega, mis väikeste lastega kaasnevad), siis üks on lihtsalt konkreetne sitahäda oma viimase postitusega.

Newsflash: lapsed ei kasva ise ega hakka ise avalikes kohtades ühtäkki normaalselt käituma. Vanemad peavad ka midagi ära tegema – teete enda elu lihtsamaks sellega. Päris jube on lugeda, et ema-isa kahepeale ei saa ega viitsi hakkama saada kahe lapsega, kellest üks on peaaegu viiene, et õhtul restoranis süüa.

Mulle meeldib esiteks võrdlus ühistranspordiga sõidule ja nädalasele puhkusreisile +30 kraadises kuumuses. Uskuge või mitte, me oleme ka ühistranspordiga sõitnud, nii bussi kui rongiga, mis kell mu medal jõudma peaks? Ma tõesti ei eita oma sitahädasust, aga viisakas oleks siiski siis lolli aidata, sest ma ise ei suuda praegu täpselt lahendust välja mõelda. Lapsed ei kasva ise, ega hakka avalikes kohtades normaalselt käituma? Mari muuseas hakkas. Kui ta veel rääkida ei osanud (ja nagu te teate, oli see väga pikk aeg). Ühel hetkel hakkas ta aga mõistma, aru saama ja temaga sai kenasti kokku leppida, kus ja mida teeme. Muidugi ei saaks ma teda sundida kolm tundi ühe koha peal istuda, aga ma olen kindel, et AINULT Mariga saaksime restorani minna kasvõi kolm korda päevas.

Seega ei, ma ei “peida ennast lapse puude taha”, vaid hoopis hullem. Ma poen selle “mitte puudega lapse” taha, ehk siis vana hea Lende. Vaadake, ma olengi ehk loll, seega aidake hädast välja. Kuidas ma kasvatan 1a8k lapse restoranis käituma?

Idee1: Olen kuulnud, et kui laps hakkab poes jonnima, siis on õige kohemaid poest lahkuda. Nii õpib laps, et kui tema käituda ei oska, siis lahkutakse KOHE. Viskad oma piimapaki nurka, suva see kassitoit ja plagad kodu poole. Okei. Ütleme nii, et kodus saadad mehe poodi ja saab kass ka lõpus süüa. Mõne aja pärast mõistab laps, et poes jonnida mõtet pole ja nõnda saadki sa edaspidi hästikasvatatud lapsega poes käia. Kasvatatud!

Aga kuidas panna see sama kasvatus restoraniga tööle? Astume restorani, Lende tahab maha, jookseb minema. Meie püüame kinni, paneme söögitooli kinni ja hakkab pihta kõrvilukustav kisa. Mis nüüd? Lahkume? Oot, ei see ei sobi, sest seda me oleme siiani teinud ja see on vabakasvatus, mis ei ole lapse õpetamine restoranis istuma. Hmmm.. Siis laseme tal lihtsalt karjuda? Veame kihla, et kui me seda kasvatusstiili Eestis viljelema hakkaksime, saaksin ma sama päev lugeda hala teemal: “Saad aru, käisin mina mehega söömas ja see Mallukas oli seal oma kasvatamatute lastega. Üks kisas nagu ratta peal. Oleks tal siis viisakust olnud äragi minna, aga ei. Istus ja vitsutas seal rahulikult oma toitu, ignos lapse karjumist, nagu poleks tema asigi!”.

Idee2: Hakkame oma lapsi armetult peksma! Sellest peaks ka 1a8k vanune laps aru saama, eks? Muidugi tuleks peksuga maast madalast, ammu enne restosse minekut algust teha, sest selleks ajaks kui me restorani lähme, peab laps aru saama, et kui ema-isa käe tõstavad, tõmbab laps kössi ja on vait nagu sukk, et mitte nuuti saada. Lapsed võivad küll end hirmust täis lasknud olla, aga vähemalt saame öelda, et on ikka tõsist kasvatustööd tehtud ja meie lapsed pole kindlasti see kohutav vabakasvatuse vili. Lisaks saame rahus ja vaikuses süüa.

Kuna mul kolmandat ideed ei ole, lapsi peksma ei taha nigu hakata ja teiste restoranikogemust kisava Lendega ei taha ka ära rikkuda, siis olen soovitustele üks suur kõrv. Kuidas seletada lapsele, kellel on minimaalne sõnavara, et ei tohi autoteele joosta (siin on kõik promenaadi restod suure autotee kõrval ja üheski pole ka mängunurka), et tuleks nüüd tunnikese rahulikult istuda ja lasta teistel inimese kombel süüa, ilma karjumata. Kui teil on head ideed, siis tõesti, ma oleksin südamest tänulik.

Veel tahaks ära mainida, et väga nõme on Marile puid alla laduda ja tema “kuplialusest” rääkida, sest Mari on nii tubli ja vahva, et mul natukene läheb süda pahaks, kui ma mõtlen, et mingi perekooli troll saab kuskil rahuldust sellest, et saab tulla ilkuma selle üle, kas ja mis puue tal on ja kuidas temaga piinlik kuskil käia on. Ei ole :) Ja ega Lendega ka piinlik ole, sest ma loll, arvasin siiani, et see on mingi ealine värk. Ma sain alles nüüd aru, et teiste 1a8k lapsed ammu restoranides noa-kahvliga viis käiku sisse söövad ja hiljem sellest TripAdvisorisse arvustuse kirjutavad. Seega ärge jumala eest mu lapsi süüdistage, ikka mind! Aga nõu võib ka sellegipoolest anda.

PS! Täna hakkas ju meie saade ka, seega ma kindlasti saan veel toredaid kommentaare, kui nadi ema ma olen ja ausalt, see osa on okei, aga pliis jätaks laste kuplialused ja muu sellise teemast välja, kas saaks nii?

Lende lolle kommentaare lugemas

Jaga: