Õudne, mind on tabanud ebameeldivate rasedussümptomite laine. Esiteks kõrvetised. Õnneks ma mäletan, et need võivad miljon korda hullemad ka olla, eriti just raseduse lõpus on nad mul eriti hullult välja löönud. Ma mäletan, et eelnevate rasedustega läks mul kõrvetistest lausa süda pahaks ja tekkis selline tunne, et hakkan kohe hapet roopma. Sedapuhku veel asi nii hull ei ole, aga no et nad üldse mu ellu tagasi hiilivad on ebameeldiv, sest mul elus muul ajal pole neid kunagi, ainult last oodates.

Õnneks on olemas Rennied ja kuuldavasti mingi veel tõhusam rohi ka, seega sellega võib täitsa elada, aga üks KOHUTAV raseduse sümptom on õudusunenäod. Kuuldavasti pole see ainult mul nii, aga no see on lihtsalt nii jube. Näiteks täna öösel nägin ma unes, et ma läksin sünnitama ja olin kuskil võhivõõras haiglas, kus minu juurde palatisse ei tulnud mitte kedagi. Valud ei olnud ka nii hullud, nõnda ma seal omaette hingasin ja valutasin, kui äkki konkreetselt midagi välja kukkus. See oli umbes peopesa suurune punane ja kõva… laps? Siis astus tuppa arst, vaatas seda ja ütles, et oi oi, sul oli seal vist üks surnud kaksik sees, kes umbes poole peal ära surnud oli, aga teda me polnudki enne märganud, et nüüd sünnitegevus lükkas ta välja.

Ma konkreetselt värisesin kuskil toanurgas, kui äkki tundsin, et nüüd tuleb suur valuhoog ja press ja jälle pidin ma ise vastu võtma hästi kõhna ja kleenukese beebi, kes otseloomulikult JÄLLE oli surnud. Miskipärast oli seal minu ämmakas Triin, kes ütles, et ta on mu blogist lugenud, et ega ma seda last vist väga ei tahtnud ja ilmselgelt juhtuvadki kõik asjad põhjusega, et mis ma ikka nutan, kui kõik läkski täpselt nii, nagu mina tahtsin. Seejärel saatis ta mind apteeki lapsele kirstu ostma (?).

Mu telefon helises kogu aeg ja kõik tahtsid teada, kas ma sain juba lapse kätte, aga mina tahtsin lihtsalt maa alla vajuda ja ei tahtnud seda beebit sinna karpi panna. Ma istusin seal võõras haiglavoodis, hoidsin seda beebit ja tundsin füüsilisiselt, et ma hakkan kohe oksele. Kui ma ärkasin, siis ma saingi aru, et mul on esiteks rämedad kõrvetised ja Marta togis mind seestpoolt nagu segane, et ikka märku anda, et see oli lihtsalt üks rämee-eeee-ee uni! Lisaks olin ma ümbritsetud oma kaisus olevatest lastest, mis oleks olnud natukene armsam, kui üks neist poleks nii hullult alla teinud, et suutis isegi MINU püksid pissiseks teha.

Aga olegem ausad, ma oleks isegi pigem pealaest jalatallani sitasena ärganud, kui selles jubedas unenäos sekunditki kauem olnud.

Ma praegu googeldasin, et mis põhjusel üldse rasedad sääraseid unenägusid näevad ja põhjendus on tegelikult üsna loogiline. Esiteks hormoonid. Need panevadki rasedaid nägema unenägusid vanemaks olemisest ja beebidest ja lastest, eriti just selliseid jubedaid stsenaariume. Ala laps on kadunud, viga saanud, haige vms. Teiseks põhjuseks on see, et rasedad naised ärkavad öö jooksul unetsükli muutuste tõttu rohkem, mistõttu mäletavad ka unenägusid detailsemalt, kui need, kes terve öö rahus põõnavad.

Tjah, kolmas sümptom siis ka – tõesti on unetsükkel tohutult muutunud. Ma ärkan mõnikord suvaliselt kell neli ja ei suuda enam magama jääda. Mõnikord tuleb jälle uni kell 20.00. Sellised suvalised unehäired, mis jällegi on alati lõppenud sellega, et ma saan lapse. Mari oodates ma arvasin, et rasedad naised ärkavad nii vara, et keha harjuks ära röökiva tite kõrvalt mitte magama. Kaks last olen ma juba seda “röökivat titte” oodanud, nüüd enam ei oota ja eeldan naiivselt, et nad kõik sellised kukununnud on. Kammoon, kui ta nimi on Martakene, siis ta ei saa ju suur kisakõri olla? Mari – vot see oleks nime poolest kisakõri olla võinud. Öeldakse ju Mari-kisakõri :D Nagu mulle öeldi Mariann, kohvikann, sind ma pepust näpistan (?).

Aga jah, igaks juhuks, et oleks nüüd öeldud, siis ma ikka VÄGA tahan Martat saada, juhuks kui kellelgi veel see osa segaseks jäänud on. Tõsi, ma otseselt ei PLANEERINUD teda saada, aga no mis sa ära teed, kui me nii imeline perekond oleme, et need lapsed parvekaupa siia pressivad :D

Rääkides veel lasteparvedest, siis peale Martat ma sooviks oma parve liikmete arvu stabiliseerida, mistõttu tundub eriti normaalne variant, et Kardo laseks endal väiksed naks-naksud teha. On kellegi mees seda teinud? Kas nad istuvad pärast looteasendis dušši all ja tunnevad ennast ebamehelikuna :D?

Sellised lood siis nädalavahetuse alguseks teile. Ma lähen nüüd bikiine ostma, sest juba homme hommikul ootab meid päikseline Santorini, mille suhtes on mul nii kahetised tunded, sest üks osa minust nutab, et issand, mu lapseeeeeeeeed, ma igatsen neid juba nüüüüüüd. Ja teine osa minust karjub, et jeeeeee, PUHKUUUUUUS! PÄRIS puhkuuus!

Saab põnev olema, saab põnev olema.

12 päevane Mari-“kisakõri” :D

Jaga: