palline pühapäeeeev!*

Okei-okei. Tõmban erutust paar pulka alla tagasi, sest mul eriti vahet pole, mis päev on või ei ole. Ainuke erinevus ongi see, et nädala sees on vahepeal osad lapsed lasteaias, aga mõnikord ei ole ka, seega ei tea ma enamuse ajast, mis päev (või kuupäev) üldse on. Aga täna on pühapäev ja meil on päev läbi selline mõnus pühapäevane vibe olnud. Mis muu ütleks sulle “pühapäev” kui sulle kuklasse oksendav väikelaps? Just sellise hella meenutusega, et emake, on pühapäev, äratas mind keset ööd Lende. Palun nüüd kõikidel lugejatel käed palveks kokku panna ja põlvili visata, sest ma vannun teile – teist sarnast viirust mina isiklikult üle ei ela ja kohe, kui esimest iiveldust tunnen, tõmban ennast heaga oksa ära.

Kuna aga Lende pärast enam öist üllatust ei oksendanud ja on üldse terve päeva väga kabe olnud, siis ma tõesti ei oska midagi arvata kogu sellest naljast. Lihtsalt lepin sellega, et lapsevanemaks olemine = random oksendamine. Halval juhul voodisse. Veel halvemal juhul sulle kraesse.

Ja siis me jõuamegi selleni, et jeejee pühapäeeev, blessed, thankful ja muud hashtagid, mida oleks paslik kasutada. Sest noh, päev iseenesest on ilus olnud. Esiteks ilma poolest (ja eestlasena on see väga oluline, eks!) ja teisalt selle pärast, et lapsed polegi teineteist päev läbi nüpeldanud ja kisanud nagu metsalised, vaid on täitsa viisakalt ühiseid tegevusi leidnud ja muidu sellised lõbusad olnud. Kuna mu kaamera on jälle minuga, siis pidin ikka pilte ka tegema, sest… ma saan!

Ühesõnaga mul on nii, et kui ma Mariga midagi koos teen, siis ma pean ennast spets… sundima oleks vist palju öeldud, aga noh, ega ma päev läbi tõesti ei mängi siin lastega paremale ja vasakule. Seega mulle meeldib, kui meil on mingi kindel plaan, mida teha – ala et loeme raamatut, mängime peitust, mõnda lauamängu, või voolime plastiliiniga või joonistame või noh, midagi säärast. Mari aga tahab rohkem mulle pidevalt midagi näidata ja uurida, kas ma oskan ka samamoodi teha.

“Emme, vaata kuidas ma hüppan, kas sa ka nii oskad?” küsib ta diivanil üles-alla karates.

“Emme, vaata! VAATA! Kas sa ka nii oskad,” küsib ta tantsu keerutades.

“Emme vaata, ma oskan kõik nad üksteise külge panna!” näitas ta mulle lahkelt ja käskis mul ette näidata, kas ma ka oskan.

Mul just ükspäev sõbranna küsis, et mis need on, aga ma ei osanud vastust anda. Mina ei tea… mingisugused… pallikesed (LINK)? Me saime nad kingituseks ühe pere käest, kes ükskord minu juures pildistamas käisid ja sellest ajast peale on nad pea igasse mängu kaasatud olnud (pallid, mitte see pere?). Esiteks saab neid teineteise külge “imeda” ja mingisuguseid abstraktseid kujundeid teha. Lisaks saab nendega edukalt vannis mängida, sest need jäävad seal ka seina külge kinni. Mõnikord sordib Mari koos Lendega neid värvide järgi hunnikusse ja mõnikord teeb ta nendest lihtsalt pika rivi. Ükskord sai nendest legoloomadele aedik ümber tehtud ja noh, ega siin piirangut pole, et mida nendega teha võib. Lihtsalt konkreetselt ma ei tea, kas neil mingi… mänguviis on. Ehk ongi sellised asjad, et … tee mis tahad nendega? Ja siis lapsed… teevadki ? Koduleht väidab ka, et see on arendav mäng, mille käigus areneb haardevõime ja käteosavus. Vot. Toredad jublakad on, kenasti värvilised ja puha.

Koos selle arendava mänguga saime me tookord Baltfitist veel paar asja. Näiteks suure fitnesspalli, ühe väiksema kollase (ja ülipehme) palli ja siis sellised tasakaalukivid, mida on mu instajälgijad raudselt sada korda näinud, sest pmst iga õhtu ehitatakse sellest radasid, mida mööda siis hüpatakse ja keksitakse. Täna üritas Mari mind ka nendel keksima saada, aga no olgem ausad, minu eas pole see enam naljaasi ja napilt oleks pooltest hammastest ilma jäänud. Lastel on need aga ühed lemmarid asjad, neile ju meeldib tasakaalu hoida ja hüpelda ja kekselda. Ja ära nad pole ka selle kuukesega nendest tüdinud.

Praegu vaatasin pilte ja mõtlesin, et eee… kus Lende terve aja oli, aga tema magas too moment lõunaund, mitte ei olnud kuskile pagendatud, et te nüüd seda arvama ei kipuks. Ma vabandan kohe ette-taha, sest iga jumala kord, kui mul mõnda last rohkem pildis kui teist, siis hakatakse ninale viskama, et ah mis ta on su lemmik või? Hehe. On nad jee keegi mu lemmikud, samasugused sindrinahad kõik…

Igatahes, see väike kollane pall, mis taustal on – see on päriselt ülihea pall. Selline kerge, mõnus, laps saab kergesti püüda ja lisaks ei kuku see teine kiunuma, kes palliga piki vahtimist juhtub saama. Ta on nagu ülitugev õhupall, sest ta vetrub omajagu, aga samas Lende istub ja aeleb selle otsas kogu aeg ja katki see ei lähe. Maksab ka aint viis sentidega, soovitan, auka!

Suur kollane pall oli meil alguses kasutuses Marta hüpitamisel, aga nüüd pole me seda enam teinud ja seega vedeles ta meil siin üsna kurvalt, kuni me taipasime ükspäev, et seda saab ju beebi võimlemiseks ka kasutada. Mitte, et meil oleks tekkinud taltsutamatu soov temaga võimelda, aga kuna ta inises ja tahtis solgutamist, siis pallil talle meeldis küll.

Palju tüütum asi, mida selle palliga teha saab, on loopida seda nagu tavalist palli. Muidu oleks suva, aga konkreetselt kõik jumala asjad võivad nii puruneda, mistõttu ma loopida seda ei luba. Mari teab seda väga kenasti, aga see ei takista tal seda aeg-ajalt kätte haaramast ja kõkutades hüüdmast: “Emme, vaata, ma hakkan viskama!”, et siis keegi teda taga ajaks ja pulli teeks. Allolevad pildid on küll reedel tehtud, mitte täna, aga just selle “hehehhehhehhehhe, püüdke mind kinni” pulaga Mari ka too päev tegeles.

No ja siis jäi vahepeale see, kuidas me sõime ja Legodega mängisime ja raamatut lugesime ja mina ennast kurdiks torgata tahtsin, sest Mari küsis iga viie minuti tagant, et millal sinna tünni juba ükskord saab. Nimelt oli Kardo lubanud, et see nädalavahetus saab jälle tünnirõõme nautida ja Mari mäletas seda kenasti. Kardo kah, aga no see tünni ettevalmistus võtab ka omajagu aega. Lase vett sisse ja pane küdema ja käi ja sega ja… Ja siis juhtus see, et korraga oli see liiga kuum ja siis tuli jälle külma vett juurde lasta ja nii see sissemineku aeg venis ja venis. Aga lõpuks jõudis ikka kätte kah. On see tünn vast ikka äge asi, mida aias omada. Saaks veel selle kunagi terrassi sisse ehitada, siis oleks muidugi eriti tuus, aga no ega niimoodi ka nuriseda maksa.

Ühel hetkel kamandas Mari, et ma talle mänguasju tooksin. Viskasin talle jälle selle pallitünni kätte ja lusti jätkus pikemaks. Muidugi Lende näolt seda lusti väga näha pole, aga Mari näolt ehk veidi rohkem. Haha, ma ei või, ma ei saa aru, miks Lende sünnist saadik niiii tõsine on, aga minu meelest teeb see ta väga nunnuks.

Vot, selline oleng meil siin täna oli. Kodune ja mõnus. Minust muidugi ühtegi pilti pole, sest a)ma nägin mega malakas välja (ja ärge arvake, et kui ma räägin minevikuvormis, et olukord siis muutunud oleks) ja b) Kardo ei taipa iial must pilti teha. Seega saavad meie tulevikualbumid olema sellised, et lapsed ja Kardo kõike tegemas ja siis minust paar selfit sekka. Kuradi mehed noh ?

Ahjaa, kui te ka Baltfitist miskit tahate, siis kood “Mallukas15” annab 15% soodukat. Abiks ikka!