Mäletan, et kui Mari, meie esimene laps sündis, oli mul kindel eesmärk, et ta hakkab sööma esimesed viis eluaastat vaid enda kasvatatud ja valmistatud toitu, kus pole grammigi soola ega suhkrut – no selline klassikaline “minust saab parim ema ja ma ei tee iial midagi valesti” tüüpi värk, nagu esmastel emadel ikka mõnikord on. Paraku kõik nii ideaali lähedaselt siiski ei läinud ning praegu tagasi vaadates saan kindlalt öelda, et tegelikult oleks võinud ju veel paremini.
Lende ajal olin ma esiteks juba teadlikum, ilmselt ka veidi vanem ja targem kah. Sest ma alles hiljaaegu mõtlesin, et Mari oli viiekuune, kui me Kardoga kaheks ööks Saaremaale puhkama läksime mu sünna ajal. KAHEKS ÖÖKS! Viiekuuse lapse kõrvalt? Ah, ma ei tea, kas ma olen ajaga kanaemaks läinud, aga no Lende kõrvalt oli see mõeldamatu, sest ta ju ei võtnud luttigi, pudelist rääkimata. Kui ma väga mööda ei pane, siis ta oli ikka umbes kaheaastane, kui ma esimest korda öösel tema juures ei olnud (ja ilmselt oli ta Lea juures, ehk siis 5 meetri kaugusel ). Ma tegelikult üldse ei kritiseeri emasid, kes nii väikse lapse kõrvalt peavad/tahavad ööseks eemal olla, ärge saage valesti aru, eks. Ma lihtsalt ise enam ei kujutaks ette, et ma nii teeks, aga näed tol ajal kujutasin küll ja ei pidanud seda üldse suureks asjaks. Nojah, ma olen aru saanud ka, et ma olen iga lapsega aina kanaemamaks läinud. Hea, et ma neljandat ei saa, seda ma vist kussutaks ja tissitaks 20da eluaastani, sest ta on mu viiiiii-iiiimane beebi.
Sedasama “minu VIIMANE beebi” mõtet mõtlen ma iga kord, kui ma Martat hoian ja vaatan. Ei, ma ei ole loomulikult veel ühekski ööks temast eemal olnud, kuigi sõbrannad on korduvalt pakkunud, et minge Kardoga kuskile spasse, et me hoiame lapsi jne. Ma EI SAA. Füüsiliselt ei suuda. Isegi nii on olnud, et Marta magab Lea juures ja me tassime ta ikka keset ööd koju, meie voodisse, sest mul hakkab nii kahju mõelda, et see väike nohisev beebi minu kaisus ei ole.
Aga okei, räägime nüüd teemast ka. Toit. Nagu öeldud, siis mul oli kunagi illusioon, et ma olen selles toiduvärgis hästi hea ja kõik orgaaniline ja blaablaa. Marta on praegu üks ja loomulikult on ta ammu kommi ja jäätiski saanud. Olgem ausad, esimesed magusad ampsud tulid mitte minu, vaid hoolitsevate õdede käest. Ja no loomulikult ei ole ta neid mai tea mis kogustes söönud, lihtsalt ütlen, et ta on saanud, kuigi kunagi mõtlesin, et nii beebile ei annaks KUNAGI. Aga näed, siin ma olen ?♀️
Ega jah, muidugi saab Marta muud sööki ka, kui maiustusi, haha. Eile vitsutas ta nii hakkliha-kapsa hautist, ükspäev sõi vanaema juures vinegretti nii, et ei teinud teist nägu ka. Et ühesõnaga, sööb nagu suur inimene. Isegi ISE tahab ta süüa, aga see näeb konkreetselt välja nagu midagi oleks ta lähiümbruses plahvatanud. Noh, nagu see pilt, mis ma ühes postituses jagasin. Suured õed olid jogurti koos lusikaga lauale jätnud ja tulemus on siin – pildil näha pole, aga see käsi, mis topsis on, hoiab kramplikult lusikat ja nii ta ennast sööta üritas. Ma usun, et reaalselt sai ta sealt kätte heal juhul paar ampsu, sest söök ei püsi veel eriti korralikult lusikal ja suhu läheb see sinder ka alati valetpidi, aga noh, las laps harjutab.
Paar kuud olen aeg-ajalt andnud ka RPA’d. Enne kasutasin “hädaolukordades” väljapumbatud rinnapiima või seda Aptamil 2, mida poes pisikestes pudelites müüakse, mida lihtsalt loksutad ja saad kohe lapsele anda, aga siis avanes mul võimalus olla üks esimestest, kes prooviksid oma lapsele anda uuenenud Aptamil 2 jätkupiimasegu. Võib-olla olete ka ise märganud, et Aptamil 2 jätkupiimasegud on teinud läbi uuenduskuuri ning seda mitte ainult pakendi välimusel – segule on lisatud juurde rinnapiima oligosahhariidi ehk HMO-d, mida leiab naturaalselt ka rinnapiimas. Igatahes Marta võtab seda hea meelega, kuigi ma annan talle seda pudeli asemel otse tassist juua, ta ei tundu enam niiväga titt, et talle pudelit anda.
Siin jõuamegi minu probleemini. Ta tundub mulle vahepeal ka mitte niiväga titt, et talle enam rinda anda. Mul otseselt ei ole selle vastu midagi ja Lende sai ju rinda 1a3k (kuni loobus ise täiesti lambist päevapealt). Ainuke asi on selles, et ma tean, et niiöelda toidu mõttes sööb ta ju päris toitu ja joogi mõttes joob ta vett. Ja lootuses, et ta õhtul rinnata magama jääks. saab ta ka aeg-ajalt tassitäie Aptamil 2 jätkupiimasegu mis tegelikult töötab. Öösiti aga vahel ikka tissitan teda, sest see on kõige mugavam viis teda unetundidel rahustada. Nagunii magab minu kõrval, asi see siis ta kaissu tõmmata ja süüa anda on, ise jäin nagunii kohe magama edasi. Nüüd on aga Martal tekkinud kaks väga ebameeldivat “hobi”.
Näiteks ta tuleb minu juurde, kui ma kuskil istun, või kui ma ta sülle võtan ja kisub lihtsalt mu pluusi alla, ise karjub “tsssss! TSSSSS!”. Nagu… suht ebameeldiv. Teiseks ta ei hakka enam rahumeeli sööma, vaid keerutab ja sikutab ja hammustab ja lollitab seal imemise asemel. Konkreetselt teeb sama, nagu see kutsikas siin videos. Ja mul ka sama nägu…
Et üks osa minust tahaks juba võõrutada, sest ta on juba 1a1k ja saab mujalt oma toitained ja joogid kätte ja ma olen kindel, et kui ma jätkan talle veel mõnda aega Aptamil 2 jätkupiimasegu andmist, siis ei tohiks tal ka mingisuguste toitainetega probleemi olla, aga teisalt tundub mulle, et ma teeksin seda isekusest. Et ma lihtsalt EI VIITSI ja taha enam, mis on ka kohati tõsi, et ma lihtsalt olen nii kaua kogu aeg rase olnud ja imetanud ja rase olnud ja imetanud ja rase olnud ja imetanud ja lihtsalt ma tahaks vahepeal lihtsalt MINA olla. Ehk siis mul oleks teile paar küsimust:
- Kui kaua teie imetasite? Mis põhjusel lõpetasite?
- Kas olete ka Aptamil 2 uuenenud jätkupiimasegu proovinud? Kuidas see teie lapsele sobis?
*Postitus sündis koostöös Aptamil 2 uuenenud jätkupiimasegu kampaania raames.
Kommentaarid puuduvad