KODU LAPSED LENDE MARI JOHANNA

õelus?

5. jaanuar 2019

Mul oli kunagi illusioon, et kuna mul on tütred, siis saavad meie õhtud olema sellised, et mängime kõik koos matchivates kleitides lauamänge ja käime kõik koos juuksuris ja jookseme naerdes käsikäes päiksepaistelisel päeval aasal, lillepärjad peas – kõik need casual asjad, mida filmides emad oma tütardega ikka teevad.

Ja mul oli kunagi teine sama kaunis illusioon, et mu tütred on parimad sõbrannad, kes iga päev koos mängivad, teineteisele salajutte räägivad, vaikselt naeru kihistades tobedaid nalju teevad ja üksteise patse punuvad. Seda kõike loomulikult käsikäes ja päiksepaistelisel aasal ja kõik see jutt. Noh, ikka nagu bestikad, kes naeravad ja nutavad koos ja…

Üks osa sellest läks täide. Nad tõepoolest naeravad ja nutavad. Küll mitte alati koos, aga teineteisest sõltuvalt küll. Näiteks siis, kui üks võtab kapi pealt suupilli, mida keegi pole mitu kuud puudutanud. Puhub ühe akordi, kui juba teisele meenub, et kuule, see on ju MINU suupill! Muidugi võiks suupilliomanik lihtsalt rahulikult edasi elada, sest kui pole see pill teda kaks kuud huvitanud, kannatab ehk veel kümme mintsi oodata, aga ei, loomulikult mitte.

“Lende. ANNA SEE SIIA! Lende!! ANNA SIIA!!! EMME, LENDE EI ANNA! See on MINU suupill! EMME!!! LENDE, ANNA!” ise samal ajal suupilli ära kiskudes.

Lende aga ei anna alla. Mis on tema käes, on tema oma. Mis on kapil, on tema oma. Mis on tema silmapiiril, on tema oma. Seega on ka suupill tema oma ja Mari kisa ainult häirib teda. Ja mida sa teed, kui keegi sind häirib? Variante on mitu. Sa võid kriisata ja söösta teise suunas, üritades teda kõrist hammustada. Sa võid talle selle sama suupilliga piki pead anda ja siis sekund hiljem viisijuppi puhudes eemale jalutada. Sa võid rusikaga ka anda, kui suupilliga riskida ei taha, võib ju teine katki minna. Lende viimase aja uus lemmik on veel see, et ta võtab tuima näoga Mari juustest, kisub ta ühe järsu tõmbega põlvili ja hakkab siis teda piki põrandat minema lohistama.

Kui ma seda esimest korda nägin, siis ma olin nagu:

Ja kui ma seda teist korda nägin, siis ma olin nagu:

Ja no loomulikult Mari nutab röökides ja kui ta ennast Lende haardest vabastab, siis annab ta oma armsale õele lihtsalt rusikaga piki pead. Ja siis nutab Lende röökides.

Sain mis tahtsin, nutavad koos.

Uskuge mind, ma olen nagu katkine plaat, kes päevast päeva siin iniseb, et lapsed, ei tohi lüüa. Ei ole nii, et ma laseks neil rahumeeli, ise pealt vaadates, teineteist invaliidiks nüpeldada. Ma muudkui käin ja korrutan, et teisele ei tohi haiget teha, nii ei ole ilus. Mõnikord Mari noogutab kaasa ja lubab pühalikult, et ta enam ei tee. Seda täpselt nii kauaks, kuni jälle keegi kellegi suupilli puudutab või muud sama dramaatilist. Lihtsalt KOGU AEG on siin selline vaatepilt:

Ja selline…

Ja selline…

Alles tänagi käiasin siin jälle oma lemmikuid fraase nagu:

“Mari, palun ära karju oma õele kõrvaauku!”

“Lende, ei viska Mari rinnapumbaga!”

“Lapsed, ei tohi lüüa!”

“KUI SINA LÄHED OMA ÕDE KÄGISTAMA, SIIS POLE IME, ET TA SIND VASTU KÄGISTAB!”

“Mari! Kas ma pole sulle sada korda rääkinud, et pole ilus inimestele haiget teha?”, mille peale ta mulle muuseas südamerahuga vastas: “Lende ei olegi mingi inimene…”.

See on üldse nii, et mida rohkem õhtusse kell tiksub, asenduvad hommikused “Oi tibukesed, nunnukesed, palun ärge lööge teineteist, sest niimoodi teine saab haiget ja see ei ole ilus! Me ju siin peres nii armastame teineteist ja teisele haiget tegemine ei ole lahendus, kasuta sõnu, kullatükikene!” lõpuks sellega, et ma olen nutu ja röökimise suhtes nii seest surnud, et nii kaua kuni arteriverd ei pritsi, ei liiguta ma isegi kulmu, kui ainult hõikan neile aeg ajalt: “Kas te võiksite teineteist kuskil kaugemal peksta või vaiksemalt nutta, kui te ilmtingimata seda tegema peate?”.

Selleks hetkeks kui nad magama lähevad, on mul reaalselt selline tunne, et ma olen jällegi veetnud ühe päeva ebastabiilsete daamide osakonnas kuskil naistevanglas. Pidevalt mingi kaebamine ja peksmine ja kägistamine ja asjade viskamine ja näpistamine ja inin käib nii intensiivselt, et vahepeal ma istun ja unistan sellest, et ma oleksin kurdina sündinud, sest siis saaksin ma lihtsalt iga kell  silmad sulgeda ja minna oma mõtetes jälle sinna punkti, kus nad naeru kihistades teineteisele patse punuvad ja südamesaladusi jagavad. Oleks see alles ilus…

On ka üksikuid hetki, kus nad ei käitu nagu metsast välja karanud huntide poolt kasvatatud elajad. Näiteks lasteaias proovis Lende ühel kaunil päeval selle teiste näpistamise ja hammustamise ära ja ei teinud seda enam kunagi. Iga päev kui järele lähen, siis kuulen, kuidas ta oli nii tubli ja armas ja sõbralik ja käis ja kallistas ja…Samas see hetk, kui koduuksest sisse astub, siis hakkab üks inin ja hälin pihta. Mariga sama lugu. Lasteaias räägitakse, kuidas Mari on nii empaatiline ja tore ja hoolitsev ja aitab alati teisi ja ma tõesti usun seda, sest ma näen kuidas ta näiteks Martaga ongi selline, aga kui asi puudutab Lendet, siis on teised lood.

Ma ei tea, mul pole kunagi õdesid olnud, aga mul on tunne, et Lende pole Marile algusest peale eriti meeldinud. Sellist nunnutamist, nagu ta Martaga teeb, ei ole tal Lendega iial olnud, aga no eks ta oli väiksem siis ka, ma ei oska mingeid põhjapanevaid otsuseid selle põhjal teha. Aga alles kuu aega tagasi küsis Mari minult üks õhtu mõtlikult: “Millal Lende oma koju läheb?”. Ma vastasin, et Lende ongi ju oma kodus, et ta elab siin. Mille peale Mari ohkas ja vastas: “Kahju…”.

SAMAS! Kui Mari midagi poest endale valib ja Lendet pole, siis ta võtab ikka alati Lendele ka, et Lende kurb ei oleks. Ja no paar sekundit igas päevas suudavad nad isegi koos mängida, nii et mõlemad naeravad ja mõlemal on lõbus. Mis siis, et loetud sekundite pärast keegi raudpolt kuskil nutab ja saab kägistet, aga no seda enam hindan ma neid harvasid momente, kus nad tõesti on sõbralikud ja ei ürita teineteisele püsivaid kehavigastusi tekitada.

Tunduvad nagu mega suured sõbrad, eks

“Lendeeee, ära nügiiiiiiii”

Siin üritab Mari Lendet ära ajada, aga Lende hoopis arvab, et see on naljakas

Mari muuseas läks aina vihasemaks, seda rõõmsamaks läks Lende

Kerge kägistus igas päevas

Huvitav, kas nad kunagi hakkavad hästi läbi saama? Minu lootus on, et kui Lende ka korralikult rääkima ja ennast väljendama õpib, siis saab ehk lihtsam olema ja eks praegu ole ka selline kohanemisperiood, aga ma oleks max tänulik, kui see kohanemisperiood ei hõlmaks pidevat peksu ja tülitsemist.

Nüüd te siis saate tõe teada, et kui ma rääkisin, et ma teen lastele eraldi päevadel lasteaiavaba päeva, siis mitte selle pärast, et omg ma nii hea ema ja tahan neile anda imelist individuaalset aega meiega, vaid selle pärast, et ühel päeval nädalas üheksast viieni nautida seda luksust, et majas on ainult kaks last, kes ei kakle 😂 #truthisouthere

võidukas suupilliomanik

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

116 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Helen 7. jaanuar 2019 at 14:54

    Minul ja minu õel vahet 2 aastat ja elasime ka ühes toas. Mida suuremaks kasvasime, seda kadedamad, õelamad ja vihasemad üksteise vastu olime – absoluutselt ei arvestanud üksteisega. Kui üks tahtis magama minna, siis teine pidi tule kustu panema (ka siis kui oli tegelikult vaja õppida). Mäletan, kuidas ükskord lugesin Harry Potterit teki all ja higistasin lambisoojuses.
    Siis läksime ülikooli – asjad veel hullemad – ei tohtinud teise uneajal klaviatuuri klõbistamisega segada :D Lisaks kogu see aeg käis üksteise riiete salaja võtmine, vahelejäämine ja kaklemine.

    Nüüd, aastaid aastaid hiljem, mil oleme mõlemad oma elu peal, oma abikaasadega, oleme PARIMAD sõbrad! Ainult tema teab ja mõistab mind ja ma ei pea kunagi üleliigseid sõnu kasutama, et talle midagi selgitada – ta teab ja feelib mind – me oleme koos kasvanud ja ühesugused – isegi meie abikaasad imestavad, kuidas me samu väljendeid kasutama, sama moodi arvame jms.
    Niisiis, minu koguemusele põhinedes sa pead ootama, kuni õed enam koos ei ela – siis saavad nad piisavalt ruumi et koos olema hakata :)

  • Reply Regiina 7. jaanuar 2019 at 10:48

    Meie olime peres 6 last , neist 5 tüdrukut ja 1 poiss .. ja oii kuidas kaklesime ja vaidlesime . Isegi noad ja kahvlid lendasid 🤣 Nüüd asi selline, et mina suht kõigiga läbi ei saa .. olen ka kui erand. Olen 5 laps peres , 1 plika veel 🤣. Aga loodan, et sul lõppeb see kaklemine varsti . Edu ja jaksu 😃

  • Reply Tk 7. jaanuar 2019 at 10:07

    Mul ka kaks õde ja never pole olnud neid matchivaid jalutuskäike või lauamänguõhtuid….pigem lõputud kismad eimillestki 😂 Algul mänguasjade teemal, suuremana riiete, sõpradega õue mineku jms teemal.

  • Reply Julika 7. jaanuar 2019 at 00:10

    Vaata youtubist supernannyt. Sain seal palju targemaks.

  • Reply Laura 6. jaanuar 2019 at 20:53

    Naljaga pooleks, aga ma mõtlen küll, et ostan endale müra summutavad kõrvaklapid ehituspoest, kui kunagi emaks saan. Olen lapsi hoidnud ja seda kisa on ikka täiskasvanutele väsitav taluda. Isegi siis, kui lapsed ei kakle, lähevad nende mängud kohati väga lärmakas. Ja mõned lapsed ka nutavad palju ja kõva häälega, niiet :D. Veab neil vanematel, kelle lapsed 70-80% ajast vaiksed inglid on.

  • Reply Sirly 6. jaanuar 2019 at 19:32

    Jahhhh, tervitusi kaaskannatajalt. Meil siin 3 pliksi ja vanim 11a ja noorim 1a 10 k on koos ninnu nännu, aga keskmisega (kohe 5a) kaklevad mõlemad.
    Vb on asi selles ka, et Marta ei võta veel kelleltki mänguasju ära ka, pole põhjustki kakelda :)
    Oehh, õhtud on kohe “eriti armastusest nõretavad” siinpool :D

  • Reply M 6. jaanuar 2019 at 18:30

    Vabandan kui keegi juba sama mõtteni jõudis, aga tunnen vajadust see kirja panna. Selle asemel, et öelda “ära karju”, “ära löö”, “ära jookse”, “lõpeta!” Jne ütle, “Palun räägi vaiksema häälega”, “palun kasuta sõnu, et öelda, mis sulle ei meeldi”, “palun kõnni aeglasemalt” jne ;) lohutuseks võin niipalju öelda, et õed võivad küll olla suurimad kaklejad ja vaenlased, kuid ühel hetkel ka parimad sõbrad ja toetajad. Kindlasti muutub olukord suuremaks saades ning täiskasvanuna ei jõua nad ära tänada, et neil nii vahvad õed on :) ja see on ka normaalne, et üks hetk tahaks maha lüüa ja siis 2sek hiljem küsid, et kas tahad, et teen sulle ka süüa 😝

  • Reply Jane 6. jaanuar 2019 at 15:42

    Mu kümne aastane poeg ütles mulle eile hommikul, et ta ei taha kunagi lapsi. Miks ometi? Äkki tuleb samasugune nagu ta kahe aastane õde.

  • Reply Lila 6. jaanuar 2019 at 13:45

    Kuidas sa karistad neid, kui löövad? Mind pani ema nurka seisma, või istuma esikusse tooli peale. Vahepeal olin nii tark, et võtsin pildiraamatu nurka kaasa, siis polnud nii igav. Sul on ju teine korrus. Pane üks laps sinna 10ks minutiks kui halvasti käitub, rahuneb maha, samas tuttavas kohas, ei tohiks traumatiseerida.
    Või trepi peale istuma. Ja kui vabandab võib tulla tagasi alla teiste sekka.
    Mul 3 õde. Kui vanemad olime, siis ema ei sekkunud enam, leppisime ise ikka ära, aga diivanil jalgadega peksmine ja kellelegi tiinekana vee näkku viskamine oli suht tavaline. Päris headeks sõpradeks saime siis, kui puberteet oli kõigil möödas. Nii et 14 aastat oota veel 😁

  • Reply Eve 6. jaanuar 2019 at 13:35

    Saan aru, et tüdrukute kiusamine on vastatikune. Muidugi on alati võimalik, et inimesed ei meeldigi teineteisele, olgu või samast perest.

    Kolmelapseliste perede puhul räägitakse vahel ka keskmise lapse sündroomist.
    Vanem laps on vanem nii kui nii – eluaegne suur õde või vend. Noorim laps, kes on kõige väiksem, nõuab vanemate spetsiaalset tähelepanu. Keskmine laps on vahepeal: suur ja tark ei ole, pisike nunnu ka mitte.
    Teooria väidab, et keskmine laps tunneb end mitte kuhugi kuulvat. Mitte, et reaalselt oleks unaruses, vaid et ta tunneb nii.

  • Reply BE 6. jaanuar 2019 at 10:12

    Mul küll õdesid ja vendi pole, aga mul on sugulane. Väiksena ikka kaklemine korralikult, kui midagi oli siis ikka käte ja jalgadega juustest kinni, pubeka eas oli ta minu jaoks nii tüütu, ainult põgenesin ta eest ja tema nimi kõlas nagu õudusunenägu, ema ei osanud midagi teha kui sugulane külas oli, ühel pool on tütar kes põgeneb ja teiselpool sugulane kellest on kahju, kuid mida rohkem täiskasvanu ikka jõudsime seda lähedasemaks muutusime, praegu nagu Sukk ja saabas. Eks see vanusega tuleb, praegu kompavad üksteise piire 🙂.

  • Reply Jansa 5. jaanuar 2019 at 23:28

    Ma olin väiksena see nö Lende rollis. Mul on 3 aaatat vanem vend ja 6 aastat vanem õde. Kõik mis tahtis sain, sest ma lihtsalt oskasin nendega manipuleerida, kiusata jne. Samas ei mäleta ma kunagi, et keegi oleks kedagi löönud, hammustanud või juustest sikutanud. Seda ei olnud, pigem nö vaimne terror. 😁 Aga ega see ära kadunud ei ole, siiani ma vahest noki oma õe ja venna kallal. 😁rohkem õe kallal, sest õdede vahel on ÕELUS! 😁

  • Reply Katrin 5. jaanuar 2019 at 22:41

    Mu vendade vanusevahe on 3a ja nemad kaklesid jõhkralt. Ema ütles, et nooremal oli igapäevaselt nina verine. Pikka aega ei saanud nad ka täiskasvanueas läbi. Minuga on neil vahe suurem, kuid vaadates nende kakluseid oli mul ka alati soov vahele sekkuda ja ka osa saada sellest, sest tihti oli nii kõrvalejäetud tunne oma vanuse ja soo pärast 😂😂 nüüd oleme kõik täiskasvanud ja saame ülihästi läbi. Võin julgelt öelda, et oleme teineteisele parimad sõbrad ja mina küll ilma nende toe ja läheduseta enda elu ei näe :) Martaga on Maril vanusevahe liiga suur vast ja Marta ise liiga pisike, et mingit jagelemiskohta oleks, sest Marta ei pretendeeri mingitele asjadele, mida Mari tahaks 😀 Lendest on miskipärast kahju :( oli pesamuna, nüüd enam pole ja vanem õde elab kah seljas 😀 tahaks Lendekesele pai teha. Tee minu poolt kah kui paitama satud 😀😀❤️

    • Reply kk 6. jaanuar 2019 at 15:55

      hahahahahahaha mine pekki kus ma hakkasin naerma 😂😂😂 kuigi jah. mul kaksikvend ja vanem vend ning nad vahel mängisid ka uksteise peksmismãnge siis ma tahtsin ka osa saada 😂😂😂 ja see oli täiskasvanuna. aga väiksena said kõik võrdselt kakelda. suht tihti oli ka 2vs1 kaklusi ja alati muutus see “ohver”, kes kambaka sai.

  • Reply Tomat 5. jaanuar 2019 at 22:32

    Küsiks teemast välja küsimuse..kas Porgand vahetati sinu vastu välja kanal 2s? V kuhu jäáb malluka talv.malluka kevad?

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2019 at 13:00

      Ei vahetatud kedagi välja, Malluka kevadeks paar plaani on, aga ei ole veel midagi kivisse raiutud :) Eks näis!

  • Reply Kris 5. jaanuar 2019 at 22:20

    Mul küll kodus 5-ne poiss ja 1-ne tüdruk ja kuigi nad ei kakle veel ning suur venna üsna hooliv ja tähelepanelik siis suvel Läti loomaaias vaadates krokodille ütles poiss, vaat kui vahva oleks õde krokodillide visata paras amps ja kõht on täis😀😀😀 või ma tahaks nii elada, et mina elan sinuga ja anname õe issile, kuigi elame kõik ühe katuse all 😀😀Seega juba hirmuga ootan kui plika jalad alla saab ja sõnad suhu siis seda kisa jätkub kauemaks😊

  • Reply Viola 5. jaanuar 2019 at 22:18

    Ma usun, et see lihtsalt möödub ajaga. Mul on 5 aastat vanem õde ja kui me väikesed olime, siis olin ka mina see, kes teda hammustas ja juustest kiskus jne. Ma võisingi olla mingi 2-3 aastane. Aga see läks üsna ruttu mööda ja mõni aasta hiljem ehitasime koos barbie maja ning mängisime üksmeelselt nendega. :D

  • Reply Carolin 5. jaanuar 2019 at 20:49

    Minul on oma õega sama vanusevahe, mis on Maril ja Lendel… Mina olen siis see noorem, kes väiksena käis alati suuremat kiusamas ja torkimas ning pärast emale kõik ära kaebasin, mis vägivalda vanem õde mu peal kasutas 😂 Väga hästi hakkasime läbi saama kuskil sel ajal, kui mina olin 15 ja tema 18. Tekkisid ühised huvid ning õde ei olnud enam nii kuri, kui ma tema kannul jõlkusin. Enne seda saime ka hästi läbi(võisime tunde mängida oma väljamõeldud mänge või ehitada onne jne), kuid oli ka hetki, kus tülitsesime nii, et ei vahetanud üle nädala ühtegi sõna omavahel… Kogu suhtlus käis läbi ema 😅 Nüüdseks oleme vanustes 20 ja 23 ning ei saaks endale paremat õde tahta 💕
    Küll Lendel ja Maril ka ükskord see hetk kätte jõuab, mil saavad olla üksteisele parimad sõbrannad… Ainult see võib olla väga kauges tulevikus 😂

  • Reply Ave 5. jaanuar 2019 at 20:35

    Ma julgen oma kogemusest lähtuvalt väita et ega see ei löpegi enne kui kodust välja pudenema hakkavad. Edu ja kõva närvi seniks!!!

  • Reply Lisl777 5. jaanuar 2019 at 19:58

    Proovi Gordoni perekooli. Oleks päris põnev, kui liituksid nende kursusega ja jagaksid ka oma lugejatega õnnestumisi ja õppimiskohti.
    http://www.sinamina.ee/gordoni-perekool

  • Reply mida 5. jaanuar 2019 at 19:46

    kui meie õega oldud ei saanud, siis pandi meid nurka. kogu lugu. seisime kumbki nurgas, seni kuni lubati ära tulla. mõnikord lubati korraga, mõnikord eraldi ära. ja pärast seda olime pikka aega jälle head lapsed. ega me ei kakelnud ega kägistanud üksteist. sellist asja võis aastas paar korda ette tulla. üldiselt saime hästi läbi ja olime ikka ühe pere lapsed.

  • Reply Tööline 5. jaanuar 2019 at 19:31

    Me kaklesime kusagil 16-17 aastaseks saamiseni, mida vanemaks seda leidlikumaks muutusime kuidas kiusata ja närvi ajada :D

  • Reply Maria 5. jaanuar 2019 at 18:35

    Aga magades on nad ju kõik niiiiii nunnud.

  • Reply Evelin 5. jaanuar 2019 at 18:00

    “Lende ei olegi mingi inimene…” Hahahaha. Mari paneb hästi!:D

    Mina kaklesin oma õega mingi 16- 17 aastakse saamiseni. Mitte päris iga päev ja nuttu ning hälisemist eriti ei olnud, aga niisama mölisemist ja uste paugutamist, asjadega viskamist ja väikest juustest rebimist ikka tuli ette.

  • Reply Merit 5. jaanuar 2019 at 17:47

    Mul on samuti 3 pisikest last. Kusjuures samades vanustes ka, mõnekuuse vahega. Sa kirjeldaksid nagu minu päeva! 😂😂 Ja tõepoolest, ka minu vanim 5a tütar käitub samamoodi ja ka talle on siis paremaks kaaslaseks tema enda arust 3s beebi mitte keskmine laps. Iga päev on sõda ja lõppu ei paista. Kuna mul endal on ka 1 õde, siis tean öelda, et tõenäoline on ,et see kestab seni kuni nad ühe katuse all elavad 😂😂 Aga lapsed ju nii toredad eluõiekesed … 😀😀

  • Reply Margit 5. jaanuar 2019 at 17:46

    Loen seda sinu jutukest siin ja kuigi see on sul nii humoorikalt ja kaasahaaravalt kirja pandud, siis on ju aru saada, et sa oled tegelikult mures. Ma ei pea ennast ise veel suureks lasteeksperdiks, aga pooleli olev kõrghariduse omandamine ja alla aasta lasteaiaõpetaja töö kogemust on mulle näidanud, et lapse on jaoks on väga olulised mina sõnumid. Põhiline ei ole mitte see, et sa käid ja räägid et ei tohi lüüa vaid kõigepealt lahutad nad ära, rahustad maha ja räägid, et selline käitumine teeb sind kurvaka jne. Ühesõnaga rõhudki emotsioonidele. Nad on sul küll veel pisikeseda ja ma täitsa usun, et iga päev sama jama ajab ikka närvi mustaks, aga mina leian, et rahulikult võtmine ja maast madalast juba laste teiste emotsioone teadvustama õpetamine teeb neist tulevikus ainult empaatilisemad inimesed. Teine asi on muidugi see, et kui ikka rääkimine ei toimi, siis peavad nad aru saama, et halvale teole järgneb karistus. See kõlab küll robustsena, aga eks need piirid on tegelikult laste jaoks hästi olulised. Tuleb olla järjepidev. Eks see on ka meelatult raske, aga küll sa saad hakkama ja kõik läheb veel hästi. Kui see aitab, siis ma võin öelda, et mina kaklesin oma väikevennaga nii hullusti, et tavaline oli see, et meil olid mõlemal käsivarred üksteise hambajälgi täis, aga nüüd oleme me mõlemad kasvanud tublideks ja hoolivateks inimesteks ja üksteise jaoks oleme me alati olemas. Igatahes jõudu ja jaksu sulle ning muidugi ka tugevaid närve 😊

  • Reply Kaire 5. jaanuar 2019 at 16:23

    Meil ka kaks tütart, 2a vahet. No eks vahest läheb kakluseks ka aga enamasti nad ei oska üksteiseta olla. Kui eraldi, siis ütlevad, et igatsevad õde, koos oleks toredam. Üksteise parimad sõbrad. Vahest harva kaklus aga pigem harvem ja siis kui kummagil väss peal. Kui üks aiast kodus haigena, jääb ka teine koju. Olen kasvatanud neid koguaeg koos olema, et harjuks koos- nii ühes toas ja koguaeg koos, et harjuks koos olema. Mänguasjadega kokkulepe, et ei ole sinu või minu, siis mõlemal kokku rohkem asju, et kui üks ei luba siis ei pea teine ka lubama. Vahest kipuvad unustama aga kui meelde tuletada siis jagavad ilusti. Kui tüli juhtub olema, siis käsin neil omavahel ise ära leppida (kalli). Ise olen arvanud, et kui eraldi hoida, siis ei oska enam koos hakkama saada, teine segab. Harjuvad veel muidu isetsema, seetõtu üritan alati koos hoida. Võib olla ka veidi koos rohkem hoida. Eks alguses vaja harjuda ja kaklus aga küll tuleb.

  • Reply K. 5. jaanuar 2019 at 16:08

    Nad on nii väikesed veel aga mida nad kuulevad. Sa ei tohi LÜÜA! Ehk et rühk on sõnal LÜÜA, seda eriri Lende jaoks. Pane rõhk EI TOHI peale. Või muuda lause üldse taoliseks “vaikselt, hellalt, ainult pai võib teha”
    Mul 2a nüpeldas kasse, ma muudkui “ei tohi, ei tohi, ei tohi LÜÜA.”
    Kuniks meenus see laste kasvatamise raamat, mis rääkis, et lapsed kuulevad erinevalt ja sellest seonduvalt ka mäletavad nii nagu tahavad. Nad kuulevad et ei või lüüa ja meelde jääb lüüa. Jess ma siis löön. Ehk et mitte kasutada oma lausete seda vägivaldset poolt vaid kasutada pos lauseid, et ainult pai võib teha, vaikselt jne.

  • Reply Vaike 5. jaanuar 2019 at 15:31

    Mul on kaks õde ja ma imestan, et me üldse kõik elus oleme. Vbl ema lihtsalt ei ole öelnud, et tegelt oli meid alguses rohkem. :D Vend on ka, aga temaga me ei kakelnud, ta polnud kunagi koduski.

    Millal me läbi hakkasime saama? Eeeem, pubekaeas vist nii, et jõudu! :D

  • Reply E 5. jaanuar 2019 at 15:30

    Ma arvan, et varsti nad kaklevad seal juba kolmekesi ja siis tuleb pubeka iga ja siis on uued tülid kes laenas kelle riideid ja üks varastab teiselt ja uued kaklused.
    Öeldakse ju, et vendadel on vendlus ja õdedel õelus :D

  • Reply Kati 5. jaanuar 2019 at 14:40

    Meil õega 2 aastat vahet, 20 ja 22, ma noorem. Me vist ei olnud südame sõbrannad, meil on koduvideo kus olime 3kesi (mina, tema, väike vend) ta ütles “kes kividega pihta saab on loll!” ja siis võid arvata kelle suunas need kivid ainult “juhuslikult” lendasid, kivid olid sellised pisikesed mida talvel puistatakse. Mäletan, et me mängisime ikka enamus ajast koos, meil oli isegi oma välja mõeldud mäng mida koguaeg mängisime “Liisi ja Kati” see phm kodumäng kus kujutlesime end suurteks ja omasime mehi, tema oli Liisi ja mina Kati (pole meie pärisnimed). Mina olin väiksena see kes pahandusi tegi ja tema oli see nõme kittuja. Kui rohkem pubekaks saime siis oli asjade võtmist ja kisa rohkem, õde oli selline õrnake ja mina see iseloomuga. Aga nüüd kui ta mõni aasta tagasi kodust lahkus oleme suht sõbrannad aga kui me peame paar päeva katust jagama siis hakkab kisa still tekkima, aga see käib asja juurde. Hiljem tuli välja, et me pole päris õed aga kumbki pole kunagi öelnud, et “sa pole mu päris õdegi mitte” võtame üksteist nagu oma liha ja luu.

  • Reply Tuuli 5. jaanuar 2019 at 14:24

    See läheb siiski ajaga paremaks kui Lende natuke kasvab ja suhtlema õpib. Oluline on tflt lapsed omavahel õpetada suhtlema ja mängima. Nad ei saa oma tunnetega ise hakkama ja vanusevahest tulenevalt erinevad mängud, aga meie saame siin aidata. Lastega koos maha istuda ja nagu katkine grammofon koguaeg vadrata rääkida kaasa. Ja mitte keelata, et ära tee v ära lõhu v ära võta ära, vaid koguaeg suunata hoopis teeme koos, emme aitab, sina paned selle nuku tuttu ja tema teise, ehitame koos 2 samasugust torni. Jne jne. Nad muidu ei õpigi koos mängima ja kui eeldada et nad saavad ise hakkama siis tulemus ongi kaklemine.
    Tundub algul vb tyytu, aga sa näed kohe tulemust ja see aitab jaksu leida. Sest niikui vahemeheks istud ja mõlemale tähelepanu jagad ja suhtled nendega ja suunad, siis yldiselr on kohe täitsa teine tera. Kui niimoodi neid pidevalt suunata ja õpetada, siis varsti õpivad ka ise koos mängima 🙂

  • Reply Eleonora 5. jaanuar 2019 at 14:10

    Õega meil 3 aastat vahet. Mina 24 ja tema 21 ning alles paar aastat tagasi hakkasime normaalselt läbi saama, kuigi ikka leidub vahetevahelisi vihapurskeid. Oli paremaid aegu ja halvemaid, mis tuleb paraku lihtsalt välja kannatada. Aga kogemus näitab et mida suuremaks lapsed saavad, seda rohkem oma õdesid, vendasid ka väärtustama hakkavad.
    Pisikene nõuanne veel keelamise koha pealt! Selle asemel, et pidevalt öelda ära tee seda ja nii ikka ei tohi teha, proovi lisada igal keelamise korral ka lõppu lause, mis seletab, miks seda teha ei tohi. Näiteks ära löö õde, õde võib väga haiget saada. Ära turni nii kõrgel, sa võid alla kukkuda jne. Töötan ise lasteaias õpetajana ning olen õppinud, et lapsed reageerivad paremini, kui neile seletada, miks midagi teha ei tohi. Neile on vaja anda põhjus 😉
    Aga oled väga tubli ja imetlen su võimekust kolme vahva lapse kasvatamisel.
    Jätka samas vaimus.

  • Reply Kaisa 5. jaanuar 2019 at 13:59

    Me kaklesime õdedega kogu aeg- ma olen keskmine. Vanema õega ei saa siiamaani 24 h samades oludes oldud- no lihtsalt ajab sita keema- noorema õega käime ja peksame vahepeal teineteist ikka veel . Üldse ei maini, et mul on juba 2 last ja tal 1 ja eeskujud missugused eks… Ja samas- kui me nooremad olime, siis karistati ja keelati ikka üksjagu palju, aga ega see meid siis takistanud- nii et kui sa siin oma ülipüüdliku rahuliku olekuga neid rahunema ei saa, siis ei aita see kisamine hiljem üldsegi- suht pees asi ….

  • Reply K.D 5. jaanuar 2019 at 13:57

    Mina kaklesin oma õega terve lapsepõlve (asjade pärast, parema istekoha pärast diivanil, toa koristamise jne jne), aga alates nii umbes puberteedieast lõppesid need lõputud võitlused. Praegu, täiskasvanuna armastan teda maailma lõppu ja tagasi ❤️
    Saame suurepäraselt läbi ja ma olen õnnelik, et ta mul olemas on ☺️

  • Reply K. 5. jaanuar 2019 at 13:57

    Mina ja mu õde kaklesime alalõpmata, siiani mõlemal kätel armid üksteise katki küünistamisest. Kuid meie peres oli tema see noorem osapool kes arvas, et kõik on tema oma ja mina ei tohi midagi puutuda ja noh eks ta mängis selle peale ka, et tema on see pesamuna ja mina kui vanem ei tohiks välja teha kui tema mind lööb, küünistab ja provotseerib.. ja see lõppes vist siis kui tema u 12-13 oli. Muidugi oli ka hetki kus hästi läbi saime ja saame tänagi 😀😀

  • Reply Kristi 5. jaanuar 2019 at 13:56

    Seda lugedes oli selline tunne et loeks oma igapäeva elu mul kodus aprillis 4-seks saav tüdruk ,2a poiss ja 3 kuune poiss. Suuremad kaklevad koguaeg.õhtud veel eriti hullud

  • Reply Mai 5. jaanuar 2019 at 13:55

    Mul 4a poeg ja 6a tütar ja nad on parimad sõbrad. Kuna ma ise kaklesin vennaga ja kohutavalt häbenen ja kahetsen seda, siis hakkasin enne teise lapse sündi uurima pedagoogilisi nõuandeid, kuidas õe-venna läbisaamist ise suunata. Ma ei oska praegu öelda, mis kõik need juhised olid, igatahes olen mõlemale võrdselt tähelepanu pööranud ja ka eraldi nendega tegelenud. Rääkinud mõlemale, kui äge vend või õde ta on ja ka vastupidi – et tal on äge õde või vend (konkreetsete näidetega nt kui laps on eriti südamlik või tähelepanelik olnud) . Kui väike oli beebi, kaasasin suurema alati beebiga tegelemisse. Nad magavad ühes toas ja kui ma õhtul lähen nende toast ära ja kuulen, et nad hakkavad seal kõkutama ja mängima, siis ei lähe neid keelama, vaid lasen rahulikult nende sõprusel kasvada läbi nende õhtuste kõkutamiste.
    Muidugi on ka vahel kraaklemist, aga enamjaolt austavad üksteist.
    Kui peaksin Sulle midagi soovitama, siis võibolla just seda, et räägi lastele, kui tore kumbki neist on ja kui tubli on ta õde ja kuidas nad mõlemad on eeskujuks oma beebiõele. Lase neil kummalgi tunda end suure ja tublina. Kiida, kui nad jagavad asju ja käituvad nii nagu soovid (õdesid arvestavalt).
    Uuri targematelt, igasugu õpikuid ja kursusi jms on. Nt võibolla see kuulus Gordoni perekoolgi?
    Mina olin emakssaades täielik võhik, ei mingeid kaasasündinud emainstinkte. Lugesin igasugu õpikulaadseid asju, hakkasin tänu nendele last nt rohkem süllegi võtma. Veits imelik oli, et ma ISE ei tulnud selle peale, et aga nüüd on need õpikutunded ja —mõtted saanud loomulikuks minu osaks.
    Halvad asjad ei lähe ise üle. Halbade asjadega tuleb tegeleda süsteemselt.
    Soovin Sulle südamest meelekindlust ja jõudu!

  • Reply Veronika 5. jaanuar 2019 at 13:49

    Hei. Minu nooremal õel ja mul on sama vanusevahe, mis Lendel ja Maril. Täna olen 30- ne ja õde 27-ne. Me oleme väga erinevad ja läbi hakkasime oma vahel saama kolm-neli aastat tagasi. Ja nii lausa, et helistame ja käime külas ja teeme koos asju. Lapsena olin ma väga kade tema peale kuna ta oli nunnu ja kõigi lemmik. Meil olid verised kaklused kuni ajani, kus mina olin 18 ja tema väga hull pubekas 15-a. Pubekana oli ta ikka väga agressiivne ja vahel mõtlesin, et issand kas peale seda kaklust ikka ellu jään. Üldiselt oli nii, et ta kakles ikka nii hullult, et kui ta kuskil peol kellegagi pubekana kaklema läks, siis lahutama läksid neid ikka poisid. Mul on siiamaani labakäes naha all näha hariliku täpp sellest ajast, kui ta väiksena mulle hariliku kätte lõi. Tirisime üksteist juustest, sülitasime, lõhkusime tülide käigus uksi. Sellele on tagant järgi ikka päris hirmus mõelda, aga täna tean, et ta on alati olemas mu jaoks ja temast tuleb suurepärane tädi mu varsti sündivale beebile. Et hiljemalt täiskasvanu eas on oodata head läbisaamist. :)

  • Reply ann 5. jaanuar 2019 at 13:46

    Mul poisid, ja sama värk, et õhtuks on suu väsinud juba sellest pidevast nämmutamisest, kuidas ikka ei tohi üksteisele halba teha, kuidas maailm ei saa otsa, kui keegi teine mingi asjaga pool minutit mängib, kuidas löömine ei ole mingil juhul hea lahendus olukorrale jne jne jne jne. Aga poistest vist üldsus arvabki nagunii, et need peksavad ja kalkevad pool elu, sest et….. meeste värk ju?? Mina ei tea, ma ei talu silma otsastki seda pekslemist, üksteise tümitamist ja mõnitamist ja kiusu, seega kasvõi surmatunnnini käin, keelan, takistan ja seletan. Mäletan, kuidas mu vennad terve lapsepõlve üksteisega kaklesid ja kohe nii hullult, et seda oli jube vaadata. Mul mingid eluaegsed traumad sellest vist :D Suuremad vennad üldjuhul mind päris ei löönud, aga vanuselt minust järgmine vend küll hakkas ühel hetkel mindki klohmima ja iegi teismelisena sain temalt vahel nii peksa, et ma ainult nutsin teki all. Seega OMA peres ma ei taha mingeid rusikaid vehkimas näha ja poen või nahast välja, et nad lõpuks aru saaks, et probleeme lahendatakse teistmoodi. Tuleb muidugi aega ka anda, pisikesed veel. Mul nüüd suurem laps arvas, et ok, teisi lüüa ja teistele haiget teha ei ole lubatud, aga endale ikka ju võib. Kraapis ennast katki ja teatas, kuidas talle meeldib endale haiget teha…………………….. Just great -_- Pekki noh. Aga suuremat olen saanud küll juba rohekm kontrolli alla ühe raamatu abil, “Tunne oma tundeid” vms. Teksti seal väga pole, rohkem nagu pildiraamat. Kuna ta niigi raamatufänn, siis heameelega on nõus süvitsi vaatama, kaasa rääkima ja mõtlema. Arutame ja lahkamegi siis pikalt ja laialt erinevaid emotsioone, kuidas kehvadest tunnetest lahti saada või need ära lahendada jms. Näen, et efekt on täiesti olemas ja ta järjest enam tegelikult hakkab oma tunnetest aru saama ja pisitasa ka paremini nendega toime tulema. Pikk tee veel minna, aga ei kavatse alla anda :D

  • Reply S. 5. jaanuar 2019 at 13:31

    Noh, meil õega on 4 aastat vanusevahe ja väiksena oli ta täiesti kohutav. Kuna ma olen vanem siis alati ikka öeldi et sa oled suurem ja targem, et peaksid teadma, et ei tohi väiksemale haiget teha. Õde muidugi oli kohutav,lasi mulle deodoranti silma, tõmbas interneti juhet koguaeg välja seinast kui vanemaid kodus polnud, et ma ei saaks netis olla. Ja ta koguaeg kaebas absoluutselt kõik ära ja veel valetas ja kuna ta oli väiksem usuti teda rohkem ja ma sain koguaeg siis pahandada. Ma muidugi ei lasknud ka ennast kiusata ja ikka tuli juustest tirimisi ja solvamist ette. Nüüd kui mõlemad täiskasvanud oleme, saame suurepäraselt läbi :)

  • Reply Elis 5. jaanuar 2019 at 13:30

    Lendel on ilmselt tekkimas see keskmise lpase sündroom. Ta näeb, kuidas Mari, kui vanim laps peab pidevalt olema eeskujuks, et noh, kõige suurem ikka ja kõige rohkem mõistust peas eks, ja siis Marta on pesamuna, teda hellitatakse ja hoitakse ja paitatakse jne, ja siis on Lende, tema ei saa aru, mis roll temal on, või jääb kõige rohkem tähelepanuta. Lisaks on Mari ja Lende vnausevahe täpselt nii väike, et Mari ei suhtu Lendesse kui väiksemasse õesse, vaid kui võrdsesse.

  • Reply Maili 5. jaanuar 2019 at 13:24

    Minu ja õe vahe on 8 aastat. Viimane kaklus oli siis kui õde oli 17 ja mina 9. Mäletan veel hästi, et ta tiris mind juustest , ema vaatas rahulikult telekat ja vahepeal ütles, et võiks juba lõpetada😂😂😂 lõpuks siis sain ma teda jalaga lüüa, ei mäleta kas päris näkku sai jalaga aga kuskile sinna kanti lõin teda. 😂 niiet vist päris kaua toimub kakelemine. Aga poistega pidi hullem olema.

  • Reply Pille 5. jaanuar 2019 at 13:18

    Noup, see ei lähe kunagi mööda, saab pisike suuremaks, lisandub lihtsalt veel üks kakleja. ✌

  • Reply Mammu 5. jaanuar 2019 at 13:16

    Kuna mina olen pere keskmine õde, siis tean, mis tunne see on. Vanem õde on 2 aastat vanem ja nooremaga vahe 6 aastat. Algul saime vanema õega väga hästi läbi. Siis mingi hetk tekkisid tal koolis ja mujal omad sõbrad ja mind jäeti kõrvale. Tuli perre pisike õde juurde. Algul oli nunnu ja kallis ja siis muutus tüütuks. Vanem õde sai kõike, mida küsis, sest ta oli vanem. Noorem sai kõike, sest ta oli ju nii pisi. Ja mina pidin nutuga võitlema tähelepanu eest. Väljendus see rohkem selles, et tahtsin saada asju ja katsetada, kas ikka saan. Ei ütleks, et tegelikult oleksin väga olnud kõrvale heidetud, aga see on keskmise lapse jaoks väga raske. Ei tea, kummale poole hoida ja kus on minu koht. Tahaks vanema õega olla, aga tal on omad sõbrad ja ta ju suurem. Mis siis, et nii väike vanusevahe. Noorem on nii rumal ja väike ja kõik nunnutavad – ei sobi. Kaklesime mõlemaga. Tundsin pidevalt end kuskile surutuna. Olin mingi vahe rohkem omapäi. Ja siis hakkasime vanema õega väga hästi läbi saama. Peale kodust lahkumist ka nooremaga suured sõbrannad.
    Igal juhul on ammu öeldud ja nii ka on. Kolme lapse puhul on peres kõige raskem emotsionaalselt just keskmisel. Ta vajab algul väga palju tähelepanu ja rääkimist. Kuigi võib tunduda, et kõik on ju tal olemas ja üldiselt ju rõõmus, siis tihti see ei paistagi välja, mis ta sees toimub. Enam ta ei olegi pesamuna, enam külalised ei arvagi, et oh sa nunnuke jne.
    Vaja toetust ja mõistmist, mingiks ajaks rohkem tähelepanu ja seletamist, et tema on ikka kallis ja emme-issi silmarõõm.
    Minu kogemus ütles, et saime kõik lahutamatuteks sõpradeks. Loodan, et ka sinu nunnud :)
    Jõudu, jaksu ja kannatust!

  • Reply Marii 5. jaanuar 2019 at 13:11

    Mina olen 31 ja õde 35 ja ülla ülla.. me siiani kakleme nii et maa on must. Enamus ajast oleme ikka normaalsed ja saame väga hästi läbi. Aga kord poole aasta tagant kui kokku saame, siis tuleb õhk klaariks lüüa ja uksi paugutada (jap, ikka veel). Põhjuseid on erinevaid, ma ei tahtnud oma mingit asja laenata, ta ei tahtnud teise tuppa kolida puhkuse ajal, jne jne. Enamasti püüame seda teha mitte vanemate juuresolekul, salaja, sest meie ema suudab oma täiskasvanud lapsi niimoodi nahutada, et nädal aega on piinlik nende silme alla sattuda. Ega muidu poleks ju vanasõna: vend vendlus- õde õelus. Ega ennem, kui olukord paremaks läheb, läheb teil kodus veeeeeeel hullemaks. ;) Aga selle kodus põrguline olek.. see on seotud sellega, et kodus tunnevad lapsed ennast nii turvaliselt, et elavad ennast seal välja.

  • Reply shit happens 5. jaanuar 2019 at 13:05

    Mul on kassid samasugused. Emased ja koguaeg kaklevad.

  • Reply Mannakas 5. jaanuar 2019 at 12:59

    Mina oma õega kaklesin ka lapsepõlves koguaeg.
    Meie suutsime ka ehk maz.10 minta koos mängida, kuni kähmluseks läks.
    Nüüd täiskavanuna saame väga hästi läbi..

    • Reply Laura 5. jaanuar 2019 at 13:50

      Sama siin. Missin kogu aeg oma õde 😊

  • Reply Pille 5. jaanuar 2019 at 12:45

    Halvad uudised, Mallu. Ma olen 27 ja mu õde on 24 ja me ei saa ikka samas ruumiski olla.

    Lapsepõlv oli pmst selline, nagu sa kirjutasid. Mina oma vanema õe vaatevinklist meeletult vihkasin, et mina pidin alati targem olema ja enda niigi kallid asjad talle trööbata andma. Ta oli nagunii pesamuna ja ta lihtsalt röökis nii kaua, kuni sai mis tahtis. Siiamaani ajab mul sita keema, kui keegi ütleb “Pille, sa oled ju targem, anna järgi”. Ja need asjad… Me käisime samas koolis ja üks kord jõulukontserdil jalutas ta mulle vastu, minu särk seljas. Ta teadis väga hästi, mis ta tegi ja pani irvitades jooksu ja ma jooksin talle mööda koridore järgi. Ma ei tea, mis ma arvasin, et temaga teen. Tõmban koolis paljaks? Võib kah. Siis ta inises emale, et ta tahab minu käekotti “ja Pille nagunii enam ei kanna seda” BEST ARGUMENT EVER! Ja kui ta minu kotiga vahele jäi, siis mul oli silme eest juba must. Meile osteti täpselt samad asjad, lihtsalt igaks juhuks, et me ei saaks kakelda. Still managed. Ta lõhkus oma asjad ära ja siis tahtis minu omadega mängida. That bitch :D

    Siin kõik räägivad, et kui lahku kolida, siis läheb kõik jonksu – NOPE! Ta kolis emaga ära, kui ta 13 oli, seega kõige magusamad tiinekaajad jäid meil kaklemata, aga ega see meid praegugi ei peata. Me oleme lihtsalt nii erinevad inimesed. Ma alati mõtlen, et ega ma endale pere valida ei saanud, seega mul pole kohustust oma õega läbi saada.

    Kui ma midagi soovitada saaksin, siis las kummalgi olla oma asjad. Kas Lende topib selle suupilli endale nii kaugele ninna, et veri taga see on tema oma. Siis ei saa ta ka Mari asjadega mängida. Lesson learned (räägib siin lastetu naine, eks :D). Anyhow long story short, minu trauma on pannud mind oma asju meeleheitlikult valvama.

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2019 at 12:51

      Neil muuseas on mõlemal sama suupill, aga erinevat värvi :D

    • Reply J.K. 6. jaanuar 2019 at 14:45

      Ma olen eluaeg vihanud seda, kui ühel lapsel alati kästakse teisele järgi anda! Vahet pole, et üks on noorem ja teine vanem. Mismoodi see vanem laps siis vähem laps on? Miks peab üks alati oma tahtmise saama ja teine kõigest loobuma? Ma ei saa aru, mida sellised vanemad mõtlevad, kes nii teevad!
      Ma ise olen vennast 1,5a noorem, ei mäleta et meil oleks nii olnud, aga võib-olla ma lihtsalt ei pannud tähele. Vend vihkas mind küll, äkki sellepärast vihkaski et tal kästi järele anda. Koguaeg riidlesime ja ma sain kere peale talt. Aga eraldi elama kolisime, siis hakkasime läbi saama ja ei kujuta enam ettegi kui teda poleks.
      Omal mul vanemad tütred 12a ja 9a, noorem alles beebi. Suuremad kaklevad koguaeg. Kunagi läksid ka käsipidi kokku, aga ma olin nii šokis ja riidlesin kõvasti ja enam nad vist ei julge rusikaid kasutada. Kuidagimoodi olen suutnud nad mind austama panna, ei teagi kuidas. Kummalgi on omad mänguasjad ja kui konkreetse asja omanik ei luba, siis ei tohi teine seda puutuda. Sinna juurde muidugi mainin alati, et siis see mittelubaja ei pruugi järgmine kord õe käest ka tema asju saada. Ma olen iseenda peale tegelikult vihane, sest olen lastega üsna karm ja nõuan ehk liiga palju. Seda selle pärast, et tunnen nagu mind oleks liiga palju poputatud lapsena. Ma olin jube manipulaator väiksena, häbi on! Ja suurena võttis aega et normaalseks inimeseks saada. Aga lapsed ise ütlevad et ma pidavat nii hea ema olema ja nad on nii õnnelikud et just mina nende ema olen. Vbla lihtsalt poevad :D Kusjuures nad ütlevad, et see on väga hea, et ma ei luba neil kõike teha ja karm olen, sest neil on ära hellitatud sõpru ja need pidavat väga jubedad lapsed olema!

    • Reply C. 6. jaanuar 2019 at 21:46

      Pille, mul kahjuks kui sa peaksid kunagi tütre saama. Isegi kui täiskasvanu ei suuda oma lapsikust vihast lahti saada. Siis mis sa siis teed, kui su tütar salaja su asju laenab?

  • Reply Marianne 5. jaanuar 2019 at 12:41

    Väiksena me kaklesime õega alati, siis nutsime ja palusime vabandust. Veits aega oli siis rahu majas ja mängisime jälle. Varsti algas aga kõik algusest. Nüüd kui oleme juba mõlemad kodust lahkunud ja näeme suht harva, siis tülitsemist pole üldse. Vanema õega pole ma kordagi vist tülitsenud, solvumist muidugi on olnud, aga mingit juustest kiskumist pole olnud. Muidugi mul on 4 vanemat venda ka, kes kiusasid ja näpistasid alati ja isegi praegu. Ja naljaga olen emale ikka hüüdnud “vend näpistab”, siis ema hüüab “näpista vastu.”😂😂 Aga olen vist kõige õnnelikum inimene, sest saan kõigi peale loota ja tean, et nad toetavad mind alati. 🤗

  • Reply elen 5. jaanuar 2019 at 12:39

    Mul noorema õega 2a2k vanusevahe. Läbi hakkasime saama, kui õde sai 18.
    Ilmselt teil jah asi, et väiksem ei oska veel väljendada end ja eks vanusevahe on ka hetkel selline arengu mõttes suur.
    Mul 3ne ja 1,10, tüdruk ja poiss. Suurem ka väga kade asjade osas, väiksem ei räägi ja on läinud ka füüsiliselt pigem kallale, aga meil nad suht ühtmoodi ohhood, et mängivad ja müravad palju koos. See ülemeelikus ka tihti lõppeb kisaga, sest keegi lööb ikka lõpuks hambad sisse voi kakub juustest ja no nii need päevad veerevad. Lasteaias käivad koos, ühes rühmas. Beebit (3k) veel hoiavad, eks näis mis aasta pärast toimub 😃

  • Reply Mirru 5. jaanuar 2019 at 12:38

    Mul on neli aastat noorem õde ja meie kaklused lõppesid siis, kui õde mu haiglasse kupatas. See oli loomulikult õnnetu õnnetus, aga oleks võinud lõppeda väga õnnetult kui ma poleks kiirelt abi saanud. Sellest on mõödas nüüd umbes 15-16 aastat. Päris südamesõbrannad pole aga saame omavahel hästi läbi 😀
    Muidugi loodan, teile sellist kogemust vaja pole, et need kaklused lõppeks. 😀

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2019 at 12:45

      Issand, miks haiglas lõppes? Mis juhtus?

      • Reply Mirru 5. jaanuar 2019 at 21:46

        Ma võtsin õelt telekapuldi ära ja jooksin sellega teise tuppa. Istusin ukse ette, et ta tuppa ei saaks. Õde senikaua tagus ukse taga kuni klaas katki läks. Mina olin 13 ja õde 9.

  • Reply Birgit 5. jaanuar 2019 at 12:34

    Ojaaa, mäletan, et vihkamise tunne oli ehe 😄õde oli 2a vanem, vend 2a noorem ja oli ka hetki, kus mängisime rõõmsalt koos, aga siis tuli viha ja sõim .. loopisime lausa piimatasse teineteise poole puruks, lõin talle kahvli lausa jalga 😅 üldiselt oli see terror rohkem verbaalne, aga nüüd 20hiljem pole meil kellelgi erilist läbisaamist, ainult kohustuslik pühade paiku 🤷🏻‍♀️

  • Reply Jaanika 5. jaanuar 2019 at 12:32

    Meil on tüdrukute vanusevahe 7,5 aastat. Esimese lapsega polnud absoluutselt mingeid probleeme. Sündis teine laps, nüüd on tema 4 aastane juba. Alguses oli kõik imeline, esimene laps piisavalt suur et enda asjadega hakkama saada, teine oli täielik inglibeebi. Kasvas pisem suuremaks, sai jalad alla ja hakkas häda pihta “Emmmmeeee Emily ei lase olla.” “Emmmmmmmmeeeeee Emily võtab mu asju.” jne. Ja sellise kisa saatel elasime 2 aastat, siis läks pisem lasteaeda. Sinna viies ja sealt tuues kuulen ainult kiidusõnu, nii tubli ja armas tüdruk on. Kõik oleks ideaalne kui….kui koduuksest sisse astudes ei algaks üks tunde kestev sõda. “Emily lõi mind telefoniga näkku.” “Emily ei lase mul joonistada.” “Kutsu Emily ära, ma ei saa õppida.” Ja teiselt poolt tuleb vastu “Emmmmmmäääääää Jane-Ly ei taha minuga mängida.” “Emmmmmmmmäääääää Jane-Ly ei anna mulle enda pliiatseid.” Ja selle kõige juurde käivad löögid, meeletu kisa ja asjade loopimine. Õhtuks jooksevad mu kõrvad verd. Ja need päevad kus nad on koos kodus, kas siis haiged või nädalavahetus või vaheaeg, need mööduvad terve päeva kisa saatel. Vaikus on ainult siis kui magavad. Nii, et meie kodus on täpselt sama seis. Ja ma lihtsalt ei jaksa enam korrutada neile “Palun ära kiusa oma õde.” “Haiget ei tohi teha.” “Palun ärge karjuge üksteise peale ja äkki prooviks normaalselt mängida.”

    • Reply Ahaa 5. jaanuar 2019 at 13:49

      Appiii, ma pole päris kaua niimoodi naernud, et pisarad silmas. See kirjeldus on lihtsalt super! 😁

      • Reply Jaanika 7. jaanuar 2019 at 21:33

        Oleks keegi mulle 5 aastat tagasi öelnud “Õu see su tulevik kahe tütrega.” Oleks ma naerdes poodi läinud, popcorni ostnud ja pisar silmis teiste seiklusi vaadanud. Enda tehase oleks alatiseks lukku pannud. Mees on paar korda maininud et kuule kolmas võiks ka olla. See mõte juba ajab nutma ja tunnen, et vererõhk tõiseb…kõik see juba enne kui üldse tegemiseks läinud on 😁😁

  • Reply Salme-Marta 5. jaanuar 2019 at 12:31

    Mu meelest vajavad lapsed pisut enam kui lihtsalt “ei, ära tee seda” või “sedasi ei ole ilus teha” või “nii ei tehta”. Sellest on lihtsalt vähe ja see ei lõpeta nimetatud käitumist.
    Nad vajavad algusest lõpuni selle elulise episoodi läbilõiget tuumani. Kui üks võtab kuskilt mingi asja ja teine kargab ligi, et ää minuomaminuoma….siis tulebki lastega maha istuda ja seda iga kord lõpuni seletada. Et pole mõistlik siin kisada nagu soodake, kui sa ise parasjagu sellega ei mänginud. Ootad ära, ja mängid või tegeled siis, kui asi vabaneb. Tuleb tuua näiteid! Ema ei torma isale kallale, ise näost punane ja punnis, et äää…ma tahtsin ise sellest südamega tassist juua. Just praegu tahtsin! Vanaema ei lähe isa kägistama, kui see juhtumisi harjaga põrandat pühib. Ta ei rebi tal seda käest, ei ütle, et “ma ise tahaan sedaaa”.
    Pisut suuremate laste puhul saab ennetada lolle sõdu sellega, et kumbki kisakõri saab omale hoobilt väikse töö, mida ta nokitseb. Näiteks nühib niiske lapiga trepiääred- ja servad puhtaks. Või kappide uksed, allpoolsemad. Ei keemiat ega midagi, kõigest niiske lapike kätte ja las aga teevad! Kaob see mõttetu kisa ja jõuramine sekundipealt, kui teab, mis võib ees oodata.

    • Reply Triinu 6. jaanuar 2019 at 19:54

      See kodutöid tegema suunamine on päris hea idee. Pole selle peale tulnud.

  • Reply Kris 5. jaanuar 2019 at 12:23

    Ma ikka imestan, juba 22 aastat, kuidas samadel vanematel 2-aastase vahega sündinud tütred saavad nii erinevad olla.
    Kui nad olid väikesed, oli meil majas täpselt sama trall nagu teil.
    Vanem tütar oli leebe, noorem nagu Lende – ikka rusikas püsti. Kasu oli sellest siis kui noorem tütar lasteaeda läks. Kui ta nägi kedagi vanemale ôele liiga tegevat, siis ta tegi tollele tuupi nii, et keegi ei julgenud vanemat õde enam kiusata. :D
    Oma kange loomuga oligi noorem tûdruk lasteaias ja koolis just kiusatute kaitsja ja päästja. See ei kehtinud aga oma õe puhul. :D
    Suuremaks ja targemaks saades läksid need tülid lihtsalt peenemaks. Nad on lihtsalt nii erinevad isiksused. Kui sõprade puhul on erinevused aktsepeeritavad ja sõpra võetakse just sellisena nagu ta on, siis õele tuleb mingil põhjusel kõik välja öelda ju. Et miks teine just parasjagu nõme on. ???!!!???
    Hästi saavad nad läbi siis kui üks neist on kodust eemal. Siis kirjutavad, teevad Facetimei ja lobisevad-naeravad. Kohe kui kokku saavad, lähevad tülli. Enam nad ei tülitse, lihtsalt kumbki on siis oma toas ja nad lihtsalt ei suhtle eriti.
    Mõlemad saavad aga hästi läbi pere kolmanda lapsega, kes on nooremast õest 2a noorem.
    Kaks nooremat on loomult sarnasemad ja seega ka lähedasemad. Nende tûlitsesid kûll lapsena, aga samas kohe naersid. Sarnane huumorimeel ja elu tunnetamine seob.

  • Reply L. 5. jaanuar 2019 at 12:19

    Minul on kaks õde, üks kaks aastat vanem ja teine kaks aastat noorem. Terve lapsepõlv möödus vaheldumisi best friends olles ja kakeldes. Vanemaga niipalju ei jagelenudki, eks tal oli “sa oled ju kõige vanem ja kõige targem, ära tee nendest tittedest välja” tiitel, aga nooremaga sai küll niimoodi maid jagatud, et hoia ja keela. Väga väiksena kõiksugu hammustamised, näpistamised, tõuklemised, asjade ära kiskumised, kõrva karjumised ja muud kiunumised. Veidi suuremana juba kes saab telekapuldi, kes saab olla arvutis (tol ajal oli peres üks kobakas lauaarvuti ja tiguaeglane internet, arvutiaega lubatud igaühele 1 tund, niiet selleks ajaks kui mängukoopa mäng ära laadis, oli juba kellaajaliselt teise kord arvutisse saada). Hoidku jumal selle eest kui sügavkülmas oli vaid üks jäätis või kausis viimane komm. Iga päev planeerisime vandenõud selle jaoks, kuidas teist võimalikult kavalalt üle trumbata. Samas oli ka sellisid päevi, kus võtsime vennalikult seljakotid selga ja läksime õue retkele või koos põnevaid mänge välja mõtlesime. Kõige klassikalisem kisma – Kes saab autos istuda ette ja kes peab taha istuma (ajal kui turvavarustusest olime juba välja kasvanud). Külas olime alati illikukud ja hoidsime käest kinni nagu õekesed roosas unenäos – kõik lõid käsi kokku ja ahhetasid, kui tublid ja toredad me ikka oleme, ema sel ajal oli ahastuse äärel. Kooliajal – lõputud sõjad riiete teemal, kui üks ikka julges teise särgi kooli selga panna, siis oli kodus korralikku kaklust oodata. Kasvõi teise sokid jalas oli liig mis liig. Territoriaalsed mured – igale ühele oma tuba ei jagunud, vanem sai olla eraldi, aga mina nooremaga pidin jagama. Vaat see oli üks maadejagamine sõna otseses mõttes :D toa keskelt tõmbasime piiri ja olgu õnn sinuga kui kasvõi 1 sinu juuksekarv üle piiri lendles või sa lausa julgesid oma varba teise poolele tõsta. Koristasime ka nii, et täpselt piirini pesin oma põrandapoole puhtaks ja ei olnud muretki selle pärst, et 10cm kaugusel mu lapist põrandal mingi plekk oli, mille ma ühe käe liigutusega oleks saanud ära pesta – pole minu pool ega ka minu mure. Põhikooli lõpupoole oli rohkem verbaalset kiusamist, kogu aeg oli vaja teise kallal näägutada ja iniseda, samas järgmisel hetkel andsime üksteisele moenõu. Vahepeal ei rääkinudki mitu kuud normaalselt, ainult ründavalt üksteise suhtes. Siis mõni hetk jälle sulasime ja tegime koos teismeliste tobedusi, rääkisime poistest jne. Probleemi lahendas see kui ma peale põhikooli läksin kaugemale kooli ja välja kolisin. Sellest ajast saati kohtume harvem ja no tavaliselt suudame selle aja jooksul ikka normaalsed inimesed olla :D

    • Reply Helina 6. jaanuar 2019 at 00:03

      Hahaha kõlab täpselt nagu minu lapsepõlv, selle erinevusega, et toona oli mul vanem vend ja noorem vend :D

      Piirid pidid paigas olema(nt arvuti kasutamise suhtes, kommi söömised jne),aga ikka kraaklesime.

  • Reply K 5. jaanuar 2019 at 12:15

    Meid on 3 – mina olen vanim, keskmine õde 2a noorem, väike õde minust 7a noorem. Hakkasime kõik normilt läbi saama see aasta :D mina olen 22, nemad 20 ja 15 :D täitsa tore on, pigem on naljakas meenutada kui näiteks ükskord enda õe toidu sisse sülitasin, sest ta ajas mind närvi ja siis ta kirjutas mu peeglile punase huulepulgaga “lits” :)

  • Reply Liisu 5. jaanuar 2019 at 12:13

    Kujutan ette mida minu ema veel tunda võis, kui me kõik väiksed olime. Nimelt, meil peres 8 last 😂. Nüüd kõik juba täiskasvanud ja läbisaamine on super 🤗

  • Reply Mammu 5. jaanuar 2019 at 12:12

    Njaa. Mu ema ja tädi vihkasid teineteist ikka südamest ja seda kuni mu ema surmani ja ma arvan, et mu tädi vihkab mu ema ka postuumselt. Ma olen ka osa sellest vihast saanud ja ma pole kunagi oma tädi meelest midagi väärt olnud ja ta on selle ka oma tütrele väga selgeks teinud, et ma ikka paras saast olen. Miks nad teineteist vihkasid? Minu pakkumine on see, et mu ema oli noorem ja selline pehmo, kes võttis kõike südamesse ja kukkus pillima, aga mu tädi on selline tugev ja iseseisev inimene, kes läheb üle laipade ja nõuab oma õigust, ka siis, kui tal ei ole õigus . Ehk siis kaks iseloomu, mis mitte kuidagi kokku ei sobi ja teineteises lihtsalt viha ja ängi tekitavad.
    Ma laste spetsialistina, kellel pole lapsi püüaks nende kahega vaadata võimalikult palju selliseid laste filme ja multasid, kus väärtustatakse lähedasi peresuhteid ja just kahe õe vahelist armastust ja siis püüda neile selgeks teha, et palju coolim, kui oma õega kakelda on temaga olla oma tiim, kellega alati teineteise seljatagust katta ja koos mängida, majandada. Ma täiega unistasin, et mul oleks õde või vend lapsena, kellega koos oleks lahe mängida ja laste asju ajada, aga ei läinud nii, pidin üksi koguaeg olema…

  • Reply Pillekas 5. jaanuar 2019 at 12:11

    Minu kümnesed kaksikud tütred said esimesed 9 aastat omavahel väga hästi läbi,väikeseid nägelusi aeg-ajalt omavahel oli. Kuid nüüd viimane poolaasta on nende vahelt must kass läbi jooksnud. Kohe kui hommikul silmad lahti saavad on vaja teisele midagi halvasti öelda või käratada ja viimane asi mis nende toast enne magama jäämist kostab on ka üksteise sajatamine- ära vaata siia poole, ära hinga nii kõvasti jne. Kusjuures klassijuhataja räägib täpselt vastupidist juttu- pidid kahekesi nagu sukk ja saabas olema ja üksteise eest hoolitsema. Mul endal on neli aastat noorem vend kellega ma lapsena väga hästi läbi ei saanud, neid kolakaid ja küünistamisi ikka jagus aga praegu täiskasvanutena oleme parimad sõbrad.

  • Reply I 5. jaanuar 2019 at 12:08

    Minul ühe vennaga 5 a vanusevahet ja lapsena samamoodi olime nagu kass ja koer. Konkreetselt ei saanud läbi ja kestis see kuskil minu teismeeani. Ühelt hetkel olime vist môlemad nii suureks kasvanud😃 ja siis tuli see vennalik armastus ikka peale ja ajas vôôraid poisse minema

  • Reply dex 5. jaanuar 2019 at 12:06

    Hahahaha appikene, mul on endast aasta ja 8 kuud vanem õde ja issand mis kaklused meil olid, siiamaani mäletan. Lükkasime teineteist vastu seinu ja hoidsime kinni, viskasime täiega jõuga asju teineteise pihta, rebisime juukseid välja, hoidsime rannas päid vee all jne. Nüüd oleme parimad sõbrad ja minu arust viimane selline hull tüli oli kuskil siis kui me mingi 12-13 olime :D

  • Reply Gerrrda 5. jaanuar 2019 at 12:04

    Meil õega kestis niikaua kuni üks ära kolis nt läks kaugemale kooli ja asus ühikasse elama. Sellest ajast peale oleme parimad sõbrannad olnud. 😀

  • Reply Linda 5. jaanuar 2019 at 12:03

    Appi kui hea lugemine ja äratundmine! Meil on kodus 3a ja 5a poisid ja no täpselt sama teema päevast päeva. Ma olen hullumas on veel vähe öeldud, seest olen ka täiesti surnud. Jubejubejube :D

  • Reply Anette 5. jaanuar 2019 at 12:00

    Seal on kaks varianti kas vanusega läheb paremaks või siis hullemaks. Muidugi peksmine vast kaob ära. Mul õega nii sur vanuse vahe et alati hästi läbi saanud :D

  • Reply L 5. jaanuar 2019 at 11:57

    Ma 18 ja öde 16, juba pea 3 aastat ei ole enam koos elanud kuid siiski kakleme😂 noh mitte küll füüsiliselt aga sönaliselt😃 on ka perioode kus ei suhtle kuid😀 niiet mulle tundub et see öelus ei löppe kunagi😂
    Önneks enam nii väga ei viitsi kiskuda, kuna ei ela koos ja puutume seetöttu ka vähem kokku ja siis vöiks ju see natukenegi läbi saada😀 aga pingeid on küll üsna tihti ja päris palju😀

  • Reply Õde 5. jaanuar 2019 at 11:57

    Tunnen sulle südamest selle tralli eest kaasa, aga võin julgelt väita, et seda paremini jäävad lapsepõlvest need ilusad ning armsad momendid meelde. No olgu, verised kaklused ka veidi, aga siiski rohkem positiivne kui negatiivne. Mina ega mu õde ei saanud üksteisega näiteks selle ajani läbi, millal ta lõpuks kodust välja kolis. Nüüd suhtleme igapäevaselt😀 ja see on täiesti okei, et Mari ja Lende nii hästi hetkel läbi ei saa. Saavad lapsed veidi vanemaks, siis kaob see “õelus” ära 😀

  • Reply Krissu 5. jaanuar 2019 at 11:54

    Ei ole kaklusi selliseid minu tydrukutel.
    Tydrukud 11,6 ja 1 a
    Kõik rahulikud
    Asjadega on nii et sheerivad teineteisele ja igas asju me ka ei osta.
    Ja kui mölemad taha siis ostan mölemale sama ,aga seda ka harva .
    Me mängime palju lauamänge ja muidu mänge .
    Kannavad teineteise eest hoolt ,kammivad juukseid ,aitavad nii mind kui teineteist.Väiksemat hoiavad mölemad palju ja ka siis koos vöi kumb neist ise soovib .
    Ma ei pea töstma häält (ma ei viici ise ka),ma ei pea käratama,piisab yhest norm korrast-ole palun hea ja pane mänguasjad tagasi sinna eks…

    Mul vennaga 10 a vahet ja ei olnd mingeid tylisid ega kätse.

    Kyll see periood yle lähe ,lapsed ja nende iseloomud nii erinevad:))

  • Reply evelin s 5. jaanuar 2019 at 11:53

    Issand mu peaaegu 2ne poiss ja 4ne plika tõmbavad ikka nii,et aegaajalt mõtlen,et no kuhu oksa külge nöör riputada 😂😂😂kadedus on kohutav..pole vahet,kes mida võtab v millega mängib-ilmtingimata on kohe teisel seda vaja 😂 ja kaklevad nii,et veri väljas ikka…aegajalt tundub,et ainukesed laused mida päevas räägin on:”Ei tohi lüüa!” Või “Ei tohi lükata” 😂😂 no ja müts maha,kui mul veel kolmas oleks siis pakiks pisemaga ilmselt asjad kokku ja koliks asumisele 😂

  • Reply Heidi 5. jaanuar 2019 at 11:52

    Mulle meenub enda lapsepõlvest üks vana eesti multifilm “Õed”.
    Seal kaks õde taplesid kogu aeg. Imikust rauga eani välja. Mul on siiani see “õudne”pilt silme ees, kui nad juba vanad mutid olid ja üksteist keppidega tagusid. 🙂 Otsisin netist, mõtlesin, et oleks hea ja õpetlik tüdrukutele näidata, millised õudsad vanamutid te kunagi olete, kui tülitsemist ei lõpeta. Aga netiavarustest ma kahjuks seda multikat ei leia. Olemas on ka samanimeline raamat, seda vist leidub antikvariaadis.

  • Reply Kairi Keldrimaa 5. jaanuar 2019 at 11:52

    Minul on kaks õde 😍 üks aasta noorem ja teine seitse aastat noorem. Ja eks me ka kaklesime omajagu. Olen isegi yhel õel kulm rulli löönud 😔 aga usu praegu ehk ei tundu kyll nii et nad oleks parimad sõbrad aga nad on 🙂 ma ei kujutaks elu ilma nendete ette ja me suhtleme igapâev ja nad on parimad. Need kakluses ja riiud mööduvad kui nad vanemaks saavad. Ma usun et aasta kahe pärast on juba elu täitsa lill. Eks nägelusi ikka tuleb ka siis ette aga siis nad hindavad juba yksteise olemas oli palju rohkem. Mul endal on ka kaks tytart. Yks 10 aastane ja teine saab kohe 2. Ja ka nemad kaklevad aegajalt aga ma juba näen kui olulised nad yksteise jaoks on 😍 jõudu sulle ja läheb kergemaks, usu mind🙂 sa oled oma lastele teinud imelise kingi et neil on õed ☺️

  • Reply Helen 5. jaanuar 2019 at 11:52

    Mina oma kaksikõega kaklesin umbes gümnaasiumiajani välja. Mäletan kuidas ema rääkis, et kord pani väljas pesu kuivama ja me siis õega toas röökisime ja ema palvetas ,et vähemalt maja püsti jääks. Nüüd kui me õega enam samas majas ei ela siis on meie vahelised suhted väga head. Kui me õega väikesed olime ja üks näiteks hammustas teist, siis ema lasi vastu hammustada, et saaks aru kui paha ja valus on.

  • Reply merk 5. jaanuar 2019 at 11:51

    “Näiteks lasteaias proovis Lende ühel kaunil päeval selle teiste näpistamise ja hammustamise ära ja ei teinud seda enam kunagi”.
    Kuidas lasteaias see probleem lahendati. Peaksid seda õpetajate käest küsima.
    Kumbki omaette nurka seisma panema 10 minutiks, kuniks rahunevad. Või siis las tihuvad nutta, kuniks rahunevad. Kui jälle karvupidi kokku lähevad, siis uuesti nurka panema ja nii korduvalt.
    Kas Lende juba kergemaid lauseid ei räägi.

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2019 at 11:56

      lasteaias öeldi lihtsalt et ei tohi ja ta kuulas :D

      • Reply Dex 5. jaanuar 2019 at 12:15

        Naguuuu nurka panemine töötab küll aga ainult selle pärast, et see on maailma kõige alandavam asi ja seda tehes garanteerid oma lapses vähemalt umbusalduse sinu vastu ja/või vihaprobleemid. Palju mõistlikum on see nn timeout kus lapsed saavad eraldi rahuneda ja siis edasi mängida. Nurka panemine ja tutistamine ja pipra söötmine võiks juba ammu eelmises sajandisse jääda, et mitte juurde tekitada perses psüühhikaga inimesi.

  • Reply Hanna 5. jaanuar 2019 at 11:47

    Ah, ära muretse. Neist saavad kindlasti kunagi parimad sõbrannad. Sellega võib muidugi minna aastaid ja aastaid, aga juba praegu võid kindel olla, et kuna nad on elupäevade lõpuni üksteisega seotud, siis nad ongi kindlasti need õed, kes saavad omavahel suurepäraselt läbi, kes kaklevad, aga armastavad üksteist veel enam,

    Mina ja minu õde (3a vanem) näiteks:
    +kui oli neljane, lõikas õde mul kääridega ilusad lokid maha. Ütles, et Hanna, mängime juuuksurit! Ta tegi seda, sest oli kade. Temal olid ludud juuksed, minul neljasena kenasti lokkis kiharad.
    +kui olin ca 7-8, siis meil oli vanasti wcs linaleomi meenutav eee seinakleebis. Õde tõmbas sinna küünega “Hanna”. Pärast sain mina kaela, et et oma nime kirjutasin, sest miks peaks mu õde, kes on vanem jne kirjutama wc seinale jäädavalt oma õe nime? :D
    +umbes samas vanuses (noh, ta oli siis vb 10-11, aga lapsed olid siis ka nö lapsemad) pani ta vanale kineskoop-telekale magneti külge, mis lõppes sellega, et telekapildil laiutas üks plekk. Jälle sain mina kaela..
    +meil olid sugulased kaugemalt, kes alati midagi huvitavat ja eksootilist tõid. kui talle minu oma rohkem meeldis, siis proovis ta vahetada, rääkides enda omast nii palju head. kui ma sellest mingi aeg aru sain ja enam ei vahetanud, ütles ta mõni aasta hiljem vanasid kingitud asju uuesti avastades (a’la ehted vms), et näe, see oli minu oma (mis oli tegelikult minu oma) ja jälle ajas oma jonni nii kaua kui ma närvi läksin ja talle kallale läksin või loobusin kaklemast :D
    +kodukandis olid meil alati sõbrannad, keda mõlemad seetõttu teadsime. nemad aasta õest nooremad, seega oli mu õde neile nagu mingi iidol. pidevalt puksiti mind mängust välja, sest ma ju nii tita..

    Me elasime ühes toas pikki aastaid. Kaklesime vaikuse ja rahu üle, “kes saab esimesena arvutisse et ratesse minna” kui ta käis gümnasiumis ja ma põhikoolis. Kui õde läks ülikooli, jäin üksi veel vanematekoju ja siis hakkasin meeletult nendest vanadest kaklemistest ja ka muidugi headest aegadest puudust tundma..

    Me oleme praegu kui mõlemal ka ülikoolid läbi, lähedasemad kui kunagi varem, kuigi mõlemad elavad eri linnades. Me mõlemad teame, et me ei suhtleks kui me poleks õed (oleme õega niiiii erinevad), aga no ei ole mul olnud paremat sõbrannat, kes alati TEGELIKULT mulle head tahab (täiskasvanuiga) ja kellest tunned enim puudust siis kui teda enam lähedal pole. Selline connection on lifelong ja olen alati teadnud, et oma õde ikka nö suurtes asjades (mitte need laste mängud, vaid nt saladuste hoidmine jne) oma õde ikka sitta ei keera. Seega las Su tütred kaklevad. See on paratamatus ja ei ole kindlasti kohe midagi ebanormaalset. Mitte kellegi elu üheski elufaasis ei möödu harmoonias. Ja ku mööduks, siis on hoopis midagi korrast ära. Mida aeg edasi, seda suuremaks lähevad nende probleemid, vahel ka tülid, aga seda suuremaks kasvab ka armastus ja side üksteise vahel. Olen selles täiesti kindel.

    • Reply I. 5. jaanuar 2019 at 12:11

      Pole paraku tõsi. Mul on õega vanusevahe 1a ning läksime teismeliseeas sedasi tülli, et ka 15 aastat hiljem ei suhtle. Ei igatse ka, ausalt. Vahel lihtsalt on nii, et inimesed ei klapi omavahel, mis sest, et nad on samas peres, sugulased vms. Ei saa inimesi sundida suhtlema, kui nad omavahel ei sobi.

  • Reply Laura 5. jaanuar 2019 at 11:45

    Mari suuvärk on hea, sellest saaks ka vist juba raamatu kirjutada 😂

  • Reply Grete 5. jaanuar 2019 at 11:44

    Me õega kaklesime nii kaua, kuni tema peale keskat ülikooli läks teise linna😂😂😂 Peale seda, kui teda enam kodus polnud hakkas õdede armastus, enne seda oli ainult õelus😃

  • Reply S. 5. jaanuar 2019 at 11:44

    Sinu kurvastuseks pean ütlema, et meie lõpetasime õega kaklemise siis, kui mõlemad kodust välja kolisime. Nùüd saame väga hästi läbi ja oleme kogu aeg koos. Niiet hang in there!!

  • Reply Kerli 5. jaanuar 2019 at 11:43

    Mul on 3 õde ja vend, kuna kahe õe ja vennaga natukene suurem vanusevahe siis nendega ei kakelnud.Aga selle õega kes pisut üle aasta vanem käis igapäevaselt sõda 😊kuni põhikooli lõpuni. Praegu oleme kõik vanuses 30+ ja ei teagi kedagi teist kes oleksid nii lähedased kui meie viis. Kui väiksena mõtlesin miks neid nii palju peab olema siis praegu ei kujutaks ette elu ilma nendeta😊

  • Reply L 5. jaanuar 2019 at 11:27

    Usu mind see võib pool elu nii kesta. Ma olen 16 ja õed mõlemad 30 lähedal ja JÕHKER kuidas nad kaklevad. Üle aasta pole nad suhelnudki ja kõik perekondlikud üritused jäävad ära kuna nad ei saa ühes seltskonnas ka olla ilma karjumiseta

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2019 at 11:33

      Issand jumal, ma loodan, et nii kaua ka ei kesta see trall :D

  • Reply kadri 5. jaanuar 2019 at 11:25

    Minu arust ka jumala okei asi, ma kaklesin oma vanemate vendadega kogu aeg, vahepeal kiusan pulli pärast nooremat poolõde ka, sest tal otseselt õdesid-vendi pole ja muidu ei tea mis tunne see on :D Vahel oli lahe, kaklesimegi igavusest aga enamasti ikka mingi asjade pärast käis triangel. Aga see läks kuskil põhikoolis vaikselt vähemaks ja nüüd olen eriti lähedaseks saanud just 2 aastat vanema vennaga ja saame ülihästi läbi. Niiet kannata, küll läheb mööda, see on ok, et nad iseloomu näitavad, peaasi, et silmi peast välja ei löö üksteisel :D

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2019 at 11:34

      Silmi ehk peast välja ei löö, aga juuksed võivad küll peast kiskuda :D

  • Reply Gigi 5. jaanuar 2019 at 11:01

    Kas sa seda oled proovinud, et kui nad suupilli või muu eseme pärast kraaklevad, siis võtad neilt selle ära ja paned kuhugi, kust nad seda kätte ei saa. Ja ise oled hästi konkreetne, et kui nad ilusti koos suupilliga mängida ei oska, siis ei mängi sellega kumbki. Kui seda taktikat mõnda aega kasutada, siis äkki juurdub. Muidugi on oht, et nad on siis mõlemad sinu peale kurjad. Aga eks ühine vaenlane liidabki kõige rohkem :D

  • Reply Mari 5. jaanuar 2019 at 10:18

    Meil on kodus vennad ja nende pisilaseaeg oli täpselt see, mis sul praegu. Me tegime tookord südame kõvaks ja ka filmisime aeg-ajalt seda hullumaja. Ja ka vaatasime koos lastega, siis kui selline vaiksem hetk oli. Ja minu mahitusel analüüsisime ka pisut (nii pisut kui see nt kolmese ja kuuesega võimalik oli). Ja siis käis krõps! Sõbrad! Vennad! Armsad tegelased kodus ja kodust väljas! Uskumatu! Ma olen tagasi mõelnud, et meil see hullumaja puhvet läks hingusele koolikohustuse saabumisega. Nõus, siis algasid teised mured, aga sellist lausröökimist ja tantsu-tagaajamist sellest alates pole olnud. Hehh, mul nüüd nad tegelikult juba suured (14 ja 17), aga see aeg vahel tuleb meelde, kui vanu linte vaatame. Ja ausalt, mingit heldimust pole. Mina olen iga kord imestusest tumm, et ma terve närvikavaga sellest ajast läbi tulin. Õnneks poiste silmis tõusen iga kord peale “kauni lapsepõlve” meenutamist peaaegu kangelase staatusesse :) Ja ka mina tegelikult lasin neil ise klattida, pakkudes enamasti taustabiiti samade mantratega, mis sina. Meil oli üks reegel: päriselt haiget teha ei tohi! Ja sellest pidasid nad kinni. Loodetavasti. Täpselt kõiki päevi ju ei mäleta ka :) Nii et way you go, girl! Sul on superlahedad plikad ju tegelikult ja tundub, et täitsa tavaline õdelus ka :)

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2019 at 11:10

      Ma peaks ka filmima seda hullarit 😂

  • Reply M 5. jaanuar 2019 at 10:13

    Endal on poiss ja tüdruk ja sellist kaklemist pole olnud ,pigem nääklemina ja ei väiksem käib suuremale närvidele .Samas lähedasel sõbrannal on neli tütart .Kaks on suuremad (9 ja 7 ) ja siis 2 aastased kaksikud .Need suuremad panevad omavahel ja need väiksemad omavahel.
    Kui ma poja sain siis mäletan et ma ise arvasin et saab jube raske olema .Kusagilt nagu jäi arvamus et poisid löövad .Praktika on kuidagi vastupidist näidanud .Tüdruk köib 5 klassis ja alalõpmata on seal mingi tibide tülid .Pidevalt kuulsin tütarlaste vanemaid klassi ees näägutamas ,mingit laste vahelist tüli lahendamas .Samas poisi klassis ei ole poiste vahel kunagi olnud mingit nääklemist .Kiitsin just enne jõule klassijussile et nii tore rahulik klass .Ta ütles et ainult poiste vanematele jääb selline mulje 😃 Et olla pidev nääklemine tibidel omavahel ka seal klassis .
    Loomulikult on see vist ainult kokkusattumus ,mitte faktid ,Aga enda kogemusest võin küll öelda et olgugi et tütar on mul rahulik siis poisiga on olnud kergem .
    Tütrel hakkas paar kuud tagasi mens ja näha on et hormoonid möllavad.Palju kergemini ärritub jne .Usun et varsti hakkavad uksed paukuma ka .

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2019 at 11:11

      Ma ka alati naeran, kui keegi räägib mulle, et oiii mul on poisid ja KUI sa vaid näeksid, mis kaklused ja trall ja müra meil kodus on – ma arvan, et meil ka päris segased ajad siin mõnikord :D

  • Reply Maret 5. jaanuar 2019 at 10:06

    Mul on sulle halbu uudiseid 😐 see kraaklemine ja võitlus lõpeb tõenäoliselt alles siis, kui üks neist välja kolib. Niipea, kui Marta on piisavalt suur, et kaasa peksta, jätkub see kolmepoolselt. (On kahe õega üles kasvanud)

  • Reply Katri 5. jaanuar 2019 at 09:49

    Mina oma vanema öega ka kakklesin koguaeg.
    Põhikooli ajal hakkasime väga hästi läbi saama seda kuni siiamaani.
    Aga jõudu ja jaksu sulle! 😊

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2019 at 11:12

      Issand, põhikoolini on KOHUTAVALT palju aega :D

  • Reply Ahaa 5. jaanuar 2019 at 09:14

    Ma arvan, et selline käitumine su lastel on täiesti eapärane. Igaüks püüab hakkama saada ja teiste seast silma paista. Mul on oma lastega samamoodi 😁 See läheb mingil hetkel lihtsamaks… ja teismeeas jällegi keerulisemaks. Ma arvan, et saad hästi hakkama. Mulle väga meeldib, et sa tahad ja viitsid lastega tegeleda. Seda on tore lugeda.

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2019 at 11:14

      Ma ju mõistan, et see on seotud arenguetappidega ja meie olukorraga kodus. Lende ei oska veel rääkida, aga näha on, et TAHAKS ka rohkem. Sõnadega ei oska, aga käed ju töötavad :D Mari jällegi ei saa aru, et miks Lende teda ei kuula :D

  • Reply mammu 5. jaanuar 2019 at 09:06

    Oh jeesus, ma tean mida sa tunned ja see kaklemine ajab juba hulluks. Minu väiksem on jõudnud nii kaugele, et kui ta just vennat ei löö või autodega täiest jõust ei loobi, siis läheb närvi ja annab endale tou vastu vahtimist..või siis nagu eile esimest korda selgus, siis leevendab vihahoogu ka minule kallale tulemine :O ta reaalselt lõi mind korduvalt.. eks Samamoodi seletan nagu katkiläinu kassettmakk, et nii ei tehta, valus ja kurb, kui nii teed.. Aga olen avastanud, et kui võimalikult palju ise tegeleda ja mängu nö suunata, siis nii palju tülisid ei teki..et siis vist rohkem tegelemist vast teeb vähe paremaks, aga ega beebi kõrvalt see lihtne pole.

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2019 at 11:15

      Ma tegelikult lugesin,et see “ära löö” Lendele korrutamine ei aita, et paku asendustegevust. Seega kui ta oma õde vigaseks peksab, siis ma hüüan vahele: “Lende, tee pai!” :D

  • Reply Helina 5. jaanuar 2019 at 07:38

    Mul on vanema vennaga 1,5 a vahet ja no temaga võisin elu lõpuni kana kiskuda. Eks see võib-olla tulene mingist tähelepanuvajadusest kui ka sellest, et ta reaalselt pidevalt mind kiusas ja järgi jätta ei osanud.

    Asi paranes siis, kui ta kaitseväest tagasi tulles oli vähe distiplineeritum.. :D Nii et sul lootust on, et ehk kunagi see paraneb. No ja väljakolimine on ka kaasa aidanud. Muidu olen lähedasem omakorda oma noorema vennaga, kellega on siis 2 a vahet.

    Vabalt võib see tuleneda ka isiksuste mittekokkusobimisest, eks aeg näitab.

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2019 at 11:36

      Nii – saadan lapsed kaitseväkke! :D

      • Reply Helina 6. jaanuar 2019 at 00:10

        Proovida ju võid, vähemalt saad vaiksemaks selle koduse elu 😂

        Aga nii hea teema, kõik saavad ona lapsepõlvejagelemised välja elada ja enam ei tundugi enda oma nii hull :D

        Kui ma ise siin neid kommentaare lugesin, mõtlesin, et mis mul igavese keskmise lapsena enim meelde ja vajaka jäi. Enim jäidki meelde need käsud-keelud, kuidas midagi teha ei tohtinud, aga samas puudu oli armastavast suhtumisest ja selgitusest, et olen küll hea laps, aga nt ei tohi teist lüüa, sest muidu teine saab haiget ja vastab mulle samaga.

        Ja noh, vanema vennaga esimene mälestus on see, kuidas ma teda max 3-a taga ajasin ja lõin kingakontsaga pähe. Ma absull ei tea, mida ta mulle tegi, aga oma Kuke aasta loomusega on ta suutnud mulle korralikult närvidele käia. Pidevalt oli vaja torkida. Ja muidugi kui ma arvutis olin, siis ekraani välja lülitada :))))

  • Reply Helena 5. jaanuar 2019 at 04:45

    Mul oli oma vennaga sama moodi 😃
    Ema kogu aeg rääkis, kuidas ta närvid ütlevad üles ja see ei ole normaalne, et õde ja vend niimoodi kaklevad. Väljaspool kodu olime illikukukesed. Kõik muudkui rääkisid, et pole varem nii kokkuhoidvat õde-venda näinud. Mu ema pidi sellise jutu peale hulluks minema, sest kodus ainuuult kaklesime. Me olime ikka nii jõhkrad, et lendasime korda mööda trepist alla ja mõlemal isegi armid nendest kaklustest. See hullus kestis ikka mitu-mitu aastat. Ja no põhjuse kaklemiseks leidis alati. 😬

    Praegu oleme hästi lähedased ja ainult naerame nende mälestuste üle. Kusjuures ma ise ei mäleta küll sellist aega, kus ma oma venda niimoodi vihanud oleks, et sellepärast kakelda. Pigem tundsin just alati uhkust ja arvasin, et mul on kõige lahedam vend maailmas. Nii et ehk on sinu lapsed ka kunagi parimad sõbrannad ja saate ikka kõik koos rõõmsalt aasal joosta. 😉

  • Reply Marie 5. jaanuar 2019 at 04:11

    Hahaaa, parim postitus ja mitte üldse rõõmu pärast et teised kaklevad aga mul on ka kaks tütart ja sa tõid selle nii hästi esile mis toimub. Nad küll pole veel sellises eas et meelega haiget teeks teisele aga kuna nad on kaksikud siis on kogu aeg midagi sarnast toimumas -kisa, ära kiskumine teiselt, nutt, kogemata haiget tegemine, lükkamine jne. Armsat koos naermist ja mängimist on õnneks ka ikkagi palju.

    Minu teooria on alati olnud et õed kaklevad ja mida väiksem vanusevahe seda tõenäolisem see on. Mul on endal õde, 1,5 a vahet ja me ka kogu aeg kaklesime. Mängisime koos ka aga kaklesime ikka parajalt. Sama – mõlemal samal ajal sama asja vaja jne. See tuleb huvide sarnasusest. Õdedel see sünkroniseerub, isegi kui on paar aastat vanusevahe, on ikka samad huvid. Kui juba suurem vanusevahe siis ei pruugi enam samu huvisid olla aga olen kuulnud et siis ka tihti lapsed ei kasvagi väga lähedaseks, üks liiga väike teise jaoks ja teine liiga suur.

    Mul tuttavad ka kõik kellel oli vanem v noorem õde ütlesid et ka kaklevad. Mina pakuks et Marta lihtsalt praegu tundub nii ohutu variant Lende kõrval, ei võta Marilt midagi ära, ei konkureeri, lihtsalt on omaette… kui Marta oleks Lende vanune, toimuks ilmselt sama. Ilmselt mingis vanuses läheb lihtsamaks aga ei usu et see ära kaob ka, selline õdedevaheline rivaalitsemine, tavaline taks. :D

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2019 at 11:16

      Mul on hea meel, et minu omad ainsad kaklejad ei ole :D