Vaatasin täna hommikul Roaldi nädala kordust, see oli see osa, kus rääkis kolmest vähihaigest inimesest. Kuna saates mainis ära, et üks nendest naistest peab ka blogi, siis kaasblogijana otsisin selle kohe muidugi välja. Kohe esimeses postituses rääkis ta, et ta tahaks uut kannelt, aga hambaarstil läheb/läks palju raha ja jääb vist kannel ostmata ja… No kammoon simmo, kui inimesel on kannelt vaja, siis peab ju üks inimene kandle saama, mis elu see siis muidu on. Kahjuks ma pole just mingi kandleekspert, mistõttu pidin Kaisa ikkagi FBist üles otsima, et talt uurida ta… kandleelistusi.
Naljakal kombel nägin, et me oleme kaks aastat tagasi põgusalt suhtluses olnud. Siis kui mul räige deprekas oli, kirjutasin ma, et tahaks ühte raamatut lugeda ja tema saatis mulle selle raamatu. Praegu mõtlen, et mida maailma. Mul oli räige deprekas, sest… mulle ei meeldinud mu töö? Et mu rasedus oli katkenud? Et… ma isegi ei oska enam midagi öelda. Ühesõnaga ei midagi väga hullu laias laastus ja siis inimene, kes niisama “casually” on saanud vähidiagnoosi ja siis selle kõrvalt leiab aega ja viitsimist mingi suva eidele saata raamatut. Mina isiklikult olen küll nii emm, et kui mul endal väiksemgi mure, siis mulle tunduvad kõik teised oma väikeste muredega nii tühised ja ma üleolevalt ohkan, et kui nad vaid teaksid, mis mured PÄRISELT on. Aga näed, Kaisa ei ole selline ja saatis mulle selle raamatu ja ma võin kihla vedada, et ma raudselt ei öelnud aitähki.
Igatahes, nagu öeldakse, siis parem hilja kui leida, nüüd saan vähemalt midagi vastu kinkida, abiks ikka.
Aga teemast ka – kuidas neid inimesi kutsutakse, kes arvavad pidevalt, et neil on mingisugune haigus, mille kohta nad loevad? Ma nimelt lugesin Kaisa blogi otsast peale läbi ja ma olen üsna kindel, et mul on ka raudpolt mingi haigus, mida ma lihtsalt veel ei tea. Et no kuna ma lihtsalt olen rase, siis ma ARVAN, et need on raseduse tunnused, aga tegelikult olen full on minekul ja öelge heaga nägemiin ära. Hingata ei saa, kõik võtab võhmale, selg valutab, puusad valutavad. Nina on JÄLLE kinni ja mu käed sügelevad nii räigelt, et ma hakkan neid varsti kõblaga kraapima, et saaks ükskord sügatud.
Isegi see, et Marta ikka veel sündinud ei ole. Mida see tähendab? Mitte, et ma tahaks sünnitada, aga öeldakse ju, et iga järgmine tuleb kiiremini ja varem, kui eelmine? Enne ongi niimoodi ju olnud ja kõik oli korras, miks siis nüüd ei ole ja MIS VALESTI ON? Kuigi arstil öeldi, et kõik on okk, siis mida päev edasi, seda rohkem ma mõtlen, et okeiii, ma ei tunne enam peaaegu üldse liigutusi, enne tundsin kogu aeg. Ja toonuseid ka enam nagu üldse ei ole, enne ikka olid pidevalt sellised valutud ja nüüd mitte midagi. Mida see tähendama peaks?! Tähendab see üldse midagi v?
Ja kui ma 15dal lähen arstile ja öeldakse, et ta on mingi üle nelja kilo, kas ma siis tohin keisrit anuda v? See tundub mulle vähem valus, kui mingi suure eluka välja pressimine. Samas ma ei tea, pole kumbagi enne teinud. Ja kui ma enne oleks arvanud, et ega ma 15daks olen ammu lapse saanud, siis nüüd ma juba kahtlen selles ja raudpolt peangi 15dal arstile kirjutama, et jou, mul ikka see laps sees, mis teeme nüüd.
Jaaa jaaaa, ma tean, et ma olen max dramaatiline ja see jutt kõlbab koera hänna alla (wtf väljendit üldse), aga mul on selline tunne, et issand ma olen nii väsinud ja jõuetu ja ära keeranud, et äkki kui see rasedus ära lõppeks, saaks minust jälle normaalne inimene? Diibist teemast rõvedani – me käisime täna Kardoga poes ja autos avastas Kardo, et ta on ostukäru küljest saanud enda käe peale kellegi suure, verise ninakolli.
Minu reaktsioon – ma naersin. Terve tee koju. Pisarates. Ma isegi vahepeal mõtlesin, et ma pean seisma jääma ja suurest naerust oksendama. Kardo vist enivei tahtis oksendada, seega oleks see hea paus mõlemale olnud, aga jõudsin ikkagi enne koju. Miks see naljakas oli (või siiani on), sellele ma ei oska seletust anda, aga ma ausalt naersin nagu segane. Vaene Kardo…
Veel midagi suvalist – küsisin hinnapakkumist kahesajale helkurile, et neid autoakendest neile piki pead visata, kes ei taipa ise endale ühtegi külge riputada ja tahavad elu eest, et keegi neid alla ajaks. Ma küll võõraste inimeste eludest ei hooli, aga ma ise ei viitsi küll kedagi alla ajada, sest see ei raatsi endale euri eest helkurit osta. Seega tellisin autosse suure kotitäie ja hakkan nüüd kõigile sõimu saatel neid loopima. St hetkel loobiks vist sõimuga, vb kui ma normaalseks saan, siis äkki hakkan neid sõbralikult jagama.
ok, mida ma ikka soiun, hakkan parem sööma
49 kommentaari
Kusjuures ma olin ka veel paari aasta eest see loll, kes helkureid ei kandnud eriti. Mingisuguse hädise kaunistuse, mis pidi kuskiltotsast vist helkurilaadne asi olema, panin koti külge ja arvasin, et siis on okei. Õnneks millalgi töökaaslane mainis, et ta oli mind näinud linna peal kui ta autoga oli ja, et mind pole pmst üldse näha. See ikka ehmatas ära ja nüüd riputan ennast täiega helkureid täis 😀 Mitmed joped mul õnneks sellised, kuhu juba helkurid külge õmmeldud, aga ma sinna riputan veel lisaks. Ega küll küllale liiga ei tee 😀
Kui laps liigutab vähem ja toonuseid ka vähem kui varem, siis võiks igaks juhuks arstil varem ära käia. Kindlasti oleks hea mainida talle ka seda, et sul käed jubedalt sügelevad. Juhul kui sa seda juba teinud ei ole. Igal juhul on parem veidi ettevaatlikum olla ja lasta end üle vaadata väiksemagi mure puhul.
Kõik kontrollitud ja korrAS.
Mul avaldus sügelusena rasedushepatoos. Ja sugugi mitte klassikalise peopesade või jalataldade omana. Tulemuseks enneaegne sünnitus ja mitmed komplikatsioonid, kusjuures 2 päeva varem kinnitas ultraheliarst, et kõik on tibens-tobens, beebi tunneb end hästi. Tegelikult oli platsentas põletik, sellest tekkis ka minul juba mürgistus. Olen senimaani tänulik, et laps ellu jäi, sest hepatoosiga nalja pole. See ei tähenda, Mariann, et sinul peaks midagi analoogset olema, aga hakatuseks saab kas või vereproovist maksanäitajaid kontrollida. Kui sul on esmaspäeval arstiaeg, ehk palud selle määrata. Minu mäletamist mööda peab seda vereanalüüsi andma hommikul tühja kõhuga.
Mul läks rasedus nädal üle tähtaja ja lõpupoole oligi nii, et toonuseid eriti enam ei olnud ja liigutas ka vähem. Jõudsin mitu korda ära ehmuda.
P.S. helkurite loopimine on väga hea mõte
Ma olen teist aastat tellinud ja kinkinud oma lapse lasteaiarühmale helkurid! Oktoobris oli liiklusnädal ja siis jagati lastele need! See selleks, aga lastele ja mehele riputasin helkurid jopedele, aga enda omale mitte! Peaks vist ruttu panema, enne kui politsei kingib koos trahviga selle ??
Ma nägin eile, kuidas väga stiilsel tütarlapsel oli sukksaapa sääre ümber mingi sätendavate kivikestega õrnroosa rihm. Otsad olid tagant veidi risti, tundus, et magnetiga timmitav. Sammus poest väljudes mu ees, seepärast jäigi silma. Ja kui ta välja jõudis, siis oli kohe hästi näha, et see põlvealune sätendav riba oli tegelikult võimas helkur. Väga tore lahendus .
Kümne minuti pärast aga üritas mu auto alla jääda kümmekond noort. Kõik mustas, ronisid suvalises kohas üle tee. No, 30 ala, seda küll, aga mul oli keset linna ootamatult tunne, et olen kottpimedas metsas hirvekarja sisse sattunud ja pole õrna aimugi, palju neid puude vahelt veel ligi kargamas on.
Isegi kui mul oleks olnud see peotäis helkureid jagamiseks, ma arvan, nad oleksid mind kollektiivselt välja naernud. Riskikäitumine on mõnes seltskonnas pigem popp ju.
Jah, see muidugi omaette asi, et tegelikult “näkku loopides” ei pane keegi seda helkurit külge, peab max sõbralik olema 😀
Ei tea, kas just iga järgnev sünnitus on kergem ?
Esimesega läks aega ca 8h ja see oli kerge sünnitus. Mõtlesin, et kui esimene nii lebo oli, siis teine tuleb korra köhides välja, aga oh ei! Veed tulid 25.06.2016 hommikul. Ning 26.06.2016 kell 8 hommikul oli avatust 2cm- öeldi, et paar tundi veel ja laps käes. Valetasid raisad! 15h hiljem oli täisavatus ja seda ka tänu epiduraalile! ?
Kõige naljakam on see, et esimene laps oli õigeaegne ja kaalus 2780 ning teine oli enneaegne 1820. Ning just pisemaga ma lootsin surra, sest NIIIIIIIIIIIII valus oli ?
Aga edu ?
Mäletad, mis raamat see oli , mida toona deprekaga lugeda tahtsid ja mus Kaisa sulle siis saatis ? Ja kuidas see raamat siis mõjus ?Endal ka hetkel masendavam periood , ei saa nagu hästi välja 🙁
Mingi… jõehobu oli pealkirjas… Ehk Kaisa mäletab?
“Jõehobu elutoas” http://m.alkeemia.delfi.ee/article.php?id=70990095
Kas need sealiha snäkid olid head või
parimad, mis ma siiani söönd olen!
Kas see verine tatikoll ajas snäki isu peale? ?
Ma arvan, et kui see koll oleks sinul olnud, poleks see nii nalja pakkunud ??.
Ma tean, aga see polnd mina :D:D
Kolmas laps sünnib kiiremini? Mul esimene sündis 7 tunniga, teine 8 tunniga ja kolmas 24,5 tunniga. Lisaks kui teised sündisid siis paar päeva enne tãhtaega, siis kolmas läks küll üle. Kolmanda sünnitus kestis köige kauema aga oli kõige valutum. Ma sain valude vahel tukkuda ja nii energiat koguda. Ei kasutanud ma mingeid valu leevendavaid vahendeid. Nii et pole sul kiiret kuskile. Küll see Marta tuleb õigel ajal.
Selle Kardo juhtunu peale tuligi meelde, et ma ostsin poest pisikese paki niiskeid salvrätte, et puhastada kãsi. Eriti nüüdsel gripi hooajal on oliline, et peale ostukäru kasutamist käsi puhastaks. Mul enne oli autos pudel käte desinfitseerimiseks aga see kuivatas nii palju käsi, et nüüd siis puhastulapid kasutusel.
Mul just sedapidi, esimene sündis 39+2 ja kestis kôige kauem
Teine sündis 38+3 ja Kestis vàhem kui esimene
Kolmas tuli 38+2 ja tuli ülikiirelt.
Kaalude osas oli ka esimene koige raskem ja pikem, teine oli esimesest pea300gr kergem ja 2cm lyhem ja kolmas oli esimesest 800gr kergem ja 4cm lyhem
See ootus on ikka nii lahe eks! Mina olen saanud 22 aasta jooksul 5 last. Kui esimesed kolm tulid alati pigem õigeaegselt – kolmas küll jah, 39+5 , siis kaks viimast andsid ennast nii alguses kui lõpus oodata. Mõlemad sündisid 41+ 6. Elu tüdinud olin lõpus. Viimasega libatasin igal öösel nädal aega järjest. Lõpus hakkasin lihtsalt tantsima, iga jalgel hetk tantsisin ja manasin seda pisikest ilmaimet siiapoole kõhunahka. Kui ta siis saabus, oli 4500 ja 57 suur. Väga kerge ja kiire tulekuga. Ainult, et see ootamine…. ?
Tilluke Marta ootab ka kuni saab ikka dramaatiliselt siseneda.
Nüüd kähku kontrolli. Päriselt!!! Käte sügelemine on väga konkreetne rasedusaegse hepatogestoosi tunnus. Mul on see old mõlemal rasedusel. See tähendab, et maks on ülekoormatud ja ei suuda enam kahe eest mürke töödelda. Mis omakorda tähendab, et mürke satub loote organismi. Kuna sul on rasedus täis kantud siis parim ravi sellele on sünnitus. Kui maksanäitajad osutuvadki kõrgeks siis esilekutsumine on väga näidustatud. Nüüd ära mune vaid KOHE valvearsti juurde maksanäitajaid kontrollima!!!! Kohe!!!
Kle rahune maha, mul on see olnd kuid ja kontrollitud sada korda ?
Tore kui on kontrollitud kuid see võib ka raseduse lõpus tekkida. Mul oli ka esimese rasedusega algus 34 ndl aga teisega vahetult enne tähtaega. Kontrollitud olid näitajad alles 2 ndl enne ja korras. Kui valvearstile tähtajal läksin juba väga kõrged. Anna meile andeks, et su elule nõnda kaasa elame. Aga ehmusin täitsa ära küll lugedes 🙂 Vbl on kõik korras, aga tasuks ikka uuesti kontrollida. See sügelus, eriti selline, kus tahaks rämeedalt naha pealt kraapida on selge märk siiski.
Mul tehti veretestid mingi 6p tagasi, ja see sügelemine on KOGU aeg olnd pmst, niiet ma ei muretse.
Aga kas sulle ka öeldi, et kontrollitakse maksanäitajaid? Niisama need verest välja ei tule, kui arst/ämmaemand spetsiaalselt ei palu määrata.
Jah öeldi, sest lugejad pole ainsad, kes sügelust ja maksanäitajaid suudavad kokku viia 😀
Eks kindlasti, aga minul ei lasknud ämmakas neid näitajaid vaadata (muide, sama, kes sul). Pidin ootamatult sünnitama sattudes ise paluma. Äkki ta on siis minu juhtumist õppinud.
Huvitav, mulle kohe ütles, et sügelemine on kehva märk ja vaja teste võtta
mul oli ka rasedusehepatogestoos.pidin ylepäeva lapse sydame hääli kuulamas käima ja öeldi et kui laps liigutab tavalisest vähem siis kohe kontrolli.verd võeti ndlas kaks korda ja kontrolliti nii maksa kui sapi näitusid.ja see sygelemine oli nii kohutav et ma soovisin et keegi mul jalalabad maha lõikaks? aga lõpp hea kõik hea.
See helkurijutt üliõige. Türr, niii närvi ajavad kottpimedas kooserdavad jalakäijad!!! Me elame maal ja oma lastele toppisin varakult helkurvestid selga. Alguses pool küla naeris! Mul suva, vähemalt lapsed on pimedas nähtaval. Hiljem, aga need naerjad tulid järjest ütlema, et teid on nii hästi pimedas näha, blablablaa, maavärk. 😀
Ole meheks, saada mulle ka paar helkurit. No ei ole mul sel aastal ühtegi, kõik on kadunud ja poest ka ei osta, sest koguuu aeg ununeb! Titemamma elu.. :/
Ei noh, see on ootamatult meeldiv küll.
Ja “hüpohondrik” on see sõna, mis sulle meelde ei tule. Ja ma loodan väga, et pole muretsemiseks põhjust. Aga keegi ei tea paremini kui sa ise.
Oled ise ka helkurita käinud. Miks kedagi loopima peaksid?
Ju siis oleks keegi pidanud mind ka loopima helkuriga! enne kui ma ise sõitma hakkasin, siis ma ei saanud arugi, kui vähe on helkurita jalakäijat näha. ise jalutades jääb mulje, et pole ju midagi nii pime.
Ma olen ka vahel tagantjärele mõelnud, et peaksin tänulik olema, et mind vaevavad mingid ‘mõttetud’ mured. Aga samas lugesin mingit artiklit, mis pani mõistma, et meil kõigil on õigus tunda end sitasti, need on ju minu mured ja minul peaks olema õigus nutta ja halada, kui ma ei suuda oma muredele lahendust leida. Absoluutselt ajab keema kui keegi ütleb, et “mis sul viga, elad ja õpid välismaal, elu lill”. Samas keegi ei mõista, et kogu raha on läinud õppe alla ning oma ema pole pea 2 aastat näinud. Ja sõbrad ka ei teki üleöö, on vaid su blogi mis mingil määral tekitab tunde, et olen Eestis, olen sõbraga.
Point on selles, et kui oled jalakäija nagu minagi, harilikult tumedas riietuses(ja teinekord isegi heledas) pole lihtsalt jalakäijat näha, kui ta enda arvates igati eeskujulikult ületab näiteks ülekäigurada õiges kohas, aga autojuht ei näe, sest see ülekäigurada pole valgustatud, jalakäija ei kanna helkurit ja ilmastikutingimused ei soosi jalakäija nägemist. Takkapihta jääb veel autojuht süüdi, et jalakäijale otsa sõitis ja teda ei näe. Selline olukord võib juhtuda ootamatult ja ka autojuhi parima ettevaatlikkuse korral. Ses suhtes tasuks mõelda eelkõige enda tervisele ja kaasliiklejatele, et oleks ikka näha. Sama moodi polnud näiteks soojal suveõhtul näha jalgrattureid juba hämaruses, kui neil tulesid polnud küljes.
Kuna elan maal,siis sõidan tihti maanteel.Ja tead-päris rõve on sõita kui järsku ilmub inimene tee servale sest ennem ei näinud kuna tal polnud helkurit ja oli mustas riietuses.Vot siis vannun küll tükk aega ja tänan jumalat et ta mu tee peale ette ei jäänud, sest sõidan ju ikkakist 90km tunnis nagu lubatud ja mis sellest inimesest siis järgi jääb.Süümepiinad jääks elulõpuni ka raudselt vahet pole et ise süüdi ei ole.
Nagu riiiili, ma panin kell pool kaks öösel siukse kajaka maha ?
Koera hänna alla ka ei kôlba see postistus ja see kolli jutt 😀
Kuidas ma nüûd magama lãhen, suu kôrvuni???
Sa oled ikka parim ❤❤❤
Sellesuhtes on jah lapsed eeskujulikumad, helkurid ilusti küljes. Mida täiskavanute kohta öelda ei saa.
Sul on lihtsalt villand 🙂 Sest olid teistsugused ootused. Laps sünnib siis, kui sa jõuad tagasi rahusse mõttega, et on ok igavesti rasedaks jääda 😀 ning ei oota enam nii pikkisilmi. Võta midagi absurdset plaani ja vaata, kas Marta nurjab selle või ei. Kui ei nurja, siis vähemalt jõudsid veel enne tema tulekut midagi hullumeelset teha 😀
Ma olen iga õhtu midagi teinud. Mitte küll hullumeelset, aga eile nt sheivisin ennast peaaegu tund aega, sest noh, polnud ammu asja olnud sinnakanti ja ega seda väga mugav teha ei olnud, aga kui tehtud sai, siis mõtlesin, et issand, äkki ta sp polndki enne sündinud, et ta ei saanud aru, et seal ka väljapääs on… Ja veel mõtlesin, et oh, NÜÜD raudselt sünnib – EI sündinud.
Täna lakkisin varbaküüned ära, need olid nii koledad 😀 äkki öösel sünnib siis 😀
Aga tegelt on võimatu mitte oodata, sest ma võin ju mõelda, et ah ma ei mõtle sellele, aga kui sa ikka ringi vaarud vagiinavalus, siis see on üsna tähelepandav 😀
😀 Haha!! No ma tegelikult ju tean jah, kui võimatu on mitte mõelda, kui laps on jalgupidi juba kurgus, iga enda liigutus võtab hingeldama, on ebamugav, valus, häiriv jms. Tubli, et nii suure töö ette võtsid nagu seda on sheivimine :D! Just hang on, küll Marta tuleb. Või noh.. variant on muidugi hakata ise ka nüüd kõiksugu imeteesid jooma, saunas käima, Kardoga vallatlema , šamaanitantse tantsima ja kõik need kuuldud rahvatarkused, mis pidavat sünnituse esile kutsuma 😀
Ma olen kuulnud, et korjatakse tikke. ma korjasin maast sokke eile ja mõtlesin, et jäängi siruli sinna 😀
Mul on kahju, et sa ärevil oled. Sain just ise mõned päevad tagasi esimest korda emmeks ja lõpupoole oli ikka tohutu ärevus. Aga kõik läks väga hästi. Kõik küsimused, mis mu peas keerlesid, osutusid küllaltki mõttetuteks.
Ära muretse, kõik on hästi! Elan sulle kaasa ja hoian pöialt. 🙂
Ma tean tegelt, et kõik läheb hästi ju, aga ma tahaks, et kõik oleks juba hästi ära läinud 😀
Ma panustasin kogu aeg sellele, et küll ta 10.11 tuleb, sest Marta tahab ikka Marta nimepäeval sündida. MIKS ma arvasin, et kui on Mardi nimepäev, siis on ka Martal – don’t ask. Uurisin järgi, et Martal on hoopis 27.07 :D.
Homme oleks muidugi eriti armas saabuda Kardot tervitama. Kuupäev ka nii ilus 11.11.18.
Ma muuseas arvasin sama, et Martal eile nimepäev 😀
Ei noh sa kohe oskad öösel inimesi oma jutuga naerma ajada ??? ega jh ma siin ka panin oma lastele kõikide jopede külge helkurid rippuma isegi kui kooli uksest sisse astud kontrollitakse kas lapsel on helkur või ei … Inimesed kandke helkurit enne viite õhtul on juba õues päris pime …
Lastel õnneks ikka on, neil tihti ka kuskile riiete ja kottide sisse õmmeldud, aga täiskasvanud inimesed tuiavad nagu kummitused mööda teeperve. õudne!