0
AVALDAN ARVAMUST JUMALAITA SUHETEST

tänane emotsioon – fking done

22. aprill 2020

Konkreetselt mul pole lihtsalt sõnu. Selles suhtes, et ma tean, et hästi paljud ei viitsi vloge vaadata ja ilmselt pole veel vaadanud mu viimast vlogi, kus ma räägin oma “kadunud sõbrannast”, aga need, kes seda vaadanud on, tahavad ilmselt teada, mis eile edasi sai. Ütleme nii, et ma sellist sündmuste kulgu poleks osanud oodata.

Videos ma rääkisin ühesõnaga sellest, et mul oli kunagi sõbranna, kellega saime ülihästi läbi ja kes kadus uue mehe tulemisega mu elust. Kuna ta kadus ka sotsmeediast ja mujaltki, siis mul tõesti tekkis hirm, et äkki inimene surnud või kuhu ta siis nii ootamatult üldse kaduda sai. Video mõte ol see, et ta minuga kontakti võtaks, kui ta seda näeb.

Peale video avaldamist võtsid minuga ühendust mitmed teised, kes uue mehe ellu saabumisega ta elust välja heidatud said ja kõige tipuks võttis ühendust ka tema ise. Ma ei tea, võib-olla olen mina imelik inimene, aga kui ma näeksin videot, kus inimene kirjeldab meie head sõprust ja kutsub mind “nagu õeks”, aga ma ikka mingil põhjusel ei sooviks temaga suhelda, siis ma ütleks lihtsalt, et kuule, oli tore, olime tõesti head sõbrad, aga elu liikus nii edasi ja minuga on kõik okei, aitäh muretsemast, nägemiin.

Mida tegi tema? Saatis mingilt kummaliselt, äsjatehtud FBist mulle hüsteeritsevaid kirju (ma alguses arvasin, et see ei ole tema isegi, nii teistmoodi oli ta suhtlusmaneer ja kõnepruuk, aga no eks see võib aastatega muutuda ka) ja siis helistas. Karjus mu peale, et mida ma endale ette kujutan, me pole kunagi sõbrad olnudki, jätku ma ta rahule, tal on piinlik näha, kuidas inimene tahab oma elu õnnelikult elada ja ma ei “lase lahti” ja röökis seal teisel pool otsas mega kurjalt.

Ma pean ütlema, et ma olin kergelt öeldes segaduses. St. olen siiani kui aus olla. Me olime just lastega jalutama läinud, ma polnud isegi kodus, kui korraga hakkas mind kõnedega pommitama see uus mees ja kirjadega ähvardama “sõbranna” ise. Pmst saatis ta mulle minust paljaste tissidega pildi, kus ma kraanikaussi piima lüpsan (üli norm, et selline pilt on, aga noh, elu, mis sa ära teed) ja ütles, et see on põhjus, miks ta enam minusugusega suhelda e tahtnud, sest “ta ei tahtnud, et temast SELLINE ema saaks”, siis küsis, kas ma tahan, et ta seda pilti lekitama hakkaks. Siis ähvardas ta mind sellega, et teab küll, mis meie majas toimub ja kuigi rahvas võib-olla teda ei usuks, sis võimuorganid tunneksid kindlasti huvi meie majas toimuvate asjade vastu.

Täiesti puuga pähe saanud tunne oli. TÄIESTI.

Siin olukorras on minu silmis kaks varianti ja kumbki neist ei tundu eriti tore.

Variant 1: Mees ongi teinud ajupesu ja ta peab kaasa minema kogu selle hüsteeria ja komejandiga.

Variant 2: Ta ei näinudki meid kunagi sõpradena ja niisama tsillis paar aastat lambi tondiga, sest kellegi paremaga polnud suhelda ja sai siis päevapealt aru, kui sitt inimene/ema/sõber ma olen ja kadus kus kurat, elades nüüd päriselt õnneliku elu mehega, mis on nii rõõmu ja õnne täis, et ei vaja enda kõrvale ühtegi teist inimsuhtlust ega isegi mitte sotsmeedia kontot.

Mis seal ikka, ma tema enda nimel loodan, et tegu on variandiga number kaks. Ega ma pole kunagi hiilanud inimeste tundmise oskusega, seega täitsa vabalt võisin ma paar aastat omada parimat sõbrannat, kes tegelikult sisemuses mind alati jälestas. Muidugi ikkagi kuskil arvutisügavuses mu tissipilte hoides.

Ütlen ausalt, minu poolt teema läbi. Kuigi see kogu olukord tundub mulle enam kui kahtlane, siis mina ei saa “päästa” kedagi, kes päästmist ei taha ja täitsa ausalt öeldes võttis kogu see eilne trall mind emotsionaalselt täiesti läbi. Rääkimata sellest, et sellisest kõnedega pommitamisest mul tekkis juba reaalne hirm, sest noh, see kutt tundub mulle juba välimuselt veits…ähvardav ka. Igatahes ma tean nüüd, et ta on elus, kuskil keldris teda ei hoita, enda sõnul elab õnnelikku pereelu ja see on tema silmis täiesti okei ja normaalne, et miskipärast otsustas ta ISE, et ta ei soovi peale selle mehega suhtlemist enam kuskil käia, omada sotsmeediat, suhelda endiste sõbrannadega ja lähedaste pereliikmetega. Kui nii, siis nii. Ma ütlen ainult seda, et kuigi see eilne vestlus meie vahel hurtis nagu motherf**er, siis sellegipoolest, kui kunagi tekib tunne, et ikkagi tahaks kellegagi rääkida või on kuskile vaja minna, kasvõi keset ööd, siis minu aadress on ikka sama, Nelgi tänaval, ma võtan vastu ikka. Olgu see aasta, viie või kümne pärast.

Teile aga küsimus: kas teil on kunagi lähedane inimene või sõbranna nii ära kadunud? Või kas olete ise olnud sellises olukorras, et olete mingi sõbranna “maha jätnud”, et ehk seletage mulle ka seda mõttemaailma, ma olen praegu täiesti lost in koroona.

Ok, ma lähen nüüd kaalun enda keedumune ja muud säärast, sest ma tahaks vähemalt alla võtta ja juurdlen samal ajal, et kas mu praegused sõbrannad üldse on mu päris sõbrannad, või kujutan ma jälle ette ja peaksin lihtsalt valmistuma selleks, et varsti ütlevad mulle kõik robinal, et vaata kui sitt ema ja inimene sa oled, et suhelda oleks üsna piinlik.

Elu on ikka kummaline, eks…

via GIPHY

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar