Meil on Piltsudega nali kujunenud, et ma pole mitte ainult lõhestunud isiksus, vaid nad on ajapikku juba 10 erinevat “mallut” suutnud nimetada. Ma neid siikohal välja ei too, peate ise minuga sõbraks saama ja oma nimekirja pidama hakkama, kui tahate (muidugi oleks väga huvitav kommentaarides näha teie listi, mis erinevad mallud ma olen, haha).
Eile olin ma sportlik Mallu – käisin jalutamas ja turul ja olin selline normaalne fitlife. Sain lausa 12 000 sammu täis. Täna on haledad 1400, haha.
Täna olen ma maaniline Mallu – ma olen hommikust saati midagi teha sahminud. Reklaampostitusi, tootefotosid, instaposte valmis kirjutanud, lastele sünnale minekuks kingi ostnud ja kokku pannud, paar blogiposti kirjutanud, tööd edasi delegeerinud, külmkappi pesnud, pilte töödelnud, süüa teinud asju sorteerinud ja… tegelikult maja palju rohkem sassi ajanud, kui see enne oli, sest ma ei suuda leida suurt prügikotti, kuhu tuugalt KÕIK sisse toppida. Kust need asjad siia majja tulevad, seda teab ainult jumal. (Kindlasti mitte ei ole see ostuhull mina või sajad koostööpartnerid, eieiiii).
Mari läheb nõbu sünnale. Kingiks siis raamat, hunnik Yummikomme ja muidugi meiki ka, sest iga inimene tahab meiki (Mari sõnad). Meik on loomulikult looduslik ja lastele mõeldud!
Igatahes sain ma täna öelda näiteks lause, mida ma muidu iial ei kasuta. “Jah, sul on õigus”. Okei, okei, nali. Ma kasutan seda tegelt väga tihti, aga Kardo, va raip, kohe hakkas tänitama, kui ma palusin tal seinalt surnud taimedega aparatuuri maha võtta, et ma sinna asemele pildi saaksin panna, haha. “Ma ütlesin sulle kohe, et sa ei kasta neid ja need surevad ära ja siis ma olen ilmaasjata seina sisse augud teinud!”.
“EI, ma hakkan neid TÄIEGA kastma!” solvusin mina ja sundisin teda, nuga kõril, seda üles riputama.
Nojah, they dead igatahes…Ja taaskord mingi ASI, mida ma OSTSIN ja nüüd enam ei taha. Väga casual “ostuhull Mallu” võiks ma öelda. Kardo ütles, et ta võib-olla hakkaks selles maitsetaimi kasvatama ja näitas mulle, kuhu ta selle köögis panna tahaks. Kui ma hakkasin seletama, et ooo jaa, hea mõte, siis peaks ainult kõik köögiseinad ja lae ära värvima, uued kapilingid panema. Vb mõne uue kapi ka tellima, sest sahtlid on praktilisemad kui kapid ja siis pmst võiks köögiremondi ära teha, siis ta oli nagu ee jah, sitta nende maitsetaimedega….
baii, see yaa, wouln’t wanna be ya!
Mu suurim mure siin segadusehunnikus on tegelikult ülakorrus. Ma peaks laste riideid sorteerima ja ära panema ja vaatama, et mis kellele väike ja mis kellele jääb, või mis ära anda tuleks jne, sest mul null ülevaadet asjadest. Nt jalatseid jne, lasteaeda vaja kõigile, aga ma absull ei saa aru, mida mul kellele olemas on ja kõik asjad mööda maja laiali ka. Kuidas oleks normaalne viis laste jalatseid hoiustada, et ma nende olemasolu kuskil konku taganurgas kilekotis ei unustaks, ah?!
Aga okei, mida ma ikka siin niisama lobisen. Kiire-kiire-kiire, mul vaja maaniline edasi olla.
6 kommentaari
Mul kaks last ja eri soost, st lihtsam teema, aga mind on aidanud see, et igal lapsel on oma kummut/kapp. Soovitan sul osta kolm sarnase ülesehitusega kummutit, või olemasolevad ümber organiseerida nii et kõik on kõrvuti. Kummutis on ainult kantavad riided. Suured ühes kohas koos, väikseks jäänute jaoks mingi kott, kuhu on lihtne visata. Väikseks jäänuid on kohe lihtne tõsta ümber ka järgmise lapse sahtlisse, kui see on nooremale lapsele kohe paras, mitte ei pea ootama parajaks saamist.
Sahtlid jaotatud nii: t-särgid ja õhemad pv särgid/ pusad ehk dressipluusid / seelikud-kleidid / püksid – retuusid / sokid ja alukad. Igal lapsel on oma kummut, suuremad saavad sul ju kätte ka ise. Suurematel võib olla lisaks stange ilusate kleitide jaoks.
Kui tood kuivad ja puhtad riided pesust, siis on lihtne kõrvuti sorteerida, mis kelle kummutisse läheb.
Mind on selline süsteem aidanud. Pikka aega olid mul kastid, kus olid veel suured riided. Neid sorteerisin iga 3-4 kuu järel ja tõstsin sealt parajaks saanud riided lapse igapäevakummutisse.
Selline süsteem on ka lapsele lihtne ja õpetab last ise korda hoidma ja riietuma.
Mu kommentaar ei seostu absoluutselt blogi postituse sisuga, aga tahtsin öelda, et kasutasin Pure cosmetics sooduka ära ja ostsin mh ka sinu poolt kiidetud Naifi vannivahu. Lapsi pole, aga endale dušigeeliks. Ja omg, kui hea lõhn sel on! Meenutab mulle seda naiste lõhna https://www.loverte.com/et/kenzo-l-eau-par-kenzo-pour-femme-eau-de-toilette (väga väga hea lõhn!)
Mis on see looduslik meik?:)
Tere, ma olen KonMari meetodit jälginud kodus. Et tegin kategooriad Marie Kondo raamatu järgi läbi. Beebiga koos võttis aega küll. Protsess on ikka jätkuv, aga sain peas korda mõtted kuidas asju sorteerida ja milliseid alles jätta. Beebi riietega proovin jooksvalt teha. Tal oma kapp ja käigus asjad on kahes sahtlis ja mida saab panna riidepuu peale on riputatud ülesse. Kategooriate kaupa ka. Et kleidid koos, püksid, pika ja lühikese varrukaga pluusid.. . Sahtlis on eraldi karbid kus mütsid, sokid jne eraldi. Ning kui vaatan et väikseks jäänud, aga oli hea asi ja laps kandis jne, ning heas korras, siis mul on “jäta” kott, mis läheb garaazi järgmist last ootama. Ja siis on kott mille annan edasi sõbrannale, kes ootab beebit. Sinna lähevad need, mida ei kandnud või pole vaja hoida, sest hoiule läheb miinimum ja neidki vaatan üle veel, et vähendada. Sõbranna vaatab ise üle mida tahab ja mis ei sobi saab edasi anda või uuskasutuskeskusesse. Hetkel käigus riideid suht hästi, hõredalt asju ja proovin hoida ka nii kuna alla 2ne vahetab terve riietuse kiirelt välja. Suurte riiete kott ka olemas, aga ette proovin mitte osta. Vaid osta vajadus põhiselt. Edu organiseerimisel.
Olen aru saanud, et Mallu probleem ei seisne selles, et ta ei suudaks omale asjades süsteemi ja korda luua, vaid tal puudub järjepidevus seda hoida pikemalt. Üks asi on riided ja jalanõud ära sorteerida ja paigutada, teine asi on pärast iga masinatäit pesu need riided jälle uuesti õigetesse kategooriatesse lapata. Suurel perel peseb masin iga päev ja nii need sorteerimata riietekuhjad kasvavad. Endal kaks last ja god knows kuidas ma hambad ristis pidevalt neid riideid sordin, et süsteemi mitte käest lasta. Huuh….
5-liikmelises peres on paras peavalu jah see riiete ja jalanõude sorteerimine, organiseerimine, ülevaate hoidmine, et mida kui palju on ja kas mida kuipalju juurde vaja oleks. Ma siin sorteerin juba poolest juunist saati riideid 😀 Paremaks pole olukord läinud.
Aga jalanõudega teen ma nii, et hooajalised jalatsid on esikus, ülejäänud suvalt kasti loobitud ja seisavad panipaigas. Panipaigas on ka need asjad, mis ootavad kellelegi parajaks saamist. Et kui vaatan, et pisematel oleks ootamatult mõnda jalanõud vaja, siis lähen lappan kiirelt tolle kasti läbi. Kui midagi leian, tore, kui ei, siis tuleb ostma minna. Aga mdea.. See hooajaliste jalatsite haldamine on mu jaoks ka üks keeruline kunst. Mul on küll esikus spets laste jaoks ostetud jalatsikapp. Lisaks olen esikukappi ostnud mingi lihtsa treppriiuli, kuhu saan väga palju asju ära mahutada ja mis annab veidi parema ülevaate jalanõudest kui suvaline jalatsikuhi kapis, mis tuleks iga kord täiega välja tõmmata, et sealt midagi leida:D Kuigi ka see riiul on juba kahjuks väikseks jäänud. Aga väga palju abiks siiski. Niiet loobuda ei kavatse. Aga ootan väga aega, et kuskiltpoolt saaks asju lihtsalt ka ära andma hakata. Nii villand neist asjadekuhjadest. Tahaks nagu normaalset ja mõnusat rõdu, mitte et see ongi ainult kolikamber ja panipaik.
Haha, aga see maitsetaimede köökipaneku idee… ja kuidas ee mõte kiirelt remondiks arenes… :d 😀 😀 Tundsin vägagi ära iseennast :´D See on ilmselt põhjus, miks mees mul enam kodus mitte mingit tööd ega tegemist ei algata ega vabatahtlikult ka lõpeta. Mina tahan muutust, siis tuleb omal teostada kah. Lasteaed pihta hakkab, siis hakkan raudselt jälle siin midagi suuremat korraldama. Kõik peab olema muutumises, siis on huvitav. Ja kuidagi energia ka liigub koos nende muutustega. Ma ei tea, miks meespooled alati seda ei mõista 😀 😀