õelus?

Minul ja minu õel vahet 2 aastat ja elasime ka ühes toas. Mida suuremaks kasvasime, seda kadedamad, õelamad ja vihasemad üksteise vastu olime – absoluutselt ei arvestanud üksteisega. Kui üks tahtis magama minna, siis teine pidi tule kustu panema (ka siis kui oli tegelikult vaja õppida). Mäletan, kuidas ükskord lugesin Harry Potterit teki all ja higistasin lambisoojuses.
Siis läksime ülikooli – asjad veel hullemad – ei tohtinud teise uneajal klaviatuuri klõbistamisega segada 😀 Lisaks kogu see aeg käis üksteise riiete salaja võtmine, vahelejäämine ja kaklemine.

Nüüd, aastaid aastaid hiljem, mil oleme mõlemad oma elu peal, oma abikaasadega, oleme PARIMAD sõbrad! Ainult tema teab ja mõistab mind ja ma ei pea kunagi üleliigseid sõnu kasutama, et talle midagi selgitada – ta teab ja feelib mind – me oleme koos kasvanud ja ühesugused – isegi meie abikaasad imestavad, kuidas me samu väljendeid kasutama, sama moodi arvame jms.
Niisiis, minu koguemusele põhinedes sa pead ootama, kuni õed enam koos ei ela – siis saavad nad piisavalt ruumi et koos olema hakata 🙂

Mul ka kaks õde ja never pole olnud neid matchivaid jalutuskäike või lauamänguõhtuid….pigem lõputud kismad eimillestki ? Algul mänguasjade teemal, suuremana riiete, sõpradega õue mineku jms teemal.

Naljaga pooleks, aga ma mõtlen küll, et ostan endale müra summutavad kõrvaklapid ehituspoest, kui kunagi emaks saan. Olen lapsi hoidnud ja seda kisa on ikka täiskasvanutele väsitav taluda. Isegi siis, kui lapsed ei kakle, lähevad nende mängud kohati väga lärmakas. Ja mõned lapsed ka nutavad palju ja kõva häälega, niiet :D. Veab neil vanematel, kelle lapsed 70-80% ajast vaiksed inglid on.

Vabandan kui keegi juba sama mõtteni jõudis, aga tunnen vajadust see kirja panna. Selle asemel, et öelda “ära karju”, “ära löö”, “ära jookse”, “lõpeta!” Jne ütle, “Palun räägi vaiksema häälega”, “palun kasuta sõnu, et öelda, mis sulle ei meeldi”, “palun kõnni aeglasemalt” jne 😉 lohutuseks võin niipalju öelda, et õed võivad küll olla suurimad kaklejad ja vaenlased, kuid ühel hetkel ka parimad sõbrad ja toetajad. Kindlasti muutub olukord suuremaks saades ning täiskasvanuna ei jõua nad ära tänada, et neil nii vahvad õed on 🙂 ja see on ka normaalne, et üks hetk tahaks maha lüüa ja siis 2sek hiljem küsid, et kas tahad, et teen sulle ka süüa ?

Kuidas sa karistad neid, kui löövad? Mind pani ema nurka seisma, või istuma esikusse tooli peale. Vahepeal olin nii tark, et võtsin pildiraamatu nurka kaasa, siis polnud nii igav. Sul on ju teine korrus. Pane üks laps sinna 10ks minutiks kui halvasti käitub, rahuneb maha, samas tuttavas kohas, ei tohiks traumatiseerida.
Või trepi peale istuma. Ja kui vabandab võib tulla tagasi alla teiste sekka.
Mul 3 õde. Kui vanemad olime, siis ema ei sekkunud enam, leppisime ise ikka ära, aga diivanil jalgadega peksmine ja kellelegi tiinekana vee näkku viskamine oli suht tavaline. Päris headeks sõpradeks saime siis, kui puberteet oli kõigil möödas. Nii et 14 aastat oota veel ?

Mul küll õdesid ja vendi pole, aga mul on sugulane. Väiksena ikka kaklemine korralikult, kui midagi oli siis ikka käte ja jalgadega juustest kinni, pubeka eas oli ta minu jaoks nii tüütu, ainult põgenesin ta eest ja tema nimi kõlas nagu õudusunenägu, ema ei osanud midagi teha kui sugulane külas oli, ühel pool on tütar kes põgeneb ja teiselpool sugulane kellest on kahju, kuid mida rohkem täiskasvanu ikka jõudsime seda lähedasemaks muutusime, praegu nagu Sukk ja saabas. Eks see vanusega tuleb, praegu kompavad üksteise piire ?.

Mu vendade vanusevahe on 3a ja nemad kaklesid jõhkralt. Ema ütles, et nooremal oli igapäevaselt nina verine. Pikka aega ei saanud nad ka täiskasvanueas läbi. Minuga on neil vahe suurem, kuid vaadates nende kakluseid oli mul ka alati soov vahele sekkuda ja ka osa saada sellest, sest tihti oli nii kõrvalejäetud tunne oma vanuse ja soo pärast ?? nüüd oleme kõik täiskasvanud ja saame ülihästi läbi. Võin julgelt öelda, et oleme teineteisele parimad sõbrad ja mina küll ilma nende toe ja läheduseta enda elu ei näe 🙂 Martaga on Maril vanusevahe liiga suur vast ja Marta ise liiga pisike, et mingit jagelemiskohta oleks, sest Marta ei pretendeeri mingitele asjadele, mida Mari tahaks ? Lendest on miskipärast kahju 🙁 oli pesamuna, nüüd enam pole ja vanem õde elab kah seljas ? tahaks Lendekesele pai teha. Tee minu poolt kah kui paitama satud ??❤️

Mul küll kodus 5-ne poiss ja 1-ne tüdruk ja kuigi nad ei kakle veel ning suur venna üsna hooliv ja tähelepanelik siis suvel Läti loomaaias vaadates krokodille ütles poiss, vaat kui vahva oleks õde krokodillide visata paras amps ja kõht on täis??? või ma tahaks nii elada, et mina elan sinuga ja anname õe issile, kuigi elame kõik ühe katuse all ??Seega juba hirmuga ootan kui plika jalad alla saab ja sõnad suhu siis seda kisa jätkub kauemaks?

Minul on oma õega sama vanusevahe, mis on Maril ja Lendel… Mina olen siis see noorem, kes väiksena käis alati suuremat kiusamas ja torkimas ning pärast emale kõik ära kaebasin, mis vägivalda vanem õde mu peal kasutas ? Väga hästi hakkasime läbi saama kuskil sel ajal, kui mina olin 15 ja tema 18. Tekkisid ühised huvid ning õde ei olnud enam nii kuri, kui ma tema kannul jõlkusin. Enne seda saime ka hästi läbi(võisime tunde mängida oma väljamõeldud mänge või ehitada onne jne), kuid oli ka hetki, kus tülitsesime nii, et ei vahetanud üle nädala ühtegi sõna omavahel… Kogu suhtlus käis läbi ema ? Nüüdseks oleme vanustes 20 ja 23 ning ei saaks endale paremat õde tahta ?
Küll Lendel ja Maril ka ükskord see hetk kätte jõuab, mil saavad olla üksteisele parimad sõbrannad… Ainult see võib olla väga kauges tulevikus ?

Proovi Gordoni perekooli. Oleks päris põnev, kui liituksid nende kursusega ja jagaksid ka oma lugejatega õnnestumisi ja õppimiskohti.
http://www.sinamina.ee/gordoni-perekool

Me kaklesime kusagil 16-17 aastaseks saamiseni, mida vanemaks seda leidlikumaks muutusime kuidas kiusata ja närvi ajada 😀

“Lende ei olegi mingi inimene…” Hahahaha. Mari paneb hästi!:D

Mina kaklesin oma õega mingi 16- 17 aastakse saamiseni. Mitte päris iga päev ja nuttu ning hälisemist eriti ei olnud, aga niisama mölisemist ja uste paugutamist, asjadega viskamist ja väikest juustest rebimist ikka tuli ette.

Loen seda sinu jutukest siin ja kuigi see on sul nii humoorikalt ja kaasahaaravalt kirja pandud, siis on ju aru saada, et sa oled tegelikult mures. Ma ei pea ennast ise veel suureks lasteeksperdiks, aga pooleli olev kõrghariduse omandamine ja alla aasta lasteaiaõpetaja töö kogemust on mulle näidanud, et lapse on jaoks on väga olulised mina sõnumid. Põhiline ei ole mitte see, et sa käid ja räägid et ei tohi lüüa vaid kõigepealt lahutad nad ära, rahustad maha ja räägid, et selline käitumine teeb sind kurvaka jne. Ühesõnaga rõhudki emotsioonidele. Nad on sul küll veel pisikeseda ja ma täitsa usun, et iga päev sama jama ajab ikka närvi mustaks, aga mina leian, et rahulikult võtmine ja maast madalast juba laste teiste emotsioone teadvustama õpetamine teeb neist tulevikus ainult empaatilisemad inimesed. Teine asi on muidugi see, et kui ikka rääkimine ei toimi, siis peavad nad aru saama, et halvale teole järgneb karistus. See kõlab küll robustsena, aga eks need piirid on tegelikult laste jaoks hästi olulised. Tuleb olla järjepidev. Eks see on ka meelatult raske, aga küll sa saad hakkama ja kõik läheb veel hästi. Kui see aitab, siis ma võin öelda, et mina kaklesin oma väikevennaga nii hullusti, et tavaline oli see, et meil olid mõlemal käsivarred üksteise hambajälgi täis, aga nüüd oleme me mõlemad kasvanud tublideks ja hoolivateks inimesteks ja üksteise jaoks oleme me alati olemas. Igatahes jõudu ja jaksu sulle ning muidugi ka tugevaid närve ?

Nad on nii väikesed veel aga mida nad kuulevad. Sa ei tohi LÜÜA! Ehk et rühk on sõnal LÜÜA, seda eriri Lende jaoks. Pane rõhk EI TOHI peale. Või muuda lause üldse taoliseks “vaikselt, hellalt, ainult pai võib teha”
Mul 2a nüpeldas kasse, ma muudkui “ei tohi, ei tohi, ei tohi LÜÜA.”
Kuniks meenus see laste kasvatamise raamat, mis rääkis, et lapsed kuulevad erinevalt ja sellest seonduvalt ka mäletavad nii nagu tahavad. Nad kuulevad et ei või lüüa ja meelde jääb lüüa. Jess ma siis löön. Ehk et mitte kasutada oma lausete seda vägivaldset poolt vaid kasutada pos lauseid, et ainult pai võib teha, vaikselt jne.

Ma arvan, et varsti nad kaklevad seal juba kolmekesi ja siis tuleb pubeka iga ja siis on uued tülid kes laenas kelle riideid ja üks varastab teiselt ja uued kaklused.
Öeldakse ju, et vendadel on vendlus ja õdedel õelus 😀

See läheb siiski ajaga paremaks kui Lende natuke kasvab ja suhtlema õpib. Oluline on tflt lapsed omavahel õpetada suhtlema ja mängima. Nad ei saa oma tunnetega ise hakkama ja vanusevahest tulenevalt erinevad mängud, aga meie saame siin aidata. Lastega koos maha istuda ja nagu katkine grammofon koguaeg vadrata rääkida kaasa. Ja mitte keelata, et ära tee v ära lõhu v ära võta ära, vaid koguaeg suunata hoopis teeme koos, emme aitab, sina paned selle nuku tuttu ja tema teise, ehitame koos 2 samasugust torni. Jne jne. Nad muidu ei õpigi koos mängima ja kui eeldada et nad saavad ise hakkama siis tulemus ongi kaklemine.
Tundub algul vb tyytu, aga sa näed kohe tulemust ja see aitab jaksu leida. Sest niikui vahemeheks istud ja mõlemale tähelepanu jagad ja suhtled nendega ja suunad, siis yldiselr on kohe täitsa teine tera. Kui niimoodi neid pidevalt suunata ja õpetada, siis varsti õpivad ka ise koos mängima ?

Me kaklesime õdedega kogu aeg- ma olen keskmine. Vanema õega ei saa siiamaani 24 h samades oludes oldud- no lihtsalt ajab sita keema- noorema õega käime ja peksame vahepeal teineteist ikka veel . Üldse ei maini, et mul on juba 2 last ja tal 1 ja eeskujud missugused eks… Ja samas- kui me nooremad olime, siis karistati ja keelati ikka üksjagu palju, aga ega see meid siis takistanud- nii et kui sa siin oma ülipüüdliku rahuliku olekuga neid rahunema ei saa, siis ei aita see kisamine hiljem üldsegi- suht pees asi ….

Mina ja mu õde kaklesime alalõpmata, siiani mõlemal kätel armid üksteise katki küünistamisest. Kuid meie peres oli tema see noorem osapool kes arvas, et kõik on tema oma ja mina ei tohi midagi puutuda ja noh eks ta mängis selle peale ka, et tema on see pesamuna ja mina kui vanem ei tohiks välja teha kui tema mind lööb, küünistab ja provotseerib.. ja see lõppes vist siis kui tema u 12-13 oli. Muidugi oli ka hetki kus hästi läbi saime ja saame tänagi ??

Mul 4a poeg ja 6a tütar ja nad on parimad sõbrad. Kuna ma ise kaklesin vennaga ja kohutavalt häbenen ja kahetsen seda, siis hakkasin enne teise lapse sündi uurima pedagoogilisi nõuandeid, kuidas õe-venna läbisaamist ise suunata. Ma ei oska praegu öelda, mis kõik need juhised olid, igatahes olen mõlemale võrdselt tähelepanu pööranud ja ka eraldi nendega tegelenud. Rääkinud mõlemale, kui äge vend või õde ta on ja ka vastupidi – et tal on äge õde või vend (konkreetsete näidetega nt kui laps on eriti südamlik või tähelepanelik olnud) . Kui väike oli beebi, kaasasin suurema alati beebiga tegelemisse. Nad magavad ühes toas ja kui ma õhtul lähen nende toast ära ja kuulen, et nad hakkavad seal kõkutama ja mängima, siis ei lähe neid keelama, vaid lasen rahulikult nende sõprusel kasvada läbi nende õhtuste kõkutamiste.
Muidugi on ka vahel kraaklemist, aga enamjaolt austavad üksteist.
Kui peaksin Sulle midagi soovitama, siis võibolla just seda, et räägi lastele, kui tore kumbki neist on ja kui tubli on ta õde ja kuidas nad mõlemad on eeskujuks oma beebiõele. Lase neil kummalgi tunda end suure ja tublina. Kiida, kui nad jagavad asju ja käituvad nii nagu soovid (õdesid arvestavalt).
Uuri targematelt, igasugu õpikuid ja kursusi jms on. Nt võibolla see kuulus Gordoni perekoolgi?
Mina olin emakssaades täielik võhik, ei mingeid kaasasündinud emainstinkte. Lugesin igasugu õpikulaadseid asju, hakkasin tänu nendele last nt rohkem süllegi võtma. Veits imelik oli, et ma ISE ei tulnud selle peale, et aga nüüd on need õpikutunded ja —mõtted saanud loomulikuks minu osaks.
Halvad asjad ei lähe ise üle. Halbade asjadega tuleb tegeleda süsteemselt.
Soovin Sulle südamest meelekindlust ja jõudu!

https://www.youtube.com/watch?v=8i_qdTw6PNw&t=153s&fbclid=IwAR0tlSNHrS_gehdylP2i6roJSaE6MkUeBEBVVijyt8yZHF98i_bAlKPopGY

Noh, meil õega on 4 aastat vanusevahe ja väiksena oli ta täiesti kohutav. Kuna ma olen vanem siis alati ikka öeldi et sa oled suurem ja targem, et peaksid teadma, et ei tohi väiksemale haiget teha. Õde muidugi oli kohutav,lasi mulle deodoranti silma, tõmbas interneti juhet koguaeg välja seinast kui vanemaid kodus polnud, et ma ei saaks netis olla. Ja ta koguaeg kaebas absoluutselt kõik ära ja veel valetas ja kuna ta oli väiksem usuti teda rohkem ja ma sain koguaeg siis pahandada. Ma muidugi ei lasknud ka ennast kiusata ja ikka tuli juustest tirimisi ja solvamist ette. Nüüd kui mõlemad täiskasvanud oleme, saame suurepäraselt läbi 🙂

Minu ja õe vahe on 8 aastat. Viimane kaklus oli siis kui õde oli 17 ja mina 9. Mäletan veel hästi, et ta tiris mind juustest , ema vaatas rahulikult telekat ja vahepeal ütles, et võiks juba lõpetada??? lõpuks siis sain ma teda jalaga lüüa, ei mäleta kas päris näkku sai jalaga aga kuskile sinna kanti lõin teda. ? niiet vist päris kaua toimub kakelemine. Aga poistega pidi hullem olema.

Kuna mina olen pere keskmine õde, siis tean, mis tunne see on. Vanem õde on 2 aastat vanem ja nooremaga vahe 6 aastat. Algul saime vanema õega väga hästi läbi. Siis mingi hetk tekkisid tal koolis ja mujal omad sõbrad ja mind jäeti kõrvale. Tuli perre pisike õde juurde. Algul oli nunnu ja kallis ja siis muutus tüütuks. Vanem õde sai kõike, mida küsis, sest ta oli vanem. Noorem sai kõike, sest ta oli ju nii pisi. Ja mina pidin nutuga võitlema tähelepanu eest. Väljendus see rohkem selles, et tahtsin saada asju ja katsetada, kas ikka saan. Ei ütleks, et tegelikult oleksin väga olnud kõrvale heidetud, aga see on keskmise lapse jaoks väga raske. Ei tea, kummale poole hoida ja kus on minu koht. Tahaks vanema õega olla, aga tal on omad sõbrad ja ta ju suurem. Mis siis, et nii väike vanusevahe. Noorem on nii rumal ja väike ja kõik nunnutavad – ei sobi. Kaklesime mõlemaga. Tundsin pidevalt end kuskile surutuna. Olin mingi vahe rohkem omapäi. Ja siis hakkasime vanema õega väga hästi läbi saama. Peale kodust lahkumist ka nooremaga suured sõbrannad.
Igal juhul on ammu öeldud ja nii ka on. Kolme lapse puhul on peres kõige raskem emotsionaalselt just keskmisel. Ta vajab algul väga palju tähelepanu ja rääkimist. Kuigi võib tunduda, et kõik on ju tal olemas ja üldiselt ju rõõmus, siis tihti see ei paistagi välja, mis ta sees toimub. Enam ta ei olegi pesamuna, enam külalised ei arvagi, et oh sa nunnuke jne.
Vaja toetust ja mõistmist, mingiks ajaks rohkem tähelepanu ja seletamist, et tema on ikka kallis ja emme-issi silmarõõm.
Minu kogemus ütles, et saime kõik lahutamatuteks sõpradeks. Loodan, et ka sinu nunnud 🙂
Jõudu, jaksu ja kannatust!

Mul on kassid samasugused. Emased ja koguaeg kaklevad.

Mul noorema õega 2a2k vanusevahe. Läbi hakkasime saama, kui õde sai 18.
Ilmselt teil jah asi, et väiksem ei oska veel väljendada end ja eks vanusevahe on ka hetkel selline arengu mõttes suur.
Mul 3ne ja 1,10, tüdruk ja poiss. Suurem ka väga kade asjade osas, väiksem ei räägi ja on läinud ka füüsiliselt pigem kallale, aga meil nad suht ühtmoodi ohhood, et mängivad ja müravad palju koos. See ülemeelikus ka tihti lõppeb kisaga, sest keegi lööb ikka lõpuks hambad sisse voi kakub juustest ja no nii need päevad veerevad. Lasteaias käivad koos, ühes rühmas. Beebit (3k) veel hoiavad, eks näis mis aasta pärast toimub ?

Ojaaa, mäletan, et vihkamise tunne oli ehe ?õde oli 2a vanem, vend 2a noorem ja oli ka hetki, kus mängisime rõõmsalt koos, aga siis tuli viha ja sõim .. loopisime lausa piimatasse teineteise poole puruks, lõin talle kahvli lausa jalga ? üldiselt oli see terror rohkem verbaalne, aga nüüd 20hiljem pole meil kellelgi erilist läbisaamist, ainult kohustuslik pühade paiku ??‍♀️

Mu meelest vajavad lapsed pisut enam kui lihtsalt “ei, ära tee seda” või “sedasi ei ole ilus teha” või “nii ei tehta”. Sellest on lihtsalt vähe ja see ei lõpeta nimetatud käitumist.
Nad vajavad algusest lõpuni selle elulise episoodi läbilõiget tuumani. Kui üks võtab kuskilt mingi asja ja teine kargab ligi, et ää minuomaminuoma….siis tulebki lastega maha istuda ja seda iga kord lõpuni seletada. Et pole mõistlik siin kisada nagu soodake, kui sa ise parasjagu sellega ei mänginud. Ootad ära, ja mängid või tegeled siis, kui asi vabaneb. Tuleb tuua näiteid! Ema ei torma isale kallale, ise näost punane ja punnis, et äää…ma tahtsin ise sellest südamega tassist juua. Just praegu tahtsin! Vanaema ei lähe isa kägistama, kui see juhtumisi harjaga põrandat pühib. Ta ei rebi tal seda käest, ei ütle, et “ma ise tahaan sedaaa”.
Pisut suuremate laste puhul saab ennetada lolle sõdu sellega, et kumbki kisakõri saab omale hoobilt väikse töö, mida ta nokitseb. Näiteks nühib niiske lapiga trepiääred- ja servad puhtaks. Või kappide uksed, allpoolsemad. Ei keemiat ega midagi, kõigest niiske lapike kätte ja las aga teevad! Kaob see mõttetu kisa ja jõuramine sekundipealt, kui teab, mis võib ees oodata.

Kujutan ette mida minu ema veel tunda võis, kui me kõik väiksed olime. Nimelt, meil peres 8 last ?. Nüüd kõik juba täiskasvanud ja läbisaamine on super ?

Minu kümnesed kaksikud tütred said esimesed 9 aastat omavahel väga hästi läbi,väikeseid nägelusi aeg-ajalt omavahel oli. Kuid nüüd viimane poolaasta on nende vahelt must kass läbi jooksnud. Kohe kui hommikul silmad lahti saavad on vaja teisele midagi halvasti öelda või käratada ja viimane asi mis nende toast enne magama jäämist kostab on ka üksteise sajatamine- ära vaata siia poole, ära hinga nii kõvasti jne. Kusjuures klassijuhataja räägib täpselt vastupidist juttu- pidid kahekesi nagu sukk ja saabas olema ja üksteise eest hoolitsema. Mul endal on neli aastat noorem vend kellega ma lapsena väga hästi läbi ei saanud, neid kolakaid ja küünistamisi ikka jagus aga praegu täiskasvanutena oleme parimad sõbrad.

Hahahaha appikene, mul on endast aasta ja 8 kuud vanem õde ja issand mis kaklused meil olid, siiamaani mäletan. Lükkasime teineteist vastu seinu ja hoidsime kinni, viskasime täiega jõuga asju teineteise pihta, rebisime juukseid välja, hoidsime rannas päid vee all jne. Nüüd oleme parimad sõbrad ja minu arust viimane selline hull tüli oli kuskil siis kui me mingi 12-13 olime 😀

Appi kui hea lugemine ja äratundmine! Meil on kodus 3a ja 5a poisid ja no täpselt sama teema päevast päeva. Ma olen hullumas on veel vähe öeldud, seest olen ka täiesti surnud. Jubejubejube 😀

Ma 18 ja öde 16, juba pea 3 aastat ei ole enam koos elanud kuid siiski kakleme? noh mitte küll füüsiliselt aga sönaliselt? on ka perioode kus ei suhtle kuid? niiet mulle tundub et see öelus ei löppe kunagi?
Önneks enam nii väga ei viitsi kiskuda, kuna ei ela koos ja puutume seetöttu ka vähem kokku ja siis vöiks ju see natukenegi läbi saada? aga pingeid on küll üsna tihti ja päris palju?

Ei ole kaklusi selliseid minu tydrukutel.
Tydrukud 11,6 ja 1 a
Kõik rahulikud
Asjadega on nii et sheerivad teineteisele ja igas asju me ka ei osta.
Ja kui mölemad taha siis ostan mölemale sama ,aga seda ka harva .
Me mängime palju lauamänge ja muidu mänge .
Kannavad teineteise eest hoolt ,kammivad juukseid ,aitavad nii mind kui teineteist.Väiksemat hoiavad mölemad palju ja ka siis koos vöi kumb neist ise soovib .
Ma ei pea töstma häält (ma ei viici ise ka),ma ei pea käratama,piisab yhest norm korrast-ole palun hea ja pane mänguasjad tagasi sinna eks…

Mul vennaga 10 a vahet ja ei olnd mingeid tylisid ega kätse.

Kyll see periood yle lähe ,lapsed ja nende iseloomud nii erinevad:))

Mulle meenub enda lapsepõlvest üks vana eesti multifilm “Õed”.
Seal kaks õde taplesid kogu aeg. Imikust rauga eani välja. Mul on siiani see “õudne”pilt silme ees, kui nad juba vanad mutid olid ja üksteist keppidega tagusid. ? Otsisin netist, mõtlesin, et oleks hea ja õpetlik tüdrukutele näidata, millised õudsad vanamutid te kunagi olete, kui tülitsemist ei lõpeta. Aga netiavarustest ma kahjuks seda multikat ei leia. Olemas on ka samanimeline raamat, seda vist leidub antikvariaadis.

Mina oma kaksikõega kaklesin umbes gümnaasiumiajani välja. Mäletan kuidas ema rääkis, et kord pani väljas pesu kuivama ja me siis õega toas röökisime ja ema palvetas ,et vähemalt maja püsti jääks. Nüüd kui me õega enam samas majas ei ela siis on meie vahelised suhted väga head. Kui me õega väikesed olime ja üks näiteks hammustas teist, siis ema lasi vastu hammustada, et saaks aru kui paha ja valus on.

Ah, ära muretse. Neist saavad kindlasti kunagi parimad sõbrannad. Sellega võib muidugi minna aastaid ja aastaid, aga juba praegu võid kindel olla, et kuna nad on elupäevade lõpuni üksteisega seotud, siis nad ongi kindlasti need õed, kes saavad omavahel suurepäraselt läbi, kes kaklevad, aga armastavad üksteist veel enam,

Mina ja minu õde (3a vanem) näiteks:
+kui oli neljane, lõikas õde mul kääridega ilusad lokid maha. Ütles, et Hanna, mängime juuuksurit! Ta tegi seda, sest oli kade. Temal olid ludud juuksed, minul neljasena kenasti lokkis kiharad.
+kui olin ca 7-8, siis meil oli vanasti wcs linaleomi meenutav eee seinakleebis. Õde tõmbas sinna küünega “Hanna”. Pärast sain mina kaela, et et oma nime kirjutasin, sest miks peaks mu õde, kes on vanem jne kirjutama wc seinale jäädavalt oma õe nime? 😀
+umbes samas vanuses (noh, ta oli siis vb 10-11, aga lapsed olid siis ka nö lapsemad) pani ta vanale kineskoop-telekale magneti külge, mis lõppes sellega, et telekapildil laiutas üks plekk. Jälle sain mina kaela..
+meil olid sugulased kaugemalt, kes alati midagi huvitavat ja eksootilist tõid. kui talle minu oma rohkem meeldis, siis proovis ta vahetada, rääkides enda omast nii palju head. kui ma sellest mingi aeg aru sain ja enam ei vahetanud, ütles ta mõni aasta hiljem vanasid kingitud asju uuesti avastades (a’la ehted vms), et näe, see oli minu oma (mis oli tegelikult minu oma) ja jälle ajas oma jonni nii kaua kui ma närvi läksin ja talle kallale läksin või loobusin kaklemast 😀
+kodukandis olid meil alati sõbrannad, keda mõlemad seetõttu teadsime. nemad aasta õest nooremad, seega oli mu õde neile nagu mingi iidol. pidevalt puksiti mind mängust välja, sest ma ju nii tita..

Me elasime ühes toas pikki aastaid. Kaklesime vaikuse ja rahu üle, “kes saab esimesena arvutisse et ratesse minna” kui ta käis gümnasiumis ja ma põhikoolis. Kui õde läks ülikooli, jäin üksi veel vanematekoju ja siis hakkasin meeletult nendest vanadest kaklemistest ja ka muidugi headest aegadest puudust tundma..

Me oleme praegu kui mõlemal ka ülikoolid läbi, lähedasemad kui kunagi varem, kuigi mõlemad elavad eri linnades. Me mõlemad teame, et me ei suhtleks kui me poleks õed (oleme õega niiiii erinevad), aga no ei ole mul olnud paremat sõbrannat, kes alati TEGELIKULT mulle head tahab (täiskasvanuiga) ja kellest tunned enim puudust siis kui teda enam lähedal pole. Selline connection on lifelong ja olen alati teadnud, et oma õde ikka nö suurtes asjades (mitte need laste mängud, vaid nt saladuste hoidmine jne) oma õde ikka sitta ei keera. Seega las Su tütred kaklevad. See on paratamatus ja ei ole kindlasti kohe midagi ebanormaalset. Mitte kellegi elu üheski elufaasis ei möödu harmoonias. Ja ku mööduks, siis on hoopis midagi korrast ära. Mida aeg edasi, seda suuremaks lähevad nende probleemid, vahel ka tülid, aga seda suuremaks kasvab ka armastus ja side üksteise vahel. Olen selles täiesti kindel.

Minu arust ka jumala okei asi, ma kaklesin oma vanemate vendadega kogu aeg, vahepeal kiusan pulli pärast nooremat poolõde ka, sest tal otseselt õdesid-vendi pole ja muidu ei tea mis tunne see on 😀 Vahel oli lahe, kaklesimegi igavusest aga enamasti ikka mingi asjade pärast käis triangel. Aga see läks kuskil põhikoolis vaikselt vähemaks ja nüüd olen eriti lähedaseks saanud just 2 aastat vanema vennaga ja saame ülihästi läbi. Niiet kannata, küll läheb mööda, see on ok, et nad iseloomu näitavad, peaasi, et silmi peast välja ei löö üksteisel 😀

Ma arvan, et selline käitumine su lastel on täiesti eapärane. Igaüks püüab hakkama saada ja teiste seast silma paista. Mul on oma lastega samamoodi ? See läheb mingil hetkel lihtsamaks… ja teismeeas jällegi keerulisemaks. Ma arvan, et saad hästi hakkama. Mulle väga meeldib, et sa tahad ja viitsid lastega tegeleda. Seda on tore lugeda.

Mul on vanema vennaga 1,5 a vahet ja no temaga võisin elu lõpuni kana kiskuda. Eks see võib-olla tulene mingist tähelepanuvajadusest kui ka sellest, et ta reaalselt pidevalt mind kiusas ja järgi jätta ei osanud.

Asi paranes siis, kui ta kaitseväest tagasi tulles oli vähe distiplineeritum.. 😀 Nii et sul lootust on, et ehk kunagi see paraneb. No ja väljakolimine on ka kaasa aidanud. Muidu olen lähedasem omakorda oma noorema vennaga, kellega on siis 2 a vahet.

Vabalt võib see tuleneda ka isiksuste mittekokkusobimisest, eks aeg näitab.

Hahaaa, parim postitus ja mitte üldse rõõmu pärast et teised kaklevad aga mul on ka kaks tütart ja sa tõid selle nii hästi esile mis toimub. Nad küll pole veel sellises eas et meelega haiget teeks teisele aga kuna nad on kaksikud siis on kogu aeg midagi sarnast toimumas -kisa, ära kiskumine teiselt, nutt, kogemata haiget tegemine, lükkamine jne. Armsat koos naermist ja mängimist on õnneks ka ikkagi palju.

Minu teooria on alati olnud et õed kaklevad ja mida väiksem vanusevahe seda tõenäolisem see on. Mul on endal õde, 1,5 a vahet ja me ka kogu aeg kaklesime. Mängisime koos ka aga kaklesime ikka parajalt. Sama – mõlemal samal ajal sama asja vaja jne. See tuleb huvide sarnasusest. Õdedel see sünkroniseerub, isegi kui on paar aastat vanusevahe, on ikka samad huvid. Kui juba suurem vanusevahe siis ei pruugi enam samu huvisid olla aga olen kuulnud et siis ka tihti lapsed ei kasvagi väga lähedaseks, üks liiga väike teise jaoks ja teine liiga suur.

Mul tuttavad ka kõik kellel oli vanem v noorem õde ütlesid et ka kaklevad. Mina pakuks et Marta lihtsalt praegu tundub nii ohutu variant Lende kõrval, ei võta Marilt midagi ära, ei konkureeri, lihtsalt on omaette… kui Marta oleks Lende vanune, toimuks ilmselt sama. Ilmselt mingis vanuses läheb lihtsamaks aga ei usu et see ära kaob ka, selline õdedevaheline rivaalitsemine, tavaline taks. 😀