Kas teie olete otsekohesed inimesed? Ma jäin täna mõtlema, et otsekohesus kui selline, on väga õrna piiriga värgens, sest otsekohesel ja lihtsalt ülbeks tõpraks olemisel on õhukene piir. Kui juba enda sõpradegagi on väga raske aru saada, kust läheb see piir, kust üle minna ei või, siis võõrastega on asi hoopis keerulisem, sest kui sa ka juhtud veidi üle piiri tõbras olema, otsekohesuse märgi all, siis puudub võõral vähemalt mõni hea kogemus sinuga, et lihtsalt õlgu kehitada ja mõelda, et ah, ju siis tal on täna paha päev.
Näide elust enesest, kui mulle kirjutab mingi lugeja, et kuule, ma mäletan, et sa kirjutasid ükskord mingisugusest laste klaverist, aga ma ei suuda seda postitust leida, siis mõnikord ma saadan lingi, aga mõnikord, otsekohese inimesena, kirjutan vastu: “kui oleks vaid võimalus minna google.com lehele, panna sinna otsingusse “mallukas laste klaver” siis oleks elu ikka ilus koht, aga eks ma teen siis seda sinu eest, mul nagunii muud teha pole ?♀️”.
Ma võiks täitsa enda sõbrale ka nii vastata ja ilmselt nad vastaksid mulle, et jah obv tee minu eest, mis ma pean ISE googeldama asju, mida ma tahan leida nagu pööbel v?? Et noh, saate aru küll, ei võtaks seda kuidagi ülbitsemisena, vaid keeraksid selle samamoodi naljaks. Samas kui võõrale nii vastata, siis nad üldiselt kas vabandavad ette taha, et issand sorri, ma ei tulnud ise selle peale, palun väga vabandust (ilmselt kardavad avalikku nimelist mõnitamist, või mis need asjad on, mida inimesed blogijate juures kardavad), või siis on mingi: ah krt käi pekki, Mallukas, sa ikka nii haigelt ülbe, ma tahtsin ainult seda laste klaverit leida ja sa pead kohe ülbama kukkuma!!!
Aga sellegipoolest on palju olukordi, kus tahaks inimesele öelda, et klge vabandage, te ei ole mitte otsekohene, vaid lihtsalt totaalne taktitundetu jobu. Umbes nagu üks kutt küsis naisterahvalt, et ou, sa rase vä. Naisterahvas oli ka, aga hästi väge aega olnud, selle pärast ta eeldas, et mehe naine oli talle lihtsalt rääkinud. Siis selgus, et ei olnud, aga mees ütles, et “ah ma lihtsalt vaatasin, et sa paks. Ma otsekohene inimene!”. Nagu, see ei ole otsekohesus, kui sa ütled kellelegi, et sa oled paks. See on lihtsalt ebaviisakus, ei muud.
Mõnikord on aga jälle teistpidi, et tahadki heasoovlikult olla otsekohene, aga tegelikult oled kogemata jobu. Seda on sõpradega kerge juhtuma, sest tegelikult ei taha keegi kuulda, mida ta siin ilmas valesti teeb ja seetõttu on vaja säärastele asjadele lähenda ülima ettevaatlikusega. Kõik suhete, laste kasvatamise ja muud sellised “hellad” teemad on väga keerulised hallata ka sõbrasuhetes. Nt mul on ühel sõbral väga sitt kaaslane. No VÄGA sitt kaaslane. Sõber teab seda ise ka ja aeg-ajalt isegi räägib, mida talle jälle korraldati, aga enamuse ajast hoiab moka maas, sest saab ka ise aru, et muidu on üks pidev hala ilma tegutsemiseta. Maha ju ei jäta, mis halad siis, eks. Minul sõbrana on aga kehv, sest mina ei taha, et mu sõber oleks kehvas suhtes. Mina ju tean, et mu sõber on imeline inimene ja vääriks siin ilmas ainult suurt ja puhast armastust ja kuna ma näen, et praeguses suhtes seda ei ole, siis tahaks ma tegelikult iga päev talle näkku karjuda, et ISSAND, MIKS SA RAISKAD OMA AEGA SELLE MÖLAKAGA? MIKS SUL POLE ENESEVÄÄRIKUST? MIKS SA ENDALE NII TEED? TA EI OLE SIND VÄÄRT! TA EI ARMASTA SIND!
Aga vot seda ma teha ei saa. Sest esiteks see pole minu elu. Ma ei tea, mis neil kodus toimub ja ma ei tea nende suhte iga nüanssi, ainult neid, mida mulle jagatud on. Ja ma tean, et lahku on raske minna ja sellised suured otsused on keerulised ja ikka üritatakse päästa suhteid, mida ehk ei peaks päästma. Ja teiseks, mitte miski, mida mina ütlen, et muudaks selle inimese otsust oma kaaslase suhtes. Pigem oleks selline peale lendamine hoopis minu poolt tõprana käitumine, mis siis, et see on otsekohene. Minu silmis.
Ise alles paar päeva tagasi tegin selle vea. Avaldasin sõbrannale arvamust laste teemal (ilma, et ta küsinud olen) ja alles järgmine päev sain aru, et tegelikult ei olnud see absull minu koht midagi öelda ja minu arvamus jättis mulje, nagu ma arvaksin, et sõbrannat ei huvitanud piisavalt vms. Seega ei jäänd muud üle, kui minna ja vabandada. Seda ma ka tegin ja kõik ok meil nüüd, aga seda ma soovitan teile kõigile – kui teile tundub, et olete liiga teinud või üle piiri läinud, siis tuleb vabandada. See on juba teise asi, et kas ta teile andeks annab või ei, aga minu meelest näitab see, et inimene on vähemalt võimeline oma sõnu ja tegusid analüüsima, seegi võit!
Aga nii keeruline on vait olla, noogutada ja rääkida ainult siis, kui küsitakse. Aga peab, sest nii need elu reeglid käivad. Vanadel eestlastel oli õigus, kui nad ütlesid, et rääkida on tark ainult siis, kui sinult konkreetselt küsitakse. Muidu tänitad sa niisama. Seetõttu ma elangi selle nimel, et oh plz jumal küsiks keegi mult nende asjade kohta, millest ma arvamust avaldada tahaks ?
Samas isegi sellel on erandeid. Vahel tuleb lihtsalt teisele öelda ebameeldivusi, sest teine PEAB seda kuulma. Noh, ala kui sõbranna käib ringi ja haiseb, siis peaks talle seda ehk kuidagi ütlema. Umbes sellised asjad. (Ennetamaks, et kõik sõbrannad nüüd kirjutaksid mulle, et ee kas ma haisen, siis ei, keegi ei haise, rahunege, see oli näide ?).
Mulle öeldakse tihti, et oo Mallu, sa nii otsekohene! Et jah, aeg on tõel välja tulla. Ma ei ütle teile tegelikult pooli asjugi! Või no vähemalt üritan, sest tegelikult päris ausalt ongi nii, et enamik need “otsekohesed” vennad on lihtsalt filtrita ja ebaviisakad. Krt, nii raske on täiskasvanulik olla, I hate it! Palju mugavam oleks öelda, mis sülg suhu toob, eks ?♀️
A kuidas teil on siis? Kas olete otsekohesed? Kas teile meeldib, kui keegi teiega otsekohene on? Avapildil minu best crew, kellega mõnikord oleme liiga otsekohesed, aga enamasti teineteise eest väljas ja natukene liiga suure suuga, hehe.
42 kommentaari
Tihti on mölakuse ja tropi tunnuseks see , kui ei mõisteta , kas on tegu naljaga . Tihtilugu ei saada naljast aru ja mõeldakse , et tegu lollakaga.
Minu kogemus näitab, et need, kellele korduvalt on ette heidetud liigset otsekohesust või tõbras olemist (nagu siin kommentaariumis V ja mõni veel), on ühtlasi need, kes kas ütlevadki ainult negatiivseid asju (ütleme, et siis tõeseid asju) ilma ever positiivseid asju märkamata või ütlevad kõike läbi mitmekordse negatiivsusfiltri, nii et ka mingi suht väike asi on nende suu läbi palju koledam või häirivam, kui see tegelikult on (seega pole tõene). Seega ei ole see “aus” ega “otsekohene”, vaid lihtsalt negatiivne olemine ja tõenàoliselt see inimene nii maailma näebki. Seda, kui teised ei taha pidevat negatiivsust ja neid manitsevad, neile midagi vastu ütlevad või, kui eelnev ei toimi, eemale hoiavad, tõlgendatakse muidugi asjatuks solvumiseks ja öeldakse, et teine ei taha tõtt kuulda. Ohh kuidas mulle sellised inimesed ei meeldi, ühega koos elades möödus mu lapsepõlv ja praegu hoian nii palju kui võimalik eemale.
Arvan igatahes, et see on väga erinev lihtsalt “filtrita”, aga muidu OK inimene olemisest, kes ütleb ühtviisi otse nii positiivseid, neutraalseid kui ka negatiivseid asju. Sellistega on vastupidi ülilihtne asju ajada, sest ei pea nuputama, mida ta tegelikult arvab või mida ütlemata jätab. Õnneks selliseid on. Aga neid eelkirjeldatud huupi vingujaid ja lahmijaid tundub paraku rohkem olevat “otsekoheste” hulgas ja need võiks endaga tegeleda, sest pidev negatiivsus on kõike muud kui vastuvõtja probleem.
Nii võib ka olla jah, negatiivne jääb muidugi alati rohkem meelde ka, kui positiivne..
Minu arvates saab otsekohene ja aus olla ka nii, et teisi ei solva ja oled taktitundeline. Ja igat asja ei pea kohe endast välja paiskama. Ja veidi võiks ikka empaatiat, taju ja inimeste tundmist omada. Ja arvetsama, et inimesed on erinevad ning mis mõnele korda ei lähe (või üldse teiste arvamus), siis mõnele võib see jällegi haiget teha. Ja mille krdi pärast peab kogu aeg hullult oma arvamust kaagutama?! Ela ise nii nagu tahad ja ära kuuluta kogu aeg enda tõde! Ma saan aru, kui on arutelu või küsitakse arvamust vms. Mis sellest sinu arvamusest, nagu keegi siin enne kellegi paksuks sõimamist mainis, siis muutub või miks see oluline on? Ainult see, et suure tõenäosusega suuremale osale inimestest teeb see haiget.
Ja mind hullult häirib, et nende Kaabude verbaalset kõhulahtisust kaitstatakse alati stiilis, et ‘nad on ausad ja meil on sõnavabadus’ jne. Sõnavabadus ei tähenda seda, et inimene peaks muutuma labaseks. Soliidne ja intelligentne inimene oskab nii oma arvamust avaldada, et ta jääb viisakaks ja ei solva kedagi.
PS. Mina ise ei ole otsekohene (võiksin rohkem olla), aga see ka ei tähenda, et oleksin selja taga klatsija. Ja kuna olen ise õrna hingega, siis käitun ka teistega hästi taktitundeliselt ja heatahtlikult 🙂
Nõustun 100% selle kommentaariga. Nt on minu arust ühe mu sõbranna kodu must. Ja siis? Kelle asi see on, tema kodu ju! Kui mind ikka üle mõistuse häiriks see, siis võime ju mujal kokku saada, aga ma ei hakka elu sees talle seda ütlema, sest see on tema kodu ju ega puutu karvavõrdki minusse, hea sõbranna on ta mulle täielukult ona puhtuseastmest hoolimata. Täpselt sama käib selle kohta, kui paks või peenike keegi on, mida seljas kannab, millest räägib jne. Mõttetud asjad ju, mis kuidagi minu heaolu ei sega. Kui mulle miski ikka tõsiselt ei meeldi, suhtlen kellegi teisega ja kui miski töösuhteid või muidu elu segab, eks siis tuleb vastavalt olukorrale mõelda ja tegutseda. Kui keegi midagi küsib, saab vastata ka otseselt solvamata. Taktitunne ei sega kuidagi oma arvamust avaldamast.
Otsekohesus for the win! Mulle küll meeldib, kui minuga otsekohene ollakse ja proovin olla seda ka teistega.
Ma küsiks hoopis, et kust su kleit pärit on? Väga ilus näed välja:)
Gerry Webber 🙂
Ma tahaksin ise vahel olla otsekohesem, öelda julgemalt välja mingeid asju, aga pole kuidagi seda julgust lihtsalt inimestele selliseid asju öelda mis võib-olla ei olegi nii suur asi. Mitu korda on olnud asju kus ma mingi asja või teema peale olen tahtnud mõnele sõbrannale midagi öelda, aga siis ma mõtlen, et ah las ta elab oma mullis pigem edasi, mis ütleja mina ikka olen. Aga siis ühe korra ma läksin oma hea sõbrannaga tülli selle pärast, et tema käsitlused suhetest ja just meeste-naiste vahelistest suhetes on nii veidrad ja tõepoolest usub seda mis kusagil Cosmos kirjutatakse või naistekates. Siis ma ükskord lihtsalt ütlesin talle et ehk tasuks vähem seda kuramuse Cosmot lugeda 😀 viskas mu välja ja õhtu jäi meil katki, aga õnneks ikka leppisime ära lähiajal peale seda. Siis hiljuti oli selline olukord, et mu mehel on üks hea sõbranna kelle riietumisstiil pole üldse minu maitse, nagu no way ja siis mees võttis kätte ja küsis mu käest et mis ma selle sõbranna jalanõudest arvan(sõbranna ees siis küsis) et kas meeldivad. Omg 😀 ma üritasin kuidagi asja muidugi pehmendada , et jah ei kenad on, ainult et teist värvi eelistaksin, kuigi päriselt mõtlesin et ei selliseid ma elusees ei ostaks. Kuid samas, kui juba küsitakse siis miks mitte öelda oma aus arvamus.
Kuid ega ma ise ka selliseid väga ei salli kes tulistavad seda suust välja mis sülg suhu toob, natukene empaatiavõimet ikka võiks olla ja aru saada mida kõlbab öelda ja mida mitte.
See ikka väga tugevalt tunnetuse küsimus jah. Aga ebaviisakas hoopis kutist sellist küsimust teiste ees küsida, teades, et see võib kõik ebamugavasse olukorda panna 😛
Tegelikult mu kutil polnud vast vähimatki aimu et ta üldse kedagi ebamugavasse olukorda paneb sest minu arvamusest ta sõbranna maitse kohta pole tal aimugi. Ja ta pole seda muidu kunagi teinud ja tegelikult on inimesena ääretult taktitundeline ja tore. Nad rääkisid vist juba ennem omavahel midagi nende jalanõude teemal ja kui ma nende juurde läksin siis ta küsis mult. Selline mulje mulle jäi.
Otsekohene muidugi, kui ikka mingeid piire ületatakse. Aga niisama lambist üritan inimesi mitte solvata (tahtmatult tuleb ikka ette, siis vabandan ja enam ei tee:). Tore, et mõned siinsed otsekohesed kommenteerijad on enda meelest jube paksunahalised. Enda praktika on paraku näidanud, et piisab selliseid teistele labidaga lajatajaid vaid nö sõrmeotsaga riivata, kui lillekesel on hädakisa taevani.
Mõnikord mulle tundub, et olen toorelt otsekohene. Ma kohe ei oska asju serveerida pehmelt ja läägelt, konkreetsus on minulikum.
Haha esimesel kutile ütlesin ka, et kas ta on lahkumineku osas otsuse langetanud, ütle otse, ära prae! ? Tüübi jaoks oli see liig, aga samas ise tahtis lahku minna ja polnud piisavalt sirgjooneline minu jaoks.
Suht tihti arvatakse, et ma mingi räige mölakas? aga need arvajad alati need, kes mind ei tea.
Ja siis kui natuke suhelnud, siis mingi “ oi, sa nii normaalne inimene, ma arvasin, et sa räige bitch?♀️“
Eks see tuleb sellest, et ega ma ka alati ei ilusta juttu ja kõik ei saa mu ‘fantastilisest’ huumorist aru?
Päris tihti kuulen, et “ no jaa, sa oled mulle ikka sitasti öelnud, aga eks see oli tõsi ka”
Nagu.. just! Ega niisama ei ütle. Võid ju mämmutada ümber nurga aga kui inimene ikka 100x ühe ja sama teema pärast haliseb, siis ei saa ju enam keelt hammaste taga hoida, tuleb oma “karm” arvamus välja öelda.?♀️
Samamoodi olen nendele sõbrannadele mega tänulik, kes samamoodi oma arvamust avaldavad kui ma neile midagi räägin. Oma roosas mullis elades ei jõua ju kuhugi ?
Nõus!
Mul on selle peale öelda vaid üks lause: offence is not given, it’s taken. Ei oska paremini Eesti keeles sõnastada, aga ütleks nii, et on inimesed, kes on rohkem “offended”, aga see ei tee asja ütlejat halvaks. Ja siis, kui kellelegi öeldakse, et “õu, sa näed paks välja”. So what? 😀 Ma tundun endale vahel ainsa inimesena maamuna peal, kes ei solvu millegi peale ja kellel on lihtsalt südamest savi, kui talle öeldakse kas või, et ta näeb välja nagu ehtne kakijunn. Oleme mehega mõlemad sellised ja oleme omavahel ka rääkinud, et kuidagi ei saa sellest aru, miks inimesed solvuvad vms kui me oma arvamust avaldame. Ma kipun olema selline “filtrita” inimene, kes lihtsalt tulistab kõik suust välja ja mõtleb alles hiljem. 😀 Aga sorri, kui keegi on sellest arvamusest “offended”, siis on see tema probleem, mitte minu. Sõnad on ainult seda – sõnad. See, kas need “teevad haiget” või solvavad kedagi, on ainult sõnade vastuvõtja küsimus. Ma ei kavatse kunagi end tagasi hoida – kui kellelgi on probleem mingi arvamuse suhtes, on see tema probleem, mitte minu.
Ütlen veel kõige selle peale: inimesed võiksid oma tunnetest üle saada, ausõna. Kogu aeg on ainult mingid “tunded”, tule taevas appi. 😀 Nii hea on olla, kui ei pea kogu aeg muretsema mingi tunnete pärast. Kuidas sellised õrnema hingega inimesed üldse midagi oma elus tehtud saavad, on täielik ime, sest mulle tundub vahel, et mõnda inimest solvab see ka, kui lusikas maha kukub.
Vot nii, sain nüüd ka oma “otsekohese” arvamuse välja öeldud. 😀
No ma usun, et enamik inimesi saab aru, et solvumisel ja kõige südamesse võtmisel mingit mõtet muidugi pole, aga kahjuks ei saa ju tunnetest lihtsalt käsu peale üle saada 😀 Ma ei räägi siinkohal ainult solvumisest. Olgu see tunne siis positiivne või negatiivne, ikka tunneme, tahame või ei. See on umbes sama, et kui keegi ära sureb, siis see pole ju ka surija probleem, ikka tema lähedaste probleem, kes seda kurbust tunnevad.
Sa oledki see lihtsalt ebaviisakas inimene, mitte otsekohene. See milline keegi sinu silmis on on sinu enda probleem, mitte, et ütled inimesele halvasti ja siis arvad, et ta enda probleem kui hinge võtab. Vuhh
Aga miks peab kellelegi ütlema, et ta on paks, kui ta su käest arvamust pole küsinud? Mida see ütlemine annab? Solvumine iseenesest on jah solvuja enese asi, aga mõttetust arvamuse avaldamisest ei saa minu väike pea ka aru.
On selline ütlus: Kõik, mida kellegi kohta öeldakse, ei iseloomusta mitte niivõrd seda, kelle kohta öeldakse, vaid eelkõige ütlejat ennast.
Positiivne inimene suudab teises märgata ka positiivset (isegi kui vahel on märgata midagi negatiivset), aga negatiivne inimene märkab (ja ütleb) ainult negatiivset.
Ma pigem ütlen kohe väga otse (ja vahest veidi teravalt) ja isiklikest asjadest räägin täesti häbitult. Vahel küsitakse midagi, mille vastus on suht pikantne, aga mina ei häbene üldse, kuigi see teine inimene arvatavasti vajub mu vastuse pärast maa-alla. Siis ma tavaliselt kerge muigega annan võimaluse mõelda natuke oma küsimuse üle, aga kui ta vahib lolli nägoa otsa, siis ma põrutan ka. Ära küsi küsimusi, millele sa vastust ei taha 😀
Mu sõbrad teavad, et ma ei saa vait olla ja pigem kasutavad olukorda ära, aga peres on veidi raske. Ma olen loomulikult suguvõsas kõige suurema suuga ja teised on igavesed diplomaadid. Mina ei pane pahaks, kui nt mu ema mulle ka ütleks otse, et no see oli küll inetu öelda, aga oh ei. Just vanemate ja õega pean kõige rohkem suud kinni hoidma, sest nad ehmatavad hirmsasti, kui ma jälle mõne truth bomb’i panen.
Aga eks ma oma suure suu pärast siin ka rohkem lugemas käin. Mallu on minu masti naine ja tore vaadata, et keegi teine ja otse lajatab.
No kui keegi küsib, siis veits teine asi ka, aga kui mitte, siis vahel veits kohatu oma tõde kuulutama minna 😀 Aga no mulle ka mingi mõttetu diplomaatia ei meeldi, millest lõppkokkuvõttes keegi ei võida.
Ma ikka pigem üritan alati oma moka maas hoida. Kui vahel harva juhtub, et siiski julgen oma arvamust avaldada, siis üldjuhul kohe kahetsen ka. Mind ka häirivad need tõprad, kes end otsekohesusega välja üritavad vabandada. Mõnikord on musta huumoriga sama lugu. Keegi on eriti valel hetkel konkreetselt mölakas ja kui see teistele peale ei lähe, siis hakkab kohe “ah te ei saa mustast huumorist aru blablabla”. Mulle meenub kohe üks olukord, kui olin päris õnnetu ja jagasin sõbrannaga ühte piinlikku terviseprobleemi, mille peale tema lihtsalt naerma purskas… Siis läbi naeru kõkutas “sorry, must huumor, must huumor hahaha”… Nagu siiralt wtf? Oleks ta siis teinud mingi asjakohase nalja selle kohta, okei, äkki oleksin kaasa naerda suutnud, aga ta hakkas lihtsalt minu mure peale naerma! Mustast huumorist on asi kaugel. Aga noh, olime siis ka teismelised ja äkki lihtsalt vanus tegi ta idikaks 😀
See on jah täiega tunnetuse küsimus ja vahel see tunnetus lihtsalt puudub 😀 Siis ongi võimalus vabandada..
Sa ei saa sõbrale näkku öelda, et ta kaaslane on mölakas ja jäta ta maha, aga sa saad seda avalikult läbi blogi kõigi ees talle öelda? 😀 Põhimõtteliselt just karjusid talle kõigi ees seda ju näkku ja olidki see “otsekohene” tõbras, ta ju tunneb end siit ära.
Ma olen talle öelnud seda, ta teab ise ka, mis ma arvan. Lihtsalt ma tahaks IGA PÄEV öelda ?
Väike peeglisse vaatamise soovitus- ma ei tea ühtegi teist blogijat Eestis (ja ma loen väga paljusid blogidid) peale sinu, kes nii sageli küsiks- Kust saab? Kust osta? Mida Teha? Kuhu minna? Kes tooks? Kes viiks?
Ehk siis äkki hakkad ka ise selle guugliga sõbraks ja saad oma küsimustele vastused.
Või on asi nii, et mis on lubatud blogijale pole lubatud planktonile?
Ja ma ka vastan “planktonile” 99% ajast, rahu maal.
Ta tahab teada oma blogilugejate kogemusi ja arvamusi ja soovitusi, mitte ei küsi sest ei viitsi või ei oska googeldada, et kust saab või kust osta vms.
Ma pigem olen see tüüp, kes parem ütlemata jätab. Ehe näide lähiminevikust, ka sõbrannal kehv kutt, probleemid jne. Üritan siis ta tundeid peegeldada, et ma saan aru, et sul on raske ja valus, aga vahest tundub, et nii ikka jutupoint kohale ei jõua või siis lihtsalt ei soovita tunnistada seda. Siis olen löönd kâega, ja pigem hoian oma mõtted endale. Samas olen ka turtsunud ja plärtsunud ja öelnud, mis sülg suhu toob, kuid sellele on alati järgnenud ka vabandus.
Ma pigem ei ole otsekohene, aga see eest on mul poiss väga otsekohene, kunagi ei karda kellegile midagi öelda. Ma leian, et teatud olukordades võiks ta siiski pigem suu kinni hoida ja jätta see ütlemata. Ma usun, et paljudele võõrastele võib ta tõprana tunduda, aga olles temaga 3 aastat koos olnud, siis ma tean et ta lihtsalt enamus ajast ei mõtle, mida ta ütleb. Selle sõbranna suhte koha pealt on mul elust enesest näide olemas. Mu parim sõbranna arvas samamoodi, et ta ei sobi mulle ja et ma peaks ta maha jätma ja ta muidugi mainis seda mulle mitmeid kordi ja tänaseks on asjaolud sellised, et ma ei suhtle enam oma parima sõbrannaga, kellega me olime nagu õed, juba kaks aastat. Alguses küll suhtlesime, aga siis see sõprus lihtsalt vaikselt kadus. Seega ma leian, et sellisest teemast pigem ei tasuks rääkida.
See oleneb jah täitsa olukorrast, millal on okei öelda ja millal mitte. Ja kuidas öelda. Kehtib nii su sõbranna, kui kuti kohta 😛
Ma ise ei saa aru, et ma olen nii otsekohene, aga kui kusagil seltskonnas, siis mees ikka alati vabandab mind välja lausega, et sorry aga ta on meil väga otsekohene. On olnud juhtumeid kus on mõni inimene haiget saanud, loomulikult ma vabandaks, aga samas võiks ta seda mulle siis otse öelda, mitte et kusagilt kolmandalt isikult saan teada, et olen inimese tundeid riivanud- see ei ole okk.
Üldjuhul minu otsekohesus probleeme ei tekita, pigem saab lihtsalt lõõpida ja inimesed mõistavad.
No inimeste jaoks pole lihtsalt väga lihtne tunnistada, et nad on haiget saanud. Ilmselt ei taheta end nõrgana näidata, aga kui ise ka aru saad, et liiale läinud, siis võib vabandada ju ikka 🙂
appi milline enesekesksus. Tobe nõudmine?!!!
sama nõme oleks kui keegi virutab sulle rusikaga molli ja sa teatad talle, et kuule ma sain nüüd haiget kas sa tahaksid vabandad. Sina virutad sõnadega näkku.
Kui Üks tegi füüsiliselt haiget ja teine vaimselt siis füüsiline valu möödub kuid vaimne jääb alati kestma ja mõjutab elu ja enesehinnangut Need kes on verbaalselt jõhkrad ja ise seda miskiks ei pea on puuduiku empaatiavõime või taktitundega. See ei anna neile rohkem õigust lahmida. Ja see ei ole küll asi millega esineda. Ka need asjad on tegelikult õpitavad. nis sobib ja ka kuidas ja millal sobib öelda.
Okei, kui sa ei ùtle välja pooltki mida mõtled, siis oled juba loomult veidi tõbras ?
Mõni inimene ei saagi enne aru, kui täiesti otsekohene olla. Keeruta palju tahad, aga loeb ikka midagi muud välja.
Minul on ka sellised sõbrannad, kellele võib otse öelda, aga mul pole ka kunagi olnud vaja nendega tõbras olla. Lucky me.
Mina olen üsna tagasihoidlik, isegi väga…aga, sa tahtsid arvamust avaldada. Lugesin su 2016 aasta posti C kujulise nuudelpadja kohta, aga see oli stiilis: “Täna ostsin ja maru mugav”. Ma olen siin kahevahel, kas osta C kujuline 50 eurine asi või U kujuline 25 eurone asi. Kas neil on vahet ka üldse? Kas C on ka päriselt mugav ka 2 kuu möödudes ja kas see on mugavam, kui U kujuline? 😀 Aidake nüüd lolli ja avaldage arvamust. 🙂
mida suurem seda mugavam!!
C kujuline toetab nii pead, kõhtu kui ka ulatub jalgade vahele, mis raseduse lõpus kipub üli vajalik olema, et vähegi mugav oleks. U kujuline on aga pooleldi selja taga, kus sellest muhvigi tolku pole, sest suure kõhuga seljale toetududa ei ole kuidagi mugav. Minu kogemus ja arvamus läbi kahe raseduse. Oma c patja kasutan siiani ka niisama vedeledes, jõle mõnna. ?
Mina pole otsekohene, sest pole minu asi kuidas inimesed elavad. Mul isegi ei tule pähe mingeid “oma arvamusi”, mida peaks hullult kohe välja ütlema. Ei tule kunagi isegi tunnet, et oh kus tahaks öelda. Kui isegi on midagi nõmedat siis mõtlen, et ju talle meeldib, jumal temaga, pole minu asi midagi mõelda või öelda. Mul oleks just väga raske oma arvamust avaldada või otsekohene olla. Ja samas mulle ei meeldi ka inimesed, kes pidevalt omaarust otsekohesed on. Kuna mina ei ütle või ütlen tõesti ainult siis, kui tahangi inimesele sitasti öelda siis eeldan eos seda ka teistelt. Ja kui keegi avaldab arvamust kuidas ma elama pean liiga tihti, siis ma kustutan ta oma elust. Tavaliselt sellised ise solvuvad üle päeva, kui midagi vastu keegi ütleb. Miks arvavad need otsekohesed inimesed, et nemad ja nende arvamus kuidagi õigem või parem on? Äkki hoopis tema eksib?
Kunagi olin kunagi otsekohesem ja arvaldasin palju arvamust. Enam mitte nii palju. Olen lihtsalt õppinud, et enamasti ei vii see kuhugi ja lihtsalt ei viitsi taielda inimestega. Kui aga kuskil karjuvat ebaõiglust näen, siis pole probleemi tõbras ka olla. Ämm on mul selline, kes ütleb, mida sülg suhu toob ja vot sellised inimesed ei istu mulle üldse. Ja see, et inimesed kommenteerivad kellegi kehakaalu? Nagu wtf, miks keegi üldse arvab, et neil mingi õigus selleks on. Kuidas see hea ütlus ongi, et, kui midagi asjalikku öelda pole, ole vait. Näed targem välja.
No siin ongi pigem see vahe, et kui sult pole arvamust küsitud, siis pole sinu asi ka seda avaldada, sest sel juhul see pole otsekohesus, vaid ebaviisakus. Aga sul on vedanud, et sul isegi seda soovi pole oma arvamust avaldada 😀
Ma olen vägagi otsekohene. Mõnikord lausa täielik tõbras. Palju on minu peale solvutud kui olen öelnud midagi otse välja. No ei suuda vait olla.