meh noh

Eriti “meh” on olla. Suht kogu aeg. Ei oska isegi täpsemalt kirjeldada, et mis või kuidas valesti on, aga selline vastik rõhuv tunne on sees ja lahti ma sellest ei saa. Okei, siis saan, kui ma kuskil sõbrannadega veinitan või miskit, aga ilmselt on sellel ka mingisugused piirangud ees, enne kui see päris alkoholismile kaldub, seega passin lihtsalt kodus ja… panen tuima, oleks vist kõige parem väljend sellele, mida ma teen.

Postkast on kirju täis, aga ei saa vastata. Lihtsalt EI SAA. Selline tunne, et igaüks neist nõuab mult midagi nii suurt ja keerulist, et mul oleks võimatu seda ära teha. Et parem vaatan homme, kas tuleb selle suure ja raske asja tegemiseks jõudu (olen seda juba umbes nädala nii edasi lükanud, ei paista seda jõukest siiani tulevat) ja tegelikult ma TEAN, et ma pean lihtsalt pihta hakkama, aga… ma ei saa.

Näiteks saime me nüüd müügile panna need magnetitahvlid lastele, kes koolis või lasteaias käivad. Need tegelikult olid ammu juba valmis, aga kuna mul oli PLAAN panna nad müügile augusti alguses, aga asjad venisid igal pool, siis tuli mu sisse selline tunne, et ei. Kõik. Me ei saa neid üldse kunagi müügile panna, va siis järgmise aasta augustis, sest muidu on VALE. Ma ei tea täpselt, mis ma arvasin, et vale on, sest tegelikult on suva, millal me need müüki paneme või kui palju neid üldse ostetakse, aga mulle tundus lihtsalt vale ja mõte sellele, et see leht üles panna, tekitas minus pehmelt öeldes ärevushoo, sest noh… halllo, praegu pole ju augusti algus.

Ma tean, et ise üritades midagi müüa, siis ma ei tohiks seda rääkida, sest noh, peaks kõva müügijuttu tegema, aga täna, kuigi ma selle juba üles panin, endaga võideldes, tekkis tunne, et no ma ei tea. Suur asi. Magnet… kuhu saab panna magneteid. Et okei, lastele meeldivad magnetid ja saavutustunne, aga see pole ju mingi asi, mida nii väga VAJA oleks ja miks ma seda üldse teen, sest kõik mis ma teen on suht lamp ja üldse, praegu pole ju augusti algus.

Et jah, palun väga, ette tellida saab magnetitahvlit mu e-poest SIIT. Hurraa.

Mida ma veel teinud olen. Hmm. Meil sai täna Kardoga umbes kaheksa aastat koos oldud. Ma ütlen umbes, sest tegelikult see 1. sept oli minu meelest see päev, kus me teineteist facebookis vvks panime, või mis see värk ongi. Mina tellisin talle mingeid grilli lisajuppe, mis ta tahtis, mis ta juba mitu päeva tagasi kätte sai ja tema oli mulle hommikul lauale lillekimbu pannud, mida ma isegi ei märganud.

Mul on tunne, et ma ei märka viimasel ajal just kuigi paljut.

Kas te teate seda fiilingut, kus sa elad nagu mingisuguse automaatpiloodi peal? Et sa teed kõiki asju, mida sa alati teinud oled ja käid nendes kohtades, kus sa alati käinud oled ja lobised nonstop, sest sa oled nii alati teinud ja siis saad aru, et sa tegelikult ei ütle mitte midagi ja ei mõtle mitte midagi, vaid teed kõiki neid asju, sest sa oled harjunud ja peab? Mul on ausalt selline tunne, et ma ei ole üldse kindel, mida ma tegelikult teha TAHAN. Sest mul on kiire automaatpiloodil tegemast asju, mida ma pean.

Ma ei oska siia blogisse midagi uut kirjutada, ma ei oska oma mõtteid ritta panna, ma ei oska aega maha võtta, et korraks asjadel minna lasta, aga samal ajal istun ma pealnäha diivanil ja ei tee mitte midagi. Sees ainult ärevus tapab.

Teisalt sattusin ükspäev instas jälle kogemata sinna pimedasse nurka, kus emad räägivad oma surnud lastest ja olen nagu, okei, Mallu. Ole nüüd kenasti maru rahulik, sul on kõik hästi ja kõik on mega fine.

Aga nagu ei ole ka. Kuigi kõik on elus ja terved, mis on muidugi kena osa.

St ma ei tea, kas just KÕIK elus ja terved on, sest näiteks musta kassi pole me eile õhtust saadik näinud ja ta tavaliselt ei ole nii kaua kadunud, sest ta ei käi hoovist väljas. Ma arvasin, et ta on Lea juures ja Lea arvas, et ta on meil, aga tegelt on ta jumal teab kus. Minu praegust õnne arvestades, siis ei näe ma teda ilmselt kunagi.

Sellisel kaunil noodil täna lõpetan. Ja obv homseks olen ma selle tunde jälle alla surunud ja ma olen täiesti fine ja kõik on fine ja muu säärane. Eks.

Bai