Mul on tunne, et mul on sel suvel tekkinud korraga mingisugune elu laadne toode. Umbes nagu Maximas juustuletis müüdav juustulaadne toode, mis näeb välja nagu juust, aga päris juustu pähe seda ka müüa ei saa. Mitte, et mu elukesel miskit häda oleks, aga mul on tunne, et mul tiksub kogu aeg mingi imelik süütunne kuklas. Kogu aeg mingid üritused, väljasõidud, sünnipäevad, peod, festivalid jne ja iga jumala kord on mul tunne, et kas ma olen nüüd sitt ema, et ma jälle kuskil ilma oma lasteta tuian? Seda enam, kui kohad, kuhu ma lähen, on täis lastega peresid.
Ausalt ka, kuradi mom guilt. Ma olen aru saanud, et isadel seda küll ei ole, sest Kardo rehmab alati käega, et issand jumal, me oleme kogu aeg nendega koos, hull asi, kas me vahepeal kuskil omaette oleme või mitte. Seda enam, et kui nad ei ole meiega, on nad oma vanavanematega, kellega neile väga meeldib koos olla. Et pole kuskile keldrisse radika külge maha jäetud, kauss õunaviiludega eees, et säh, söö. Emme-issi tulevad ülehomme tagasi. Baiiiiii!!!
Ma ei ole kuigi palju neid teemasid siin arutada tihanud, sest noh, ei taha hetkel lugeda selliseid kommentaare, et issand jumal, miks sa need lapsed üldse tegid, kui sa tahad muudkui ringi käia ja olla, et lapsepõlv ongi see aeg, kus sa oled lastega ja kui nad on suuremad, siis tuleb jälle see sinu ja teie aeg tagasi. Ja kuigi ma täiesti nõustun sellega, et lapsed on toredad ja nende kasvamist tore vaadata, siis andke mulle andeks, aga kui ma umbes nädal aega nendega 24/7 koos olen (sest lasteaial on ikka veel suvepuhkus viiendat aastat juttti, või vähemalt nii tundub), siis on mul küll selline tunne, et olgu musirullikesed, emme läheb joob nüüd sõbrannadega pudeli veini VÕI paneb endal kuuris paela kaela, ise valige kumb saama hakkab, aga üks kahest kindlasti lähiajal juhtub.
Olge inimesed, ärge nüüd sõna-sõnalt võtke, või risti lööge, aga vahepeal ma istun kodus ja mõtlen, et kas keegi seletaks mulle, kuidas mul on 30-aastasena kolm eelkooliealist last. Nagu…mida ma mõtlesin, ah?! Ja kuigi nad vahepeal on super nunnud ja naljakad ja toredad, siis on need hetked, kus Lende rahmeeli tite ja enda juukseid küünekääridega maha nüsib, kassipoega kümblustünni viskab (sest kiisu tahab ka ujuda ja raudpolt ei upu niisama sinna ära), Mari närvi läheb, et hambahaldjalt sott euri ei saanud (wtf?? kui hambahaldjad soti tooks, siis ma lööks endal kuu lõpus ise paar klahvi välja, kui aus olla), tekitavad tunde, et vabandage, mis see hullari otseliini number oligi? Lapsed on lihtsalt nii pagana intensiivsed ja miskipärast tahavad ainult lollitada või jonnida. Näiteks on praegu Lende ja Marta vahel käimas faas, kus kumbki ei tohi katsuda, ega isegi vaadata asja, millega teine parasjagu mängib/tegeleb.
Ükspäev küsis Lende vett, mille peale hakkas ka Marta vett küsima. Tõin klaasi vett ja andsin selle Martale, sest ta istus mulle lähemal, Lendele ütlesin, et las Marta võtab lonksu, siis saad sina. Lende läks super närvi ja röökis terve aja, kuni Marta jõi. Kui ma klaasi talle ulatasin, hakkas Marta röökima, et tahab “VEEL JUUA!”, aga Lende keeldus võtmas klaasi, mida Marta puudutanud oli ja Marta keeldus tagasi võtmast klaasi, mida ma Lendele pakkuda julgesin. Ehk siis ma pidin minema kööki ja tooma kaks uut klaasi vett. Ja sellised näited on iga päev, iga jumala asjaga. Hommikust õhtuni.
Ja mis asja veelgi kenaks teeb, hommikud on varajased. Martal on viimasel ajal tekkinud komme ärgata viie-kuue paiku, et siis mu silmamune lahti kiskuda ja mulle kõrva röökida: “ALLA! LÄMME ALLA! EMME TUDUB! ISSI TUDUB! SÜÜA!!!! SÜÜÜAAAAAA!!! ALLLLAAAAAA!!!!!! EMMMEEEEE”.
Et jah. See suvi on intensiivne olnud. Lasteaeda pole ju normaalselt olnud mingi märtsist alates ja arvestades, et me jaanuarist alates Tenerifel olime, siis oleme me varsti mingi kaheksa kuud nonstop lastega koos olnud. Ja see panebki mõtlema, et kas ma olengi siis nii sitt ema ja pole mõeldud normaalseks lapsevanemaks, kui ma ei suuda kaheksat kuudki oma lastega koos ära taluda või? Või noh, TALUNUD ma olen, sest me oleme kõik elus ja enam vähem terve vaimse seisundi juures, aga vahepeal on küll tunne, et vabandage, ma just olin ise ka mingi 19 ja ma ei pidanud kellegi eest vastutama ja ei pidanud mõtlema, et lastele oleks sügiseks uusi barefoot kummikuid vaja osta ja vannitoa persseläinud remont ümber teha.
Kas teil pole nii, et vahepeal tahaks lihtsalt veitsaks selle adultimise ära lõpetada? Et lähedki välja ja näpud taeva poole ja unustad ära, et sul on kodus kaks ja pool miljonit last, kes kõik vanaemade vahel pühalikult ära jaotatud ja hommikul nead ennast maapõhja, sest su vanamutikeha ei ole enam võimeline sellist ööelu elama JA järgmisel päeval inimene olema. Aga ega lapsi huvita, need tahavad ikka su silmamune koukida, süüa, hambahaldjalt sotti ja kassipoegasid mõrvata. Ja sina muudkui ole valvel, keeda putru ja ole hea ema.
Ok, valetan. Keedan ma jee neil hommikutel putru.
“Kes tahab hommikusöögiks jäätist?!”
Mu lapsed:
Ja siis tuleb Mari ja kallistab mind ja ütleb, et ma olen maailma parim emme.
Et siis järelikult… järelikult on fine? Või ei?
Kuradi mom guilt, ma ütlen.
Vahepeal ma mõtlen, et kui mul poleks kuskile lapsi hoidu anda, siis ma peaksin kogu aeg kodus olema ja oleksin see HEA ema. Või keldrisse oksa tõmmanud ema, ega iial ei tea, haha. Ma ei tea ise ka, mida ma siin varahommikul jauran, endal on suuremad täna Pärnus minu emaga ja Marta jäi Lea juurde tuttu, seega oli mul kohe hommikul aega teile siia halama tulla, et shit, ma olen nii kehva ema, sest mul polnud öösel ühtegi last kodus ja ma isegi ei käinud kuskil veini lürpimas, vaid lihtsalt jõudsin Pärnust nii hilja tagasi, et titt oli juba vanaema juurde magama keeranud.
Vot. Nüüd siis teate. Ja kui mind kuskil, näpud püsti, ringi kakerdamas näete, siis teadke kahte asja: mul oli ilmselt super intensiivne ja lapsene päev selja taga. Ja nad saavad homme hommikusöögiks raudselt jäätist.
(Mõistan, et kogu postitus kõlab nagu ma käiks ja paneks iga jumala päev hommikust õhtuni tinunni, haha, sorri, päris nii ka pole. Lihtsalt mulle tundub, et ma käin kuidagi rohkem, kui teised- need, keda nt blogimaailmas superemadeks peetakse 😀 Tahaks ka noh, kadedus, mis muud!).
Aga öelge ausalt, palju teie laste kõrvalt väljas käite või üldse välja saate? Ja kui SAAKS, kas käiksite?
70 kommentaari
Ooohjaaa, hea teema. Pea 6 kuud siin ka kolme lapsega 24/7 ninapidi koos olnud. Kolmene oma rämmmeeedate jonnihoogudega, 7a ja 9a võiksid ju justkui suured olla aga 9a on juba otsapidi pubekas ka 7a lihtsalt käib ja kakleb kordamööda väikse ja suuremaga. Ja kõik tahavad minuga seda kahekesi emmeaega ja päevas on kõigil 374389 küsimust ja süüüüa ainult teengi. Välja olen saanud selle aja jooksul 2 korda * 1 öö. Ja sellest ei piisa. Sita ema tunne küll aga tahaks nädal aega jutti kuskil niisama tühja vegeteerida, pidu panna ja mitte ühelegi küsimusele vastata ja mitte süüa teha ???
…ja vot sellepärast mul on 2last ja seda 14a vahega…
😀 hea töö
Ma olen proovinud lähtuda sellest põhimõttest, et selleks, et jaksata olla kvaliteetne ema, pean ma saama teha mingeid asju üksinda ja oma meelt ka lahutada. Eks vahel on ikka mom guilt, aga lapsel on vaja rõõmsat ja rahulikku ema ja vahepeal teiste inimestega ka koos olla, mitte 24/7 närvipundart. Kui tass on tühi, siis ei ole ju sealt midagi kallata. Eriti kuna mu lapse isa otsustas ära surra enne kui laps 2 sai ja ma olen 9 aastat pidanud olema üksinda ema, isa ja õde-vend ühes isikus, siis ma leian, et ma pean iseennast hoidma ja väärtustama, muidu mu lapsel ei ole mingi hetk enam ühtegi vanemat. Üks psühholoog ka rääkis, et pereõnne nimel tuleb oma vaba aeg päevas jagada kolmeks – 1/3 aeg iseendale, 1/3 aeg partneriga, 1/3 aeg lapse-lastega. Samamoodi nagu sinul, on lastel vaja oma vanavanemate, onude-tädide, isaga jne omaette olla (et ema ei ole kogu aeg kõrval). Nende suhe ja ühine kvaliteetaeg on ka olulised ja lapsel on arendav näha nende teist vaatenurka elule ja asjadele. Iga suhe tahab õhku, lapse ja vanema vaheline suhe samamoodi. Ükskõik kui kallis ja tore inimene on, kui sa oled temaga aastaid kogu aeg koos, siis on konfliktid kerged tekkima ja lõpuks ei taha võibolla enam kunagi näha. Kui väike paus ja õhk vahel, siis on koos olemise rõõm seda suurem. Sa oled ju ka ometi ainult inimene 🙂
Aiii, niii kahju kuulda, aga ma usun, et sa saad imeliselt hakkama!
Kuna mul lapsi pole, siis selle osa pealt ütlen ainult, et f’ck mom guilt, lapsed on elus ja terved ja kui juba mom guilti tunned, siis oled suht hea ema 😀
Aga mis selle vannitoaremondiga pekki läks?
Ah, no esiteks oli seal värvitud kiiruga mitu kihti, nii et alumised kihid ei kuivanud ära. Plaadid kehvasti lõigatud, silikoonitud mega kehvasti siit sealt, kraan logiseb ja kõik on selline… kiirustatud või ma ei tea. See töömees mulle muidugi ise enam sõnagi ei vasta, kui talle kirjutasin, nagu eeldada oligi 😀
Outch! Päris valus. Aga Töömees kiirustas siis…. mille pärast? Sest sul endal oli sellega kiire? Ma küll kahtlustasin üliväga, et mismoodi sul see vannituba nii ruttu valmis. Mu väike 16m2 vannituba valmis nii umbes 1,5 kuuga….. Vahepeal pikad nädalad, mil ootasime mingite asjade kuivamist lihtsalt……. Tulemusega olen rahul, aga eks kiirelt otsitud lahendused on ikka need, mida peale 3 aastat tahaks juba ümber vahetada. See aga eeldab jälle…. nullist alustamist. Lepin heaga veel järgmised 10 aastat praeguse olukorraga, sest vähemalt töö tehti ära korralikult. Lihtsalt ma ise ei osanud suuremalt ja ägedamalt tookord unistada. Vannitoa remont pole päris nagu iga muu toa remont. Seal peab kõik läbi mõtlema, üheksa korda mõõtma ja üks kord lõikama. Ja muidugi väga suur osa vannitoa elueast on töötegija kätes. Kahju, et nii 🙁 Sul sai visuaalselt nii ilus vannituba! Kas kutsusid kellegi olukorda hindama või lihtsalt oma silm näeb nüüd, mis vigu on tehtud? Mida taolises olukorras üldse teha annaks? On lootust, et saab kudiagi vähema tööga asja parandada? Siiralt loodan, et nii on võimalik!
Aga kui ei, siis…… kui elu kingib sidruneid, siis tee sellest limonaad… (meega) 😛
Ei otseselt ei olnud mul kiire, tal niigi läks kauem, kui ta ise lubas
Vaat selle “sa oled parim emme” on kahjuks selline lugu et lapsed ,eriti väiksemad näevad oma vanemaid pea alati heast küljest ja õigustavad sisimas kõike nende patte .Olgu me mõrvarid või ema Theresad , laste lojaalsus oma emade vastu on kahjuks või õnneks piiritu.
Aga Ei ,kindlasti ei ole sa ainuke ,kes see tunne vahel tuleb et tahaks ÜKS ÖÖ näpud püsti jälle tiinekas olla ! Laste kasvatamine on ränk töö ?
Ma muuseas lausa imetlen sind sest sul on tegelikult üpris raske “case” .Sul on ikka väga väikesed lapsed (kuigi nad tunduvad sulle suured) ja lisaks on neid kolm ja üpris väikeste vahedega ,seega nö “puhata” sa ei ole saanud .
Samas ma imestan ka alati selle üle kui paljud väikelapse emad arvavad et 10 a laps siis on nii lihtne et oioioi . minul on vanuses 13 ja 8 ja ma ei ütleks et mul vähem “tööd” nendega oleks .Loomulikult on nad iseseisvad ja nende peput ei pea pühkima ja enamus ajast saavad ise hakkama aga see õudne sõidutamine ühest trennist teisse ,igasugu seletamine ja arutamine maast ja ilmast ,mu aju plahvatab! See vaimne terror on palju hullem kui pisikeste “füüsiline” terror ?
Aga nagu ikka tavaks on ,peale vihma tuleb vikerkaar seega peale tegusat päeva vaatad oma nunnusid ja mõtled et kuidas ikka on võimalik et need on MINU omad ?
JAaa, hea seegi, et lapsed meid alati maailma parimatena näevad! Ja eks suurematega on muidu ka muresid, aga tittedega ka 😀
mis vannitoal siis viga on? Piltidel nägi küll hea välja 🙂
Ah, no esiteks oli seal värvitud kiiruga mitu kihti, nii et alumised kihid ei kuivanud ära. Plaadid kehvasti lõigatud, silikoonitud mega kehvasti siit sealt, kraan logiseb ja kõik on selline… kiirustatud või ma ei tea. See töömees mulle muidugi ise enam sõnagi ei vasta, kui talle kirjutasin, nagu eeldada oligi 😀
Mu 4a. juba KUU aega maal olnud ilma minuta , nii , et see , et sa paar korda nädalas / kuus kusik käid on jumala ok. Ja ma ka ei tunne ennast selle pärast sitta emane. Lapsel on lõbus maal ja varsti lasteaed jälle lähti ja saame normaalsema elu peale tagasi minna 🙂
KUU aega? 😀 Issand, ma igatseks surnuks vist 😀
Oled täitsa norm ema. Ei midagi hullu?. Kõik sinu poolt kirjeldatud olukorrad om mullegi tuttavad. Tervitades, kah kolme tüdruku ema.
Tervitused!
Mul on Marta vanused kaksikud ja neid ei taha keegi koos võtta üle 3 tunni? eraldi pole kuhugi neid anda ja nii siis polegi mingit pidu. Aeg-ajalt käin sõbrannadega kontserdil, söömas aga siis ikka normaalsel ajal koju. Ja üleüldse laste saamisega ei kannata ma enam alkoholi , ei kannata väheseid öötunde, mu kannatus on viimseni proovile pandud iga päev , niiet ise ma juurde ei tekita endale jamasid? vahel saame mehega ka käia spas või söömas kui lapsehoidja kohale kutsume kaugelt. Aga käiks rohkem , just teatris , kinos, spas, söömas kui oleks lapsehoidja võtta lähemalt
Ahh, mu ema ka nt Martat ei taha, veel vähem kahte Martavanust 😀
Lapsi pole, väljas ei käi, ei viitsi. 😀
oled käond küll, mis sa ajad!
Jah, mõned korrad tõesti on ette tulnud. 😀 Millal sa mu juurde veini tuled jooma, raisk!?
kohe, kui ma eilsest peost taastun 😀 Aa ei, ülehomme on veel ühe sõbra sünna ja siis 😀
Mina ei saa üldse ntks sellest süütundest aru. Milleks ise omale probleeme välja mõelda? ? Su lastel paistab väga vahva eluke olevat, kus nad saavad mõllata ja olla nii emme-issiga kui ka vanavanematega. Ja usu mind, lapsed naudivad seda!
Pealegi saaks ma sellest süütundest vb rohkem siis aru, kui sa ntks hommikust õhtuni tööl käiksid ja siis vabal ajal ka lastega aega ei veedaks, vaid selle asemel nina täis tõmbaks ? aga nii ju pole ja iga ema/isa vajab ikkagi inimeseks olemise aega ka ja selle üle süüd tunda on täiesti mõttetu enda närvide rikkumine ?
Mina olin suure õena ntks väga tihti oma 10-17a nooremate vendadega kodus, kui vanemad veits hinge tõmbama läksid. Ja see minu meelest vägaaa okei ja just süvendas minu ja vendade vahelist suhet ?
ma ei tea ka, miks see loll süütunne tuleb 😀
Oota… Vannitoa persseläinud remont? Kas see on jutu ilmestamiseks sisse toodud või on vannitoa remont jälle perses? ?
P. S. Seni kuni lapsed on elus ja eluga rahul on vast kõik fain :p Ise ei saa veel lapse kõrvalt kuskil käia, on teine alles 10 kuud vana ja jõhker emmekas. Ja karoona tõmbas ka plaanile teda varakult oma mammaga harjutada jõhkra vee peale. Aga kui saaks käia, siis oi kuidas käiks ?. Aga niimoodi viisakalt, sest last ei koti, et eelmisel õhtul sai üks jook liiga palju võetud.
Ausalt öeldes ma janusena ei tahaks ka oma veeklaasi kellegi teisega jagada, selles olukorras saan täitsa aru mõlemast 😀 V.a röökimine aga nii väikestel samas ju mõistetav. Pakun, et täiskasvanutega sa vist ka ei teeks nii, et nt sõbrad külas, kaks avaldavad soovi midagi juua ja sa tood köögist üheainsa klaasi, annad ühele neist ja ütled, et kle, võta kähku lonks ära ja anna teisele edasi. Nagu kuidas palun, muidugi ajaks närvi 😀 Lendele tundus ilmselt ebaõiglane see ka, et tema ju küsis esimesena.
noh, ma nii seletades ka saan aru jah 😀
Sa oled isegi tubli, sest käite lastega igal pool. Ma eelmine suvi käidin Lottemaal, Pärnu ja Haapsalu kultuuri- ja rannaring ning kodus vandusin, et ma ei lähe enam nendega kuhugi, sest see oli nii raske. Ma ise ei nautinud sellest hetkegi, sest ma ei lase lastel teha, mis heaks arvavad ja üleüldse.
Mu lapsed märtsist saati kodus – 6a ja 3a + teismeline (olen kodune). Nüüd loetud päevad tagasi käisin ÜKSI kontserdil ja see oli nagu taevamanna.
Kui tuleb Koroona2, siis palun võtame hullarisse koos toa, oleks vähemalt lõbus ?
oeh, ega ma ka igal pool alati ei NAUDI nendega olemist 😀
See adultimise värk on keeruline. Kavatsen selle kindlasti ära õppida kui suureks saan… 😛
Mul on küll vaid üks laps ja tema läheb nüüd kooli aga siiani kipub juhtuma olukordi, kus tahaks maailmalt maha või nutta või jõkke hüpata…
Mul üks tuttav kord selgitas, et jah, tal on väikese vanusevahega lapsed ja nendega on raske aga varsti läheb kergemaks… Kui lapsed olid 6 ja 8 siis veel ei olnud läinud…
Äkki siis paari aasta pärast? 😀
Praegu poleveel üldse, saanud kusagil käija, laps nii emmekas ja nö tugivõrgustik kõik Tartumaal, ise elan mehe ja lapsega Tlnas.. Mehel eelmisest suhtest ka laps seega enamus nv on ta tegevuses teise lapsega, kes nõuab enamus tähelepanu..
Eks kunagi kui teise lapse sünnitanud-teine laps ka suurem siis ehk Tartus saab keegi mu lähedasteat hoida präänikuid ka ning pääsen pead tuulutama…
NAGU öeldakse, mida kauem miskit ootad-soovid, seda magusam see pea tuulutus ja nö lastetu vabadus on?
Jaa kuhu läheks, ehk mõnda Tartu restorani sööma-jooma
Mis vannitoaga juhtus, et jälle remonti vaja teha? Sai ju ilus ning sulle meeldis ka.
Ah, no esiteks oli seal värvitud kiiruga mitu kihti, nii et alumised kihid ei kuivanud ära. Plaadid kehvasti lõigatud, silikoonitud mega kehvasti siit sealt, kraan logiseb ja kõik on selline… kiirustatud või ma ei tea. See töömees mulle muidugi ise enam sõnagi ei vasta, kui talle kirjutasin, nagu eeldada oligi 😀
Mis su vannitoaga juhtus, suht äsja sai ju remonditud?
Ma olen saanud hakata nüüd sel suvel jälle väljas käima, kui teine laps aastaseks sai. Sain kaks last väikese vahega, nii et pm neli aastat jutti olin rase, imetasin, olin rase, imetasin. ? Olin harjunud kodus olemisega või lastega koos käimisega. Aga kui nüüd pärast koroonat sai sõbrannadega veinil või kohvikus käia, siis tekkis küll selline tunne, et ahjaaaa… niimoodi saab ka elada. ?
Ma annaks miljoni (mida mul kûll pole aga noh siiski) selle eest, et ma saaks 1 pàev /ôô olla kodust àra, ilma mehe, laste ja kôige selleta siin Kodus. Ausalt, ma armastan oma lapsi maailmas kôige rohkem, meest ka ja oma elu ûldse aga mu karikas on tàis. Tegelikult olen ma 8 kuuse beebiga Kodus aga ma kàingi igalpool lastega, apsull. Alustan vaikselt oma ettevôtlust ,lisaks kooli. Kôike seda majandust, et saada nn iseseisvaks oma rahaasjades. Aga okei see selleks. Mees teatas, eelmine nàdal, et làheb 3 pàevaks KALALE see nàdalavahetus. See on teist Korda lûhikese ajajooksul. Ma tahan kaa! Ma tahan ka pàeva ilma meheta Ja lasteta! Ausalt, ma tahaks lihtsalt hotellitoas vedeleda Ja magada! Mina aga see aeg kui mees on Kalal, kaisin lastega reedel lottemaal. Nii siis koju majanda nendega, lisaks on mul laup ja puhap, Mega tellimused mida pean tàitma. Ma teen ûksi kôike poja kôrvalt, ôô tundide arvelt. Sain eile magama kell 2 ôôsel àrkasin kell 6 , et hakkata edasi tôôd tegema. Kui palju ûhel inimhingel ôôtunde vaja oleks? Piisab vist. Ûhesônaga, ei ole halb ilma lasteta kàija, ma làheks ka.
Aga jaa mees oma kalalkàikudega Saab Tagasi:D. Ta veel ei tea aga mul on plaan aprillis sôbrannadega tûrki lennata. Siis ûtlen küll, sorry mees , saa nûud nàdal minuta hakkama ???
Aga miks sa ei lähe ööseks hotelli ja ütle, et baiiii 😀 ?
See kirjeldus oleks nagu minu elust. Meil lapsed suht sama vanad (7, 3 ja 2). Meil on täpselt samad probleemid. Meil ka lähemas tulevikus üks väljasõit tulemas, oleme ära reaalselt ühe öö ja ma juba põen, et pingutame üle selle ringi lällamisega ?
Ma just eile käisin ja NIII hea pidu oli, no ragretz
Hahhaa, aitäh selle posti eest! Ma tunnen ennast nüüd õite pisut vähem süüdi, et sel suvel paatil korral oma 4se ja 2se oma ema juurde olen saatnud, et ise maja ehitusega tegeleda saaks 4 kuuuse kõrvalt või et ma ei käi lastega iga nende soovi korral jalutamas vms. Ka ikka räiiiiige mom guilt taob kuklasse.. tegime lausa mehega nüüd kokkuleppe minu soovil, et püüame iga laupäev lastele pühenduda, et noh, kasvõi tõesti minna nendega jalutama või viia nad loomaaeda või misiganes. Eile oli siis esimene laupäev.. terve päev lastele enda arust rõõmu pakkumist lõppes sellega, et nad kisasid nagu sead, tee siis veel head meelt ?
Haha, meil sama asja olnud. Et tahad lastele pakkuda elamust ja need aina kraaklevad ja jonnivad 😀
Minu puhkus lastest on reaalselt ka vannis või poeskäik ☹️
sucks, samas poes mulle meeldib ka käia 😀
Mis vannitoa remondil viga on?
Mul kodus kahe aastane poeg ja oleme mehega 24h temaga koos. Minu jaoks jääb see unistuseks, et saaks kellelegi 24 tunniks hoida anda ja ise mehega kahekesi Spaasse põgeneda.?.Meil lihtsalt pole kellelegi hoida anda, kuna meie vanemad juba liiga eakad ja suurematel lastel juba oma elu. Kui esimesed lapsed veel väikesed olid, siis käisime küll pidevalt mehega kahekesi reisidel, et akusid laadida ja rõõmsate vanematena jälle koju naasta. Siiani oleme lapsega koos väga palju reisinud ja see õnneks on siiani toonud palju vaheldust. Loodan, et see koroona jama ükskord läbi saab, ootan, et saaks juba ära sõita talvituma Hispaaniasse, seal lapsega oluliselt lihtsam. Ideaalne oleks, kui leiaks veel pere, kes tuleks lapsega või lastega talvituma, siis oleks vähemalt kellegagi lobiseda ja veinitada ?
Meil ka päris hea perekondlik võrgustik, et on keda hoidma jätta, kui ise tahaks inner childi välja mängima lasta ? ja ei tunne end sellepärast ka halvasti, kui vahel endale ka aega leian ?
losing*! 😀
ups 🙁
Totaalselt minu môtted! Algaks juba see lasteaed… ?
Miks vannitoas uuesti remonti tegema pead siis?
No isegi kui lastega kogu aeg koos olla, siis mom guilt on asi, millest ei pääse vist keegi ?♀️ Ma just mõni päev tagasi oma 8 kuu vanuse beebi kõrvalt olin esimest korda mingi kolmeks tunniks eemal ja isegi siis oli mure kuklas, et saab hingelise trauma sellest vms ? Isegi kauemaks duši alla jäädes on süümekaid, mis on muidugi jaburamast jaburam ?♀️ suurem laps on 2a8k, tema kõrvalt olen kaks korda peole saanud, saabudes nii hilja, et tema juba magab, aga muidu öösel pole temast eraldi olnud, erandiks ainult see, kui sünnitama oli vaja minna.
Aga eks see pidevalt koos olemine ajab ikka vahepeal peast lolliks küll, seega kui see eemalolek aitab sul chillim lapsevanem olla, siis oled õigel teel ju vist ?♀️ Mu suurem laps küll täiega fännab mu ema, aga mu ema lihtsalt meistermuretseja, et ei julge teda ööseks võtta ?♀️? Ju siis ootan, kuni lapsed ükskord välja kolivad ?
Haha, pesta võiksid ikka vast südamerahus 😀
Tahaks isegi rohkem käia, kui saan, aga kuna laps ei uinu väga ilma rinnata, siis ei saa. No tegelt abikaasa ka veel suudab ta magama kussutada, aga nii et me kahekesi kuhugi läheme ja laps hoiul – ei saa, sest ta ei rahune ilmaski nii. Proovisime pulmas käies ja nüüd oleme targemad 😀
Intsikurmu Festivalile võtsime lapse kaasa ja supertore oli, aga osaliselt väsitav ka 😀 Ise olen vahel ühe lapsegagi hullumas – mis siis kolmest veel rääkida 😀
Jaa, siis ma ka ei saanud väga, kui Marta alles rinna otsas oli, aga kohe peale seda tekkis tunne, et jeee, fking FREEEDOOOM 😀
Ma arvan, et need superemad tõmbavadki end mõttes oksa juba. Või pole neil lihtsalt kusagil käia. Ma lähen vahepeal ühe lapse kõrval hulluks, ma tõesti ei tea, kuidas inimesed kolme lapsega hakkama saavad ? müts maha ausõna!
Noh, me 3x hullumad 😀
Mis selle vannitoaga jälle toimub? Või mis seal perse läinud
Me käisime eelmisel kuul mehega väljas. Esimene kord üle kolme aasta. Eraldi ei taha käija ja koos käimiseks pole lastehoidjat. Kui oleks, laseks iga nv jalga kodunt. Ma olen 27 aastane ja mul on kolm last. Vahel ikka tuleb hetki kus küsin mehelt, et mis meil küll häda oli kui meil ainult üks laps oli. Ma ei kahetse, et mul lapsed on, aga nad võivad ikka super väsitavad olla.
Mul mees hakkab ise mind utsitama või mulle midagi orgunnima, kui tundub et liiga pikk vahe sisse jäänud väljas käimisel. Ma käin küll tööl ja laps hoius paar päeva nädalas aga olen ise avastanud et 1 päev/õhtu nädalas vaba lapseta aega on selline optimaalne mulle, et hoida mind chillina. Õnneks on ainult üks laps ja kaks vanaema üpris lähedal ja toetav mees.
Mu vaimne tervis nõuab ikka seda lapsevaba chilli aega ja no üldse ei tunne süümekaid kui enda tassi täitma pean ?
hea mees!
Kuna elan oma perest eemal ( välismaal) , siis nüüdseks ei ole käinud ilma lasteta väljas üle kahe aasta ? Köige väiksem on alles 11 kuune tissikas ,seega ei ole veel tundnud vajadust minna ka . Ainuke asi mida igatsen on mehega kahekeskist aega,. Kummagil ei ole sugulasi ega lähedasi siin kus elame , ei ole kedagi kellele anda lapsed hoidu .
No minulgi selline tunne ? Olen küll 34 ,aga väljas pole juba aaataid käinud.Esiteks mul 3 last (15.a ,10, ja 5 a).Ämm väga laps hoida ei taha.(tal olemas oma kindel lapselaps) ??Egas ma väga suru ka neile ,kui ei taha siis hiljem ärgu tulgu midagi ütlema ?? noh eks ma tegin need nunnukesed endale ka mitte teistele ???? aga noh see selleks ?
Võtan aega endale nii,et lasen vanemal lapsel väikest vaadata või siia vaatab mees, panen klapid kõrva ja käin õhtuti jalutama.
Ka minu lapsed pole nüüd märtsist(koolilapsed samuti) koolis ega laataiaias käinud ja selline tunne on et saadaks kohe kuhugi ära……????
Aga noh eks saame hakkama,emadel pole õigust viriseda ega haige olla???
Jõudu sulle 🙂
Sain oma lapsed ka noorelt ära. Väljas käisin nende kôrvalt kohe, kui kannatas vanavanematele jätta peale rinnaga toitmise lõppu. Olin nii noor ilmselt, er mom guilti ei tundnud küll. Praegu lapsed teismelised ja käime pigem nendega igal pool. Väga kulukas on kui vôtta eraldi hotellitoad jne. Õnneks suure pere kaart veidi aitab osades kohtades. Long story short – ei peaks end pahasti tundma, sest happy mom on parem kui nööriga kuuris mom 😀
Käin umbes 1-2x kuus. Oleneb täiesti. Üldiselt ühe korra sõbrannadega pidutsemas ja siis ikka hommikutundideni välja. Teine kord siis mehega ja meie ühiste sõpradega. Aga see on niii vajalik. Lapsega on ka tore ja temaga käia igal pool, aga 1-2x kuus käia ise end välja elamas on minu jaoks hädavajalik. Muidu ma hulluks ilmselt. 😀
Mul suht sama seis, täiesti kõrini on! Mul küll pole lapsed sellises vanuses nagu sul vaid 15, 8 ja 9 kuune titt, aga tunne täpselt sama- andke pael ma lähen ja ripun kuskil veidi. Täiesti normaalne, et kuskil käia tahad ja niikaua kui saad lase minna. Seda plära, et sa sitt ema oled
, et tahad neist veidi eemal olla, saab rääkida ainult inimene kellel pole KOLME last 🙂
Mul suht sama seis, täiesti kõrini on! Mul küll pole lapsed sellises vanises nagu sul vaid 15, 8 ja 9 kuune titt, aga tunne täpselt sama- andke pael ma lähen ja ripun kuskil veidi. Täiesti normaalne, et kuskil käia tahad ja niikaua kui saad lase minna.
Minumeelest on põhilised kritiseerijad ja näpuga näitajad see põlvkond, kelle enda lapsed olid enamasti suviotsa maal vanaema juures ja lapsed alates neljandast eluaastast piisavalt suured, et päevadläbi üksi kodus olla.
Minule just tundub, et tänapäeval on emad palju tublimad ja tegelevad lastega palju rohkem ja on nende jaoks päriselt olemas.
Siin ei ole isegi juttu sellest, et kes on hea ema ja kes halb ema vaid lihtsalt erinevatel ajastutel on erinevad võimalused ja erinevad tõekspidamised.
Ise mäletan, kuidas ma viiesena juba hommikul läksin semudega mängima kuskile metsadesse ja parkidesse ja hilisõhtul koju. Praegu, kui endal on kodus kuuene ja kohe-kohe neljane siis napilt suudan ette kujutada, et kuuene järgmisel sügisel paar tänavat eemal koolis käima hakkab.
Aga ma saan mega hästi sellest tundest aru. Endalgi igakord nii hullud süümekad, et pagan, peaks ikka rohkem lastega koos olema ja rohkem tegema ja rohkem käima aga siis üritan ennast tagasi maapeale tuua, et ega see mõistus kaua omal kohal ei püsiks kui ma ainult lastega koos oleksin ?
Inimesi on muidugi erinevaid ja mõnele selline pidev lastega koosolemine sobib aga sellega vist nagu töökohtadega, mõnele sobib keevitajaamet ja mõni naudib õpetajaks olemist ??♀️
Pikalt ei käinud. Aastaid. Omast arust paranesin vägivaldsest ja lootusetust suhtest, astudes veel hullemasse vaimsesse auku. Ja kurb, kui päeva veeretab õhtusse mõte, et näe täna ei läinudki paela välja.
Lapsed on eluõied, kuid aeg-ajalt on vaja, et nad õitseksid mujal. Järjest enam pööratakse ju tähelepanu lapsevanemate vaimsele tervisele (vt nt tarkvanem.ee).
Olen kohanud ise inimesi ja ka oma ema, kes ei mõista, et oot, mismõttes sa tahad vaba aega. Ja olgu või selleks 10min rahu ja vaikust, inimesel on vaja seda.
Igati normaalne inimene oled, relax and take a glass of wine or two. Ok, ehk said mu mõttest aru.
#rongaema, kes vajab oma aega.
Enne emaks olemist oled naine. Ja naine vajab enda aega. Ära põe. ?