Ma miskipärast arvasin, et mitte kellelgi ei oleks sellega probleemi, aga et ala lihtsalt pole… sattunud või miskit. Noh, nagu osad pole kunagi veredoonoriks käinud. Mitte selle pärast, et kardaks, aga pole nagu mugavat aega olnud, millal seda teha. Reaalselt arvasin, et sama ongi sperma ja munarakkude annetamisega. Aga no sõbrannadega rääkides sain aru, et pigem vähesed naised tahavad seda teha, kuigi võimalus oleks väga paljudel.
Kurb tegelikult. Nii palju on ju peresid, kus niiiii soovitakse last, aga pagan, ei saa hakkama ilma kellegi teise munarakuta. Ja samal ajal on hunnik naisi, kellel vedeleb neid kabedaid munarakke hordide viisi, lihtsalt ripakil. Näiteks minul. Kasutada neid enam plaanis pole, aga ma usun, et mul on neid seal omajagu alles. Kõlgutavad vaikselt jalga ja tunnevad ennast sama kasutuna, kui trikoomüüja Alaskal. Selle pärast mul mingi hetk see idee tuligi, et peaks ka annetama.
Täpsemalt tuli see idee suvel, kui ma sattusin rääkima naisterahvaga, kes saabki lapse kunagi ainult siis, kui ta saab doonormunaraku. Aga kuna munarakkude annetajaid on vähem kui soovijaid, siis öeldi talle, et ilmselt peab ta seda veel pikalt ootama. Nii kahju! Oleks tahtnud talle kohe paar tükki anda.
Okei, nali-nali. Jõuamegi nüüd selle teema juurde, et miks mu sõbrannad ei suudaks seda teha: see on ju lõpuks minu laps! Mina seda nii ei võta ja mul ei teki sellega seoses mingeid tundeid. Minu lapsed on ikka mul kodus ja igasugune suvaline rakk ei ole veel laps. Aga samas niimoodi otse X isikule munarakku ma anda ei suudaks, sest siis ma ilmselt küll hakkaks vaatama aina selle lapse pilte ja sarnasusi endaga otsima ja läheksin hulluks ära ma kardan. Aga kui ma ei tea, kuhu ta läheb… head teed sul minna, prõua munarakk!
Mul sõbranna ütles ka, et issand, sa ei tea ju, kuhu see satub ja mis elu “su laps” elab. Esiteks ikka veel see, et ma ei võtaks seda oma lapsena. Teiseks – ma usun, et kui inimene on valmis juba nii palju vaeva nägema lapse saamiseks, siis on see laps väga tahetud ja armastatud. Tore ju, kui saaksin kedagi sellega aidata.
Aaa veel üks asi: sõbranna ütles, et ta annaks ainult siis, kui teaks 100%, et see läheb Eestist välja, et meie riik nii pisike, pärast on õde-venda koos või miskit. Ma ei tea… Mulle tundub see nii väike tõenäosus, aga eks edaspidi uuriks kõik tüdrukute peikad läbi, et kle ega sa juhuslikult kunstlikult viljastamise teel ei sündinud ?.
See on siis eellugu: et ma juba olen sellele mõelnud, et kunagi teen ära, kui enam ei imeta ja muud sellist. Kui ma leian selle momendi, kus ma 12 päeva ennast süstida viitsiksin ?? Aga igatahes kirjutaski mulle nüüd lambist munarakudoonor.ee tiim, et kas ma oleksin nii hea ja räägiksin oma lugejatele ka, et see on tegelikult väga tänuväärne asi, et ikka rohkemad naised leiaksid endas selle viitsimise ja tahtmise teisi peresid aidata.
Muuseas, doonor saab ka muud peale igavese tänutunde võõra inimese poolt.
Kliinik pakub doonorile väga põhjalikud analüüsid ja geneetika testid tasuta (need on üsna kallid testid, mida muidu ilma näidustuseta naistearstid Haigekassa kulul noortele naistele ei tee!), lisaks tasuta Fertify test , mis on tõenduspõhine geneetiline test naise viljakuspotentsiaali ja vanusest tingitud viljatusriski hindamiseks. Samuti on võimalus peale 5. korda annetades 10 munarakku nende kliinikus külmsäilitada enda tarbeks tasuta. Mul seda ka vast vaja pole, aga mõnele inimesele kindlasti hea võimalus. Tänapäeval ju alustatakse laste saamisega aina hiljem ja kui oled vallaline ja seda veel lähitulevikus ei näe, siis miks mitte värskemad ja nooremad munarakud külma jätta kuskile ?♀️ Pärast hea varnast võtta.
Ja loomulikult ei kahjusta doonoriks olemine kuidagi viljakust ega hilisemat laste saamist.
Doonorluse protsess iseenesest võtab max 1,5 kuud esimesel korral, on põhjalik ankeedi ja nõusoleku lehe täitmine vestlusel doonorikoordinaatoriga, arsti vastuvõtt, ultraheli, stimuleerimine hormooniga 12 päeva (monitooring 2x UH-s sellel perioodil, pidevalt oled arsti ja õega ühenduses ja vajadusel koordinaatoriga), punktsioon ehk munarakkude võtmine toimub üldanesteesia all, absoluutselt midagi ei tunne, valutu protsess, hiljem võib olla kõht veidi hell, nagu päevade ajal; kahe tunniga oled täiesti toibunud, jalul ja saad koju minna. Tundub üsna easy?
Raudselt tahate teada, et kas raha ka saab. Muuseas saab ja minu meelest absoluutselt mitte vähe! Munarakudoonorile on seadusega ettenähtud hüvitis, mis munarakudoonor.ee‘s on 700 EUR loovutuskorra eest. Ja kuna mitmed doonorid käivad korduvalt annetamas rakke, siis neile on mõeldud ka boonusena hüvitist rohkem, olenevalt olukorrast. Samuti hüvitatakse doonorile kenasti transpordikulud, mis võivad olla seoses arsti vastuvõtul käimisega vms (nt bussipilet väljaspoolt Tallinna tulijale jms).
Et jah, kellel on huvi, siis ma soovitan ise sealt kodukalt rohkem infot uurida. Minu meelest väga vajalik ja tore asi. Aga kas teie oleksite nõus seda tegema? Või veel ägedam: kas teate kedagi, kes on saanud tänu doonorile lapse? See oleks nii äge, kui keegi oma loo oleks nõus rääkima (anonüümselt võib ka!).
*Postituse palus kirjutada munarakudoonor.ee lehekülg!
62 kommentaari
Mina proovidin minna munarakudoonoriks. Kahjuks geenitestid näitasid, et mul on fragiilse x sündroom. Arstil oli nii kahju kuna viljakuse näit oli mul väga hea, mis pidi millegi pärast olema harv nähtus.Olen ise kahe täiesti terve poja ema kelle geenitestid näitasid, et nemad pole saanud seda vigast x minu käest.
See oleks väga ilus mõte. Me oleme hetkel mehega kolmandal IVF ringil – mis selle viimase ringi tulemus on, see veel selge päris ei ole, aga vägisi liigub mõte doonorrakkude peale. Meil väga selget põhjust mitte rasestumiseks ei ole, aga arst kahtlustab, et asi on munarakkude kvaliteedis. Seega meil ravida ei ole midagi, ainult katsetada, küsimus ongi, et kui kaua katsetada ja ma tean, et paraku on väga paljud naised sarnases seisus. Kokku oleme üritanud last saada kokku kolm aastat.
Kus te sellega tegelete? Kui ITK siis sealt vüib heaga ära minna. Minna tasulisse. Itk success rate in 30% kui tallinnas päeval tasulisel on 70%
Lisaks arst NÄEB munarakkude kvaliteeti, mitte ei oleta seda.
On küll mõte läbi käinud ning ilmselt kui oleme Eestis tagasi, teen ära ka. Paar nädalat tagasi annetasin esimest korda verd ning kogu protsess oli nii kiire, lihtne ja valutu, et kindlasti läheb kordamisele, sest kellegil võib sellest nii palju abi olla. Munaraku doonorina peab küll rohkem vaeva nägema aga see ju pisiasi kogu selle õnne kõrval, mida see võib teisele perele pakkuda..
Üks minu tuttav naine, 50 aastane, soovis last saada annetatud munarakuga, sest tal endal enam elujõulisi ei leitud. Ta oli aborte teinud korduvalt ja vanas eas siis avastas, et ikka tahaks last. Pikk ja segane lugu tegelikult…Lõpuks ta siiski loobus, kuna pole ikka oma jne. Aga äärepealt oleks läinud lõpuni välja. Mis ma tahan öelda, on see, et naine ei ole päris normaalne, kuid saab eluga enam – vähem hakkama ja väga see välja ka ei paista. Alles lähemal suhtlemisel…arst ei saanud ka aru. Ta kodu on pehmelt öeldes seapesa , laga ja parasiidid. Annetajad ei tea ju, kuhu ja kellele laps läheb…ja kas ema on üldse hingeliselt valmis võtma vastutust…
Käisin 2aastat tagasi munarakudoonoriks ja ütlen ausalt, see on olnud mu elu suurim heategu. Ja need kes väidavad, et pärast näed oma last vm. Ei see on võimatu. Esiteks ei anta doonorile mitte mingisugust informatsiooni patsiendi kohta, kellele rakud loovutatakse. Plus doonor ei tea, kui palju rakke olid ilusti küpsed, kui oli nende “korjamise” aeg käes. Ja samuti ei tea doonor ka seda, et millal neid üldse kasutatakse ja kas need ka “vilja kannavad”. Plus samuti ei tea patsient doonori anmeid, ainult pikkust, kaalu, silmadevärvi, juustevärvi ja nahavärvi.
Mina läksin doonoriks tegelikult selle tõttu, et kuna mul oli tõenäosus, et ma ei tohigi saada lapsi, kuna sündisin nö “sünnidefektiga”. Ei ma pole haige, kasvasin sellest välja. Nimelt kui ma sündisin olid mul jalad puusaluuvaagnast väljas ja seda raviti 2 aastat. Jalad olid täielikult kipsis. Ja seetõttu oli ka oht, et kui rasestun, kas see ei sea mind ohtu.
Kuna uuringud on väga kallid, siis otsustasin selle tee ette võtta, enda tervise ja tuleviku huvides ja kui uuringud näitavad, et olen lapse saamiseks parimas vormis, siis võtan selle teekonna ka ette. Et keegi, kes nii väga soovib oma ellu last, aga kahjuks ei ole see loomulikul teel võimalik, saaks oma unistuse täita ja saada emaks.
Kui uuringud näitasid, et olen terve ja sobin doonorik, siis tegin selle teekonna läbi.
Minu jaoks algul oli raske enda süstimine. Aga seal kliinikus, kus mina käisin, olid arstid super abivalmid ja selgitasid iga väiksematki detaili. Esimesed süstimised toimusid õhtuti. Süstal oli sslline nagu insuliinil. Pisike nõel, keerasid ülevalt sobiva koguse, mis arst ütles ja tegid kõhtu süsti.
Minu esimene tagasilöök oli siis, kui tuli ka hommikul süstima hakata, aga need süstlad olid juba nagu “päris süstlad”, veidi valusam oli. Kui hommusi süste pidin tegema hakkama, siis lõid minu kehas välja ka “raseda tundemärgid”. Iiveldasin ja pea käis ringi. Võtsin arstidega ühendust ja nemad selgitasid, et see on loomulik. Kuna minu kehasse süstime hormoone. Jätkasin protseduuri edasi ja viimane kord tuli teha 3 süsti päevas. Ja siis juba seadsin sammud haiglasse ja toimud munarakkude loovutamine. See oli nii valutu protsess. Pidin minema samasugusesse pukki nagu naistearstil ja siis tehti mulle üldnarkoos ja kui ärkasin, käis ainult pea veidi ringi muud ei midagi.
Arstid mainisid kohe enne tähtsat päeva, et kui protsetuur tehtud, ei tohi ma ise autoga sõita, et kindlasti keegi kaasa, kes sõidab.
Ja nii minul see teekond läkski. Olen uhke, et sellega hakkama sain ja saan teha kedagi õnnelikuks.
??
Ma niiväga sooviksin annetada, olen igati “kõlbulik”, haritud, tervislike eluviiside ja tervete lastega, naine. Aga vanus on rohkem kui 35. Nii kahju, tõesti!
Mina ka ei saa aru, miks see piir just 35 aasta pealt jookseb. See võiks ju ikka eluviisidest ja üldisest tervislikust seisundist sõltuda. Mõnel on 25-aastaselt juba tervis rikutud (alkohol, korduvad abordid jm jama) ja enam lapsi ei saagi. Mõni 40-aastane võib aga oluliselt parema tervise juures olla. Kõik need uuringud, mille kohaselt “30-aastased on juba vanamutid valmis ja võivad ‘poe’ kinni panna ja pensionile kobida” on ka veidi aegunud juba.
Aeg on edasi läinud, inimesed elavad tervislikumalt ja pikemalt. Järjest rohkem sünnib lapsi peredesse, kus ema on 35+ ja üldjuhul ei ole neil lastel mitte kui midagi viga. Pigem on see mingi ühiskonnas elav müüt. Mitmed 35+ vanuses tuttavad on olnud lapseootele jäädes nii õnnelikud… ja siis arstikabinetist pisarsilmil välja tulnud – miski nõukaaegne mutt on võtnud heaks hurjutada, et kuidas küll niisugune vanamutt julgeb üldse loota terve lapse sünni peale ja üleüldse, mis tal arus on rasedaks jäädes. Aga, oh imet, lapsed on kõik sündinud terved ja tublid ning tihti on neile järgi veel õde või vend ka tulnud.
Aga noh, ega 35+ vanuses selle annetamisega niiväga häda ka ei ole. Kui ei taheta, pole vaja 🙂
Nii naljakas on lugeda munaraku puhul neid “minu beebi”-jutte. Ühest munarakust üksi ei saa ju mingit beebit kuidagi – ja kui see munarakk on viljastatud ja loode areneb kellegi teise kõhus, siis on see “minu”-protsent seal ju oluliselt kahanenud juba
Põhjus on selles, et riskid doonorile on oluliselt kõrgemad kui noorematel naistel ja samas munarakke saab üldiselt vähem ühe tsükliga. Kui tegemist on loomuliku rasedaks jäämisega, siis pole riskid rasedale nii kõrged kui stimulatsiooni puhul
Olen munarakudoonorluse vastu ka suurt huvi tundnud ja uurinud selle kohta. Pole oma elus ühtegi sellist suuremat heategu või midagi erilist korda saatnud, pigem väiksemaid annetusi siia-sinna ja see oleks just selline asi mille üle oma elule tagant järele vaadates uhke olla. Kindlasti ei mõtleks, et see nüüd ju MINU laps kes kuskil oma elu elab. Piltlikult öeldes on oma laps pigem ikka see, kelle sünnitan ja üles kasvatan ja kes minu elus osaleb. Rohkem mõtleks sellele, et kusagil on tänu minule üks õnnelik ema.
Aga päris nii easy see kahjuks ikkagi pole. Enda tervise osas tuleb üsna suur risk võtta, kõrvalnähud jne.
Lisaks mind hakkas huvitama üks küsimus millele vastust pole leidnud, et kas ma seda kuidagi hiljem saan teada ka, et kuskil üks laps konkreetselt minu munarakust sündis? Kui nii suure otsuse vastu võtan nt, siis mind eelkõige huvitaks kõige rohkem teadmine, et tänu minule on üks naine päriselt saanud emaks. Või tuleks elada ikkagi kahtlusega, et andsin küll omalt poolt võimaluse aga kas ikka õnnestus?
Ma ei usu, et saad teada, sest see pole nn sinu asi enam. Ma ARVAN.
Tere Mirru!
Tõepoolest, doonor kirjutab alla nõusolekule ning seaduse kohaselt ei ole doonoril hiljem ei õigusi ega kohustusi, kaasaarvatud teada, kas sinu annetatud sugurakkudest on elussünd toimunud. Doonorlus on Eestis anonüümne ning seda reguleerib Kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadus.
Ja vastuseks veel Mirru väga heale küsimusele, sest see huvitab tegelikult doonoreid: kas ma saan hiljem teada, kas minu rakkudest on sündinud laps ehk et kas minust ikka oli kasu? Jah – kliinikuna saame öelda doonorile, kas on sündinud lapsi tema rakkude abil (kuid muidugi mitte millisesse perekonda) ja mis soost.
Munarakudoonor.ee tiim
Ma olen ka selle peale mõelnud ja väga hea oli siit nüüd ka teiste arvamusi ja kogemusi lugeda. Ma mõtlen, et lähen ka loovutama, kui imetamisega ühel pool.
“Kurb tegelikult. Nii palju on ju peresid, kus niiiii soovitakse last, aga pagan, ei saa hakkama ilma kellegi teise munarakuta.”
Lastekodud üle maailma on täis lapsi nii imikuid kui suuremaid lapsi.
Ehk, et teise munarakuga enda kõhus kasvatatud laps on täpselt sama palju/vähe oma laps nagu lastekodunt tulnud laps.
Lisaks need, kes tahavad rinnaga toita, saavad ka masendatud lapsele rinda anda.
Kusjuures, tänane nädal ongi lapsendamise ja sellest teadvustamise nädal!
Ameerikas imiku järjekord, et otse sünnitusmajast, on kuni kaks aastat. Kas Eestis pole mitte sama?
2a on jah pikk aeg aga keegi ei ütle ka et sa esimesel ivf korral rasedaks jääd. Kahe IVF vahe peab olema kuus kuud. Ja jällegi ei anna keegi garantiid, et ka uus ivf õnnestub.
No see on veits teine asi, aga mina olen isiklikult 100% lapsendamise poolt. Samas pead mõistma, et lastekodu on täis ei võrdu sellega, et neid lapsi sealt kõiki ka lapsendada saaks. Kahjuks enamikke ei saa.
Jah, olen teadlik nii eesti kui muu riigi seadustest ja võimalustest.
Selle pärast tean ka, et kui eestist ei saa, saab ehk mujalt.
Tegu on mõistagi ülla ja hea teoga, ent antud puhul tõepoolest pole ju uuritud, kuidas see mõjutab munarakudoonori hilisemat tervist, seega tasuks enne järele mõelda
Olen 22-aastane kahe lapse ema, tütar 2a ja poeg 3-kuune ja ammu oli plaanis minna annetama, nüüd kui imetamise lõpetan siis lähen vähemalt korra annetama, endal rohkem lapsi plaanis pole ja aitaks hea meelega neid kes seda vajavad 🙂
Mul on olnud juba viimased paar aastat mõte, et võiks minna, kuna ma ei soovi veel nii pea lapsi saada, siis miks ma pean seda kellegile teisele keelama, kes seda väga soovib. Aga põhjus, miks ma ei ole veel doonoriks hakanud ongi just see süstimise teema, et iga päev õigel ajal. Ja selle juures on minu jaoks kõige hirmutavam see, et ma peaks seda veel ise tegema. (narkomaani ei saa minust küll õnneks kunagi ???) Samas, kui keegi Malluka lugejatest on doonoriks olnud ja kinnitab, et see ei ole väga hull, siis võib doonoriks hakkamise peale isegi mõelda ?
See ei ole üldse nii hull tõesti. Mega väikene nõel on ( nagu sääsel ) sellega pead süstima omale kõhule pekivoldi sisse. Esimene kord kartsin meeletult, edasi oli lebo.
Ma küll ei käinud doonoriks, kuid oma lapse saamiseks pidin selle teekonna läbi tegema. Ja ta tuli imeline välja tänu arstide abile ?
Ma ei pea vajalikuks linki avada, aga vanasti nõuti ikka kõrghariduse olemasolu. Muidu võiks sinna minna iga põhiharidusega ja peast pisut lihtne, aga hea füüsilise tervisega naine raha teenima. Nüüd enam ei nõuta? Kui ma peaks ise doonorit vajama, siis eeldaks küll , et laps saab pooled oma geenid keskmisest kõrgema IQ-ga naiselt. Nii, nagu naised valivad hoolikalt spermadoonorit (kasv, haridus, tervislik seisund, amet), valivad nad ka munarakudoonorit samadel alustel.
Plaanisin ca 10 a tagasi ka ise annetada, aga lugedes kõrvaltoimeid ja nähes sõbranna üleelamisi jäi ära. Üllas tegevus, aga ma siiski pole valmis nii palju ohverdama. Lihtsam on see raha tööga teenida kui oma enesetunde hinnaga. Võib minna kergelt ja kiiresti, aga see on asi, mille puhul iial ette ei tea.
Ma ei näe küll seal kõrghariduse nõuet.
Ma ütlen ausalt, et ei iial. Ma näen millised mibu lapsed on, kui palju nad armastust annavad ja soovivad.
Ma ei kujuta ette, et neid kasvataks keegi kes nende peale karjub, unekooli teeks jpm.
Kuigi ta võib olla teise naise kõhus kasvanud, tunneks ma ikkagi, et see on minu laps.
Tean juhtumeid kus lapses oli peredesse vöga oodatud kuid lõpuks emad on hakanud neid lapsi mitte sallima. Seda just Eestis. Seega ei annaks ma oma laüsi kellelegi. Junal teab, mis piss mõnele pähe lööb!
Kõrgharidust ei nõuta, kuid munarakke sooviv pere saab valida doonori ankeedi põhjal, kus on haridustase ära märgitud.
Tere Liina
Seadusega on nõue munarakudoonorile vähemalt keskharidus.
Kunagi uurisin oma günekoloogilt, et kas saaksin ka annetada. Siis ütles ta mulle, et naisti, kel lapsi pole, üldjuhul ei soovita. Nüüd loen, et saavad ka lastetud naised annetada. Pani kohe täitsa mõtlema. Kuna enda parim enne saab ka ilmselt varsti läbi ja ise pole seda inimest leidnud, kellega koos tahaks lapsi kasvatada, siis mis ma neist vaestest rakukestest täitsa niisama ka hukka laseks 🙂 Väga väga kurb on mõelda, et on palju peresid, kes pakuksid lapsele palju armastust, aga see kõik jääb tegelikult nii väikese asja taha.
Rusikas silmaauku postitus! Selle teema üle olen viimasel ajal väga palju mõelnud. Olen 30 ning ma ei soovi lapsi, aga keegi teine soovib seda väga-väga. Miks mitte pakkuda teistele see võimalus!
Võtan asja väga ratsionaalselt, munarakk on rakk, ei miskit muud tähendusrikast minu jaoks…
Mina olen olnud doonoriks 3 korda, peale seda saanud ka ise veel kaks last 🙂 seega ei kahjusta see kuidagi edaspidiseid lapsesaamisplaane. Doonorlus on vägagi tänuväärne, sain selle eest ka tasu, kuid see läks edasi otse annetusena lastefondi 🙂
Oleksin nôus kûll ,kuid pole endal lapsi ja siis vist ei saa.
Ikka saab!
Tere Kriss! Laste olemasolu ei ole kriteeriumiks, kui endal veel lapsi ei ole, siis oled igati hea doonorikandidaat, sama ka juba oma lastega naiste puhul. See ei ole määrav, seega võta ühendust, kui soovid aidata 🙂 info@munarakudoonor.ee
Annetaksin aga kuna põen geneetiliselt päranduvat autoimmuunhaigust, ei ole ma sobiv kandidaat. Isegi minu veri ei kõlba kahjuks doonorluseks ?.
Olen pikk, sale ja ilus kõrgharidusega, pikalt abielus olev naine. Mul on kolm tervet (ühel on absoluutne muusikaline kuulmine) last. See postitus tuli väga õigel hetkel. Olen lahkelt nõus oma geene jagama. Eriti seetõttu, et minu väga kallis sõbranna tegeleb pikemat aega viljastumise probleemidega. Kui kasvõi ühest minu munarakust on kellegile abi, oleks see imeline. Aitäh Mariann.
Kui võimalik (praegu imetan, kui lõpetan, olen mõne info järgi liiga vana), siis tõenäoliselt võtan selle tee ette. Olen ka kunagi varem sellele mõelnud, aga kindel otsus tuli siis, kui sain teada, et mu oma parimal sõbrannal pole ühtegi munarakku. Maailma kõige armsam ja tohutult tark naine, kuid tervisega on tal igatepidi kehvasti läinud. Munarakudoonorlus oleks minu viis teda sümboolselt toetada.
Ei annteks sest mu enda laps sündis arengu- ja ajuprobleemidega ja ei tahaks et keegi veel sellise lapse saaks
Mulle meeldib su mõte ja olen täiesti nõus sinuga. Endal on sõbranna kes peab seda teed kasutama. Õudne mõelda, et naine peab nii loomulikule asjale nagu emaks saamine nii palju muret nägema. Tõesti laps on see kes on su kodus ja kelle sa ülesse kasvatad. Minu jaoks on ka mu koer laps kelle ma enda vastutada võtsin. Kui perre adobteeritakse laps siis on ka tema sinu täiõiguslik järeltulija. ??
Arvan, et teed paganama õigesti!!! Love u❤️
Menopaus saabub ka ilmselt varem siis? Munarakud saavad ju rutem otsa
no vaevalt, et nad kõik võtavad 😀 mul mega suva, kas mul see menopaus tuleb aasta varem v hiljem ?♀️
Munarakke on palju, korraga võetakse vaid väike ports
Mina olen doonor olnud. Aastal 2014-2017 . Nii mitmeid kordi,et kahe käes sõrmedel ei anna ka üles lugeda.
Ma ei läinud raha pärast. Vaid soovist aidata. Kuna sõbranna õpetaja selle tee ette võttis. Ja nii me otsustasime,et võiks aidata. Sest see sama õpetaja rääkis kui palju naisi ei saa lapsi aga nii vähe on doonoreid.
Üllatus oli suur kui esimene protseduur(munarakkude loovutamine) tuli. Pidin ka avalduse kirjutama hüvituse saamiseks.
Ja nii ma käisin iga kahe kuu tagant (kaks tsüklit pidi olema vahet)
Nende aastatega tuli üle 15 kg ülekaalu. Sest tegelt hormoonid ja mina ei käi kokku ?
Käidud, tehtud. Eks kindlasti tahab rohkem rahvast enda mune pilduda rahva sekka, ent juba esimese vooru testidest kukub suur osa rahvast kilinal kolinal läbi. Kui probleemiks see, et Eestis ei taha toda “sinu” last kunagi kohata, siis näiteks tolles kliinikus, kus mina käisin, on võimalus ka Soome annetada. Sellega on aga üks konks – seadus lubab seal lapse 18 aastaseks saamisel doonori kohta andmed välja nuhkida, kui huvi peaks olema. Aga kui tahta endale põnevust tekitada juba paar aastakümmet ette ära, siis why not.
Üldiselt protsess oli täiesti lambine kui nii võib öelda. meeskond kliinikus oli megatoetav, kõik tehti/anti ette taha ära, isegi enese süstimine kodus muutus juba teisel korral mingiks täiesti argiseks tegevuseks. Kõige rõvedam osa oli enne punktsiooni kaks nädalat vee tarbimine, et munadel vedelikku oleks. Vett ei joo, jala ei käi mutt siinpool, seega 1.5l päevas sisse pressida oli cancer.
Müütidest nii palju, et paksuks ei lähe, hormoonituuningust habe kasvama ei hakka. All good.
Ühesõnaga, soovitan igal juhul minna. Ja isegi kui ei sobi vereanalüüsida/geenitestide järgi, siis vähemalt saab tasuta diagnostikat.
Minu jaoks poleks munarakkude annetamine iseenesest üldse raske. Mis on raske, on hoopis sellele eelnev meditsiiniline ettevalmistus jms.
Minul oli 1 IVF täisring ja valmistuma hakkasin munarakkude küpsetamiseks 1 kuu varem hormoontablettide söömisega. Minul pole munarakkude tootmisega probleeme. Põhjus oli mehes. Aga no – see protsess on igal juhul sama ja naise organismile vaimselt ja füüsiliselt väga koormav.
Nagu öeldud, pidin kuu aega sööma rasestumisvastaseid tablette, et tsükkel reguleerida arstile sobivaks/manipuleeritavaks. Siis oli menstr. ja süstimine. Iga päev rangelt kindlalt kellaajal. Seejärel ovulatsiooni ärahoidvad süstid ja siis munarakkude küpseks saades superovulatsiooni vallandav süst (seda viimast tuleb teha peaaegu 15-minuti täpsusega).
Munarakud korjatakse üldnarkoosis, pead olema söömata-joomata.
Kõik saadi ilusti kätte. Aga siis hakkas alles õige jama. Mul tekkis kõigest sellest hormoonidekogusest munasarjade hüperstimulatsioon. Inglise keeles on termis OHSS (kes tahab, see guugeldab). Selle tõttu olin veel nädalaid haiglaravil
Täpselt sama lugu, mina õnneks pääsesin hüperstimulatsiooni ja sellega kaasnevate komplikatsioonideta, aga siiski rohkem ei teeks, sest munarakkude korje tehti nii alandavalt, et rohkem ei tahaks küll teha (rõveda külma lapiga desinfitseeriti ja siis raksuga peegel sisse, mis oli megavalus ja alles siis pandi narkoosi. Nagu mingi masin, mida võib suvalt torkida). Süstimine polnud väga hull, lõpus olid küll süstid, mis rõvedalt sügelema/kipitama ajasid süstekoha ning üldiselt hell tunne oli, kui munasarjad paisunud olid. Aga jah, naise tervisele koormav ja hüperstimulatsiooni riskist ei tasuks üle vaadata. Mina ei annetaks munarakku, sest laps ikkagi huvitub oma bioloogilisest vanemast. Tasub natuke enne guugeldada dokumentaalfilme IVF lastest, kes hoolimata supervanematest on teismelisena hakanud huvi tundma oma päris vanema vastu. Tean väga hästi seda valu, mis kaasneb lastetusega, aga minu jaoks on nr1 ikkagi laps ja vahendeid valimata teda ei saaks. Tema peab selle teadmisega elama, et ei ole meie bioloogiline laps (mina lapse eest ei varjaks). Pigem siis juba lapsendaks. Kindlasti kaaluda kõiki aspekte enne otsustamist.
Ma leian samuti, et ravimitega esile kutsutud mitmete munarakkude küpsemist ei tasu tervise seisukohast alahinnata. Endal üks ring stimuleerimist läbi tehtud IVF tarbeks ja sellele eelnes mitu aastat kahtlusi, uurimist ja mõtestamist. Kui aeg käes oli, siis süstimine iseenesest on kõige väiksem mure, aga kõrvalnähud olid väga tugevad (iiveldus, migreen, munasarjavalud, kuuma-külmahood, kõht lõpuks nii paistes nagu oleks 6 kuud rase) ning lõi tsükli ja enesetunde veel mitmeks kuuks segamini. Seda, millised on päriselt pikaajalised häired, ei tea täpselt keegi, kuna hormoonravi mõjub igaühele erinevalt, huvilistel tasub ikka asja tõsiselt suhtuda ja ravimite võimalike kõrvalmõjudega arvestada. Lisaks võtab see enamikel juhtudel kõik kauem kui 1,5 kuud, kuna sätitakse ravimitega tsüklit paika jne. Ma saan aru, et see on vajalik leida doonoreid, kuid ei pea õigeks seda kirjeldada kui “mõni süst ja kogu moos”.
No eks ma peale enda kogemust oskan rohkem seletada 🙂
Kindlasti selgitatakse doonorikandidaadile kõikidest riskidest väga põhjalikult arsti poolt, et iga naine saaks ise teha informeeritud otsuse. Nõustame doonoreid ja jälgime neid doonoriprotsessis põhjalikult.
munarakudoonor.ee tiim
Olen ka ise mitmeid kordi mõelnud selle peale ja mingi vahe ka uurisin seda aga ikka on mingid hirmud alateadvuses. Uurisin antud lingilt mis sa postituses jagasid ka kogu infot ja ikka tuli jälle mõttesse aga tekkisid jälle hirmud. Omal kodus kaks tervet last aga ei tea ei kujuta ette kuidas minul mees sellele reageeriks, kui talle seda mainimsin, et hakkan doonoriks.
Omal tutvusringonnas on ka paar inimest kes on tänu munarakudoonarlussle lapsed saanud ja nad on sellele väga tänulikud, et selline võimalus anti. Muidugi protseduurid olid vägapikad ja oli ka läbikukkumisi aga lõppuks ikka õnnestus.
Minul on hetkel peale 10 aastat katsetamist kõhus titad kasvamas tänu kunstlikule viljastamisele. Mitte küll doonorrakud, vaid ikka omad. Süstid ja muu pläust olid kikimikid teha, kuid punktsioon oli kõige hullem. Sest tegelt ei panda üldnarkoosi, vaid tugevam uinuti. Kuigi nad nimetavad ka seda narkoosiks. Kui nad viimased mammud mul välja võtsid siis hakkasin mina ärkama ja paraku tundsin seda. Ei olnud väga meeldiv. Taastumisega on ka kuidas kellelgil. Minul võttis reaalselt 8tundi aega enne kui lubati minna. Lisaks käisin veel nädala iga päev haiglas tilguti all istumas, sest hüperstimulatsiooni oht oli liiga kõrge(ehk vee tekkimine alakõhtu munadarjade lähedusse).
Seega ei ole seebasi nii roosiline midagi ning kindlasti peab olema hoolega läbi mõeldud ka see variant kui peaks tüsistusi tekkima(üldiselt kiirelt väljaravitavad).
Kuid loomulikult sügav kummardus neile naistele kes teevad selliseid asju heast südamest mitte raha pärast.
Super hea teema millest kirjutada Mallukas!!! ?
Mina olen 3 korda doonor olnud ja pandi üldnarkoosi alla. Pärast ärkamist anti süüa, panin riidesse ja kõndisin minema.
Kus kohas sul nii juhtus? Ma olen kolm täisringi ivfi teinud kokku nii Itks kui Pelgus ja punktsioon on ikka korralikus üldnarkoosis.
Munarakudoonoreid nõustatakse põhjalikult kõigist riskidest seoses protseduuriga. Punktsioon ehk munarakkude väljavõtmise protseduur on üldanesteesias, kanüüli kaudu anesteetikumid ja hapnikumask, kokku ollakse anesteesias max 15-20 min. Hiljem saab palatis rahulikult toibuda ning ca 2 tunni pärast saab ise omal jalal koju. Meie kliinikus ei ole ükski doonor üle 3 h toibumist vajanud. Punktsiooni päev palutakse tavaliselt vabaks võtta, samuti peale protseduuri ei tohi ise autot juhtida. Täpsemalt selgitatakse doonorikandidaadile kõike juba esimesel vestlusel, kus ka tervisekaarti täidetakse ning hiljem saab arstiga kõigest üle rääkida.
munarakudoonor.ee tiim
Nii tore on seda teemat siin lugeda.
Olen sellele mõelnud pikalt, mu sõbranna üritas oma elukaaslasega 6 aastat last saada, kuidagi ei õnnestunud. Ei loomulikul teel ega ka mitte kunstlikul viisil. Kui lõpuks kasutasid nad võimalust kasutada annetatud munarakuga, proovisid sedagi paar korda ja ikka ei õnnestunud. Viimasele katsele mindi juba täiesti 0 mõttega, et “ehk seekord..” ja nüüd on nad kahe imearmsa kaksiku õnnelikud vanemad ja seda just tänu sellele, et keegi hea inimene oli otsustanud kinkida ühele paarile võimaluse olla vanemad..
Minu jaoks igati tänuväärne ettevõtmine. Sinu loo lugemisest sain ma viimase tõuke selleks, et end kirja panna ja teha algus sellele ilusale protsessile. Aitäh Mariann!
Kui ma Eestis elaks praegu, siis läheks homme. Täpselt samad mõtted: pole minu laps. Kompensatsioon pealegi, pff millest me räägime. Mu ema annetas kunagi teadustööks oma munarakke, mida ma pidasin ka täiesti normaalseks, kuni rääkisin sõbrannadega ja nad olid suht tõrksad. “Mis katseid nad mu beebidega teevad seal?” Ikkagi pole minu beebi.
Siiski, mõtle kui äge. Keegi tahaks minu geenidega last! Awesome! Tehke kohe mitu!
Mõlgutanud ikka olen, aga kuna pikaajalisi mõjusid pole piisavalt uuritud, pean seda ikkagi liiga riskantseks. Nt on paljud väga terved naised pärast munaraku loovutamist saanud vähidiagnoosi: https://www.nytimes.com/2017/07/10/well/live/are-there-long-term-risks-to-egg-donors.html
Hmm, huvitav miks ?♀️?♀️
Ma kunagi peaaegu kirjutasin neile, et tahaksin proovida. Aga mingil põhjusel panin lingi ära kinni ja jätsin sinna paika. Vb arvasin kuna mul endal raskused rasedaks jäämisega siis pole ka neil minust mingit kasu.
Aitäh meelde tuletamast ja kindlasti tänu sulle neil nüüd ka rohkem annetajaid 🙂
Vb on kuidagi seotud hormoonide süstimisega? Aga tõenäoliselt siis mingi eelsoodumus olemas.
Tead see vähidiagnoos ei pruugi üldse olla sellest nö eel-ravist. Mina sain ka vähidiagnoosi ja õige karmi täiesti lambist, ilma ühegi riskiteguriga kokkupuutumata ?♀️. Elu on nii ettearvamatu ja alati jääb õhku tegelik põhjus kui ei ole just teadlikult mingi mürgiga kokku puutunud nagu saab seost ruua Asbest ja kopsuvähk.
Sellele väitele võiks tegelikult võtta ka munarakudoonor.ee kommentaari juurde.
KRK, mingi suvaline blogipostitus on sinu meelest usaldusväärne info? Sama kui naised saunas olevat rääkinud midagi. Võtke nüüd need fooliumimütsid peast ja minge ikka tegema head!
New York Times samas päris suvaline blogiplatvorm ka pole ?♀️ minu jaoks seal ikka kõige olulisem point, et tegelikult doonorite tervist pärast annetamist ei jälgita ja seega ei saa me öelda, et pikaajalisi kahjulikke mõjusid pole – keegi ei tea seda. Samas saad sellise hormooniboosti, et korraga küpseks mingi 10x rohkem munarakke kui loomulik oleks. Ei kõla just 100% riskivabalt.