Mingi aeg tagasi jättis keegi mulle kommentaari, et äkki mul on ATH (aktiivsus ja tähelepanuhäire). Ma arvasin, et see on mingi laste värk, seega väga sellesse ei süvenenud, kuni ühel hetkel sattusin lambist artikli peale, kus ATH’st räägiti. Ja mida rohkem ma peale seda edasi googeldasin, seda rohkem sain aru, et kõik need punktid käivad minu kohta.
Ups.
Ma olen juba paar aastat tundnud, et mul võib midagi viga olla. St ma ise dramaatiliselt kaldusin rohkem loomulikult ajukasvaja poole, sest mu tähelepanuvõime on NII väike, et ma poleks üllatunud, kui ma ühel päeval hingata unustaks.
Ma vist ühes postituses kirjeldasin, kuidas ma alustan ühe asjaga ja siis sujuvalt unustan selle ära ja liigun asjadega edasi. No umbes, et viin kohvitassi kööki, et elutuba koristada, mida ma olen lubanud endale, et on mu tänase päeva ülesanne. Köögis näeb, et üks maitseainepakk on riiulil, topin ta siis teiste juurde korvi, kui mõten, et ooo, ma nägin tiktokis ühte ägedat asja, kuidas maitseaineid hästi hoida saab ja järgmine hetk olen ma Magaziinis, et osta väikseid purke enda maitseainetele uut elamist teha.Purgid ostetud, näen ma magaziinis ägedat meigipintslite hoidikut, millest sünnib idee enda meigilaud korda teha ja asjad ära sorteerida. Tulen koju, viin meigivärginduse magamistuppa ja avastan, et need riided, mida ma ikka veel pole ära koristanud (kuigi olen endale lubanud 35 aastat). Hakkan neid hunnkutesse sorteerima, kui äkki tuleb meelde, et ma pidin täna ühe loosi ära tegema. Võtan telefoni, lähen arvutisse, vaatan, et ooo 5 lugemata kirja. Üks nendest küsib midagi, mille vastust ma pool tundi otsin, selle ajaga ammu ära unustades loosi. Tõstan pilgu ja kell on 21.00, mu elutuba on segamini, köök on täis maitseained, magamistuba on still a mess, töö tegemata ja ma pean lapsi magama viima.
Proovi mitte hulluks minna eks, eriti kui see juhtub iga jumala päev, terve su elu.
Nagu ma arvasin, et see on kõigil nii. Või et ma olengi selline “veits udupea”, aga see on viimasel ajal nii hulluks läinud, et ma ise tunnen ka, et midagi on valesti. Sest see tõesti juba VÄGA mõjutab mu elu. Pole vist normaalne poole nõudepesu pealt kaheks tunniks lastetoas multikat vaatama jääda, endal vesi jookseb, sest ma unustasin. Või et pooled toidud on ühelt poolt söestunud, sest ma unustan. Või et ma ei tee pooli asju õigeks ajaks, sest ma ei mäleta neid.
Iga mõttega kaaseb 3766363 muud mõtet ja enamasti võidab kõige ebaolulisem, aga samas kõige huvitavam. Nagu väike laps noh.
Muuseas, te teate, et väikestel lastel on alguses see, et nad unustavad asja, kui see pole neil silmapiiril, eks? Kui nad kasvavad, siis see kaob ära, aga inimestel, kellel on ATH, ei kao see suht kunagi ära ja nad peavad sellega maadlema terve elu. No näiteks asi, mis on vast paljudel inimestel: kui külmkapis on midagi kuskile taha asetatud, siis seda ei eksisteeri. Kui mõni ülesanne ei ole kalendrisse märgitud, siis seda ei eksisteeri. Ja see kehtib ka inimeste puhul. Selle pärast ma olengi vist selline, et ma ei igatse inimesi pea kunagi. Mida ma ei näe, seda pole enam olemas ? See pole isegi nali, see on päriselt sümptom, mille pärast ATH’ga inimesi peetakse külmaks ja ebaviisakaks, aga see on lihtsalt see, kuidas nende aju töötab. Näiteks vaadake seda videot (selllel mehel palju erinevaid tiktoke selle häire kohta).
Muidugi vabalt võib olla, et mul ikka pole seda, aga väga imelik on selle kohta lugeda ja avastada, et kõik punktid klapivad minu “iseloomuga”. Et äkki mul ongi see? Selles suhtes, et ma tõesti olen terve elu selline olnud ja tänks, vanemad, et selle asemel, et kogu aeg mulle pähe taguda, kui tont, laisk, lohakas ja suur unustaja ma olen, mulle abi otsisite, haha. Aga kui neid unustamisi ja keskendumist saaks kuidagi ravida, siis ma teeks seda hea meelega, sest ma just lugesin, et kui ATH jätta ravimata, siis see paremaks ise ei lähe. Seega… ma kirjutasin perearstile ja kui ma õigesti aru saan, siis tema saab kirjutada saatekirja psühhiaatri juurde, kes peaks siis mingeid teste tegema? Ma ei tea.
Mu suurim hirm on see, et ma lähen sinna ja arst on mingi wtf, ei ole sul midagi viga, lihtsalt massive värdjas oled, kes eluga hakkama ei saa, baiiiii.
Kui kellelgi on infot selle teema kohta, siis kuulan hea meelega. See pidi tegelikut väga levinud häire olema, seega peaks ju nagu olema inimesi, kes oskaks kaasa rääkida? Kuigi jällegi väga palju inimesi pidid ka mitte diagnoositud olema, sest nagu ka mina, arvavad, et see ongi “osa iseloomust” ja mingi “lastehaigus” mida neil olla ei saa.
Keda huvitab, siis ATH sümptomid täiskasvanutel:
- vähene huvi enamike asjade vastu ja vähene huvi detailsuse vastu. Sageli loetakse seda “ülbuseks” või kalkuseks, aga tegelikkuses aju lihtsalt.. ei huvitu asjadest, mis ei simuleeri kogu aeg.
- alustad pidevalt uusi ülesanded, vanad unustades.
- halb organiseerimisvõime
- võimetus fookuses olla või asju tähtsuse järgi teha.
- pidev asjade kaotamine.
- unustamine
- pidev ärevus (midagi on tegemata, olen midagi unustanud)
- võimetus olla mõnes olukorras vait või oodata enda korda rääkimiseks.
- oma arvamuse välja purtsatamine, olukordades, kus seda tegema ei peaks.
- tujude kõikumised, kiire ärritumine (ja kiire ärrituse kadumine), liigne emotsionaalsus.
- võimetus stressiga tegeleda.
- erakordne kannatamatus: “KARDOOOO, MITU AASTAT SUL LÄHEB??!?!??!! HAKKAME MINEMAAAAA” *ise samal ajal kõik asjad maha unustades ?*
- Riskide võtmine kergekäeliselt ja suurte otsuste tegemine ilma neid kaalumata ja läbi mõtlemata.
Ps! Avapildil on mu maitseained ja purgid… ma pidin sellega tegelema… 3 kuud tagasi? Kes enam mäletab, sellised nad hetkel igatahes on ?
Igatahes, need kes mind kaua lugenud olete? Mis arvate? Kas mul võib see haigus olla?
45 kommentaari
Ma mainison ka sulle veidi aega tagasi, et sa väga ath moodi. Tartus nt on täiskasvanul võimalik qb test teha, see on spets arvuti test. Aga üldiselt selge kliinilise pildi korral arstid ka ei testi ning võib katsetada kohe ath ravimiga (kui pole taustal stimulantide sõltuvust).
Mul sama, mis Maril eespool, et keskendumisraskused on suuresti ärevusega ja/või stressiga seotud – kui on parajasti selline periood, kus on korraga eksamid + töökohustused, on raske üldse midagi tehtud saada, sest ei suuda keskenduda. Tegelikult igapäevaelus ka ikka pisut, olen samuti õppinud erinevaid toimetulekumehhanisme kasutama, aga üks oluline aspekt on siiski see, et olen olnud sunnitud realistlikult tunnistama, kui palju mulle mentaalselt nö taldrikule mahub ja üritan seda mitte liigselt täis kuhjata.
https://youtu.be/o29KOV0jYRM ehk tunned end ka siin ära 🙂
Tegin ADHD kohta (küll lastel) koolis esitlust ja koperdasin selleks valmistudes sellise youtube’i kanali otsa:
https://www.youtube.com/channel/UC-nPM1_kSZf91ZGkcgy_95Q
Naine räägib oma kogemusest, diagnoosist ja kuidas saada hakkama asjadega, millega ei saa hakkama. Tal on ka väga lahe TEDX esinemine samal teemal.
Isegi kui inimesel pole diagnoosi või ei saa seda, aga mure on alles, siis siit saab ka kindlasti ideid, kuidas oma sasipeaga toime tulla. Lisaks on väga hästi seletatud ka anatoomia/füsioloogia lahti lihtsas inimlikus keeles. Mina ennast ise puudutatuna ei tundnud, kuid tema kanal on ülimalt kaasahaarav ja kaotasin ennast sellesse küll pikaks ajaks.
Loodan, et ehk leiad või leiab keegi teine siit ka midagi head ja aitavat!
Jäi veel mainimata, et ADHD jaguneb tegelikult kolmeks kategooriaks, mille see naine ka hästi lahti seletab. Siit tuleb ka välja, miks diagnoosimine osadel juhtudel on keeruline ja miks ei märgata.
Tere! Mina mainisin kunagi, et sul võiks see olla. Tore, et sa seda lõpuks kaalud, sest tegelikult mõjutab see nii palju meie igapäevaelu ja sellest mitte teadlik olemine on päris frustreeriv. Kõigil pole tõesti nii ja see on hirmus. Ma arvasin ka pikalt, et need on tavalised inimeseks olemise omadused. Diagnoosimise osa pealt tundub, et Eestis väga tihti seda täiskasvanutel ei diagnoosita ja abi saamine võib olla raske. Aga kindlasti ei tohiks lootust kaotada. Võib-olla kui sul õnnestub, siis inspireeriks see ka mind seda teekonda ette võtma. Lisaks psühhiaatrile oleks kindlasti hea ka teraapia, kus õpitakse uusi käitumisviise- ja toimetulekumehhanisme. Edu! Ja perearstilt saatekirja pole vaja – võid näiteks kohe tasulise psühhiaatri vastuvõtule minna (haigekassaga on meeletud järjekorrad).
Ma peaks vist ka perearstiga konsulteerima, sealt lingilt käib 90% väiteid küll minu kohta :O
Kuule anna teada siis ka kelle juures käisid ja kuidas läks 😀 Sa kirjutad nagu minust. Ok kodus liigun ühelt asjalt teisele, aga tööl käia nii on võimatu, ma ei oska lihtsalt keskenduda ühele asjale. btw ma polegi selle pärast kaua kuskil püsinud, töö on igav juba paari kuuga ja üleüldse on mul peas sada muud asja ja õhtu lõpuks olen ma suur inimvare. Hetkel beebiga kodus ajab see mind eriti hulluks, seda aega kus midagi teha saaks on nii vähe, sest ta ei armasta magada, aga mul pole kunagi meeles, mida ma tegema pidin.
Mina olen 27 ja sain ATH diagnoosi eelmisel aastal ning see on minu elu täielikult muutnud. Sain vastuse 🙂
Kelle juures vastuvõtul käisid? Ei tahaks raha tuulde loopida, tahaks kohe hea arsti otsa komistada. Kunagi ühe juures käisin, pärast 5min, kirjutas mulle antidepressandid, mida ma ei võtnud, sest viie minutiga ei saa selliseid järeldusi teha.
Ma kusjuures avastasin ka sarnase artikli juhuslikult kuu või kaks tagasi ja olen ka päris kindel, et mul võib see häire olla(ma 27). Iseendale netist diagnoosi ei pane, aga nii täppi läks kõik. ? Plaan ka psühholoogi juures ära käia ja vaadata mis ta vastab. Siis saan vanematele öelda, et ma polegi laisk tont, vaid mul häire ja olengi selline. Leppigu nüüd sellega, sest nemad mind uuringutele väiksena ei viinud? loodan, et saad aja kiiresti ja ka vastuse oma küsimusele ?
Võiks ütelda viimase nelja päeva jooksul on mul ka see haigus ? unustan kõik asjad ära, mida tegema pean, sest ma pole viitinud nimekirja teha.
Tegelikult on see lihtsalt stress.
Tavaliselt koostan ikka nimekirja ja olen tänu sellele organiseeritud, aga viimased 4 päeva ma pole seda viitnud teha ja lühimälu on täiesti 0. (Tööd tehes)
Nt hakkan yht asja tegema, siis see pole mul silma all ja teen juba teist asja ja tuleb vana asi meelde ja tunnen end kui tuulepea.
Kodus olles hommikul panen ühes toas end riide ja mõtlen, et pean teisest toast x asja võtma ja järgmine hetk olen ma tööl ja meenub, et eeeeeee huj ma tegin kodus seda, mida ma mõtlesin teha.
Minu puhul on hetkel stress see jura kõik.
Kas pole see mitte sarnane ADHD-ga?
ADHD ongi ATH. Üks on inglise keelne lühend, teine eesti keelne
Sina jah:D
Tähelepanu puudulikkuse tunnused:
oled kergesti oma tegevustes häiritav, igavus/tüdimus tekib kiiresti;
Sul on raskused oma asjade lõpetamisel;
kipud ühelt tegevuselt teisele üle minema;
puudub oma asjadest ülevaade (nt mida kõike tegema pead);
vilets võimekus asju planeerida, organiseerida ja valida;
võimetus lugeda pikemat aega, suudad keskenduda vaid väga suurt huvi pakkuvale teemale;
raskusi kuulamisteel info vastuvõtmisel;
pisiasjade unustamine;
asjade pidevalt edasi lükkamine;
raskusi ankeetide täitmisel, instruktsioonide mõistmisel, asjade meenutamisel;
kahtlemine otsustes;
hajameelsus;
asjade kaotamine;
kaootiline elustiil;
ajutiselt nn ülekeskendumine nt arvutimängule, suhtlusportaali jm ja seetõttu jäävad vajalikud asjad tegemata.
Hüperaktiivsuse ehk liigse kehalise aktiivsuse tunnused:
raskused paigal püsimisega (koosolekul, teatris jm), kipud nihelema;
oled alati kiirustav;
pead alati kuhugi tormama või midagi otsima;
Sul on sisemise rahutuse tunne;
võimetus olla rahulikult;
liigne rääkimine;
Impulsiivsuse tunnused:
ütled välja asju mõtlemata nn plärtsatades;
segad teisi oma rahutuse ja aktiivsusega;
oled kannatamatu;
käitud ilma mõtlemata (kulutad liiga palju, sööd üle, hasartmängurlus;
läbi mõtlemata võtad vastu töökoha või lahkud töölt;
kiirustades alustad suhteid või lõpetad suhteid.
ATH ei ole ainult nuhtlus!
Vahel võib olla tunne, et ATH on üks tõeline nuhtlus, aga mitte alati. ATH-ga sõber, laps või vanem võib olla heas mõttes väga eriline kaaslane. Nii võib ATH-ga inimene olla vaimustavalt loov, suhtlusaldis, elava kujutlusvõimega, tundlik, empaatiline ja originaalsete mõtetega. Need on kõik väga head omadused! Kuid ATH põhjustatud käitumine võib vahel varjutada nende andeid. Nii võivad need anded jääda märkamata ja tunnustamata. Kui Sa peaksid olema ATH-ga, siis sinu üks keeruline ülesanne on hoolitseda oma erilise energia eest ja suunata seda erilist energiat nii, et see aitaks välja arendada sinu parimad küljed.
Ma ise olen ka endal seda kahtlustanud, sellist päeva kulgu tuleb vahel ikka ette. Ajaga olen kuidagi õppinud ennast “sundima” väiksemaid asju lõpetama. Kui psühholoogile seda rääkisin, siis arvati, et see on mu suure ärevuse kaasnäht. Keskendumisraskused tulevad sellest, et olen ärev, mitte vastupidi.
Ühelt poolt oleks diagnoosi saamine justkui õnnistus, sest keegi valideeriks selle, mida olen koguaeg tundnud, et on “valesti”. Teiselt poolt ei ole ravimid ilmselt esimene ravitaktika, eriti inimeste puhul, kes üldiselt saavad oma igapäevaeluga hakkama. “Ravim” oleks teraapia, coping-mechanismide katsetamine – endale sobivate leidmine ja nende järjepidev kasutamine.
Ja seda coping mechanisme saad katsetada ilma diagnoosita ka. Diagnoosi saamine on raske, aga tegelikult see sind ei ravi, siis alles raske töö hakkab ja sellega peab olema retsilt järjepidev. Ja järjepidevus on megaraske keskendumisraskuste puhul.
Ehk halb uudis – diagnoosi saamine annab sisemise rahu, aga tegelt sind ei ravi.
Hea uudis – sa ei pea ootama ära diagnoosi, et hakata probleemi parandamisega tegelema.
Tänks, mul on ka nüüd ATH ? Sa kirjeldad täpselt seda, millega ma jagelen. Tundub, et tekkis peale sünnitust, eriti hull on see ühe asja juurest teise juurde jooksmine ja siis ei saa aru, kuidas midagi tehtud ei ole, kui nii palju kogu aeg teen. Unustamisest ei hakka üldse rääkima. Essugi ei seisa meeles, nagu oleks puuga pähe saanud. Kuu peale sünnitust oli nii ka, et kui keegi ütles nt ,, Oi kui ilus päev’’, siis mina vaatan suurte silmadega otsa ja kuulen :,, jibberishjibberishgsishdhdksjsjibberish’’. See on õnneks nüüd vähenenud ja saan lõpuks ikka aru ka, mida liigikaaslased räägivad ?
Uskumatu, mina mõtlesin, et ma olen ainuke sellise probleemiga. Vähemalt kõik vaatasid mulle suurte silmadega otsa, kui ma üritasin neile seletada, et kui nad minuga räägivad, siis mul pilt on aga häält ei ole ? ehk siis kui inimesed mind kõnetasid, siis ma kuulsin neid nagu nad räägiksid võõrkeeles minuga. Eriti äge oli seda tööjuures ülemusele seletada, kui ta oli mulle pika jutu ära seletanud, aga siis ma pidin talle ütlema, ahah väga tore aga palun nüüd veelkord, sest ma ei saand mitte si**agi aru. Ja niiviisi kolm korda järjest. Lõpuks hakkas nii mark, et ütlesin lihtsalt, et mhm sain aru. Muidugi olid ka sümptomid nagu ühe tegevuse juurest teise juurde jooksmine, lühimälu ja keskendumisvõime pmst nullilähedane jne. Tegelt oli päris õudne ka, kuna see jama tekkis pmst üleöö ja kestis mitu kuud, mõtlesin et mingi tõsisem haigus ja aju hakkab lihtsalt ennast järkjärgult välja lülitama. Lõpuks panin tööjuures ise lahkumisavalduse lauale, kuna töö oli sellise iseloomuga et minu konditsioonis ei olnud seda võimalik teha. Sellele järgnes visiit psühhiaatri juurde kus tehti ka ATH testid. Testi järgi ATH-d polnud, kuid sain mingised ravimid, mis dopamiini kõvasti tõstavad. Sellest ajast alates olukord kõvasti paranenud ja saab samuti liigikaaslastega ära suheldud ?
Mu mehel on see diagnoositud. Hetkel võtab ta igapäev ravimeid kui peab tööle minema , muidu ei suuda kekenduda. Üks päev jutustas just , et ei võtnud rohtu hommikul ja sõitis autoga, nägi mingit naljaka nimega silti ja pm laulis seda erinevate viisidega oma peas kaua ja muu oli ununenud. Sellisele inimesele on väga hea kui keegi teab kõiki tema asju et siis meelde tuletada kui peaks ununema. ( arsti ajad jne)
Pigem kalendrisse kohe kirja panna, mitte teisele inimesele kohustust panna.
Ilmselgelt sul ei diagnoosita täiskasvanuna enam tagasiulatuvalt kaasasündinud ATH-d, sest sa ei vaja ajukeemiat mõjutavat ravimit või ei plaani sellega osalist töövõimetust taotleda (sest segab sedavõrd su elu). Teste sulle ka ei tehta, sest täiskasvanute ATH testimine on üldse keerulisem ja väga pikk protsess. Pole nagu lastel, et test ette ja kiiresti näha, et väsinud, kärsitud, töökäsud ununevad, kaotavad rea, jätavad kogemata pooleli/lünki, unistavad või jalutavad minema.
et teistel inimestel diagnoositakse ja tehakse teste, aga vot mul ei tehta? 😀
Vale! Diagnoositakse ikka küll täiskasvanuna ATH. Esiteks tuleb leida arst kes tunnistab seda haigust, sest paljud arstid on aegunud teadmistega, et täiskasvanutel seda ei eksisteeri ja lapsed kasvavad sellest välja. Ei olnud mingi pikk ja keeruline protsess – sain diagnoosi ja sain rohud.
Esiteks, psühhiaatri juurde ei ole vaja saatekirja ja teiseks, minu arvamus on, et oled tegelikult bipolaarne. Nähes sinu meeleolu kõikumisi, siis oled kindlalt bipolaarne.
why not both 😀
???That’s the spirit! Äkki leiame sulle midagi veel?
See kuidas asjad tunduvad, ei ole see kuidas on asjad tegelikult. Sellist diagnoosi saab panna vaid spetsialist ja nii väita kellegi kohta, on väga ebaviisakas.
Kuna mul on üsna lähedane kokkupuude bipolaarse häire diagnoosiga inimesega, siis võin üsna kindlalt väita, et Mallukal seda ei ole. Bipolaarne inimene võib maania hetkedel uskuda, et ta kontrollib ilma või tal on mõni muu reaalsusele mitte vastav grandioosne plaan, mis näib n-ö tavainimesele absurdne ning teostamatu. Selle plaani esitamise veenvust ja kirge on keeruline kirjeldada. Depressiooni perioodil võib ta aga mitte suuta voodist tõusta ning suhelda ja üldiselt ta siis ei teegi seda.
Kui mulle viimane kord ajukompuutrit tehti ja ma sellest kapslist tagasi välja ronisin, ütles õde, et mitte midagi ei leitud. No shit, seda oleks ma võinud ise ilma kalli uuringuta ka öelda, et mul pea seest tühi on. 😀 Raviarst küll üritas ise naeru tagasi hoides tõsist mängida, et noh, ju ta mõtles, et ei leitud midagi patoloogilist. Üldse, mul on nii äge arst, et vahel ma mõtlen, et kas ma ikka pean terveks saama? 😀
Psühhiaatri juurde minekuks pole perearsti saatekirja vaja. Valid vaid sobiva arsti, paned aja, ootad nii paar kuud ja lähed kohale 🙂
ma juba sain aru ja panin jah 😀
Väga hea nipp sulle, kirjuta kõik üles. Ise teen nii, sest muidu lihtsalt unustaks ära. Mul teistpidi mure, alustan mingi asjaga, tuleb uus hädavalik-ära-teha-idee, aga ma ei saa seda teha, sest käesolev tegevus on vaja peensusteni ära lõpetada ja hetkeks kui ma selle lõpetan, olen hädavajaliku juba ära unustanud. Natuke sarnane olukord, aga samas ka väga erinev. Ise arvan, et sul on lihtsalt väga palju “kaelas” ja siis aju restardibki, et sa stressi kogu oma koorma all ei vajuks.
ma unustan üles kirjutada 😀
Ma unustan, et kirjutasin 😀
Ma ka, unustan kirjutada, siis unustan, et ma midagi olen kirjutanud, mida vaatama peaks ja lõpuks unustan, kuhu ma kirjutasin ? aga mul ka ath
Psühhiaatrile minekuks saatekirja vaja ei ole, saab ka niisama. Üldiselt on eras ootejärjekorrad väiksemad. Ilmselt tahaks psühhiaater sulle esmalt teha uuringud, et muud häired välistada (nt aju-uuring, et välistada ajuehituse probleemid, kasvajad jms). Siis peaks ta ilmselt ka su emaga rääkima, et saada aimu su lapsepõlvest ja sellest, kas ka siis oli sarnaseid probleeme. Seejärel QB test, mis mõõdab su tähelepanu ja keskendumisvõimet – istud ruumis ja vaatad ekraani, pead vastavalt juhendile nuppe vajutama, midagi hirmsat ei ole. Ilmselt ka kognitiivse võimekuse test, mille viib läbi psühholoog, hiljem saad tagasisidet ka. Kuna ravimid on suhteliselt tugevad, tehakse tavaliselt igaksjuhuks ka südameuuring.
Uuringuid on päris palju aga see kõik tehakse selleks, et olla kindel, et diagnoos on õige.
Need hirmud, mida kirjeldasid, et äkki lihtsalt oledki selline, on üli normaalsed ja tavalised. Sageli annab diagnoosi saamine meelerahu, et vähemalt on põhjused ja ravivõimalused olemas. Kui selgub, et ei ole ATH, siis saab vähemalt muid diagnoose, ravimeid jms proovida.
Kui tahad, võid mulle kirjutada, olen ise psühholoog ja paar tuttavat on ATH diagnoosiga ka.
Jaa, ma juba panin endale aja, sain 31.07 alles 😀 Aga need testid tunduvad tehtavad, va see emaga rääkimise osa, ma usun, et ta ei viitsiks küll minu pärast kuskile ronida mu lapsepõlvest rääkima 😀
Kas ma tohiks ka Sulle kirjutada? Mul sarnane mure oma lapsega aga abi kuskilt ei saa sest koolis probleeme pole õppimisega 🙁
Sageli psühhiaater lihtsalt helistab emale. Selline max 20min kõne. Arusaadav, et alati ei saa selleks kohale sõita 🙂
never gonna happen ;D
See ei ole haigus, nagu sa lõpus ütled.
Kindlasti psùhhiaater osakb nippe anda, kuidas paremini toime tulla. Minu kohta küll enamus punktid ei käi, nii et ei ole kõigil nii ?. Koolis kui ōppisime erinevaid käitumishäireid psühholoogias, siis sain küll paar tùkki sealt külge ?
Mul suht sama seis 😮 Arvasin et kehv mälu lihtsalt.
Sümptomid on tõepoolest üks ühele sina ? pole ka never mõelnud sellele, aga tõepoolest!
Holy shit, ma sain endale ka diagnoosi nüüd ! :O
Jap, that’s me too ??? Jube häiriv, eriti kui ise hakkad juba aru saama, et no pole reaalne. Võta kokku end, aga ei. Ikka lased samamoodi edasi ja samalajal saad ka aru sellest, et oled peast veidi või nh isegi palju juba uhuuu. Aga mis seal ikka, eks neid uhuuu’sid on ka vaja siia maailma ?