AVALDAN ARVAMUST

ise otsustan? otsustan või? *

16. jaanuar 2020

Viimasel ajal on meedias palju juttu olnud igasugustest keeldudest ja päris suur üllatus oli mulle see, et me siin Eestis oleme Euroopa Liidu ülereguleerituse indeksis Nanny State Index (NSI) Soome ja Leedu järel platseerunud kolmandale kohale. 2017. aastal asus Eesti samas indeksis 14. kohal, millega oleme kahe aasta jooksul liikunud oluliselt riikliku ülereguleerimise suunas.

Ühest küljest on selge, et päris suur osa inimesi ühiskonnas on debiilikud (sorri) ja sellisel juhul ongi vaja vastavaid seadusi, et inimesi natukene taltsutada. No näiteks Ameerikas saad sa oma lapsele nimeks panna “Money Hope Pray” ja mitte keegi ei kobise, aga Eestis, nagu te vast teate, on ikka teatud reeglid, et milline võiks lapse nimi olla. Ma ei ütle, et riik peaks 100% kontrollima seda, et mis nime mina oma lapsele panna tahan, aga samas ma arvan, et mingi kontroll on okei. Sest ma ei saa välistada, et ma poleks tahtnud ala 16 aastasena oma lapsele panna nimeks “YeaBitch” või miskit. Okei, tegelikult seda ka vast mitte, aga saate aru küll. Et riik mõtleb nn lapse eest ja vaatab, et see vaene laps pärast selle nimega okei elu ka elada saaks, mitte elu lõpuni seletama ei peaks, et miks ta nimi on suvalised sõnad…Lugege ise siit, kes inglise keelt mõistavad, hunnik haigeid näiteid!

Mul paluti arvamust avaldada erinevate keeldude kohta, mis Eestis  praegu on, miks ka mitte, eksole.

Keelatud Eestis:

* Surrogaatemadus –  Asi, millest ma tegelikult ei saa aru. Miks? Ma ei suudaks küll ise kunagi seda teha, sest ma kardan, et kui ma kedagi 9 kuud oma üsas ringi kannaks, siis tekiks mul siiski päris suur armastus selle inimese vastu ja olgu ta geneetiliselt minu laps või mitte, siis loobuda temast oleks minu jaoks väga-väga raske ja ma kardan, et ma ei suudaks seda teha. Samas kui on naisi, kes tunnevad, et nad suudavad ennast sellest emotsionaalselt eraldada ja kellelegi kinkida suurima õnne, siis… miks mitte?

Okei, mõnes mõttes ma saan ka aru vastulausetest, et lapsi on ju võimalik ka adopteerida, et miks need inimesed seda ei tee, aga noh, neid adopteeritavaid imikuid, kelle vanemate vanemlikud õigused on ära võetud, ei ole just jalaga segada. Samas tekib mul natukene ka küsimus, et kas tõesti on inimesele, kes väidetavalt tahab väga enda last, just oluline, et see oleks vastsündinud beebi, mitte nt paariaastane laps? Muidugi on imeline oma lapsega algusest peale koos kasvada, aga kui loodus pole sulle seda võimaldanud, siis ehk võiks ka leppida vanema lapsega? Ma olen kindel, et see ema/isa tunne oleks ikka sama tugev? Aga noh, kes olen mina midagi arvama, sest jumal tänatud, on mul laste saamisega olnud null probleemi ja ma saan ennast ainult selle üle hästi tunda. Ja siiski arvan, et kui on inimesi, kes tahavad geneetiliselt enda beebit ja on naisi, kes seda on nõus nende jaoks tegema, siis see valik võiks neil siiski olla. Kuiiiigiiii, ma pigem ikka vist olen sinna poole kaldu, et võimalusel võtku olemasolevaid lapsi…

Ma kunagi nt vestlesin ühe naisega, kes rääkis, et ta tahaks ka surrogaati kasutada, sest tal endal geneetiline haigus, mis levib naisliini pidi ja et ta enda keha rasedust ei kannataks. Siin on aga see aga, et kui ta laps tuleks tütar, oleks tal väääga suur % sama haigust saada (väga-väga hull haigus), aga et ta nn oleks valmis riskima. Sorri, aga sellisele naisele ma ei lubaks surrogaatsust. Sest.. Miks sa peaksid tahtma potentsiaalselt haiget last? See ei tundu mulle loogiline lihtsalt.

Muus osas, kui oleks minu valida, ära ma seda ei keelustaks. Saan ainult tänulik olla, et ise sellesse teemasse süvenema ei pea ja sellist teenust ilmselt iial ei vaja (ega osuta). Samas ei ole mul mitte mingit probleemi kevadel minna munarakudoonoriks 👌

* (Meditsiiniline) kanep – Sellest olen ma kunagi juba kirjutanud ja laias laastus ei ole minu arvamus selle koha pealt muutunud. Jah, ma arvan, et see peaks olema legaalne. Miskipärast enamik inimesi kujutavad nüüd ette, kuidas hordide viisi alaealisi seda nüüd osta saaks, aga las ma üllatan teid – nad saavad seda ka praegu osta. Ainukene erinevus on see, et diilereid ei huvita väga, kas nad on alaealised või mitte.

Kanep on looduslik ravim NII paljudele asjadele ja leevendab vaevusi kordi paremini kui opioidid. Ma ise jälgin instas ühte HollywithMD ja tema oli aaastaid võtnud väga väga kangeid valuvaigisteid, mis aitasid teda ainult väga vähesel määral. Kuni lõpuks sai ta Austraalias endale legaalselt meditsiinilist kanepit ja rääkis pisarsilmi, kuidas ta pole aastaid oma valule nii palju leevendust saanud.

Ma saan aru, et enamike inimeste jaoks seostub kanep sellena, et vedeled kuskil nurgas, silmad krõllis peas ja ägised oma suurest kaifist. Aga tegelikult on see lihtsalt üks tavaline… lõõgasti? Kui ma nii öelda võiks oma kogemusest. Mõnele meeldib alkoholi juua, mõnele kanepit tõmmata, ma ei näe isiklikult seal olulist erinevust.

KUID! Ma alles hiljaaegu vaatasin ühte dokki, kus räägiti kanepi mõjust noortele ja tõsi ta on, et kui sul on soodumus mingisugusele vaimuhaigusele, siis võib see kanep sulle küll karuteene teha ja noh… Ei maksa proovida. Muidugi kehtib see ka täiskasvanutele, et on mingi tüüp inimesi, kellele see aine ei sobi ja kes seda teha ei tohiks. Samas ei leia ma, et siis keegi seda kasutada ei tohiks, sest samamoodi leidub inimesi, kellele ei sobi alkohol (muutuvad alkohoolikuteks, vägivaldseks jne), aga ometi ka seda müüakse.

Maailmas muutub kanep aina rohkem lubatuks, seega ilmselt kunagi ka siin Eestis. Lihtsalt mitte lähiajal. Oldschool eestlased ei ole selleks veel valmis. Aga uus põlvkond on kindlasti aina rohkem ja rohkem avatud, usun mina. Lihtsalt see peaks olema väga reguleeritud ja läbi mõeldud ja ma ei usu, et see midagi halba teeks.

* Eutanaasia ja abistatud enesetapp – Jälle keelatud asi, mille kohta ma pean ütlema, et ma EI mõista seda. Miks? Kui ma loen seda teenust taunivaid kommentaare, siis torkabki silma see, et elu tuleb väärtustada ja hinnata ja seda on “patt” meelega lõpetada. Esiteks pole Eestis enamik inimesi usklikud, niiet patt patuks. Teiseks, kuigi ma nõustun, et elu tuleb hinnata, siis peame me enne kokku leppima, mis üldse on elu, mis on väärt hindamist. Minu silmis aina haigemaks jäämine ja 100% tõenäosusega piineldes suremine ei ole oluline elu. Seda enam, kui selle elus oldud aja jooksul oled sa valudes ja ei saa oma elu enam elada. Oled kuskil voodis lõksus vms, see ei ole elu. See on inimese piinamine.

Ometi tundub, et osad inimesed arvavad, et kui abistatud enesetapp seaduslikuks tehakse, siis saavad seda rahus endale tegema minna iga suitsiidne pubekas või miskit. Et ema ei lubanud peole minna, FINE, ma lähen teen abistatud enesetapu! Et olge rahulikud, nii see kindla peale ei käi. Sa ei saa kuskile sisse sadada, et tere, klge mai viitsi elada, pliis lööge mättasse. Seal on taga pikad protsessid psühholoogidega jne, et sa saadki seda teha ainult väga viimasel vajadusel. Aga mõnele on see siiski niiii vajalik…

Annaks ainult taevaisa, et nendel tulihingelistel vastastel mitte iial ei ole vaja enda sõnu süüa ja nad ei leia ennast olukorrast, kus surm ei tundugi kõige hullem variant, hoopis elus piinlemine tundub. Siiralt loodan seda, et elu neid ei õpeta niimoodi.

* Alkoholireklaam on sisuliselt keelatud, tubakatoodete reklaam täiesti keelatud ja tooted peavad olema eraldi kapis või seina taga – Ei ole mina kunagi ühtegi alkoholireklaami, ega tubakatoodete reklaami igatsenud, seega minu elu see ei mõjuta, kas neid reklaamitakse või mitte. Pigem olen selle poolt, et polegi vaja selliseid asju reklaamida. Samuti ei häiri mind see, et suitsud ja joogid poes nn peidetud on. Kellel vaja, leiab üles nagunii.

* Riik loob sotsiaalmeedia staaridele ehk mõjuisikutele juhendi, kuidas võib sotsiaalmeedias tooteid ja teenuseid reklaamida: ka tasuta tehtud reklaam peab seadusele vastama (loe siit lähemalt).

Selle kohta kuulsin ka siit-sealt pahameelt, et kuidas ikka nii saab. Mina jälle leian, et väga tore ju. Ma olen üsna kindel, et ma juba praegugi täidan neid reegleid, mis seal juhendis olema hakkavad, seega minu elu see kuidagi keerulisemaks ega raskemaks ei tee. Miks ma ei peaks tahtma reklaamartikleid märgistada? Või miks ma peaksin tahtma alkoholi reklaamida? Pole mul seda tarvis! Ainult instas peaksid rohkem seda #ad meele jätma kasutada ja ongi fine.

Mida teie nendest keeldudest arvate? Kas leiate ka, et Eestis on liiga palju keelde, või leiate, et need on siiski vajalikud? Arutelu jätkub ka iseotsustan facebooki lehel!

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

25 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Maria 18. jaanuar 2020 at 00:53

    Selle sureogaatsuse kohta paar arvamust… me kõik kanna mingeid geneetilisi eelaoodumusi haigustele (isegi, kui endal pole seda haigust Ja üldse ei teagit). Kui risk on mega kõrge, et laps saab väga raske haiguse, siis muidugi võiks kaaluda mitte edasi kanda, Aga see pole alati nii, et suured riskid, isegi kui vanem ise haige.

    Ja teine asi – surrogaatema võib nt olla ka oma õe või sõbranna lapsele, Ei pea ju olema raha eest Ja võhivõõras, kui see ei meeldi.

    Minu meelest nt samasoolistel nt üliraske lapsendada. Või üksikvanematel jne.

  • Reply Mari 17. jaanuar 2020 at 00:47

    Mul pole lapsi veel (ja pole ka proovinud, ehk mu jaoks pole tegu valusa teemaga) aga naljakas on lugeda, et ‘kes ei taha vanemat last adopteerida, ju see siis niiväga ei taha last’.

    Oma lapse sünd ja adopteerimine pole ju päris samad sündmused. Lõpptulemina jah armastad lapsi sama palju (loodetavasti), aga see lapse saamise hetk ei ole ju sama. Näiteks kõik blogijad, keda olen lugenud mainimast lapsendamist, räägivad sellest nagu “kolmanda/neljanda lapse mõttest”. Kui nad oleks tõesti võrdväärsed, siis miks pole rohkem neid, kes esimese lapse lapsendavad, isegi kui oma bioloogilised lapsed ka plaanis on? Sest see on kardetavasti rohkem ohverdust ja tööd ja sellepärast, et eelistatakse oma lapsi.

    Miks siis lastetule, kes ka ju tegelikult tahaks Oma Last vaadatakse viltu, et ta lapsendades tahab sellele Oma lapse variandile võimalikult ligilähedast kogemist. Beebit, keda kussutada ja hoida ja kellega üleval olla. Natuke mugav öelda ka, et ju sa siis ei taha lapsi, kui endal kolm beebiiga läbi tehtud :P

    Teiseks… kui vanematel on vanemlikud õigused ära võetud, siis ei ole lapse elu lihtne olnud. Ei tohiks hukka mõista kedagi, kes pole valmis sellega tegelema. Vaimsed probleemid sellega kaasnev võib olla sama hull, kui raske füüsilise puudega tegelemine ja selle peale ei pilguta keegi silmi, kui sa ei soovi nt raskekujulise vaimupuudega last enda kasvatada. Kuigi nii bioloogiliste kui lapsendatud beebide puhul pole tervis kuidagi garanteeritud.

    • Reply Mallu 17. jaanuar 2020 at 14:34

      Ma saan aru, et loomulikult võid sa beebit EELISTADA, aga kui ei saa, siis võiks ju muu variant ka sobida, seda enam, et alternatiiv oleks üldse null last saada?

  • Reply E. 16. jaanuar 2020 at 23:20

    Mina VÄGA ootan seda influencerite juhendit. See, kuidas mõni oma reklaame teeb ja esitab väga kallutatud infot ning kohati isegi täielikke müüte või valeinfot on päris kohutav.

  • Reply Liina 16. jaanuar 2020 at 23:11

    Selle sinu tuttava naise jutu peale, kes oleks nõus saama potentsiaalselt haiget last, ma ütlen samuti, et see ei peaks olema talle lubatud. See oleks temast väga isekas, ta on lihtsalt pimestatud oma soovist last saada. Nagu see naine, kes oli just kahe lapsega inglite ajas, tal oli 50% tõenäosus saada sama haigusega lapsed ja ta võttis selle riski ning nüüd peavad tema lapsed kannatama. Oleks võinud siis doonormunarakku kasutada.
    Ma olen viimasel ajal kohanud palju sellist arvamust, et raskete haiguste ennetamine on disainbeebide tegemine ja solvav puuetega inimestele jne. Olemasolevatele puuetega inimestele tuleb pakkuda tuge ja abi, aga neid teadlikult juurde teha..?
    Muidu piirangute osas arvan, et mingid teemad oleksid kindlasti väärt ühiskondlikku debatti vähemasti, näiteks eutanaasia lubamine.

  • Reply kertu 16. jaanuar 2020 at 21:33

    Ma olen kõikides punktides samal arvamusel. Eutanaasia peaks kindlasti seadustatud olema, see teema on mulle siinsetest kõige südamelähedasem. Minu meelest on eutanaasia keeld ravimatult haige inimese puhas piinamine. Kui eutanaasia oleks seadustatud, siis oleks ta niiehknaa väga rangelt kontrollitud ja piiratud.

  • Reply ST 16. jaanuar 2020 at 20:52

    Surrogaatlus võiks olla lubatud esialgu lähidugulaste vahel, nt ema/õde. Kaoks igasugune inimkaubandusrisk ja ka ilmselt lapsest nn loobumime oleks kergem, kuna laps oleks su elus alles ja sa teaks millise inimese heaks sa selle kõik läbisid. Kui nt ema veel piisavalt noor, et saaks oma lapsele last kanda ja teada, et laps ise kunagi mimgil põhjusel ei saa..

  • Reply H 16. jaanuar 2020 at 20:06

    Surrogaaditeemaat saan aru miks keelatud. Jah, mõni naine on vaimselt nii tugev, et suudab lihtsalt heast südamest ja tasut teistele lapse kasvatada. Aga see seadua avaks uksed väga-väga suurele mustale turule. Kas teevad seda pljud naised siis otseselt raha pärast (ja ise kannatavad) või makstakse neile tagaselja (kui selle eest maksmine nt keelatud). Neid dok-filme on sadu sel teemal. Lisaks situatsioonid kus “tulebased vanemad” ümber mõtlevad ning surrogaat kellegi teise lapsega jääb. Probleeme rohkem kui abi.

    (Ps. Mul endal ei ole laste saamine tepa mitte lihtsalt alanud aga siiski ei poolda surrogaatlust just ühiskonna huve silmas pidades).

    • Reply Maria 16. jaanuar 2020 at 20:25

      Samas ma saan aru, et miks tahetakse geneetiliselt oma last saada, sest koik ei suuda voorast last omaks votta.
      Oma laps on ikka oma laps ja vooras veri on vooras.
      Ma toepooles imetlen inimesi kes on suutelised lapsendada, sest koik ei suuda.

    • Reply Lily 17. jaanuar 2020 at 04:07

      Ma ei saa aru, kuidas millegi legaliseerimine avab “uksed mustale turule”? Vastupidi ju, kuni asi v tegevus on keelustatud, on mõtet mustal turul tegutseda, kui legaalne, st ka reguleeritud, siis ongi asi kontrolli all. Mis sa arvad, kas nt salaviina ajamine ja müümine vohab rohkem siis, kui alkohol on keelustatud v seaduslik? Vt USA kuiva seaduse näidet kasvõi.

  • Reply Monika 16. jaanuar 2020 at 19:06

    Keelde on liiga palju! Keelame ja käseme ja ja ärme luba inimestel ise mõelda. Mida rohke keelad seda suurem kiusatus tekib. Selles olen ma veendunud. Ennetav tegevus! Ei muuda olemas olevaid vanemaid põlvkondi aga laste kaudu saad hakata mõjutama nende vanemaid ja nemad ise kasvavd juba uute väärtustega. Mina usun sellesse.

  • Reply SS 16. jaanuar 2020 at 18:58

    Minu teada on Eestis juba mõnda aega seaduslik ravikanepit välja kirjutada. Ainus probleem on, et Eesti arstid ei ole seda vist siiani julgenud teha, aga võimalik et tänaseks juba juletakse. Igatahes olen ise ka selle poolt, et seda peaks laialdasemalt ravieesmärgil kasutama.

    • Reply Mallu 16. jaanuar 2020 at 19:21

      Ahjaaa, olen ka seda kuulnud isegi.

    • Reply M 17. jaanuar 2020 at 21:30

      Eestis on teoorias võimalik ravikanepit välja kirjutada, aga see nõuab väga suure hulga paberite määrimist ja bürokraatiat. Ei käi nii lihtsalt, et kirjutad aga retsepti välja ja saadad inimese apteeki. Siiani pole Eestis ühelgi kannabinoide sisaldaval preparaadil müügiluba. See tähendab, et kõigepealt on vaja vastava komisjoni otsust, et inimesel üldse antud preparaati vaja on ning edasi ka ravimiameti luba antud preparaat sisse osta. Kuna aga müügiluba puudub, tähendab see seda, et inimene peab täishinnaga ravimi välja ostma ja hinnaks kujuneb tavaliselt mitu tuhat eurot.

  • Reply Mi 16. jaanuar 2020 at 18:12

    Ainult seda tahaks ütelda (taaskord), et Sina oled üks enneolematult lahe ja tore inimene ja Su looming on lihtsalt üdini nauditav. Palun ära kunagi muutu!

    • Reply Mallu 16. jaanuar 2020 at 18:40

      Oi, aitäh :D!

  • Reply kats 16. jaanuar 2020 at 17:41

    taiesti nous

    • Reply LP 16. jaanuar 2020 at 19:46

      Mina olen üks nendest, kes kahjuks ei saa lapsi. Mitte seepärast et mul oleks kohutav geneetiline haigus, vaid autoimmuunsushäire, mistõttu on väga suur võimalus, et ma ei ela sünnitust üle suure verekaotuse tõttu.
      Adopteerimine on vast kõige mõistlikum variant minu jaoks, midagi olen ka väga kaalunud. Samas pean tunnistama et olen üks nendest kes tahaks beebit. Kuna mul ei ole võimalik nautida 9 kuud rasedust, siis ma ei tahaks jääda ka ilma lapse beebieast, mil ta hakkab lalisema, ringi vaatama, roomama, kõndima, esimesed sõnad jne.
      See võib olla väga isekas minust, aga ma tahaks vähemalt olla selle lapse elus võimalikult ruttu et ma ei jääks ilma millestki muust, millest värsked emad õhkavad ja nö. Milestone’ideks kutsuvad.

      • Reply Älis 17. jaanuar 2020 at 00:12

        Soovin sulle, et saaksid oma beebi :).
        Muide arengupsühholoogid väidavad, et kõige tähtsam ja inimese tulevikku määravam periood ongi see õrn beebiiga. Ja ainult head ja hoolivad vanemad saavad pakkuda beebile seda kõige paremat ja turvalisemat arengukeskkonda tema esimesel eluaastal. Seega “tahta” beebit ei ole üldse isekas, see on lausa vajalik, et laps kasvaks terveks ja enesekindlaks inimeseks.

        • Reply Mallu 17. jaanuar 2020 at 14:35

          Jaa, ma ka kuulnud seda. Aga mis nendest saab, kes on juba armsast beebieast möödas, las need jäävad sinna lastekodusse vedelema v? :(

          • K 17. jaanuar 2020 at 17:37

            Neid võtavad need inimesed, kes on juba korra saanud lapsega, olgu see siis lapsendatud või ‘päris oma’, selle beebiea läbi teha.

          • Mallu 17. jaanuar 2020 at 19:47

            Noh, eks igal oma arvamus :)

          • Älis 18. jaanuar 2020 at 00:03

            Ei, loomulikult mitte. Neid võtavad need vanemad, kes tunnevad, et tahavad ja saavad hakkama. Ega see lapsendamine ju kerge pole, ma mõtlen just psühholoogilist poolt. Põhjaliku ettevalmistumise läbivad kõik. Ja ega neid beebisid tõesti hordide viisi pole (meil vähemalt), seega kui VÄGA soovida last, siis pole vanus nii tähtis.

          • Maria 20. jaanuar 2020 at 17:00

            Mul sõbranna, kes oli oma beebiga haiglas just rääkis kuidas seal oli ka 5 (!) lastekodubeebit, kes väga haledalt terve öö nutsid ja mitte keegi neid ei lohutanud, sest õdesid oli ikka ainult 1, kes ei jõudnud lihtsalt igale poole. Ma mõtlesin, et kui ühes haiglas neid juba 5 oli, siis palju neid üldse kokku on ja kuidas keegi neid lapsendada ei taha, sest ikka ju räägitakse, et ei ole piisavalt lapsi.

          • Mallu 20. jaanuar 2020 at 17:16

            lastekodus elav laps ei võrdu lapsega, keda saab lapsendada. enamike vanematel on vanemlikud õigused alles, ehk siis lapsendada neid ei saa :(