kas ma elan õigesti?

Getter Jaani leelotas kord, et me kõik jääme vanaks. See tegelikult ju tõele ei vasta, laulusõnad oleks pidanud olema näiteks “me kõik saame surma”, aga see oleks vist säärase nunnu neiu jaoks laulda natukene morbiidne. Ma ise olen viimasel ajal just sinna… morbiidsuse poole kalduv. Mitte nagu halvas mõttes, aga esiteks lugesin ma Elisa e-raamatus uuesti läbi Jane Paberiti #ükskilihaseiliigu raamatu. Ma olin enne ta blogi lugenud ka, seega ei olnud raamat midagi uut, aga sellegipoolest pani mõtlema, et kui hull see on, et elad oma elu, rahulikult, nii nagu harjunud oled ja ühel hetkel PÕMM, oled haige. Ja veel sellise haigusega, mille käest pääsu ei ole. Eks see ole ju igaühele teada, et me kõik saame surma mingi moment, aga eks see tundub selline utoopile ja mega kaugel olev asi, mille üle veel absoluutselt mõtlema ei pea. Aga mis siis, kui pead? Nagu näiteks Janel oli: nii humoorikas, positiivne, aga sellegipoolest liipas ta aeglaselt jubeda surma poole. Mul on hea meel, et ta sai oma elupäevad ise, siis kui soovis, lõpetada.

Veel olen ma hakanud ma ei tea miks, followima instas sellust naisterahvast Austraaliast nagu @hollywithMD, kellel on selline haigus nagu lihasdüstroofia. Ma selle kohta väga palju ei tea, aga nii palju kui ta instas enda haiguse olemust seletanud on, siis saan aru, et ta sai selle juba 11-aastaselt ja pmst terve ta elu on sümptomid vaikselt hullemaks läinud. Ta lihased närbuvad ja tal on mega suured nõrkushood, iiveldab, valutab jne. Oma instakonto tegigi ta selle pärast, et teised ka teaks, mida see haigus endast kujutab ja jagabki oma paremaid ja halvemaid hetki. Imearmas on see, et tal on peika, kes teda südamest armastab ja tema eest hoolitseb, seda on tõesti ilus näha. Ta ise kirjutas ka, et ta kunagi arvas, et ta ei leia iial armastust, sest ta on haige sant, aga näedsa, ta eluarmastus siiski kappas kohale nagu prints valgel hobusel. Nad kasvatavad oma kasse ja… No ma ei tea isegi miks ja kuidas ma ta leidsin, aga midagi temas on nii toorelt aus ja nii võimas, et iga kord, kui ma ta pilte näen, siis ma soovin talle südamest, et tal ehk täna parem oleks, või et täna oleks üks nendest headest päevadest. Kui tal kehvad perioodid on, siis ta alati rõhutab, et need, kellel on terved kehad, hinnake seda, viige see keha jalutama, hüpake üles-alla, kallistage oma lähedasi, keerutage lapsi või seiske peapeal. Sest iial ju tegelikult ei tea, millal seda enam teha ei saa.

Eile tuli müügile ka MTÜ Meeta esimene raamat “Me armastame elu! Lood metastaatilisest rinnavähist. Valust ja surmast. Armastusest ja rõõmust”. Miks ma üldse nii kurba raamatut lugema sattusin. Noh, Kaisa saatis mulle selle lugemiseks, et ehk mulle meeldib. Mulle meeldis küll, kui täitsa aus olla. Kuigi natukene kurb oli ka. Seda enam, et mul on peres nii paljud naised rinnavähki surnud ja tegelikult peaks ennast ikka tihemini kontrollima. Veidi lootust andis see, et nii paljud, kes seal raamatus haigestunud olid, olid hästi sportlikud ja tervislikud inimesed. Mulle veini kaanida meeldib ja suitsu olen ka elus palju teinud, ehk pääsen…

Idee autor, metastaseerunud rinnavähiga patsient ja MTÜ Meeta vedaja Kaisa Sein sõnul läheb raamatu tulu läheb heategevuseks. „Meil on kaks plaani – nii nagu haigetele lastele korraldatakse minu unistuste päevi, nii tahaks pakkuda ka metastaseerunud rinnavähiga naistele ja nende peredele unistuste päevi, mil nad saavad teha koos midagi sellist, milleks võib igapäevasest pere-eelarvest nappida, samas luua ühiseid mälestusi. Samuti tahame toetada lahkunute laste osalemist leinalaagris.“ Minu meelest ju imeline asi, milleks raha koguda. Nii keeruline võib ju elada nii, kui näiteks haiguse kaugele levimise tõttu enam tööl käia ei saa, üks sissetulek jääb puudu, päevades on ikka vaeva ja stressi ja kurnatust ja no ma ei tea, kas neil ka on, aga minul oleks küll konkreetselt hirm. Laste, raha, kaaslase, elu ja muu säärase üle. Et kui palju sul sellisel hetkel mõtteid ja võimalusigi on mingisugused ühiseid mälestusi looma minna?

Raamatut saab esialgu otse MTÜ Meeta kodulehe kaudu, raamatupoodidesse seda müügile ei tule. Huvilistel palume teha annetus MTÜ Meeta arvelduskontole EE597700771002998245 (sobilik summa on 15 eurot ühe raamatu eest) ja kirjutada aadressile raamat@meeta.ee. Rohkem infot tellimise kohta leiad SIIT!

Kõik need erinevad inimesed ja nende lood kokku on pannud mind mõtlema: kas ma elan õigesti? Üks osa minust mõtleb, et jah, ikka elan. Ma võiksin hommepäev ära surra (loodan, et ei sure ikka ?) ja teile 100% väita, et mind on armastatud, ma olen armastanud, ma olen tunginud päris paljude ellu ja loodetavasti seda veidikene rõõmsamaks teinud mingitel hetkedel. Ma ei ole oma elus väga palju stressanud, vaid võtnud elu nii, nagu ta mulle tulnud on. Ja eks see eluke ole ka lahke olnud, ei saa salata. Olen muidugi saanud ka palju pragada nii netis, kui päriselus, et kuidas üks täiskasvanud inimene on nii pohhuist ja kuidas ma küll selline olen ja kuidas ma ikka suureks ei kasva ja kuidas kuidas kuidas. Aga vot, ma olen selline, nagu mul on mugav, et ma ise oleks õnnelik ja enamasti ma leian, et minu tegemised teisi niiväga ei puuduta, et ma neile oma olemusega kuidagi liiga teeks. Ja kui teen, siis tegelen, mis seal ikka. Elu ju nii käib. Vahepeal paned mööda, vabandad, elad edasi. Vahepeal panevad teised mööda, siis ma võitlen ja elan edasi.

Mul just sõbranna ükspäev ütles, et kui tal oleks kõik jamad mis mul (no kohtuvärgid ja muu säärane, et netis aina kritiseeritakse) et siis ta oleks ammus stressist rabanduse saanud. Ma olen nagu… a mis siis? Eks mul ole ka kehvemaid päevi, kus mul on tunne, et no ÜKS asi veel ja ma heegeldan endale ise poomisnööri, aga TEGELIKULT on ju kõik fine. Nagu kui ma mõtlen läbi kõik oma suurimad nn stressiallikad, siis mis traagilist juhtuda saab?

Kaotan selle linnukohtukeisi (homme tuleb vastus vist). No siis kaotan. Kaeban edasi. Viidan veel veits aega oma elust kohtus käimisega. Kaotan ekspressi asja? No siis kaotan. Kaeban edasi. Maksan. What ever, tuleb mis tuleb. Kõike annab orgunnida, kasvõi ma ei tea, järtsu maksta, elu läheb ikka edasi ja põdeda tasub minu meelest asjade üle, mis juba käes on. Mitte ette, sest ma ju ei tea mis tulevik toob. Ei ole mina mingi hiromant.

Vahepeal tundub mulle, et ühiskond ei soosi seda “hetkes elamist” mida soovitavad jälle kõik surijad (ehk siis ka meie kõik, hehe).  Näiteks ma ei viitsi koristada, aga ühiskond iniseb, et ikka NORMAALNE inimene elab korras kodus. No tule jumal appi, Kardo toas on 4 nädala jagu puhast pesu, ehk siis see tuba ongi üks suur puhta pesu hunni, kus sees sobrada. Positiivne elluvaatmine ütleb mulle, et tegelikult on tegu walk-in closetiga, mida ma alati tahtnud olen, seega miks viriseda. Eks ma ta kunagi ära koristan, aga nii kaua, kuni ma pean valima, kas mu sõbrad, lapsed, aeg Kardoga või kirjutamine. Siis sorri, puhas pesu ja korras kodu, sa ei võida mitte kunagi. Samas ma täna vist ikka natukene sobran seal ja teen mingigi otsa lahti, sest lapsed on lasteaias ja ehk leidub selline mõnus moment, et saaks ehk midagi seal tehtud. Ehk siis i’m fucked, kui homme suren, siis oma viimasel elupäeval lappasin ma puhast pesu kappidesse ??‍♀️ Aga õnneks ma suure tõenäosusega veel homme ei sure, seega on täitsa võimalik, et kui ma suren, siis olen ma oma viimasel päeval näiteks lapsi keerutanud, lasknud neil guaššidega elamise roosaks võõbata, plastiliinist tigusid meisterdanud, Kardoga mõnda komöödiat vaadanud, söönud midagi eriti head ja samal ajal elanud täiesti suures seapesas. Mis seal ikka.

Ärge siis teie ka selle stressamise ja detailide üle põdemisega liiale minge eks. Sest lõpuks on need asjad täiesti teisejärgulised ja mõttetud. Keskendugem põhilisele ja olulisele. Ja minu meelest see on parim kaitse üldise kurjuse eest ka, mis kahjuks inimeste seas on. Et tehke mis tahate, mind ei huvita, ma elan ikka oma imelist elu, bitches! Te inisege rahus omaette oma lugulaulusid edasi. Või hakake ka normaalseks inimeseks. Ei maksa ju elu nautima hakata siis, kui päriselt suremas olete.

Kas te elate õigesti?