head uudised, ei miskit muud

Tänane hommik hakkas nagu alati – Mari sosistas mulle “Emme, palun ärka üles, lähme alla!”. Ma ei tea, miks mu lapsed mind rohkem armastavad, aga kui neil on valida, kas mina või Kardo, siis on valik ilmselge.

Isegi kui Mari öösel mul kaisus on ja ma julgen külge keerata, siis ta tõuseb püsti ja tuleb sinna poole, et saaks endiselt mul kaisus olla. Ei tea, mis suur emaarmastus tal nüüd peale tulnud on, kuigi näiteks eile lapsi magama pannes ütles Mari tasakesti:

“Emme…”

-“Nooo Mari?”

“Palun ära tee mulle haiget, okei?”

-“Eee, miks ma peaksin sulle haiget tegema? Miks sa seda üldse arvad?”

“Niisama!”.

Meie sosina peale ajas Lende endale kargu alla ja ronis sajandat korda voodist välja. Ma olin teda enne juba 97 +n korda voodisse tagasi tõstnud, kopp super ees ja nõnda ma sisistasin: “Lende, KOHE voodisse tagasi või emme läheb VÄGA kurjaks!”. Selle peale kargas Mari istukile ja hüüdis rõõmsalt: “Emme, lähme koos!”.

Okei, ma tegelikult tahtsin tänasest päevast rääkida, mitte siin oma laste tobedusi teiega jagada, aga mis teil muud üle jääb kui piinelda ja lugeda. Igatahes sain ma taaskord ärgata tunnike enne oma äratuskella, aga arvestades, et ma olen iga päev mingi üheksa paiku magama läinud, ei olnud see mitte varajane ärkamine, mis mind ahastama pani, vaid pigem see, et JÄLLE oli ees super sisukas päev ja ma tõesti eelistaks sellist elu, kus ma saan teha ühe toimetuse päevas ja kõik. Aga eiiiiii, ma pidin lapsed valmis panema, aeda viima ja ise küüntesse tormama, sest mul olid kaks küünt täiesti ära murdunud ja ma ei saanud nendega edasi elada.

Kardo küsis, kas see on lipsuga merisiga…

Terve aja vaatasin paaniliselt kella, sest ma pidin juba 11ks ITK’s olema, et kohtuda enda uue eraämmaka Meriliniga. Kui ma teilt soovitusi küsisin, siis mingi massivselt soovitusi ta ei saanud teie poolt, aga minu meelest oli mega äge naine, hea huumoriga ja saime omavahel sotte selgeks rääkida ja numbreid vahetama. Lisaks küsisin ma ta käest, et mis ta arvab, kas epiduraal võiks mu sünnitustegevust aeglustada ja ta tundus üsna kindel, et arvestades eelnevaid sünnitusi, ei usu ta, et epikas mul midagi aeglustaks. Nagu… krt, miks ma siis nagu loll valusid tundnud olen, kui ma oleks võinud iga kord mugavalt ja valuvabalt lapsi välja tulistada. Ma nüüd novembris seda siis teha üritan. Ainult, et siis tuleb õigel ajal haiglasse jõuda, kui avatust liialt on, siis enam ei saa teha. Ma, loll, olengi alati alles siis epikat tahtnud, kui avatust mingi 8-9 cm on, mis on ilmselgelt liialt hilja. Igatahes on mul süda rahul, et mul on ämmakas novembris ootel ja süda rahul. Endiselt, ei mingit hirmu.

See kohtumine oli nii tore, täitis mind nii positiivse vaibiga, et ma tormasin koju, toppisin endale ühe õuna, ühe kohukese ja vorstivõiku hambusse ja jooksin autokooli. Ma ausalt ei liialda, kui ma ütlen, et ma JOOKSIN, sest  ma ei tahtnud üldse hiljaks jääda, aga ma pidin midagi sööma, et ma ära ei sureks. Seega tegin ma midagi kiirkõnni ja jooksu vahelist, ise puhkisin, nagu jookseks vähemalt sünnitama. Ütleme nii, et TÄPSELT sellise mulje ma ühele lugejale jätsingi ?

Nagu kui armas, et inimesed niimoodi muret tunnevad, aga tegelikkuses hakkas mul kõhus täiega pistma, aga minul vasardas ainult peas, et KOHE olen kohal ja natukene veel, et siis saan puhata, et nõme ju lasta teisel minu järgi oodata ja siis ma üritasin üle krambi kohale “joosta”. Kes on rase olnud, need vast teavad seda tunnet, et kui kõht läheb kivikõvaks ja hakkab pistma ja ei lase nagu edasi minna ja kui sa IKKA lähed, siis on see parajalt valus ponnistus. Eriti kui sa üritad veel kiirkõndi teha. Aga kohale ma sellegipoolest jõudsin. Kuigi ma pidin seal juhiistmel veel veits ennast koguma ja puhkama, aga see kramp läheb kohe üle pmst, kui maha istuda saab, seega polnud üldse lugu ja läksime sõitma.

Ma pakkusin välja, et võiks Õika ringidele minna, et mul sõbranna soovitas, et ARK tihti sinna viib ja me enamasti oleme Nõmme-Mustaka kandis olnud, et tahaks proovida. Nii tegimegi. Sõitsime Mustaka kaudu Õismäele, tiirutasime seal mööda ringe ja lõpuks lõpetasime jälle Mustamäel, sest ma pidin edasi kulmudesse tormama.

Lõpetasime sõidu ära, ma parkisin ära ja siis arutasime õpetajaga, et pühapäeval lähen siis esmaabikursusele ja 20dal on see pimedasõit simulaatoril. Et peale seda võin ma linnast läbi käia ja võtta autokoolist mingi avalduse, või et ma saan selle e-autokoolis ka esitada, et siis saab ARKi aegu kirja panna. Ma siis hakkasin kohe kalendrit vaatama, et okei, siis peame ju nädala jooksul sõidueksami ka ära tegema, kui ta vastab mulle, et “Sul oligi täna sõidueksam, see on sul nüüd tehtud!”.

Tuleb välja, et inimene ei hakanud mind enne “hoiatama”, et ma äkki närvi ei läheks või miskit, tänu millele läbisin ma sõidueksami iseenda teadmata. Selgub, et… ma oskan sõita! Ja parkida! Ja ringidel liigelda! Ja…kõike teha? Saaks vaid ARKi ka enda teadmata eksamile minna, oleks eriti lebo. Igatahes olin ma niiiii õnnelik, et jooksin pmst autost välja, et Kardole helistada ja oma rõõmu jagada. Kuna taksoni oli veel aega, ostsin poest juubeldamisshoksi, mida lahkelt juhiga jagasin, kes mind kulmudesse viis. Muuseas, kui ma hommikul taksoga ITKsse sõitsin, siis juht küsis mu käest, et kus siis kaamerad on ja kaugel mu autokool on, siis talle veel rääkisin, et oi veel autokooli sõit ees jne, enne ei saa ARKi minna, oleks ma vaid teadnud, et paar tundi hiljem mul sõit tehtud on. Jehhuu.

Kulmud ootavad enivei uut ja eraldi postitust, seega ma nendel nüüd rohkem ei peatu, peale kulme tormasin ma Järvele, sest Smartposti sõnul oli mul Trendsetterist KAHEKSA pakki. Ups. Ja kuna ma juba Järvel olin, siis tahtsin ju poodi ka minna, aga siis meenus mulle, et mul pole pangakaarti. Muidugi on see raibe jälle kadunud, mistõttu astusin ma Swedpanka ja jäin seal ootama, kuni keegi halastab ja mulle uue kaardi tellib + asenduskaardi annab, sest kuidagi tuleb ju ka vahepeal ostude eest tasuda. Istusin seal ja passisin, nagu ikka inimesed seda teevad.

Ühel hetkel astus sisse vana tädike. Talle ligines see tüüp, kes küsib, et mis sa pangas teha tahad. Ta küsis vist mingi sada korda, iga kord küsis see naine: “KUHU MA MINEMA PEAN?” kuni mees alla andis ja ta lihtsalt minu kõrvale istuma suunas. Möödus paar mintsa ja mutikene hakkas üle panga kisama ja kurtma, et kus on kõik töötajad? Miks ta ootama peab? Ta on vanainimene! “Mõnikord nad teevad niimoodi sohki, et võtavad need ette, kes alles hiljem tulevad,” kaebas ta mulle siiralt ja südamest. Ja siis see õudus juhtus. Keegi kutsuti ja see keegi ei olnud tema. Ta läks NII kurjaks ja kriiskas, et kui tervis lubab, siis läheb ta homme Narva maantele kaebusavaldust kirjutama. “Ma olen voodihaige! Ma võin IGA HETK püksi teha,” kisas ta kurvalt. Mul samal ajal Marta rullis sees, mistõttu ütlesin ma tädikesele, et eks igaüks meist võib iga hetk püksi teha, et see on elu, mis muud. Ta kummardus üle laua, pani oma kõrva minu poole ja kisas: “MA EI KUULE! ÜTLE SIIA KÕRVA SISSE!”.

“MA VÕIN KA IGA HETK PÜKSI TEHA, SEE ON ELU!” kisasin ma siis üle vaikse Swedbank’i kontori, nagu see oleks kõige normaalsem asi, mida üks inimene võib ühe vanamuti kõrva karjuda.

Lõpuks ma lasin ta endast ette ka, sest ma tegelikult ei tahtnud näha, kuidas mammikene keset panka püksi teeb ja mul aega passida oli ka. Ainult 40 mintsa ootamist ja sain ka mina jutule, et endale uus kaart tellida ja ajutine kaart saada. Käisin siis poes ära ja sain oma “tagasihoidliku” pakikoguse ka kätte.

Noh, ja nüüd ma tulin, Kardo oli süüa teinud, mina blogisin nagu 15 aastane, et mida ma täna tegin ja võiks öelda, et tänane on igati korda läinud. Ainult, et 17 meili tahavad vastamist, aga ma ei viiiiitsi tegeleda probleemidega, mis on ala sellised, et kui firma saadab mulle kolm toodet ja mina kirjutan ühest, sest üks väga meeldi, samal teised ei avaldanud erilist muljet, et kas neil on õigus hakata nüüd hiljem, ilma eelneva kokkuleppeta, et KÕIGIST kirjutama pean, huiama, et okei, me maksame siis ainult 1/3 arvest ka! Mul täna nii hea tuju, et ma vist isegi ei viitsi vaielda, las maksavad siis 1/3 ja elame kõik õnnelikult edasi, eks.

Ühesõnaga – ma proovin meilide arvu nt viie peale saada ja lähen siis magama nagu vanur, sest uni on niiiii suur. Aga homme… Homme ma ei pea KUSKILE MINEMA! Jeeeee!

Mul oli ikka hea päev, wohhhoo, aga teil?