JUMALAITA

eriti nõme päev oli eile

14. oktoober 2018

Mul oli korraks illusioon, et meil on laupäev täiesti vaba, aga eile hommikul meenus, et meid kutsuti ju ühte restorani külla, et me nende roogasid arvustaks ja pilte teeks ja ühesõnaga, tellisid blogipostituse. Süüa mulle meeldib, restoranis meeldib ka käia, sest siis ei pea pärast nõusid pesema ja lauda koristama ja no kui see kõik veel tööna letti lüüa, siis pole nuriseda midagi. Ainukene “probleem” oli see, et restoran asus nii teisel pool linna, et võiks öelda, et lausa teises linnas. Kuna meil on hetkel kasutada Kia Sorento, siis ei tundunud ka see väga suur takistus, sest ma olen nüüd nädal aega ringi sõitnud ja isegi kõige võõramad kohad tunduvad praeguseks hetkeks gepsi abil täitsa kohale jõutavad.

Kokku oli lepitud, et tuleme peale Lende lõunaund, ehk siis otseselt konkreetset kellaaega mitte. Üldiselt magab Lents umbes kella ühe-kaheni, seega hiljemalt kolmest lootsime restoranis olla, et siis poole kuueks kodus olla. Kardole oli eile mingisugune üllatuspidu korraldatud, ala nagu naistel on babyshower, siis meestel on see ilmselgelt midagi muud, sest nagu ma nüüd tean, käidi põgenemistoas, saunas, limuga sõitmas ja linnas mööda baare tuiamas. Aga okei, ma ruttan endast ette, sest ma olen veel eilses hommikus, kus ma õndsalt arvasin, et suudan kogu selle logistika ära majandada.

Esiteks läks juba ärkamisega valesti, sest üldiselt on lastel juba 7-8 paiku silmad pärani lahti, eile magas Lende aga nagu tellituna pea poole kümneni. Lisaks näitas Mari absoluutselt kõiki külgi, mis hõlmavad solvumist, nutmist, jonnimist, kiusamist ja kraaklemist. Seega tuli mul geniaalne idee – nii kaua kuni Lende lõunaund magab, viime meie Mari Kohilasse, sest seal olid mu vanemad. Neil oli plaan Pärnusse veekeskusesse minna ja see plaan Marile isegi meeldis.

Muidugi suutsime me enne uksest väljumist veel natukene nuttu kuulata. Mari nimelt aeles kuidagi niimoodi diivani ees, et kui mina hakkasin maha astuma, suutsin ma talle jalaga täpselt näkku koksata. Kui Mari nägi, et tal huulest verd tuli (ju lõi hambaga vms), siis hakkas ta röökima, et ma pean kiirabi kutsuma. Ta nimelt jupp aega tahab endale iga asja peale kiirabi kutsuda ja ma ütlesin talle ükskord, et ainult siis kutsutakse kiirabi, kui palju verd tuleb. Ta lootis, et see hetk on nüüd käes, aga näed, pidi ikka leppima ka kiirabita edasi elamisega. Karistuseks rääkis ta KÕIGILE, keda ta nägi, et emme lõi teda jalaga näkku. Ma palusin teda, et kui vähegi võimalik, võiks ta selle info edaspidi enda teada jätta, mitte kõigile kuulutada, sest see oli ju ometi kogemata 😂

Nii et ühesõnaga pidin ma võtma ette oma elu esimese maanteesõidu, pakkisime Mari asjad kokku ja võtsime suuna Kohila poole. Muuseas, peale esimese maanteesõidu sain ma ka oma esimese hääletaja peale võtmise kogemuse. Üks vana mutikene oli bussist maha jäänud ja me viskasime teda natukene maad edasi. Nii tore oli, et oleks tahtnud kohe tädikesega piltigi teha, aga see oleks juba väga imelik olnud. Igatahes oli ta maru tänulik, et ta jala kõndima ei pidanud ja mina sain linnukese kirja, et see ka nüüd siis tehtud.

Muuseas, mul sõbrad rääkisid, et nad kunagi võtsid heasüdamlikult hääletaja peale ja see kuses neile autosse, et enam ei julge võttagi. Ütlen kohe ära, et meil seda ei juhtunud ja kuna ma ise olen omal ajal suur hääletaja olnud, siis kui ma oma auto saan, siis raudselt võtan edasipidi kah.

Kohilasse jõudes kuulutas Mari esimese asjana: “Emme lõi mulle jalaga näkku, aga seda ei tohi öelda!”.

Nii, Mari maha raputatud, nüüd võtsime suuna tagasi Tallinna poole. Kuna Lende alles magas, siis tegin mina endale viisaka näo pähe, soengugi! Panin kleidi selga ja Kardo surus isegi triiksärgi selga, sest ikka restoran ja teeme pilti ja… Valisin Lendele ka nunnu kleidikese ja saime veel võimaluse seda mantlikest kasutada, mille ma Emmystore.ee‘st tellisin. Niisama oleks sellega vast jahe, aga autojakina on see piisavalt hea ja õhuke. Kuna ma muud mütsi siit remondi seest ei leidnud, siis sai Lents endale paraja beebimütsi ka pähe ja digimuutus kohe aasta nooremaks, hehe.

Ühesõnaga olime me kõik nüüd valmis lõpuks ometi kodust lahkuma. Googeldasin veel korra restorani aadressi ja tahtsin seda auto gepsu sisse lüüa. Ei lasknud, siis sain aru, et ahsoo. Linn pole ju Tallinn! Mul oli ükskord Viimsiga sama jama, kui laste sünnat tähistama läksime. Seega panin linnaks Viimsi, aadressi sisse ja asusime kiiresti teele – kõhud olid ju maru tühjad, olime juba tunde tegelenud restorani minekuks ette valmistumisega, seega söönud ei olnud. Ja Lende, vana nälgur, tahab ju kohe peale ärkamist süüa, aga ma mõtlesin, et ei hakka midagi andma, kannatab selle sõidukese ära, siis sööbki restoranis isuga, mitte ei hakka seal pirtsutama.

Kuni Peterburi maanteeni oli tee tuttavam, aga varsti keerasime juba mööda megaväikseid teid kuskile… ma ei tea kuhu. Tee oli pikk ja umbes 20da minuti peal hakkas Lende nutma, et tema tahab süüa. “Jaaa, kohe jõuame!” kinnitasime me talle, ise mööda maailma väiksemaid metsateid sõites. Ega geps ju ei valeta!

35 minutit sõitu röökiva lapsega, endal pinge juba max laes, et mis kuradi kohas see restoran asub ja mis X teid see geps meid sinna viib, teatas masin mulle, et me oleme jõudnud sihtpunkti. See oleks väga tore olnud, aga kahjuks avanes meile aknast selline vaade:

Ühel pool keegi riisus oma tagaaeda, teisel pool põletas teine kulu. Restorani ei paistnud mitte kuskilt. “Eee… no kui neil kuskil SIIN restoran on, siis ma ei imesta, et nad reklaami tahavad,” netis Kardo. Aga vot ei olnud mitte kuskil restorani. Lõin google lahti, et vaadata üle, et kas sai ikka õige aadress sisse, kui ma mõistsin, et ma oleks pidanud linna asemel panema Kaberneeme, mitte Viimsi. Lõin siis uue aadressi gepsis sisse ja palvetasin jumala poole, et uus aadress vanast kuigi kaugel ei ole, aga näed, kaart näitas nii:

Ütlesin kiirelt restoomanikule, et oleme täiesti vales kohas, saatsin talle sama pildi ja keerasin vandudes nina ümber, et hakata siis resto poole sõitma, kui Kardo pomises, et no tegelikult pidime me vähemalt neljaks kohal olema, sest nüüd jõuame me mingi viiest restosse ja siis ei jõua ta elusees oma peole. Palusin tal veel uurida, et ehk pole see mingi kella peale minek, aga väidetavalt oli. Kuueks oli esimene asi bronnitud ja edasi lükata ei saanud. Lende nuttis ikka veel näljast ja mina närvitsesin roolis, sest ma ei saanud aru, KUHU ma siis sõitma pean. Võõrad teed, geps ikka valesti seadistatud, me peame siis järelikult ju koju minema, tere tali!!!

Kui te nüüd kellaajale mõtlete, siis saate aru, et kesklinnast läbi sõitmine venis nagu tatt, Lende tahtis süüa, tahtis pissile, lasi oma tooli täis, nuttis nagu metsaline ja mina mõtlesin ainult, et palun jumal, ma tahan juba koju jõuda! Selleks hetkeks olime me sõitnud siis täpselt 22.8 km sinna valesse metsatukka ja siis sealt siis 23.1 km tagasi koju (pikem maa, sest noh, tulime läbi kesklinna).

Kodus andsime kiirelt Lendele süüa ja sõime ise ka, ma olin ise ka selleks ajaks viis tundi näljendanud, sest “kohe lähme ju restorani”. Kui me lõpuks söögi tehtud saime, ära söödud ja Kardo oma peole saadetud, sain mahti restorani ka kirjutada, et nagu näha, me ei jõudnudki täna, sest muidu poleks abikaasa oma peole jõunud ja me tuleme parem homme varasele lõunale.

“Te oleks võinud olukorrast juba eelnevalt või kiiremini teatada. See ei tundu õige, jätame selle asja ära, aitäh teile!”

Ma tegelikult inimesena saan aru, et ega nemad meiega autos ei olnud ja nemad ju ei teadnud, millal me tuleme või mitte ja neil polnud ka vast aimu KUST me tuleme. Et kui ma neile selle pildi saatsin, et meil oleks sealt võsast veel 35km tulla, siis nemad ei teadnud, et me juba 22km olime sinna suunas rahumeeli sõitnud ja ega nemad saanud ka teada, et meil kuskile kellaajaliselt veel jõuda vaja oli. Aga ENNE ma seda küll teada ei saanud anda, ega ka jooksvalt, sest… ma olen roolis. Tõesõna ma näen, et miskipärast saavad kõik teised hakkama nt valgusfoori taga telefoni näppimisega, aga vot mina ei saa. Kui ma natukenegi ringi passima jään, siis ma raudselt magan maha, kui foor muutub või keegi kuskile liigub ja tekitan ohtliku olukorra. Seega on mul põhimõte, et mina telefoni ei näpi sõidu ajal ja kuna me sealt võsast olime endast hetkeks elumärki andnud, ei arvanud ma ka, et see nii ajakriitiline oleks, et ma kohe peaksin nendega uuesti ühendust võtma. Ma ei tea, mis te arvate?

Igatahes, kuna MINA selle kogu keberniidi läbi elasin ja olin valmis neile vastu tulema, et oma vähestest alles jäänud nädalatest kuskile päris kaugele trippima ja 9 kuud rasedana ringi vaaruma nutvate laste ja valesse metsatukkadesse sõitmisega, siis miskipärast see “see ei tundu õige, jätame asja ära, aitäh teile:)” tundus mulle NII ebaõiglane, et ma mõtlesin sellest terve eilse õhtu ja veel tänasegi otsa.

Ma saan nendest aru, aga see ei tähenda, et ma nüüd ei või eilset päeva kirglikult põlata, persse läks teine.

Minul hakkab nüüd kolmepäevane raamatu kirjutamise maraton. Mulle on bookitud Swisshotellis tuba, kust ma ei kavatse enne väljuda, kui raamat valmis. Arvestades, et tuba on bronnitud teisipäevani, siis LOODETAVASTI saan ma teisipäeval teile rõõmsalt teada anda, et raamat on nüüd valmis ja siis oleks enne Marta tulekut valmis saada ainult remont, mille tegemisega ei saa mina ise kahjuks üldse kaasa aidata, sest töömehed on hetkel väga tublisti siin tööd vihtunud teha ja ma ise loodan, et äkki… nädala(!?) pärast saan teile juubeldada, et jess, remont ka valmis!

Äpp väidab, et 31 päeva sünnituseni. Eelmises UHs väideti, et Marta olla kolm nädalat kasvust ees. Paras võidusõit ajaga…Tuleb tegutsema hakata, mis muud :)

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

55 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Katz 16. oktoober 2018 at 12:25

    Google mapsi on ehk kindlam kasutada? :D Muideks, kust kohast on su prillid ostetud, millega swisshotellis live teed? Mulle väga väga meeldivad need!!!

    • Reply Mallukas 16. oktoober 2018 at 17:40

      pere optika :)

  • Reply Tk 15. oktoober 2018 at 23:21

    See restoran asub ju täiesti sadamas, mere ääres, üsna keeruline on mitte näha seda kui võtta Kaberneeme suund. Aga ju siis on, nagu näha :) Viimsist on asi ikka väga kaugel, sama hea kui Põltsamaa asemel panna gepsi Haapsalu, äkki jõuab :D
    Olen seal korra käinud söömas suvel, väga hea teenindus ning toidud ka. Karpe küll ei proovinud aga muud asjad olid maitsvad.

  • Reply L 15. oktoober 2018 at 20:08

    Elukehvad karbid seal😔!
    Üle poolte karpidest olid kinnised, katkiste karpide tükke ja puru oli terve kauss täis… sul vedas. Teenindaja ütles et nende karbid on värsked ja teinekord nii lihtsalt juhtub. Aga ole hea kokk ja vôta mu portsjonist kinnised välja ja tee normaalseid juurde siis noh!

    Parimaid karpe saab Rakvere Aqva Spa restoranist Fiore!❤️

  • Reply Helena 15. oktoober 2018 at 14:57

    Tead! Karma vist ikkagi on olemas. Nüüd tead, kui vastik tunne on, kui sulle vastu ei tulda ja sinuga ei arvestata.
    Tegid mulle ükskord samamoodi. Pidin ostma sult kokaraamatud, kuid ei jõudnud sellel päeval kohe tulla, sest mu kuu ajane beebi ei olnud nõus üksi jääma ja autosõitu ei kannatanud. Sinul aga oli ükskõik, mõtlesid vaid endale ja teiste katsumused või olukord sind ei huvitanud. Pole ju hea tunne! Minul oli sellest mitu päeva halb maik.

    • Reply Mallukas 15. oktoober 2018 at 16:51

      Jep, elu ongi selline, pole miskit teha!

    • Reply kr 15. oktoober 2018 at 21:54

      Kuuajane beebi üksi jääma? Kuhu? Koju?

      • Reply Mallukas 15. oktoober 2018 at 22:49

        Ma eeldaks, et isaga ikka koju ei olnud nõus jääma vms, kes jätaks kuuajase lapse üksi koju :D

    • Reply väike Myy 16. oktoober 2018 at 20:15

      NO ISSANDA ARM,, kujuta nüüd ise endale ette et üks ajakirjanik või muu tegelane PEAB iga oma fanny , ostja või muul moel uvilise järgi oma elu sättima. On ikka MINA keskne mõtlemine sul …. sõnu pole lihtsalt.
      On tore ja õige ütlemine. kui n’itad näpuga teisele siis neli sõrme näitavad enda poole. :)

  • Reply M 15. oktoober 2018 at 13:25

    Resto ju teadis et tulemas on blogija ,kelle feedback’i loevad väga väga paljud .Seega tegid nad kindlasti ettevalmistusi jne .
    Kolme inimese restoarve ei ole tead mis väike summa .Arvan et nad pettusid sest olid ette valmistanud teie tulekuks ( võimalik et selleks kellaajaks pidid mõnele teisele seltskonnale ära ütlema) .Kuigi see ei ole küll maailma lõpp siis ikkagi oleks võinud koheselt auto kas seisms jätta või paluda Kardol helistada ja vabandada et te täna ei jõua .Kodus juba söödud ja seda sms teel teada anda jätab kuidagi ”pohhui pole” mulje .

    • Reply Mallukas 15. oktoober 2018 at 16:50

      Hmm, aga mis ettevalmistusi nad huvitav teha võisid?

      Ühesõnaga, see selleks, ma ju ütlesin, et ma saan neist ka aru, aga mul on ka õigus tunda nii, nagu tunnnen :D

      • Reply Kadi 15. oktoober 2018 at 23:14

        seda enam on väga imelik otsus see pakkumine niimoodi järsult tühistada ;) eriti arvestades, et külla kutsutud viimase vindi peal rase naine koos väikes(t)e lapse/lastega. aga jah, blogijal vedas, sellised kahtlased kammkarbid kutsuvad veel varajase sünnituse esile :)

    • Reply Liisa 16. oktoober 2018 at 22:22

      A la carte restoranis vast peale lauanõudega laua katmise midagi küll ette ära teha ei kannata. Ja asjaolu, et tulemas on blogija, peaks olema teenindajatele täpselt samasugune tööpäev nagu iga teine. Vaevalt, et end ekstra lille löödi või lauakatteks värskeid lilleõisi puistati.
      Ühesõnaga, saan Mallust aru et kehv maik jäi. Eks see nendepoolne lause oli pisut veidralt sõnastatud ka, tea siis kas sihilikult või mitte.

  • Reply Siram 15. oktoober 2018 at 10:51

    Käisin ka eelmine nädal just esimest korda Neem`es. Kammkarpe neil jah enam menüüs ei olnud..lootsin ka neid seal saada, kuid menüü oli just vahetunud, kodulehel oli veel vana menüü. Minu kogemus ei olnud seal kõige parem, teenindaja kiirustas meid tagant, toidud jah nägid enamuses head välja, aga minu valikud ei olnud kahjuks ükski minu maitse järgi perfektne, igal toidul omad vead.. on kohti, kus olen paremaid toite saanud (super kammkarbid ka minu arvates NOA`s). Seega mina enam sinna restorani tagasi ei lähe.. aga see kõigest minu arvamus.. oleks olnud huvitav lugeda sinu ülevaadet… :)

  • Reply anonüümne 15. oktoober 2018 at 10:18

    Ma tahtsin sellele restojutule vahelduseks kommenteerida seda, et see, et laps suurt kasvu on, ei tähenda teps mitte seda, et ta varem tulla suvatseb. Ise läbi elatud. Alates 20.nädalast oli mu titt iga jumala kord (ja mul oli neid jumala kordi palju, sest riskirase olid ja lõpus UH pea iganädalane lõbu) paar-kolm nädalat kasvust ees. Olin ka valmis siis veebruari alguses juba sünnitama, et ju on tähtaja arvestusel miskit sassi läinud ja ju tuleb enne, kui juba enne küps on. Tähtaeg oli Sinu sünnipäev ;) Reaalselt läks titt aga märtsi välja ja lõpuks kutsuti suure kasvu tõttu esile. Oligi ligi 5kg jurakas, aga ei suvatsenud ise varem välja ka kolida soojast kohast.

    • Reply Mallukas 15. oktoober 2018 at 10:31

      Ei muidugi ma ei võta nüüd tõe pähe seda, et raudselt tulebki 3 nädalat varem ka, aga ma miskipärast arvan, et enne tähtaega tuleb ta ikka, nagu teisedki tulnud on :D

  • Reply Evelin 15. oktoober 2018 at 09:03

    Täiesti mõistetav, et tahtsid lihtsalt koju saada. Lastega ongi ju nii, et kui läheb üks asi planeeritust teistmoodi, siis on hilinemine kindel, sinna juurde veel laste kisa ja enda närvitsemine. Tundub ikka väga reaalne olukord ja sellises situatsioonis tahakski ainult oma koju tagasi.

  • Reply Piret 14. oktoober 2018 at 23:00

    Autoga ongi nii kaua hea sõita, kui kõik on hästi :D Kui tead, kus sa oled ja kuhu sa lähed ja kus seal parkida saab :D Linnas sõites ongi tavaliselt kõige keerulisem see parkimisteema. Sul isegi veab, küsid aga FB-st nõu ja 150 inimest kohe vastavad, et aga pargi selle maja taha. “Tavaline inimene” peab kõik ise välja mõtlema, sest ei hakka ju ometi FB-s pidevalt parkimisnõu küsima. :D

    Ma olen olnud täiesti hullumas juba ühe lapsega sõites. Kui laps veel väike oli ja kuskile kiire oli ja laps tähelepanu tahtis. Päris ausalt, ma ei kujuta ette, kuidas sa kolme lapsega sõidad… Ainult vist nii, et eriti pikkade kätega assistent (=Kardo) on kõrvalistmel ja tegeleb absoluutselt kõige muuga, mis pole auto juhtimine. Telefoni kindlasti ära kavatsegi roolis hakata näppima, isegi kui see pärast mõningast sõidukogemust juba tehtav tundub. Kõige ohtlikumad juhid pididki olema need, kes on mingi 2 aastat sõitnud ja ilma avariideta, neil pidavat enesekindlus kõige rohkem üle ääre ajama :D Mina olen väga suure vajaduse korral bussipeatuses auto kinni pidanud.

    Restorani osas arvan kahjuks samuti nagu siin mitmed teised, et oleksid saanud kõike paremini planeerida ja tekkinud jama professionaalsemalt lahendada. Koostöö osas ei ole ju päris nagu sõbrannaga, et lubad tulla, siis tuleb midagi vahele, ja siis mõtled, et vahet pole, et lähed homme. Sulle pole vahet, aga sa ei tea tegelikult kunagi teise poole tausta. Sa ei tea, mida neil sulle plaanis pakkuda oli, võibolla oli mingi üllatus välja mõeldud, mida nad kuidagi ajastanud olid vms… Ma ise olen viimasel ajal just mõelnud sellele, et jube kerge on teist poolt hukka mõista, aga tegelikult on alati nii, et mõlemal poolel on liiga puudulik info teise poole kohta, et võiks endale hukkamõistu lubada.
    Oooook, mega moraal sai nüüd loetud. Aga nagu sa ise juba ka ütlesid, eks elu õpetab. :)

    • Reply K 16. oktoober 2018 at 18:04

      +1, nõus sinu arvamusega.
      Lõppkokkuvõttes: shit happens, tõesti nõme päev, aga resto/laiemas plaanis selles osas samuti nõustun, et tihtipeale kummalgi poolel puudulik info ja teise perspektiivi raske mõista

  • Reply :) 14. oktoober 2018 at 22:52

    Käisin reedel seal ja kammkarpe küll menüüs polnud :D Igasuguseid muid asju oli ja need olid tõesti head. Pull kogemus oli nendega suvel, kui sünnipäevaks sai kinni pandud laud. Tugev torm oli päeval ja helistasid paar tundi enne, et kas ikka tulete? Ma vastu, et mis mõttes, muidugi tuleme ju.. Kui sees saab istuda. Meil ju on laud sees? Vastab, et ei, teil on välja bronnitud. Ma kriiskasin, et mis mõttes väljas, ma pole välja bronninud. Ei tea ühtegi restot, kes Eesti suve arvestades julgeb välja bronnida automaatselt. Midagi oli sassi aetud ilmselt. Õnneks oli sama poolsaare teises tipus restoranis Ruhe vabu kohti ja välja ka ei sundinud istuma :D See on nii hea kalarestoran, et mu mees, kes kala ei armasta, tahab juba 3.korda sinna kalakotlette sööma minna. Nii et minge parem Ruhesse :) Teenindus on seal super ja sisekujundus nii mõnus. Toit muidugi ka ning seal olid viimati kammkarbid ka menüüs :) Kammkarpide osas olid ülihead Noa restoranis. See on Viimsis, päriselt :D http://ruhe.ee/Ruhe

  • Reply kelly 14. oktoober 2018 at 22:35

    kui ise roolis telefoni ei näpi, ja oleks vaja kuskile kirjutada, helistada, joonistada mida iganes, siis selleks on kaasreisija. viskad Kardole telo näppu ja ütled et kle kirjuta sinna et jõuame hiljem vms. everybody does that juuh :D

  • Reply Flamingo 14. oktoober 2018 at 21:54

    Kardo oli ju ka autos, kas temal siis käsi küljes pole, et restorani teada anda? Nende vastus oli minu meelest väga vastuvõetav. Läheksin kindlasti ise proovima, maksaksin ka. Kõik ju kiidavad (mida ma olen näinud) ja ägedad toidud tunduvad.

    • Reply Mallukas 14. oktoober 2018 at 22:24

      Ma ei arvanud sel hetkel, et see pool tundi siia-sinna nüüd nii kriitiline oleks. Lisaks olin ma niigi pissed off, et Kardo ei seletanud mulle, kuidas ma sealt koju saan ja meil oli päris pingeline seis seal autos. Pealegi on Kardo telefonis selline kokutaja, et ma tahtsin ise rääkida :D

      Aga mine ja proovi, anna mullegi teada :)

  • Reply Helen 14. oktoober 2018 at 19:53

    Kahju, et sa siina restorani ei jõudnud. Mul oli võimalus mõne nädala eest seal süüa ja kõik oli imehea! Sel päeval oli meil küll erimenüü (kõik seentest, isegi magustoit!) ja minu jaoks oli see kõik võimas maitseelamus. Interjöör väga armas ja vaade merele. Teenindajad olid tublid ja sõbralikud – jaksasid igale laudkonnale selgitada, mis taldrikul ja köögist infot juurde küsida. Soovitan ära käia!

  • Reply Ohjh 14. oktoober 2018 at 16:34

    Selline probleem on lausa lust.. endal praegu sellised probleemid, et terve mu maailm on kokku kukkunud..

    • Reply Mallukas 14. oktoober 2018 at 16:35

      Eks see elu nii ongi, et mõni päev tundub nii väike asi “probleem” ja teine päev ei mõtleks sellise pisiasja üle teist kordagi.

  • Reply Kats 14. oktoober 2018 at 16:28

    Ma soovitaks hoopis navigeerimisel kasutada googlemapsi vôi waze! Mina ei tea, mulle need ei meelid mis autodes! Olen ka loobunud kasutamast neid mis meil môlemas autos (nb! Ei ole vanad autod :), et peaks nagu sobima!) aga waze panedki ntx selle restorani sisse ja ei ole vaja valida mingit linna voi muud aadressi!
    Ja mees ostis ka autosse super hea aluse telefonile, nii et see seisabki vajadusel seal gepsu eest, ja enne sôitu panen sihtpunkti sisse ja korras :)
    Lihtsalt edaspidiseks teadmiseks ;)

    • Reply Anna 14. oktoober 2018 at 18:47

      Kiidan ka Wazet!:)
      Waze jah tunneb tõepoolest poed/asutused jms ära aadressi järgi, lisaks juhatab ka pidulikult mööda ummikutest. Ma muidugi alguses lausa ärritusin, et miks ta juhatab mind ei-tea-mis-ringiga kui on otsetee?! Vat kui istusin seal oma otseteel suures ummikus, siis teadsin küll miks ringiga juhatati:))

    • Reply Keit 14. oktoober 2018 at 21:43

      Waze on nendest kõige kehvem. Tahad minna restosse, juhatab sind restorani kontorisse hoopiski jne. Väga palju ebatäpsusi seal aastatega avastanud.
      Teistega pole nii palju möödalaskmisi yle elama pidanud.

  • Reply Lea 14. oktoober 2018 at 15:51

    Kui Neem suvel avati siis sai käidud, terrassilt mega vaade päikeseloojangu ajal. Kahjuks olid karbid sel päeval kõige populaarsem, igal laual oli neid näha ja kui ise tellida tahtsin, siis olid juba otsas 😔 aga krevetisalat see eest oli imeline. Kindlasti külastan veel, et ise ka need karbid ära proovida. Ma just meelega läheksin ise peale sellist juhtumit sinna sööma 🙂 teenindus oli ka väga hea. 🙂

    • Reply Mallukas 14. oktoober 2018 at 15:54

      Ma vaatasin kodukalt nende pilte ja mõtlesin ka, et oo oleks vaid suvel teadnud :D

  • Reply Hel. 14. oktoober 2018 at 14:22

    Ma saan siin tegelikult mõlemast poolest aru… Aga mis puudutab seda, et andsid oma mittetulekust teada alles kodus, kui juba söögid söödud, siis – tõesti, elementaarne viisakus oleks teisele poolele teatada kohe, kui nii otsustad. Su põhimõte roolis telefoni mitte näppida on väga õige (Y) aga auto saab pea alati korraks seisma jätta (antud juhul vist niikuinii seisitegi?). Ja kui sul on teine täiskasvanud inimene kõrval või piisavalt suur laps, saab ju paluda tal seda teha. Näitab suhtumist lihtsalt ja tõenäoliselt see n.ö saatuslikuks saigi, sest neile sinu oma ei meeldinud.

    • Reply Mallukas 14. oktoober 2018 at 15:20

      Jah, aga kui ma seisin, siis ma arvasin, et ok liigume restosse edasi. Alles suure tee peal hakkas Kardo rääkima, et me ei jõua ja ei saa ja mul ei olnud enam kuskile kõrvale ka tõmmata, kuigi pilguga otsisn ssellist kohta küll. Ühesõnaga, mis seal ikka, oli mis oli :D

  • Reply Kätlin 14. oktoober 2018 at 14:18

    Jõudu ja jaksu sulle tegus naine! Ootan juba väga su raamatut, kui see just hingehinda maksma ei hakka 😁 Eile pidasime oma oktoobrika sünnipäeva ( Lendest kolm päeva noorem) ja oli ka hulk tegemist temaga kuna tugeva köha ja väga kinnise ninaga, oli nutt kiire tulema. Loomulikult polnud aega ka lõunaund teha. Hehhh…mu laps nõuab ka peale ärkamist kohe süüa 😁 Maalt tulles pakib ema juba sooja toitu kaasa, sest teab, et väiksem tahab kohe ja praegu einestada. Ja söök peab olema korralik, mitte võileivad, kohupiimakreemid või muu näks. Ikka mehiselt vaja!

    • Reply Mallukas 14. oktoober 2018 at 15:20

      Ma arvan, et raamatu hind on u 20€? Rohkem küll mitte!

  • Reply tänitaja tyy 14. oktoober 2018 at 13:03

    Oi jah, olid toreda plaanid ja …..
    Mitte et ma sulle haavale soola tahaks raputada aga kui jõudsin lugemisega sinna Kohilasse mineku mõtteni sain juba aru et sa ei jõua restosse plaanitud ajaks ja kellega sa sinna siis plaanid minna? Kardol ju õhtused plaanid. Kahjuks ei suuda aega kohe üldse r e a a l s e l t arvestada. Järgmiseks meenus Riiga minek bussile järgi levitamine .. Miks ma siis ikkagi emalikult kiunun?
    Kuigi selle restorani poolne sõnum polnud kuigi meeldiv ja minu meelest oli ka inetu ja ebavajalik torge, arvan siiski et siin on see hetk kus võiksid sellise kaose tekitamisest õppida. Kuna oled selles kehvakene, siis peaksid tunnikese lisama oma aja arvestusele . Uue juhina sa veel ei tea navigaatoriga seonduvaid äpardusi – neid on kõigil juhtunud. Tasapisi õpid märkama et see või teine juhis ei ole tõene ja enda vaistu usaldama.

    • Reply Mallukas 14. oktoober 2018 at 13:10

      Ma ei vaidle sulle absull vastu :) Elu õpetab :D

  • Reply Olga 14. oktoober 2018 at 12:49

    …peale lende lõunaund. Ma mõtlesin kohe, et umbes kell 13 ärkab ja kell 14 olete restos, aga lõpuks oleksite viieks jõudnud. Samas ma saan neist aru, oleksid pool päeva pidanud teid ootama. Kui Sa neile gepsu pildi saatsid, mis nad siis vastasid?

    • Reply Mallukas 14. oktoober 2018 at 13:11

      No ma ütlesin neile umbes kolm, esialgsete arvutuste järgi oleks jõudnud neljaks – polnud nii suur vahe ju. Ja üldse, miks nad meid OOTAMA oleks pidanud, restoran ju lahti :D

  • Reply Evelin 14. oktoober 2018 at 12:49

    Ma olin kunagi ühe koolitustesarja koordinaator, lektoreid käis mitmeid. Ühe koolituspäeva hommikul helistas lektor, et tema on nüüd maja ees kohal, aga kedagi ei paista seal liikuvat. Selgus, et tema oli Tartus, aga koolitus toimus hoopis Tallinnas:D
    Saatsin tudengid pikale lõunapausile ja 2 tunni pärast oli ka lektor kohal:D

  • Reply kersti 14. oktoober 2018 at 12:48

    vaene Mari,aga sina ka syydi polnud,muidu oled aga vaga tubli

    • Reply Mallukas 14. oktoober 2018 at 13:10

      Mari küll vaene polnud, ta sai spaasse :D

    • Reply kah mujalt 14. oktoober 2018 at 17:11

      Tallinna inimesed arvavadki, et ainult Tallinn on linn, mujal Eestis on igav liiv ja tühi väli:D

  • Reply kersti 14. oktoober 2018 at 12:45

    arvan et restoran oleks voind teise paeva peale jatta .ykskordsa kirjutasid ka et paev laks puhta peesse,siis motlesin enda paevast sama,Nuud eile oli ka endal puhta rappa lainud paev.Aga kas sinu eelmist raamatut on kuskilt voimalik soetada

  • Reply Annika 14. oktoober 2018 at 12:43

    Mina ei oleks restorani peale nii pahane. Oleks võinud auto seisma jätta ja sinna helistada.

    • Reply Mallukas 14. oktoober 2018 at 12:46

      Muidugi oleksin, aga mul oli närv juba sellest röökimisest niii püsti :D

  • Reply Älis 14. oktoober 2018 at 12:32

    Minu meelest oli VÄGA ebaviisakas sellisel viisil vastata. Tundub nii üleolev…”see ei tundu õige”.. sa ei jäänud ju meelega tulematta vms. Never ei lähe sinna :D,äkki saab veel piki pead, kui valesti lauas istud.

    • Reply Mallukas 14. oktoober 2018 at 12:37

      Nad tegelikult ei vastanud ebaviisakalt, ju siis neile tundus, et ma lihtsalt lasen üle ja ei viitsinud teada anda vms.

      • Reply Älis 14. oktoober 2018 at 17:35

        No teada anda võis jah varem, aga ma juba kujutan ette ennast sellises olukorras, kus laps autos kisab ja mees hakkab ketrama, et kle..me vist ei jõua, ma ise rase ja näljane kuskil pärapõrgus jne..mul oleks närv küll krussis ja ploleks mahti kohe helistada 😁.
        Aga mis olnud see olnud, shit happens..elab üle.

  • Reply kersti 14. oktoober 2018 at 12:29

    endal oli ka eile nome ja paha tuju paev,ei onnestunud eriti midagi

  • Reply Kadi 14. oktoober 2018 at 12:05

    Kes meist poleks õhtul mõelnud:” Hommik on õhtust targem!”.Kes meist hommikul poleks mõelnud:”Täna tuleb parem päev,kui eile.”. Täna hommikul ärkasin enne kõiki teisi.Vanamees magas veel nohisedes;kaks poega teises toas keerasid vahepeal külge (kuulsin,sest voodid nagisesid).Ema ilmselt kolmandas toas võttis ka veel unest viimast.Telekat käima ei tahtnud panna,et mitte valgusega teisi äratada ja nii ma telefonis internetti läksin.See õnnetus Kakumäel! Jah.Minu päev on eilsest parem,sest täna saame lõpuks katkise põhjaga duššinurga,mis juba hallitust majas levitas,uue vastu vahetatud.Jah.Ma saan remondist kätte saadud murutraktoriga ehk muru niidetud (mis tegelikult ikka päris korras pole,aga kombineerimisega saab ehk kuidagi elu sisse tänaseks niitmiseks puhutud ja siis uuesti läheb ta remonti).Aga ma ei kujutaks ette homset ilma oma väikeste lasteta.Ma ei saa seda peret mitte kuidagi,MITTE KUIDAGI aidata.Pisarad vaid voolavad sellele mõeldes.Pidagu nad vaid vastu ja hoidku lähedased kokku!

    • Reply Mallukas 14. oktoober 2018 at 12:11

      Tead, absoluutselt – ma just Kardoga rääkisin sellest jubedast õnnetusest haaberstis ja mõtlesin, et ilmselgelt ei olnud mul eile võrreldes mõne perega ÜLDSE midagi päeval häda ja noh, lihtsalt vingusin ja virisesin siin oma mätta otsast. Õudne tõesti, mida mõni veel üle elas :( Ei taha mõeldagi :(

    • Reply A. 14. oktoober 2018 at 14:02

      Kui on kehv päev ja pole hetkegi, et sellelt rattalt maha astuda, pilti laiemalt näha, siis tegelikult selles enda hulluses olles ununevad kõik muud ilmamured ning tõsiasjad, et keegi kuskil parasjagu peab võitlust elu ja surma vahel. See ei tundu mulle õige ka, et kuna kellelgi on alati kuskil halvem või kurvem või traagilisem, siis ise ei tohiks iial kurta ega sandisti end tunda. Too õnnetus on jube jaa :( Kõik taolised õnnetused on.
      Mallu, sind mõistan aga ka, sest olen ka olnud lõpurasedana nii, et saja asjaga üheaegselt vaja tegelda ja mittemiski ei suju. Või kui enda arvates sujub, siis lõpuks selgub, et totaalselt valesti. Oli see eilne päevake, mis ta oli, ju sul polnudki vaja sinna jõuda. Äkki oleks sul’t sealthoopis mitte nii hea arvustus ka tulnud ja nad praegu pääsevad siin ainult natuke kehva enda loodud mainega, et kohe sedasi okkad püsti lõid :P

  • Reply Mann 14. oktoober 2018 at 11:49

    Sa vaata, et sa seal Swissis sünnitama ei hakka või no samas, saabki raamat vinge lõpu :D

    • Reply Mallukas 14. oktoober 2018 at 11:54

      See oleks nagu filmis, et panen punkti raamatule ja kohe puhkevad veed või miskit 😂 Aga tegelikult ma ise arvan, et mul enne esimest novembrit on vast ikka muretu ja peale seda… murelik :D