0
AVALDAN ARVAMUST

ise otsustan? otsustan või? *

16. jaanuar 2020

Viimasel ajal on meedias palju juttu olnud igasugustest keeldudest ja päris suur üllatus oli mulle see, et me siin Eestis oleme Euroopa Liidu ülereguleerituse indeksis Nanny State Index (NSI) Soome ja Leedu järel platseerunud kolmandale kohale. 2017. aastal asus Eesti samas indeksis 14. kohal, millega oleme kahe aasta jooksul liikunud oluliselt riikliku ülereguleerimise suunas.

Ühest küljest on selge, et päris suur osa inimesi ühiskonnas on debiilikud (sorri) ja sellisel juhul ongi vaja vastavaid seadusi, et inimesi natukene taltsutada. No näiteks Ameerikas saad sa oma lapsele nimeks panna “Money Hope Pray” ja mitte keegi ei kobise, aga Eestis, nagu te vast teate, on ikka teatud reeglid, et milline võiks lapse nimi olla. Ma ei ütle, et riik peaks 100% kontrollima seda, et mis nime mina oma lapsele panna tahan, aga samas ma arvan, et mingi kontroll on okei. Sest ma ei saa välistada, et ma poleks tahtnud ala 16 aastasena oma lapsele panna nimeks “YeaBitch” või miskit. Okei, tegelikult seda ka vast mitte, aga saate aru küll. Et riik mõtleb nn lapse eest ja vaatab, et see vaene laps pärast selle nimega okei elu ka elada saaks, mitte elu lõpuni seletama ei peaks, et miks ta nimi on suvalised sõnad…Lugege ise siit, kes inglise keelt mõistavad, hunnik haigeid näiteid!

Mul paluti arvamust avaldada erinevate keeldude kohta, mis Eestis  praegu on, miks ka mitte, eksole.

Keelatud Eestis:

* Surrogaatemadus –  Asi, millest ma tegelikult ei saa aru. Miks? Ma ei suudaks küll ise kunagi seda teha, sest ma kardan, et kui ma kedagi 9 kuud oma üsas ringi kannaks, siis tekiks mul siiski päris suur armastus selle inimese vastu ja olgu ta geneetiliselt minu laps või mitte, siis loobuda temast oleks minu jaoks väga-väga raske ja ma kardan, et ma ei suudaks seda teha. Samas kui on naisi, kes tunnevad, et nad suudavad ennast sellest emotsionaalselt eraldada ja kellelegi kinkida suurima õnne, siis… miks mitte?

Okei, mõnes mõttes ma saan ka aru vastulausetest, et lapsi on ju võimalik ka adopteerida, et miks need inimesed seda ei tee, aga noh, neid adopteeritavaid imikuid, kelle vanemate vanemlikud õigused on ära võetud, ei ole just jalaga segada. Samas tekib mul natukene ka küsimus, et kas tõesti on inimesele, kes väidetavalt tahab väga enda last, just oluline, et see oleks vastsündinud beebi, mitte nt paariaastane laps? Muidugi on imeline oma lapsega algusest peale koos kasvada, aga kui loodus pole sulle seda võimaldanud, siis ehk võiks ka leppida vanema lapsega? Ma olen kindel, et see ema/isa tunne oleks ikka sama tugev? Aga noh, kes olen mina midagi arvama, sest jumal tänatud, on mul laste saamisega olnud null probleemi ja ma saan ennast ainult selle üle hästi tunda. Ja siiski arvan, et kui on inimesi, kes tahavad geneetiliselt enda beebit ja on naisi, kes seda on nõus nende jaoks tegema, siis see valik võiks neil siiski olla. Kuiiiigiiii, ma pigem ikka vist olen sinna poole kaldu, et võimalusel võtku olemasolevaid lapsi…

Ma kunagi nt vestlesin ühe naisega, kes rääkis, et ta tahaks ka surrogaati kasutada, sest tal endal geneetiline haigus, mis levib naisliini pidi ja et ta enda keha rasedust ei kannataks. Siin on aga see aga, et kui ta laps tuleks tütar, oleks tal väääga suur % sama haigust saada (väga-väga hull haigus), aga et ta nn oleks valmis riskima. Sorri, aga sellisele naisele ma ei lubaks surrogaatsust. Sest.. Miks sa peaksid tahtma potentsiaalselt haiget last? See ei tundu mulle loogiline lihtsalt.

Muus osas, kui oleks minu valida, ära ma seda ei keelustaks. Saan ainult tänulik olla, et ise sellesse teemasse süvenema ei pea ja sellist teenust ilmselt iial ei vaja (ega osuta). Samas ei ole mul mitte mingit probleemi kevadel minna munarakudoonoriks ?

* (Meditsiiniline) kanep – Sellest olen ma kunagi juba kirjutanud ja laias laastus ei ole minu arvamus selle koha pealt muutunud. Jah, ma arvan, et see peaks olema legaalne. Miskipärast enamik inimesi kujutavad nüüd ette, kuidas hordide viisi alaealisi seda nüüd osta saaks, aga las ma üllatan teid – nad saavad seda ka praegu osta. Ainukene erinevus on see, et diilereid ei huvita väga, kas nad on alaealised või mitte.

Kanep on looduslik ravim NII paljudele asjadele ja leevendab vaevusi kordi paremini kui opioidid. Ma ise jälgin instas ühte HollywithMD ja tema oli aaastaid võtnud väga väga kangeid valuvaigisteid, mis aitasid teda ainult väga vähesel määral. Kuni lõpuks sai ta Austraalias endale legaalselt meditsiinilist kanepit ja rääkis pisarsilmi, kuidas ta pole aastaid oma valule nii palju leevendust saanud.

Ma saan aru, et enamike inimeste jaoks seostub kanep sellena, et vedeled kuskil nurgas, silmad krõllis peas ja ägised oma suurest kaifist. Aga tegelikult on see lihtsalt üks tavaline… lõõgasti? Kui ma nii öelda võiks oma kogemusest. Mõnele meeldib alkoholi juua, mõnele kanepit tõmmata, ma ei näe isiklikult seal olulist erinevust.

KUID! Ma alles hiljaaegu vaatasin ühte dokki, kus räägiti kanepi mõjust noortele ja tõsi ta on, et kui sul on soodumus mingisugusele vaimuhaigusele, siis võib see kanep sulle küll karuteene teha ja noh… Ei maksa proovida. Muidugi kehtib see ka täiskasvanutele, et on mingi tüüp inimesi, kellele see aine ei sobi ja kes seda teha ei tohiks. Samas ei leia ma, et siis keegi seda kasutada ei tohiks, sest samamoodi leidub inimesi, kellele ei sobi alkohol (muutuvad alkohoolikuteks, vägivaldseks jne), aga ometi ka seda müüakse.

Maailmas muutub kanep aina rohkem lubatuks, seega ilmselt kunagi ka siin Eestis. Lihtsalt mitte lähiajal. Oldschool eestlased ei ole selleks veel valmis. Aga uus põlvkond on kindlasti aina rohkem ja rohkem avatud, usun mina. Lihtsalt see peaks olema väga reguleeritud ja läbi mõeldud ja ma ei usu, et see midagi halba teeks.

* Eutanaasia ja abistatud enesetapp – Jälle keelatud asi, mille kohta ma pean ütlema, et ma EI mõista seda. Miks? Kui ma loen seda teenust taunivaid kommentaare, siis torkabki silma see, et elu tuleb väärtustada ja hinnata ja seda on “patt” meelega lõpetada. Esiteks pole Eestis enamik inimesi usklikud, niiet patt patuks. Teiseks, kuigi ma nõustun, et elu tuleb hinnata, siis peame me enne kokku leppima, mis üldse on elu, mis on väärt hindamist. Minu silmis aina haigemaks jäämine ja 100% tõenäosusega piineldes suremine ei ole oluline elu. Seda enam, kui selle elus oldud aja jooksul oled sa valudes ja ei saa oma elu enam elada. Oled kuskil voodis lõksus vms, see ei ole elu. See on inimese piinamine.

Ometi tundub, et osad inimesed arvavad, et kui abistatud enesetapp seaduslikuks tehakse, siis saavad seda rahus endale tegema minna iga suitsiidne pubekas või miskit. Et ema ei lubanud peole minna, FINE, ma lähen teen abistatud enesetapu! Et olge rahulikud, nii see kindla peale ei käi. Sa ei saa kuskile sisse sadada, et tere, klge mai viitsi elada, pliis lööge mättasse. Seal on taga pikad protsessid psühholoogidega jne, et sa saadki seda teha ainult väga viimasel vajadusel. Aga mõnele on see siiski niiii vajalik…

Annaks ainult taevaisa, et nendel tulihingelistel vastastel mitte iial ei ole vaja enda sõnu süüa ja nad ei leia ennast olukorrast, kus surm ei tundugi kõige hullem variant, hoopis elus piinlemine tundub. Siiralt loodan seda, et elu neid ei õpeta niimoodi.

* Alkoholireklaam on sisuliselt keelatud, tubakatoodete reklaam täiesti keelatud ja tooted peavad olema eraldi kapis või seina taga – Ei ole mina kunagi ühtegi alkoholireklaami, ega tubakatoodete reklaami igatsenud, seega minu elu see ei mõjuta, kas neid reklaamitakse või mitte. Pigem olen selle poolt, et polegi vaja selliseid asju reklaamida. Samuti ei häiri mind see, et suitsud ja joogid poes nn peidetud on. Kellel vaja, leiab üles nagunii.

* Riik loob sotsiaalmeedia staaridele ehk mõjuisikutele juhendi, kuidas võib sotsiaalmeedias tooteid ja teenuseid reklaamida: ka tasuta tehtud reklaam peab seadusele vastama (loe siit lähemalt).

Selle kohta kuulsin ka siit-sealt pahameelt, et kuidas ikka nii saab. Mina jälle leian, et väga tore ju. Ma olen üsna kindel, et ma juba praegugi täidan neid reegleid, mis seal juhendis olema hakkavad, seega minu elu see kuidagi keerulisemaks ega raskemaks ei tee. Miks ma ei peaks tahtma reklaamartikleid märgistada? Või miks ma peaksin tahtma alkoholi reklaamida? Pole mul seda tarvis! Ainult instas peaksid rohkem seda #ad meele jätma kasutada ja ongi fine.

Mida teie nendest keeldudest arvate? Kas leiate ka, et Eestis on liiga palju keelde, või leiate, et need on siiski vajalikud? Arutelu jätkub ka iseotsustan facebooki lehel!

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar