AVALDAN ARVAMUST JUMALAITA LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED

laske elada, jumala eest

6. veebruar 2019

Avastasin eile telefonist ühte pilti otsides, et mul on mitu videoklipikest niisama telefonis istumas ja mõtlesin nad kokku panna, et mingigi asi kõvakettale panna niiöelda veits ühtsemana, kui hunnik suvaklippe. Seega ei maksa sellest mingit mega uhket videot oodata, lihtsalt meie suvalised argipäevad ja klipikesed elust.

Küllap Kardo telefonist oleks ka hea saagi saanud, aga ma … ei viitsinud eile öösel sellega rohkem tegeleda, seda enam, et Marta hakkas veits nohune tunduma (hetkel ongi täiega nohune) ja ma tahtsin ta kiiresti magama viia. Aga mida ma töödeldes mõtlesin oli see, et jube imelik on see, et osasid inimesi paistab täiega häirivat minu kasvatusmeetodid ja mu lapsed ja mina ja kõik kogu kompott. Mina kasvatavat valesti ja kõik, kes iial mu lapsi näinud on, rääkivat tagaselga mööda ilma, kuidas nad on KÕIGE KOHUTAVAMAD lapsed universumis (üks kommentaator teadis rääkida ikka) ja üldse saavad mu lastest kunagi ülbed töötud, kes on harjunud, et kõik neile ette kantakse ja pmst olen ma nende elu ära rikkunud.

Ütlen kohe ära, et eile tuli ka paar kommentaari, mille ma lihtsalt ära kustutasin, sest ma ei viitsinud nendega vaielda. Ma ei saa ju ometi nõustuda inimestega, kes minu jaoks mulle käojaani ajavad ja isegi kui ma nendega vaidlema hakkaks, siis kindlasti ei suuda ka mina neid ümber veenda nende arvamustest minu ja mu laste kohta. Küll aga tahan ma öelda üht – kõik, mida me arvame tulevikust, on spekulatsioon. See, et mina arvan, et neist saavad jumala okeid ja südamlikud inimesed, see on vaid minu lootus ja arvamus. See, et keegi teine arvab, et neist saavad vanamuttide peale sülitavad ülbed värdjad, see on jällegist mingi lambiantsu arvamus. Ma ei pane seda isegi eriti pahaks, sest isegi mina vaatan mõnikord teisi lapsi ja mõtlen, et issand, sellised marakratid, appi, MINU omad on küll normaalsemad 😂 Ega oma lapsi vaadataksegi veidi leebema pilguga kui võõraid vahid, selge see.

Näiteks ma mainisin Facebookis, et meil on Kardoga olnud teema kooli üle. Et mis siis saab, kui lapsed kooli lähevad. Mina ise olen mõelnud Waldorfkooli peale, mis annabki lapsele rohkem vabadust olla tema ise ja sobib minu kasvatusmeetoditega rohkem, kui tavakoolid. Samas ma ise sain tavakoolis kenasti hakkama ja ma ei löö ka sellele risti ette, lihtsalt selline mõte, mis mul praegu on. Et tahaks Waldorfkooli panna. Ja ühesõnaga ma ütlesin fbis midagi sellist, et kui laps tahab koolist popipäeva, siis mõistlikuse piirides ei keelaks ma neid kindlasti. Mäletan isegi haiguse teesklemist, et ainult koju jääda ja puhata. Aga miks mu laps peaks? Ma inimene, ta ka inimene – räägime läbi ja kui tõesti ei taha, siis mõtleme välja, kuidas puhkust saada ja asi ants.

Ja hinded. No vaadake, see jälle ainult MINU arvamus, aga mina olen hetkel veel küll sellise arvamuse juures, et mina olen üks nendest lapsevanematest, kellel suva on, mis hinded lapsel on. Mitte nagu, et ah suva, ole kaheline, aga no kolm-neli-viis, need on ainult hinded. Ja fakt on see, et mõnes aines on laps tugevam ja teises pole, seega pole ju vaja suruda, et kindlasti peavad igal pool olema sama head hinded. Kui midagi on kolm, siis on, mis seal ikka. Kardo muidugi arvab, et ikka loeb väga mis hinded on ja arvab, et tema seda asja nii lebolt ei võtaks, aga ega me laias laastus ei tea. Võib-olla võtame mõlemad lebolt ja võib-olla saab minust megahitler, kes nelja peale hüsteeriasse läheb (haha, vaevalt).

Mäletan juba lapsepõlvest, et pidin ükskord geograafia kolme järgi tegema ja ise mõtlesin, et apppi, KEDA huvitab? Mida see mu tulevikus muudab, kas ma sain ühe geograafia töö kolme või nelja? Ja ütlen, et siiani kedagi pole huvitanud. Ainult endal oli megastress ja vastik, esiteks siis, kui kolme kätte sain. Siis kui EMA teada sai, et ma kolme sain, siis kui ma forever möliseda sain kolme pärast, siis kui ma pidin õpetajat anuma, et saaksin kolme järgi teha, sest ema käskis, aga õpetaja arvas, et kolme pole vaja parandada, ega see kaks pole, siis sain jälle kodus möliseda, et oot mismõttes ei saa järgi teha, saab külll! Ja siis ma pidin JÄLLE õpetajat anuma, kuni ta halastas ja sain järele teha ja sain mingi nelja ja siis sain jälle möliseda, et mul oli aega ju õppida, miks ma nelja sain, miks mitte viie. Mul tuleb ausalt okse kurku, kui ma sellele stressile mõtlen, sest MUL oli ju suva, aga minu emal polnud. Ja mina olin see, kes pidi koolis käima ja elama selle pingega ja see oli niii sitt, et ma vandusin endale, et mina kunagi selline olema ei saa. Never-freaking-ever!

Eks muidugi veidi torkab hinge, kui minu laste kohta öeldakse, et nad kasvatamatud metslased on. Ainult minul on õigus neist niimoodi rääkida, kui nad päev läbi mu närve söönud on 😂 Aga mis mõte on solvuda, ega vist polegi, tuleb leida lahendusi. Üks lahendus on ütlejad üles otsida ja neile jalaga peesse anda, et nad netis mu kasvatust ja lapsi narrivad, aga see pole vist eriti adekvaatne. Teise lahendusena tundus mulle äge idee minna Gordoni perekooli. Henry on seda täiega kiitnud ja mul poleks tegelikult uute teadmiste vastu midagi. Seega proovin sinna koha saada (esimesed vabad kohad alles APRILLIS!) ja eks siis näis, mida seal õpetatakse.

Saab juhtuda kaks asja: kas selgub, et ma olengi siiani õigesti talitanud ja saan edaspidi öelda, et klge ma olen koolitatud lapsevanem ja võin teile garanteerida, et hoopis TEIE teete asju valesti, võiiiii saan teada, et olengi valesti käitunud ja kasvatanud, kuid saan koolituselt uued teadmised ja meetodid, peale mida olen ma siiski koolitatud lapsevanem ja teen vähemalt pärastki asju õigesti 😂

Kardo küll iniseb siin läbi peanaha, et tema arvab, et see koolitus on “raudselt igav”, aga loodame siis, et saame ta ümber veenda, kui sinna koha saame. Uskumatu ja äge, kui paljud tahavad tegelikult säärasest koolitusest osa võtta ja oma lapsi paremini mõista ja kasvatada, et kõik kohad kinni on ja puha. Ma eile uurisin seal kodukal ringi ja leidsin sealt mingisuguse “piiride seadmine lapsele e-koolituse“. Tegin selle läbi ja sain aru, et selles suhtes vähemalt olen ma küll õigel teel, et ma tõesti ei usu karistamisse ja ma saan väga hästi aru, et enamiku “halva käitumise” taga on mingi muu probleem kui see, et laps lihtsalt tahab halvasti käituda. Näiteks kui sa vaatad selle Gordoni perekooli linki seal üleval, siis seal all on kaks videot katkisest küpsisest. Ja ma olen olnud küll olukorras, kus laps hakkab jaurama pealtnäha suvalise asja peale, aga ma tõesti käitungi enamasti nii, nagu teises videos ja proovin heaga hakkama saada, mitte mölisema, et pekki, söö oma küpsist ja ole vait. Aga ma olen kindel, et ka selle peale kobiseksid enamik “vanaaja kasvatuse” viljelejad, et issand, kus hellitab last ja kukub jonni peale kallistama, et jumal küll, mis lumehelbekene sellest küll kasvab.

Üldiselt mul on suva. Ma tean, et ma kindlasti saaks olla parem ja kannatlikum ja tublim, aga üldiselt olen ma arvamusel, et ma olen emana täitsa äge ja piisav. Ja mida muud mul ja lastel ikka veel vaja oleks. Seda, mis neist suurena saab, seda näitab küll ainult aeg, aga mul on tunne, et neist saavad mega ägedad inimesed :)

Seda naljakam ongi see, et leidub inimesi, kellel on hädasti VAJA mulle selgeks teha, et ma käitun valesti ja olen liiga pohhuistlik ja luban liiga palju ja armastan liiga palju ja karistan liiga vähe. Nagu päriselt ka arvate, et kui te seda mulle korrutate, et siis ma mõtlen, et jaa, teil on õigus, edaspidi hakkan oma lapsi rohkem karistama, sest muidu nad äkki harjuvadki hea eluga ära, kus neid armastatakse, nende soove austatakse ja tunnetega arvestatakse. Ja mõelge, milline ilge lumehelbeke sellisest veel kasvada võib! Ei taha kohe mõeldagi!

Samas arusaadav, et on peresid, kus rangemad reeglid ja nõudmised ja ma ei ütle üldse, et need vanemad või lapsed kuidagi halvemad oleks ja oma lastele armastust ei jagaks vms. Lihtsalt igaühel on omad maailmavaated, minevikutaagad ja muu “sitt” millega nad peavad tegelema ja mida silmas pidades lapsi kasvatavad. Mul on teatud põhimõtted, mida ma ei saa, ega taha muuta ja nii on. Igaühel on need lihtsalt erinevad. Seega ütlen ainult, et ma tahaks näha päeva, kus emad päriselt teineteist toetavad ja nõu annavad, mitte ei sõima, parasta ja tänita anonüümselt, et mul üks tuttav on su lapsi näinud ja KÕIK räägivad, et nad maailma suurimad tondid! Nagu, what? Oled inimene või ei ole? 😂

Rohkem sallivust ja mõistmist, sõbrakesed!

Ma panen siia lõppu selle random video ka, mis hakkab 5. detsembril ja lõppeb jaanuaris, jeehhuu.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

67 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Kadri 26. veebruar 2019 at 11:11

    Kahe käega kirjutan alla, et las igaüks kasvatab oma lapsi nii nagu heaks arvab ja teised olgu vait. Eks tibusid leotakse kevadel ja elu näitab kellel lõpuks õigus oli. Aga waldorflapsevanemana tahan Sulle öelda, et kui Sa ei taha oma lastele reegleid, siis waldorfkool ei ole kõige parem valik. Seal on reeglid ja neid nõutakse karmimalt kui tavakoolis. Näiteks laste riietuse osas ja päris kindlasti ei tohi seal laps värvitud juuste, küünte vms kooli minna. Samuti “ei viitsi täna kooli minna? – no võtame vaba päeva!” seal hästi ei tööta. Üks waldorfi põhialuseid on, et lastele on vaja REEGLEID. Infoks. :)

  • Reply Merit 8. veebruar 2019 at 21:54

    Olen Gordoni perekooli kohta ainult head kuulnud ja Henry blogist ka lugenud. Ise hakkasin nüüd käima sellisel koolitusel nagu “Imelised aastad” ja mulle väga meeldib! Super koolitajad ja olen oma kahe kaagi kasvatamise juures nüüd rahulikum kui varem. Siit saab infot ja anda teada, kui oled huvitatud, siis antakse märku, kui kodukohas grupp alustamas 🙂 https://tarkvanem.ee/koolitused/imelised-aastad/

  • Reply Rents 7. veebruar 2019 at 13:27

    Mina olen üsna veendunud, et inimesed teevad seda, mida nad ise tahavad, sealhulgas lapsed. St sina vanemana saad neile toitu ette anda ja nad elus hoida ja vajadusel pakkuda toetavat abi (nagu Marile kõneteraapiat jne), aga iseloom jms areneb ikka omasoodu. Ma puudusin gümnaasiumist päris palju – ja siis läksin ülikooli ja tegin korraga kaks magistrit. Vanemad kindlasti hoidsid omal ajal kahe käega peast kinni ja mõtlesid, et minust üks narkohoor saab, aga tegelikult pole mul kunagi hinnetega probleemi olnud selles mõttes, et peaks kahtesid parandama vms.

    No ja nüüd päris elus – mitte kedagi ei huvita su hinded ja ei hakkagi kunagi huvitama. Mitte keegi pole iial mu diplomitelt keskmist hinnet otsinud ja kui keegi hakkaks seda tegema, mõtleksin, et ta on vaimuhaige. Hetkel töötan IT-s, siin ei huvita isegi see kedagi, kas sul üldse diplom on. St diplom tuleb kasuks, aga tehtud projektide nimekiri on kindlasti olulisem. Kui sul on diplom, aga töökogemust / isiklikke projekte pole ette näidata, aga kellelgi teisel on, siis sellel teisel on eelis. Kui ma otsustaksin doktorantuuri minna (olen pisut kaalunud), ei kotiks mitte kedagi see keskmine hinne, vaid otsus käiks taas minu enda tehtud projekti põhjal (ja mõne välisriigi puhul ka ärasebitud potentsiaalse juhendaja jutu põhjal). Kui sa ei taha ajaloolaseks hakata, siis kedagi ei koti, mis su ajaloohinne gümnaasiumis oli. Hetkel tundub, et ma saan IT-s ka enne magistrikraadi, kui minust selles valdkonnas umbes 20 korda edukam väikevend – ja ka pärast seda diplomit on tal siin valdkonnas jätkuvalt minust hulga suurem eelis, sest tal on päriselt midagi oma kätega tehtut ette näidata.

    Ehk siis hoia neid lapsi ca 15 aastat elu ja tervise juures ning edasine on juba nende oma rida.

  • Reply Triin 6. veebruar 2019 at 23:58

    Ma nõustun sinuga. Aitäh, et oled laia silmaringiga ja avatud mõttemaailmaga. Olen 100% kindel, et sul kasvavad imelised lapsed.

    Kahju ka nendest kasvatuse “spetsialistidest”, kes arvad, et internetis kiusata teisi nii personaalsel teemal on okei. Mõelge oma lastele.Sellised eeskujud siin koos :)

  • Reply Janne 6. veebruar 2019 at 23:54

    Teemaväline küsimus. Mis programmiga te need videod kokku panite. Mul on samamoodi nii palju erinevaid lühivideosif telefonis lastest, mille omakorda arvutisse tõmban ja nad seal lihtsalt on.
    Tore oleks samamoodi sellised 10 min videod teha ja siis kuskil talletada.

    • Reply Mallukas 7. veebruar 2019 at 15:18

      Ma kasutan imoviet :)

      • Reply Annika 7. veebruar 2019 at 18:18

        Aga mis programmiga sa pilte töötled? :)

        • Reply Mallukas 8. veebruar 2019 at 00:11

          Lightroom ja PS, ehk siis kõige casualimad

  • Reply t 6. veebruar 2019 at 22:22

    Olen küll õnnelik , et peres on alati olnud mentaliteet hästi õppida. Keskas istusin vabatahtlikult esimesse pinki, et mitte lasta teistel tundi häirida (A) Ja oleks ma ajaloo eksamiks veelgi rohkem ja paremini õppinud, oleks ka üks unistus täide läinud..kahjuks aga mitte ja olgu ma nüüd nii sihikindlik kui tahes, siis mis see aitab? Uuesti ülikooli kandideerides peaksin eksami ka uuesti tegema…

  • Reply Kertu 6. veebruar 2019 at 21:11

    Hinnete pärast ei tasu küll liigselt muretseda, tean omast käest. Olin väga püüdlik ja pingutasin aastaid, et kõik viied oleksid või maksimaalselt paar nelja. Kodus ema pigem ütles, et puhka, âra muretse, kes neid hindeid sul tulevikus vaatab, aga mina ikka jätkasin enese piitsutamist. Ema oli ka see , kes ütles, et kui oled väsinud, siis jää koju, ära mine kooli.
    Ja emal oli õigus, ei vaadanudki keegi mu hindeid, mitte iial. Ülikooli sai ju ka eksamitega, mitte hinnetega. Ma olin nii pettunud, et keegi mu vaevast huvitatud ei olnud :)
    Sõbranna oli targem, õppis ainult neid asju, mis huvi pakkusid. Lõpetas paari kolmega ainetes, millest ta ei hoolinud, ei põdenud ja ei tundnud kunagi, et ta seetõttu rumalam oleks. Õppis arstiks, on väga töökas, edukas jne.
    Kokkuvõttes pole mõtet lapselt nõuda täiuslikkust, milleks? ja mõni laps tahab ise nii täiuslik olla, et vanema roll on hoopis vaadata, et laps endale liiga ei teeks ja läbi põleks.

  • Reply meow 6. veebruar 2019 at 20:55

    Hinded loevad täpselt nii palju, et saaks a) keskkooli b) ülikooli. Kui sellest on suva ja erisoove pole, siis olgu pealegi mistahes hinded. Samas ma kipun arvama, et päris põhiharidusega meist enamik ei soovi, et laps jääks.

    • Reply Mallukas 6. veebruar 2019 at 22:21

      no selleks et keskkooli mitte saada, peavad sul vist maitea ainult kahed olema v? :D

      • Reply Kristina 7. veebruar 2019 at 00:49

        Ei ole paraku nii. Nt beebibuumi ajal syndinud lastel on t6sine v6itlus keskkooli kohtade parast. Lapsi on/oli tunduvalt rohkem kui kohti ja selleks, et sisse saada on vaja juba korraliku tulemust ette naidata. Kui sisse ei saa, on alati variant kutsekasse minna aga vaga paljud seda milelgiparast teha ei soovi.

      • Reply G 7. veebruar 2019 at 10:24

        Paljudes keskkoolides on ikkagi katsed sissepääsemiseks ja hindeid praktiliselt ei vaadatagi. Va kui tahad kutsega sisse saada. Ülikooli minekuks loevad pigem lõpueksamid kui harilikud hinded

  • Reply Johhi 6. veebruar 2019 at 20:52

    Mis vahe on kui tunnistusel 3-4-5, ma ei tea, ma ise ei mõtle enam keskkooli aegadele, see on nagu normaalne, et inimesel on keskkooli haridus, nt. juba selleks, et kui laps küsib: miks täna taevas nii roosa on. Lamp oleks vastata, et kle ükssarvik oksendas. Mina mäletan, et mul ema polnud pahane kui ma kolme sain, aga ei hõisanud kah. See pani ikka ennast tahtma paremaid hindeid saama. Ja eks premeeriti ka siis, kui näha oli, kui ise pingutasin ja see vilja kandis. See tunne, et näed, ise pingutasin ja selle eest sain ka midagi välja teenitud, oli tänuväärne. Siiani aitab see elus edasi viia.

  • Reply Diana Loomet 6. veebruar 2019 at 19:01

    No kasvatusega ongi nii nagu on…sa vòid neid lapsi oma reeglitega tappa vòi mitte.Òpetada ja moraaliga pritsida,aga lòppkokkuvòttes see sòltub ikka lapsest ,milliseks ta kasvab ja mis temast saab.Mul ònnestus oma kaks vanemat tùtart pàris normaalseks kasvatada koheldes neid kui inimesi ja andes edasi lihtsaid tòdesid eluks…Kuid mu kolmas tùtar ja tema puberteet …..vot siin làks pehmelt òeldes lappama….kasvatus on aga kòigil kolmel sama.Nùùd mul on au igapàevaselt suhelda politsei,psùhhiaatri,lastekaitse,sotsiaalpedagoogide ja nòustajatega,kellele ma pean nagu pidevalt tòestama ,et fck ma ei ole oma last selliseks kasvatanud …..Kòigile targutajatele….ùldjoontes sòltub kòik ikka lapsest….Sulle Mallukas edu selliste inimestega😉

  • Reply Nimi 6. veebruar 2019 at 17:56

    Kooli koha pealt, siis mult oodati küll häid hindeid, aga ei kurjustatud, kui nii hästi ei läinud. Õnneks oli endal kohusetunnet ja punnitasin ikka kõik neljadele-viitele, kui sõbrannad ikka hästi õppisid, ega ise kehvem tahtnud olla.
    Aga näiteks oli meil üks nö paha poiss, kes koolis ei käinud, ei õppinud ja jäi 7ndat klassi 3x kordama, kuniks enam kooli ei saabunudki. Nüüdseks on sellel ‘poisil’ oma firma, kümmekond alluvat ja korralik sissetulek iga kuu tagatud. Kooli ajal ma vihkasin seda loodrit, aga juhuste kokkulangemisel kohtusime 15a hiljem ja ta viis mind lapsema EMOsse ja meil oli seal istudes aega, et oodata ja rääkida ja mu arvamus temast muutus 100%, ta on jumalast arukas, stabiilne, töökas ja tegus inimene, kes lihtsalt koolisüsteemi ei sobinud. Sel ajal kui meie koolipinki nühkisime, tegi tema eeltööd oma firma alustamiseks, pikaaegne ja edukas projekt paistab olevat!
    Ja nüüd hoopis teine näide, üks meie medalistidest, alati toodi teda näiteks, kuidas kõik peaksid olema ja õppima. Väga-väga tore ja tubli tüdruk. Tubli on ta siiamaani, st lõpetas medaliga keskkooli, siis edukalt bakalaureuse, seejärel magistri, siis doktoratuuri, hetkel käib omandamas 2 magistratuuri. Kõik õpingud on edukad ja tema endiselt tubli, aga minu arvamusel ongi ta tubli õppija ja teoorias hästi tugev, aga kuna kogu elu ongi keerlenud ainult õppides, siis on ta veidi eluvõõras, just nt töökogemuste puudumise tõttu.
    Ja kui ma isiklikult võrdlen kahte inimest, siis üks on küll hariduseta, aga edukas firmajuht ja tore isa oma 2le lapsele ja teine on lihtsalt tubli õppija.

    • Reply Rents 7. veebruar 2019 at 13:31

      Paljud doktoritegijad ei plaanigi kunagi “päris maailmas” tegutsema hakata, st nende tulevikunägemus on kas leida professorikoht mõne ülikooli juures, teaduri koht mõnes teadusrühmas või jääda keerlema erinevate postdokkide maailma, sest see on see, mis neile huvi pakub. Enamasti on see mitte eriti hästi tasustatud eneseteostus ja/või sügav huvi eriala vastu, mitte soov ühiskonnas edukas olla.

  • Reply Hanna 6. veebruar 2019 at 17:47

    Minu enda koolitee on olnud ka küllaltki keeruline ning lõpuks põhikoolis vahetasin kooli, kuna ei jaksanud enam kuulata õpetajate poolseid kommentaare, kuidas ma olen nii loll õpilane, minust ei saa midagi, heal juhul lõpetan põhikooli ära, gümnaasiumisse ma ei lähe mingil juhul jne. Ega ma muidugi vait ei olnud nende ütlemiste peale, teinekord ajasid need ütlemised mind nii vihale, et lausa haukusin vastu. Mitte igakord, aga kui seda tegin, siis olin nii halb õpilane (eks kohati olingi, aga konfliktid on alati kahepoolsed) ja lisaks öeldi veel koledamaid asju. Alati olin mina see paha ja keegi õpetajate poole ei vaadanud ega öelnud neile, et äkki ei ütleks õpilasele selliseid kommentaare (sest kes on õpetaja, et anda lapsele selliseid karme hinnanguid?). Peale kooli vahetust asjad läksid paremuse poole. Kui ma enne olin kahe-kolmeline, siis uues koolis olin pigem juba kolme-nelja-viieline. Jõudsin edukalt gümnaasiumisse selles samas koolis, kus sattusin väga meeldivasse ning motiveerivasse klassi – eks suurt rolli mängis ka meie 10. klassi klassijuhataja. Ta õpetas meid abistama, hoolima ja märkama üksteist. Alates põhikooli lõpust saati olin alati aru saanud, et minu elukutse on väikeste lastega seotud ja lähedased ümber ringi koguaeg seda sama korrutanud. Sellepärast sai minu ülikooli eriala valik ka tehtud selle järgi. Gümnaasiumi lõpetasin samamoodi kolmede-neljade-viitega, kuid see ei takistanud mul ülikooli saamist, minu enda tahe sinna minna oli suur, seega tegin ka tööd selle nimel. Nüüdseks on 1,5 aastat veel ülikoolis käia ning juba praegu õpetan waldorfkoolis eelkooli lapsi. Samal ajal kui väga edukad gümnaasiumi lõpetajad vahetavad iga aasta ülikoolis eriala, kuna ei suudeta välja valida seda õiget või siis on koolid pooleli jäetud vms. Seega hinne ei ole alati see kõige suurem määraja, et mis saab lapsest edasi. Jah, hinded on ”olulised”, kui kandideerid ülikooli/kutsekooli, kuid laias laastus keegi ei vaata, mis hinde sa kuuendas klassis matemaatika eest said. Kuid KÕIGE OLULISEM on lapse enda elurõõm ja suur tahe asju ära teha. Kui tal seda ei ole, vat siis võivad asjad alles viltu vedama minna. Waldorfkooli õppekava on üles ehitatud lapse harmoonilise arengu toetamiseks ja lastele lähenetakse individuaalsemalt. Ma ei ütle, et kõikidele lastele sobib käia waldorfkoolis – see on juba lastevanemate enda vaadata ja otsustada, mis on nende lastele see kõige õigem otsus, kuid see eeldab seda, et on viidud end kurssi waldorfkooli põhimõtetega ( https://waldorfkool.info/Failid/kasiraamat/kasiraamat2015.pdf , üks hea link, kus paljud asjad lihtsasti lahti seletatud). Ka mina leian, et ei ole vaja liigset pinget panna lapse hinnetele. Pigem olla lihtsalt lapsele hea tugi õppimise ajal ja stressivaba õhkkkonnaga tekib lapsel endal see huvi nende asjade vastu. Kui panna lapsele liiga suur stress peale seoses hinnetega ja/või kui laps saab taolisi kommentaare, nagu eespool mainitud ja/või kui laps tunneb, et ei saa tuge kuskilt siis on kaks võimalust – kas tema enesehinnang langeb väga madalale ja ta hakkabki uskuma, et temast ei saa midagi või tekib tal selle kõige vastu ”hea trots”, lapsel tekib tunne, et ”ma alles näitan teile, kes minust saab ja kui hästi ma saan hakkama” ehk motivatsioon.

  • Reply kats 6. veebruar 2019 at 16:38

    Ohoh, et hinnet kolme käskis ära parandada.

  • Reply JJ 6. veebruar 2019 at 16:14

    Ma hakkan juba kahetsema, et ma misiganesteema all sõna “Hitler” mainisin (no et olen hitleremme, kes lapsi söögiga diivanile ei luba). Et…eee…. See polnud üldse isiklik, Mallu. Ja äkki see lihtsalt jäi sulle silma, aga praegu on vist kaks teemat järgnenud, kus sa selle sisse oled põiminud (vunts nina all, käsi püsti; hitler siin) :) Üldse mitte paha pärast.

    • Reply Mallukas 6. veebruar 2019 at 18:00

      Ma olen seda väljendit umbes viis aastat kasutanud, sõbrake :D Ega ma ilmaasjata “hitleremmede” postiga tuntuks saanud :D

      • Reply JJ 6. veebruar 2019 at 19:31

        Pidasin rohkem seda silmas, et oli vaja see hitler nüüd jälle kotist välja lasta;) Lollid naljad, ei muud.

  • Reply - 6. veebruar 2019 at 15:44

    Ma ei kommenteeri muidu kunagi, aga pisikese imemine on täpselt nagu keelekidaga lapsel (kida ei pea üldse keeletipuni ulatuma, et probleeme tekitada). Avab vähem suud, võtab väiksema osa rinnast ja vaakum kipub katkema. Aga seda “tagumist keelekida” peetakse muidugi ka medringkondades kohati pseudoprobleemiks (minu kogemus ütleb, et kaugel sellest).

    • Reply Mallukas 6. veebruar 2019 at 18:02

      Ta keelekida on praeguseks neli arsti vaadanud ja kõik öelnud, et ongi norm, et nii imeb. Ei tea. Ju siis on?

  • Reply blaa 6. veebruar 2019 at 15:36

    Ma vist siis imelik, sest ma tahtsin häid hindeid saada :D Hinne pole mu meelest nii kaua oluline, kui laps siiski püüab ja õpib, ehk et saab need teadmised. Sul jah pole läinud vaja neid hindeid ja teadmisi, sest no blogimisel ilmselt neid pole tarvis läinud, aga ilmselt kõikidest su lastest ei saa blogijad :D Vb 15a pärast on haridusüsteem muutunud ja pole enam nii faktipõhine (pisut juba praegu muutunud), aga päris igaüht siiski nt Tartu ülikooli meditsiini õppima ei võeta. Mõni avastab alles 12ndas klassis mida sooviks eluga peale hakata ja siis võib olla juba hilja hakata hästi õppima, kui baas puudulik :)
    Loodetavasti Kardoga siiski teete otsused koos, blogis sa kirjutad ainult enda arvamusi ja vaatenurkasid, seepärast on naljakas et kõik ainult sinu kõrri kargavad, Kardo nagu poleks keegi, suss..

  • Reply Keku 6. veebruar 2019 at 14:55

    Kooli kohapealt võin öelda, et mul oli suht vabakasvatus. Kodust anti küll igakülgselt abi ja motivatsiooni, et paremaid hindeid saada, AGA pean tunnistama, et kui oleks veel rohkem sellele tähelepanu pööratud, siis oleks ma vb mõned teised valikud teinud ja hetkel endaga rohkem rahul.
    Aga see popitamise asi mulle meeldis. Ütlesin, et homme ei taha minna, pidin põhjendama miks ja lubati koju jääda. Mitte küll 100% alati, aga no 90. Selletõttu oli kodus üksteise usaldus ka suurem. Hinded olid ka kohati paremad, kuna jõudsin mõnda tööd rohkem õppida kui “haiguspäev” oli.

  • Reply kr 6. veebruar 2019 at 14:22

    Vanemdamise juures ei ole ju kõik mustvalge – et kas lubad teha kõike ja täidad suures osas kõik lapse soovid VÕI paned hitlerit.
    Miiu on väga hästi kirjeldanud seda, kuidas nad kasvatavad oma lapsi suure armastusega, ent samas on neile ranged nõudmised, just selles osas, et ei lõuga, küsitakse luba, süüakse laua taga jms. Hea postitus oli sel teemal kirjutatud. Ja nagu videotest näha, siis on neil on toredad ja nutikad lapsed, ei tõsta keegi kätt, et luba küsida rääkimiseks :)
    Ma ei ole ekspert, aga kindlad reeglid (ja reeglite olemasolu ei tähenda ju tingimata, et ema-isa käseb, poob ja laseb, vaid lihtsalt suunab kindlalt) tegelikult tekitavad ju lapsele turvatunnet. Kas tohutu valikute paljusus pakuks sulle tohutut rõõmu? On ju nii, et osad lotoga võitnud miljokad pööravad ära, sest nad saavad endale KÕIKE LUBADA.
    Kodus kus lapsele kõike võimaldatakse, tekitabki selle sama miljoka tunde, kuna lapsele on antud valikute paljusus ja see teadmine ei pruugi tekkida, kust nt raha üldse tuleb (et ema ja isa näevad vaeva, et oleks hea, et oleks kodu, et oleks söök laual) ja ei pruugi hinnata oma täidetud soove, olgu need siis mänguasjad või mis iganes. Selle vaeva nägemise kohta sa võid nüüd öelda, et pfffttt mida iganes – lebotan ja kirjutan postitusi ja Kardo saab VH, aga valdav enamus vanemaid just nimelt pingutavad selle nimel ja käivad tööl selleks, et oleks hea. Kodus ja lastel. Minu arust.

    • Reply Mallukas 6. veebruar 2019 at 18:03

      Nõustun sinuga :)

  • Reply o 6. veebruar 2019 at 14:22

    See on iseenesest hästi tore, et sa kohtled oma lapsi juba maast madalast nagu inimesi, tõesti kiiduväärt. Kuid postitus kohe kutsus kommenteerima. Nimelt olid minu ema kasvatusmeetodid valdavalt üsna sarnased sinu omadele, muidugi teatud eranditega (nimelt ta oli teatud ainete hinnete koha pealt kooli puhul üsna range). Meil puudus kodus struktuur, mu ema ei tõusnud hommikul koos minuga üles ega keetnud mulle putru, võtsin kapist mis leidus ja ma olingi selles osas üpris iseseisev. Rangelt kellaaega magamaminekuks ei olnud ja söödi siis kui kõht oli tühi. Pidevalt imestasin kui ranged teiste laste vanemad olid ja tundsin tänutunnet, et minu ema neurootiline pole.
    Samas ma tundsin sisimas pidevalt väga suurt puudust kindla elurütmi järele. Kuna ma olen ise laisemapoolne inimene, siis oli mul tohutult vaja lapsena, et ema kontrolliks mu kodutöid ja vaataks, kuidas mul koolis edeneb. Kuid üsna varakult leidis mu ema, et kool on ikka lapse enda rida. Võimalik, et aeg-ajalt tundsin puudust sellest, et ta lihtsalt näitaks üles huvi selle vastu, mis minu elus toimub.
    Pika ja lohiseva kommentaari tuum on lõpuks see, et lapsed vajavad teatud reegleid, mõned rohkem ja mõned vähem. Mu nõbul on näiteks juba väiksest saadik tugev enesedistsipliin, mida aitas vormida ka minu rangemapoolne tädi, aga nõbu oleks ilmselt olnud väga tubli ja töökas ka siis kui teda oleks kasvatanud näiteks minu ema. Mulle oleks jällegi rohkem reegleid ja “järelvalvet” ära kulunud. Sest kuigi ma olin käitumise poolest alati eeskujulik laps, siis ma kippusin õppetöö osas luuslanki laskma ning olen pidanud hiljem (20ndates eluaastates) seetõttu elus enda kallal ise kurja vaeva nägema ja palju tööd tegema selleks, et üldse kuskile jõuda. Ma lihtsalt ei teadnud kuidas õppida ja kuidas vaeva näha. Rangem “töökasvatus” oleks mu edasise elu lihtsamaks teinud.
    Kuid see on kõigest näide ainult minu isiku põhjal ning ma kindlasti ei ürita kedagi õpetada, kuidas nad peaksid oma lapsi kasvatama. Emana tunned sina ikka oma lapsi kõige paremini ning tead mis neile parim on. Võib-olla annab see kommentaar mõtteainet, võib-olla oled selle peale juba ammu ise mõelnud. Jõudu!

    • Reply DW 7. veebruar 2019 at 10:47

      Ma olen samasugune näide. Täieliku vabakasvatuse peal, vanemad pole iial mu kodutöid kontrollinud. Aga mul oli lahtine pea ka ja sain kodus õppimatagi eliitkoolis kenasti hakkama.

      Aga ülikoolis oli iseseisvat õppimist oluliselt rohkem vaja ja ma lihtsalt ei osanud end ise distsiplineerida. Järgnes 3 aastat niisama “luuserdamist”. Töötasin baaris ja elasin väga organiseerimata elu. Oli üks segane periood millega kaasnes ka üpris sügav depressioon, sest tundsin, et ei leia enda kohta maailmas. Kolisin isegi välismaale lootes, et keskkonnavahetus aitab.

      Tegelikult aitas aeg ja pärast 3 aastat suutsin end jälle kokku võtta, lõpetasin õhtuõppes ülikooli, sellele järgnes erialane kvalifikatsioon ja nüüd olen väga hinnatud oma erialal ning töötan üpris kõrgel positsioonil rahvusvahelises konsultatsioonifirmas. Aga siia jõudmine võttis mul 12 aastat aega ja ma kahetsen vist elu lõpuni seda kadunud 3 aastat. Praegused tuttavad ei usuks iial millist elu ma need 3 aastat elasin.

  • Reply Nata 6. veebruar 2019 at 14:02

    Olen käinud ja kasutanud gordoni perekooli meetodeid. Mu lapse peal see karistamine ei toimigi. Teeb ainult asja hullemaks. Eile nt oli meil lapsega nii südamlik hetk tänu sellele, et ma pidin pärast mehe õlal nutma ennast tühjaks. Laps käitus mitu päeva nagu metslane ja ma muudkui mõtlesin, et ei riidle-ei riidle. Kallistan. Ja eile juba hakkas kannatus katkema ja mõtlesin, et nüüd küll panen nurka. (Olime siis autos) aga kui tuppa tulime ja laps oli pühaviha täis siis ma võtsin ta lihtsalt vaikides sülle, riietasin lahti ja kallistasin, kuni sew viha maandus. Pärast panin käed põskedele ja palusin silma vaadata siis ütlesin:”ma saan aru, et kõik on uus (kolisime. Vahepeal elasime 2 ndl sõbranna juures) ja Tädi x juures ei olnud mugav olla ja nüüd on uus kodu, uus tuba, sa lähed uude lasteaeda jne.. ma saan aru kallis, et see kõik on uus ja hirmutav aga kõik läheb nüüd paremaks ja muutub rahulikumaks. Ja issi juurde saad venna (läksime mõned kuud peale laosesündi lahku) Ja emme on ALATI siin. Emme on alati olemas.” Ja sellel väikesel 4a poisil hakkas lihtsalt silmanurkadest pisarad jooksma ja siis ta kallistas mind NII kõvasti ja hakkas nutma. Ja mina hakkasin nutma. Tema rahunes maha aga mina nutsin mehe õlal edasi. See oli lihtsalt nii kurb , nii õnnelik ja kergendav ja südamlik hetk. Selleasemel, et karistada või riielda tunneb mu laps, et ta saab mulle loota ja mind usaldada. Peale seda sain oma rahuliku ja tubli poisi tagasi. Ei peagi alati käima ja närvitsema ja karjuma ja karistama. Tulebki lapsest aru saada.

    • Reply Karin 7. veebruar 2019 at 09:12

      niiii südantsoojendav oli seda lugeda :’) armastus on vägev :)

  • Reply kelly 6. veebruar 2019 at 14:01

    Kooli kohapealt on nii, et oma lapi ma ka sundima ei hakka pole vaet kas on 5 või 3 elus on muutki kui hinded. Minu vanemad sundisid mind õpima ( tegelikult ei õppinud lugesin hoopis raamatut) ja mida rohkem nad sundisid seda vähem ma õppida tahtsin.

    9 klassi viimasle veerandi ei käinud kooliski. Lpetasin ikka praktiliselt 4 ja 5 tega ( 2 kolme sekka)

    Ise mõtlen tagantjärgi, et pea oli hea kõik hinded tulid ilma õppimiseta vb kui oleksin õppinud oleks paremini läinud aga kuna ma loomult juba selline kes sundkorras midagi ei tee siis see et vanemad mind sundisid õppima tegi pigem karuteene ja tekitas trotsi.

    Olen samuti Wldofkooli eale mõelnud – mu mees käis seal aga tema ema võttis ta 3 klassis ära kuna leidis et ei õpita piisavalt tavapäraseid asju. Samas suhtleb ta siiani mitme endise koolikaaslasega waldofist ja noomõnedki tema lennust on loovatel ja headel kohtadel. Samuti tundub nende maailmapilt avatum ning mõtlemine suurem :)

    Mina lähtun oma laste kasvatamisel põhimõttest , et laps peab saama olla laps st. vanem seab piirid ja esitab nõudmised.

  • Reply Pisi 6. veebruar 2019 at 13:56

    Väga huvitav teema. Meil on selline olukord, et mina pidin ise kasvama ja kedagi ei huvitavnud, mida ma teen või kuidas mul läheb. Mehel aga oli kodus türann. Hinded pidid olema viied, kuna muidu ei saanud uhkustada. Kui ei tulnud viis vaid nt neli, siis sai tagumik sai tunda rihma. Viisakusest ärme üldse räägigi,
    Mis aga meil on? Lapsed peavad kasutama sõnu palun, aitäh, vabandust, kallistama, peale puhuma jne. Õpetame lastele hoolivust ja viisakust, Kui nad peaksid unustama, siis saab leebel häälel küsitud, et kas unustasid midagi? Häält ma tõstan aga seda siis, kui lapsed ei reageeri sellele, mida olen mitu korda palunud ära teha. No nüüd kindlasti tuleb neid siia, kes kasutavad ütlust : ” Palutakse kirikus” aga me ise kasutame kodus neid sõnu, kui lastega suhtleme ja tahame, et ka lapsed kasutavad neid. Tahame, et neist tuleksid viisakad inimesed.
    Mis aga puutub hinnetesse. Mina tahan, et lapsed õpiksid selle nimel, et neile midagi meelde jääks, mitte hinnete pärast. Mees aga on see, et sa pead olema klassi parim. Meil tihti olnud sel teemal vestlus, et oluline pole see, et oled parim, vaid see, et sa ise õpid midagi. Nii ongi tihti lapsed minuga kooli asju tegemas ja isale näitavad alles siis, kui on saanud maksimumpunktid.
    Kool on teadmiste omandamiseks, mitte hinnetega uhkustamiseks. Mäletan enda kooli ajast, et mul olid enamus hindeid kolmed. Mõned neljad ka ja viied ikka väga harva. Ma nt ei ole siiani aru saanud, et kuidas nt kunstiõpetuses ja muusikas saab hinnata 2-5 hinnetega, Iga inimene joonistab nii hästi, kui oskab. Kui ikka sul ei ole see ideaalne lauluhääl, siis miks pead kannatama selle nimel. Pigem peaks saama hinde selle nimel, et saad nt laulusõnad pähe õpitud, Oskad neid noote nimetada ja kirjutada jne. Lauluoskus on individuaalne.

    • Reply Birgit 6. veebruar 2019 at 18:34

      Appi see “palutakse kirikus” väljend on jaa niiiiii haige lihtsalt! Alati kui kuulen seda, pean kõik oma jõupingutused käiku laskma, et mitte enesevalitsust kaotada nii nõmeda ütluse peale :D

  • Reply R. 6. veebruar 2019 at 13:53

    Sulle räägivad vähemalt võõrad. Mulle ütles mu ema, et sellistest nagu minu laps, vot sellistest kasvavad koolitulistajad. Ma ei jõua siia kõiki nüansse kirja panna ja olukordi lahti seletada, aga olen konsulteerinud korduvalt lastepsühholoogiga ja mu laps on täiesti tavaline normaalne laps. Lihtsalt mina samuti luban lapsel oma tundeid avaldada ja ei solvu, kui need mulle meelepärased ei ole ja aktsepteerin neid. Ma ise olen pidanud lapsepõlves nii palju tundeid ja mõtteid alla suruma ja arvan, et sellepärast mul ka ärevushäired on.
    Mina olen ka selline, kes oma lapsele üldiselt, mõistuse piires lubab. Igalühel on see piir erinev. Muidugi ma ei jooksnud reisi broneerima paar aastat tagasi, kui laps päris vulkaanimäge näha tahtis. Aga nüüd on reisil see võimalus ja me lähme vulkaani vaatama. Võtab aega, siis võtab, aga lapse soove ma ikka arvestan, ka igapäeva-asjades. Minu oma laps, minu ainuke, kelle heaks siis veel, kui mitte tema!

  • Reply Kristiina 6. veebruar 2019 at 13:35

    Eks me kõik oleme targemad teiste lapsi kasvatama 😂😂
    Ma ise kasvasin ka nn vabakasvatusega ja ei ütleks, et mul midagi viga, sest nõme vanainimesi mõnitav naine ma pole, lapsi/loomi ei peksa 😃
    Emana olen ma pigem… Armastavalt range 😅
    Kui ikka miskit valesti on/tehakse, siis suunan ja seletan miks. Mu noorim laps on küll veidi ärahellitatud, aga mitte, et ta käseks, laseks ja pooks, vaid ikka kui mingit mänguasja ei saa poes, siis väike jonn tuleb, kuid pärast seletamist ta pühib silmad ning ütleb, et ta nuttis ära 😍
    Meil on piirid paigas (niivõrd kuivõrd 😃). Ja noh, eks me teame ise, mis meie lastele parim on ☺️

  • Reply Siiri 6. veebruar 2019 at 12:51

    Sul ikka täiega hea mees ju :) Nii hoolitsev ja abivalmis :) Mul heameel sinu ja su laste üle, et teil nii hea isa/ mees kodus on. Mina olen ka seda meelt, et karistamine last ei kasvata, selgitamine, rääkimine ja arutamine ja selged reeglid ja piirid kasvatab. Ma olen ka seda tüüpi ema kes last koduaresti ei pane ja füüsilist karistamist taunin täiesti. Ja tänu sellele on mul maailma normaalseim teismeline kodus, kes ei pauguta uksi, ei solvu ega karju minu peale ja ei jookse kodust ära, saab aru,et õpib enda tuleviku jaoks mitte minu jaoks ja kolm on siiski rahuldav hinne. Saame suurepäraslt läbi, suhtleme avamelselt ja usaldame teineteist täielikult. Kui samas tema klassikaaslaste emad aegajalt ikka oma võsukesi taga otsivad, et neil oli tüli ja laps pole mitu päeva koju tulnud. Mul pole sellist stressi vaja, parem olen mõistev ema kui mingi türann kodus kelle eest on vaja minema joosta ja kes ei mõista.

  • Reply V 6. veebruar 2019 at 12:25

    Olin ise lahtise peaga ja väga hullult pingutama ei pidanud (v.a võõrkeeled), kuid trotsi tekitas see, et ema ajas taga viisi ja medalit. Medalit ma ri saanud, sest puudus endal absoluutselt huvi (võimekust oleks kindlasti olnud). Eks näis, kuidas laste kooliaeg kulgeb (logopeediliste probleemide valguses). Ilmselt olen ka mina mõne arvates liiga pohhuist emana, kuid enda jaoks peab leidma tasakaalu reeglite ja armastuse vahel. Me kõik tahame ju ju kasvatada iseseisva ja ühiskondlikult vastuvõetavalt funktsioneeriva inimese.

  • Reply Moonika 6. veebruar 2019 at 12:19

    Ma olen kahe käega poolt, et aeg-ajalt tuleb lubada lapsel koolist puududa, kui tõesti on näha, et ta ei taha või on väsinud (mitte nüüd päris seepärast, et koolis kontrolltöö ja seepärast laps minna ei taha, aga nn tavalistel päevadel).
    Mul ema igatahes lubas puududa ja tänu sellele ei olnud ka mingit vajadust ilma vanemate teadmata popipäevi teha. Ja ega teisi, kelle vanemad puududa ei lubanud, see ju ei takistanud. Popi tehti ikka koolist, lihtsalt ilma vanematelt küsimata. Kuna hinded olid korras (valdavalt 4-5, mõni 3) ja tööd said kõik tehtud, siis ei olnud ka põhjust keelduda. Ja ma arvan, et tänu sellele, et puudumine oli lubatud, ei olnud mul ka nii suurt vajadust pidevalt puududa. Oma laste puhul kavatsen ka sellisest kasvatusmeetodist lähtuda.

  • Reply .. 6. veebruar 2019 at 12:06

    Väga vale arvamus, et hinded ei ole olulised, vägagi on, kui oled kolmeline ,siis on ikka raske kusagile ülikooli sisse saada juba. Ja seda, et fafa ma ei eelda ,et nad lähevad ülikooli ega käsi neil minna, kus sa tead mida su laps suurena mõtleb. Ma olen väga õnnelik, et mu vanemad mind õppima sundisid, muidu oleksin vbla selline looder nagu need kolmelised nüüd on. Hiljem on lapsed ikka tänulikud, et vanemad rangema poolsed on. Kui su ema võib-olla sinuga oleks ka olnud, siis oleksid ka tänulik.

    • Reply Mallukas 6. veebruar 2019 at 12:18

      Minu ema oli kooliasjade koha pealt VÄGA range ja mis ta sellega saavutas? Suht sittagi.

    • Reply Liisu 6. veebruar 2019 at 12:28

      Mina olin see nn kolmeline. Ma ei ole rentslis, ei ela toetustest jne. Täitsa kõrgharidusega ja puha. Mu point on selles, kui inimene midagi väga tahab siis ta selle saab. Hinne ei ole määrav tähtsam on sihikindlus. Jah ilmselt viitega oleks kooli saamine olnud nõksa kergem samas ega ainult need otsustavaks ei saa. Komisjonides ikka nähakse tihti seal kolme taga rohkem inimest kui mõnel punnitatud viiel :D
      Ootan aega kui koolis see tobe hinnete süsteem kaoks. Oleks kõik ühelpulgal selle poolest ja edasi õppimises mängiks ikkagi rohkem lolli inimene ise mitte mingi tobe keskkooli matemaatika hinne.

      • Reply Mallukas 6. veebruar 2019 at 12:34

        Mulle selle pärast ka sümpatiseerib Waldorfkool, et seal pole päris pikalt hinded :D

        • Reply Liisu 6. veebruar 2019 at 12:42

          lolli *rolli :D
          Puutun ise väga lähedalt Waldorfkooliga kokku ja mulle ka see osa koolist meeldib. Samas on seal omad nn nõrgad kohad ka, et pole päris imedemaa aga kus on eksole.

          • Mallukas 6. veebruar 2019 at 12:46

            Mis sa nõrkadeks kohtadeks loeksid?

          • Liisu 6. veebruar 2019 at 15:06

            Ma väljendasin natuke halvasti (ei ole minu jaoks imedemaa) . Mind häirib nende natuke liiga “lebo” elu :D Ehk siis kui on mõni väljasõit neil siis sa ei tea elu sees mis kell tagasi jõutakse. Ja kui kellaaeg on ikkagi oluline, siis see võib ikka päris häirima hakata. Lisaks see, et nad nagu natuke nõuavad ja siis tegelikult ikka ei nõua (noh võtame mõne kodutöö … ega tegelikult ei juhtu mitte midagi kui seda ei tee…. Kes neid siis teeb? , või miks neid siis antakse? )
            Samas ma näen selgelt, et see ongi minu kiiks ( mõne lapsevanemal veel) sest ma ütlen kohe päris kindlalt ei ole waldorfkooli lapsed kuidagi rumalamad kui nn tavakooli omad . Seega süsteem toimib ja probleem on probleemi nägijas ehk minus :D Kuigi nad ikka võiks teha nii, et kui ajakava näeb ette, et kella 5est õhtul on nad kooli ukse ees siis nad ka seal on mitte et oih aga me jäime puulehtede sabinat metsas kuulama ja jõuavad poolteist tundi hiljem :D

    • Reply Siiri 6. veebruar 2019 at 12:57

      Mis vahet sel on kas sul on matemaatika 3 klassis 4 või 5? 9 klassis peaks pingutama, et keskkooli sisse saada. Selleks ajaks kui keska käes, suudab normaalne noor ise aru saada kas tal on vaja pingutada et ülikooli pääseda või mitte, siinkohal ongi normaalne vanem suutnud noores tekitada tunde, et tal on seda vaja, see kui sa sunnid ja türann oled, ei tekita noores tunnet et temal oleks seda haridust vaja. Loomulikult haridus on oluline kuid ei saa taga ajada ainult viitesid ja medaleid. Peaks ikka mõistlikult suhtuma sellesse. Ja ma näen , et paljud meie kooli kuldmedalistidest pole saanud muud kui tehase lihttöölised. Haritust kodust kaasa ei anta siis pole ka haridusega midagi peale hakata. Olgu sul või mitu ülikooli haridust.

    • Reply Ehhee 6. veebruar 2019 at 13:03

      Haha. Ma olin puhta viieline õpilane ja ütlen ausalt, et paljud minu klassi kolmelised on palju edukamad kui mina. See, mis hinded koolis on, ei määra ära su edasist elu. Mõni kolmeline on selline aktivist ja hakkaja, et anna armu. Koolis õpetatakse suht mõttetut jura ka ja no selle päheajamine on suht jabur.

  • Reply S. 6. veebruar 2019 at 11:58

    Ära põe Mallu. Ausalt. Minust on saanud jumala normaalne inimene, vaatamata sellele, et mu vanemad lasid mul ise mõelda ja kasvada teatavate piiride raames muidugi. Ma olen natuke alla 30…töötan viimased 7 a jumala normaalses asutuses oma erialasel tööl. Pärast keskat läksin kutsekasse.. Ülikooli läksin nüüd hiljem kuitean, mida päriselt tahan. Aasta pärast lõpetan. Mul on normaalne kodu ja mees.
    Ma usun, et kui ma pubekas olin ema tundis kui ma tulin suitsuhaisusena koju, aga mingit suurt skandaali ei järgnenud. Mul olid kolmed reaalainetes, sest ma lihtsalt ei osanud. Ise nõudsin endalt rohkem kui vanemad. Samas mõni toit või asi mida sunniti vägisi lõpuni sööma… Seda vihkan siiamaale. Seega lase lastel piiride raames mõelda ja otsustada edasi. Nad on isiksused nagu me kõik oma soovide ja unistustega. Mul on võigas vaadata kuidas mõni vanem elab oma realiseerumata unistusi oma laste peal välja. Eks need samad kisavad ja heidivadki siin. Jõudu.

  • Reply mA 6. veebruar 2019 at 11:55

    See kannatamise postitus oli nii ülepakutult kirjutatud, seega on suht aimatav, et inimesed reageerivad sama moodi äärmuslike näidetega. Sina andsid mõista, et inimesed kes on ületarbmise vastu ja ei taha seetõttu ka oma lastele palju träni osta vaid asjade väärtust õpetada, on järelikult mingi eesti pärisorja mentaliteediga. Nemad tulistasid kohe vastu kõige hullemate näidetega, mis võib juhtuda kui lapse tahtmised elu dikteerivad. Mina usun, et kui lapsed on hoitud ja armastatud, siis küllap neist kasvavad ka mõistlikud inimesed. Probleem on see, kui asjad asendavad kvaliteetaega, või kui asjade ostmine on probleemidee lepitamise viis.

    • Reply Mallukas 6. veebruar 2019 at 12:02

      Selle träni ja ületarbimise jutu panid mõned sinna küll ise juurde. Minu jaoks on see “laps ei tohi saada, mis tahab” sest “laps räägib siis kui kana pissib” pärisorja mentaliteet. Asjad siia ei puutu.

  • Reply OhLaa 6. veebruar 2019 at 11:53

    Meil on ka selline kuivatitoru, millega me kõik puhume ja vilistame siin :)
    See on muide täiega hea abimees, et tugevdada lapse nõrku suulihaseid.

    Lapsed on sul vinged, mulle küll meeldivad. Ja minu meelest pakute neile vahvat lapsepõlve, isegi tahaks teie kahe laps olla.

  • Reply K 6. veebruar 2019 at 11:50

    Minu ema oli ka hull hinnete kallal kobiseja. Kui rääkisin, et teised said ka halva hinde, siis tuli klassikaline “aga teised pole minu lapsed”. Samas nii kui ta kuulis et minu pinginaaber näiteks sai mingi töö parema hinde tuli kohe “viu-viu-viu, miks sa nii hästi ei õpi?” Kui mul abi vaja oli, siis tal ei olnud parasjagu aega. Pmst kogu kooliaeg läks hinnete peale muretsemise all. Viimane piisk oli ülikooli alguses, kui ma olin heade tulemuste üle õnnelik ja arvasin et kui ma nii jätkaks, oleks lausa medalilootust. Ema aga kommenteeris “ah nagunii ei saa”. Kuna see ei olnud esimene kord minu unistusi maha teha, siis vähendasin veelgi oma mõtete jagamist ja tänaseks oleme nagu tuttavad. Kohvilauas võib oma elust rääkida, aga uudistega üksteisele ei helista (ta nüüd tahab rohkem kuulda minu tegemistest et saaks sõbrannade ees kekutada, aga ma olen sita iseloomuga ja ei hakka mingit õnnelikku perekonda mängima).
    Normaalne on, et kui enda lapsepõlves oli midagi mis täna häirib, siis oma lastele ei pea sama tegema. Ma tahan oma lapse puhul ka vältida seda “ole teistest parem, olgu seal paberil ilus number, kui ei ole siis sa oled ise süüdi, ega ma ei aita ka ainest aru saada”.
    Vb see on nõukaaegse kasvatuse viga – lapsed ei olnud inimesed, kuid siis kui laps lõpuks sai inimeseks, ei tundnud see laps enam vanematega erilist sidet, et tahaks neile oma muredest ja asjadest rääkida.

    • Reply Kiks 6. veebruar 2019 at 11:57

      Mäletan siiani, kuidas uhkelt isale tunnistuse ette panin. Üks 4 ja teised 5, olin nii uhke! Isa küsis vaid, et miks kõik viied ei ole ja ulatas tunnistuse tagasi. Lubasin, et oma lastele ei tee ma kunagi nii! Nagu oma eelnevas kommentaaris mainisin, siis jälgin lapse hindeid küll, kuid kolme peale kära ka ei tõsta ja ei karista. Tahan, et ta teemasid haldaks ja kui ta saab aru 4 eest, siis nii ongi. Ehk siis mu laps on minu jaoks niigi piisavalt hea, mitte vaid siis, kui tunnistusel kõik viied on.

      • Reply Mari 6. veebruar 2019 at 14:20

        Nii tuttav tunne. Mu ema tänitas järjepidevalt, kuidas ma ikka õppima pean. Ja kui siis uhkelt oma puhtviielise tunnistuse ulatasin, oli tema poolt vastuseks:” mis ma sellest ikka vaatan, nii igav ju!” Ta ilmselt mõtles seda naljaga aga minul, täiskasvanud naisel, on see siiani hinges. Me saame nüüd küll väga hästi läbi aga ma teadlikult üritan oma lapsi teisiti kasvatada – rohkem kiita, julgustada ja nendega tegeleda.

  • Reply Evelin 6. veebruar 2019 at 11:47

    Igav seal Gordoni perekoolis kindlasti ei hakka:) Pigem saate seal kinnitust, et laps on ka inimene, kellega arvestada ja keda austada. Mulle see perekool väga meeldis ja andis kinnitust, et iganenud meetodid võib rahulikult ära unustada:)

  • Reply Lango 6. veebruar 2019 at 11:44

    Ma ei saa nagu sellest aru, et sa saad a’la 200 kiitvat, jaatavat ja fännavat kommentaari ja 2-3 sellist, kus keegi midagi kritiseerib ja sa toodad alalõpmata neist mingit mulli. Mõttetu ju, miks sa neid endasse lased? Sinu fännibaas peab sind niigi üliägedaks igas mõttes ja poosis, suht savi ju mida paar heiterit ütlevad.

    • Reply Mallukas 6. veebruar 2019 at 11:46

      Kuna ma neid lahmivaid ei lase nagunii üles, siis ega sina teada saa, palju neid on. Ja lisaks panevad just need negatiivsed mõtlema. Vähemalt mul on nii. Olgu see “mull” või mitte, need on lihtsalt minu mõtted. Ja suht random on tulla kobisema, et mida ma siin oma blogis oma mõtteid jagan, nagu viimased 13 aastat teinud olen, siiani üllatab v :D

  • Reply Kiks 6. veebruar 2019 at 11:42

    Ma olen üsna range ema enda arvates :D mulle ei sobi kohe üldse, kui vastu vaieldakse, kuid vahel panevad lapsed oma vastu ütlemisega ikka suu kinni küll, sest neil on mingis osas täitsa õigus. Ûks laps on mul 12 ja ma ikka tean, millistes ainetes on ta koolis tugevam ja millistes nõrgem, hinded on tal head. Kui aga mõnes aines (kus tugevam), saab halvema hinde, siis uurin küll, et no kuidas nii? Ta ise on ka õnnetu ja kas siis palub ise õpetajalt järeltòòd või suunan mina, et no proovi järgmine kord siis natuke rohkem õppida. Kui aga selles aines, kus nõrgem, saab oma ootustele vastupidiselt hea hinde, siis oleme koos rõõmsad. Üldiselt näpuga järge ei aja, et vot said kolme ja oled koduarestis. Mul tähtis, et ta teemast aru saaks ja kui ei saa, siis paluks abi. Puhkepäevi luban võtta, kui sel päeval töid ei ole. Õpetajale see ei meeldi (on öelnud), kuid mul lubati ja mina luban ka. Tähtis jällegi, et ei valetaks end haigeks, vaid ütlekski, et väsinud. Gordoni kursuse läbisin kunagi ja kasutan mõnda teooriat siiani. Raamat on ka olemas, soovitan lugeda! :)

    Me kõik ilmselt (ma loodan) tahame, et lastest kasvaksid teistega arvestavad ja toredad inimesed ja teemegi selle nimel kõik, mis parasjagu endale õige tundub . Ma oma suuremale kõike ei luba ja saan tihti vastuseks, et no KÕIGIL teistel lubatakse ja mina siis ei luba. Tegelikult mulle endale tundub, et talle on pea kõik lubatud. Ega vanema seisukohast vast enne aru saagi, kui ise lapsevanem oled :)

  • Reply mari 6. veebruar 2019 at 11:36

    kust saab seda tähestiku mängu?

    • Reply Mallukas 6. veebruar 2019 at 11:49

      Ausalt ma isegi ei tea, see kunagi saadeti meile kingituseks :)

  • Reply Kati 6. veebruar 2019 at 11:25

    Mallu arvan, et sina tunned ja tead oma lapsi. Keegi teine ei saa öelda mida ja kuidas teha.
    Ja ütlen et minu lapsel tulevad samuti koolis popi päevad. Et arutamegi koos lapsega läbi, et kui tõesti ei taha siis nt kuus korra või 2 ongi nn popipäev. Et võibki mulle öelda hommikul et ma tõesti ei taha minna.
    Ma ise ka mäletan kuidas ma teesklesin haiget et mitte kooli minna.

  • Reply Katrin 6. veebruar 2019 at 11:20

    Mina olen lastele alati öelnud, et kui ma näen, et nad tõesti õpivad või kui me koos õpime ja pingutame nii, et ajukesed kärssavad ja siis järgmine päev tuleb kontrolltöö 3, siis rõõmustame koos selle 3 üle. Kui aga keegi ei suvatsegi isegi päevikut (või eKooli ) lahti teha , siis on mul küll tuline õigus 4 peale kulmu kortsutada. Lapsed ongi erineva võimekusega, aga see ei tohiks anda alust andekamatele üldse mitte pingutada.

    • Reply Mallukas 6. veebruar 2019 at 11:29

      Jah, ma nõustun sinuga, et päris nii ka ei saa, et ah suva, ma ei õpi üldse, sest emal suva. Aga tõesti kui õpitud ja hinne pole “hea”, siis ma sellest küll suurt numbrit ei tee.

    • Reply J.K. 6. veebruar 2019 at 16:31

      Sellega mina ka nõustun. Ma siin korraks hakkasin ennast juba halvasti tundma, sest “3” peale kortsutan alati kulmu ja nõuan selgitust. Aga samas olen ka lastele ära seletanud, et ma tunnen nende võimeid ja tean, et alla “4” nad ei saa kunagi kui on kodused tööd tehtud. Kui tuleb madalam hinne, siis järelikult unustasid õppida või ei viitsinud. Mis seal ikka, korra riidlen ja palun järgmine kord mitte enam “unustada” ja elu läheb edasi. Koduaresti olen ka pannud, sest oli juhus, kui tuli lühikese aja jooksul mitu väga halba hinnet (“0”, “1”, “2”) ja tunnistati iga kord süüdimatult, et jäi päevikusse kodutöö kirjutamata ja e-kooli ka ei viitsinud vaadata, no puhas laiskus noh. Varem suurema lapsega ütlesin ka “4” peale, et katsugu järgmine töö paremini teha, sest ta ise nõudis, et peab olema puhtaviieline ning ma siis alati jälgisin hinnete seisu ja manitsesin kui hakkas veerandihinne “4” poole kiskuma. Koolis nimelt oli “autahvel”, mille jaoks oli iga veerandi lõpus viielistele pidulik pildistamine ja minu lastele oli väga tähtis sinna tahvlile pääseda. Jumal tänatud nüüd vist lõppes see pull ära ja alles aasta lõpus on pidulik vastuvõtt oivikutele.
      Kuhu ma tahtsin jõuda selle pika pläraga, oli see, et laste võimed on tõepoolest erinevad. Tütre klassivend näiteks ei jõudnud ära imestada, et miks ta tahab “3” järgi teha, et see on ju normaalne hinne. Siis tüdruku õpetaja ütles ise sellele poisile, et jah sinu jaoks on see normaalne (tüübil pidavat ainult kahed-kolmed olemagi tunnistusel), aga tema võimete kohane on minimaalselt “4”. Kusjuures minu omad õpivad kodus ise ja abi küsivad üsna harva.
      Mina isiklikult oleksin tahtnud, et mu ema oleks rohkem sundinud, sest võimed on mul tugevalt üle keskmise, lihtsalt teismelisena tuli laiskus peale ja ei viitsinud õppida. Mida vabamalt ema võttis, seda laisemaks ma läksin ja aina rohkem piire katsetama hakkasin. Nüüd on omal 3 last, aga keskkool siiani pooleli.