Nonii, nüüd on see asi siis ka ametlikult tehtud ja meie Kardoga täitsa seaduslikult lahutatud. On ikka kummaline tunne küll, kui ma oleks selle postituse eile kirjutanud, oleksin ma ilmselt oma arvuti pekki keeranud, sest mu silmamunad lihtsalt ei lõpetanud pisarate tootmist. Ei olnud isegi otseselt kurbus või mingi mõte, aga lambist kogu aeg silmad muudkui jooksid.
Muidugi on kahju, et see teekond siis lõpule sai, aga ega maailm keerlemist lõpeta ja nagu te aru saate, oleme me nagunii igaveseks seotud, nii et ma ei pea vähemalt kartma, et ma temast täitsa ilma jääksin. Imeline inimene on ta ikka ja meie aastad koos ei olnud üldse mitte halvad. Täis naeru ja pulli ja armastust, nagu üks abielu olema peab. Aga tsiteerides vana head Lanat, siis: “Sometimes love is not enough and the road gets tough, I don’t know why”. Ja nii ongi.
Mis nüüd see eluke edasi toob, seda teab ainult jeesus ise, aga täna olen ma küll kuidagi rahulolu ja powerit täis. Ma nimelt alustasin trennis käimisega. EMS trennis käisin eile teist korda ja täiega meeldis, täna aga alustasin HIIT trenni, mida viib läbi mu sõbranna Raquel. Ütleme nii, et ma ei ole kindel, kuidas ma reede hommikul sinna jõuan, arvestades, et mu kõik lihased on nii läbi, et ma kaalusin kulmude abil koju roomamist, aga no mega energia andis sisse. St vaimselt. Keha suri ära, aga see on ka ok. Polegi seda vana risu ammu aega liigutanud. Kui saaks kunagi selle toitumise ka endal normiks, võiks juba ennast täitsa inimeseks pidama hakata.
Vot, ega mul muud midagi öelda ei olnudki, lihtsalt tahtsin teada anda, et mismoodi need asjad siin Mallulandis käivad. Lootust on detsembri alguses uude kohta ka ennast sisse seada ja siis võiks juba vaikselt täitsa inimese tunne sisse tulla. Ja kuigi vahepeal on niiiiii raske (ja ma ei saa välistada, et neid “surenkohepraegu” hetki enam üldse ei tule), siis ma tean, et ma saan sellega hakkama. Ja kui hakkan endas kahtlema, on mu ümber mingil põhjusel hunnik maailma parimai inimesi, kes mind alati toetavad.
Nad on mind lausa nii palju õpetanud, et ma mingi hetk hakkasin iseendaga enda madalpunktidel rääkima umbes nii, nagu mina NEILE vastaks, kui nemad mulle neid asju ütleksid, nagu minu pea mulle aeg-ajalt genereerib. Ja teate, see aitab täiega. Ega iga mõte, mis mu peast läbi käib, ka nüüd alati päris kuld ei ole. Hea, kui iga kümneski normaalne on.
Ja teate, mis oli eilse päeva ilusaim hetk? Okei, ma ei saa seda isegi kirjutada, ilma, et ma nutma tahaks hakata, aga Andra tegi mulle NIII ilusa kingi, et ma pole vist ealeski midagi nii südamlikku ja ilusat saanud. See oli just täpselt see, mida ma vajasin. Minu papa…Selle luuletuse kirjutas ta mulle 13daks sünnaks ja no NII ilus. Armastan ja igatsen teda nii kohutavalt palju, kuigi teda pole juba pea 10 aastat. Võeh…
Igaühe elus peaks olema vähemalt üks papa ja üks Andra. See on fakt.
12 kommentaari
Sinu igatsetud õnn ja õnnelikkus ei tule sinu juurde läbi suhete, läbi töö, läbi tegevuste, läbi asjade… see on vaid rahulolu – hetkeks. Õnn tuleb sinu juurde sügavalt sinu seest. Ta teel on takistused – hirm, kurbus, viha, häbi. Ainult nendega sõbraks saades, neid tundma õppides ja neid mitte allasurudes, tuleb ka ÕNN sinust sinuni.
Täiesti lõpp….see luuletus on tõeline kuld.. niii imeline ?
Võiksid aus olla ja tuua välka tegeliku põhjuse,et miks lahutasite? Oled paljudele suureks eeskujuks, see et silmad märjad ,tähendab et sina ei tahtnud,aga Kardo vist sai siiski millegiga hakkama? kas ta pettis sind ? Niisama ei minda 3 lapse kõrvalt lahku, aga ole tubli ja tugev, pea vastu
Ei, jumala eest, lihtsalt ma tundsin, et ma ei ole enam õnnelik ja see see põhjus oligi. Ei ole vaja otsida mingit konkreetset sündmust või põhjust. Elu on selline lihtsalt.
*lahutet 🙂
Enne kõike… See luuletus on lihtsalt niiii õige ja armas. Kõigil võiks olla selline oma luuletus. Ma tahaks väga, et keegi kirjutaks minule ka midagi sellist, mis oleks eluks ajaks silmade ees ja mille järgi elada.
Meie viisime täna oma avalduse sisse. Sellest lauses – ma tahan lahutust – on möödas pea 11 kuud.Enne seda oli notar, meil on lihtsalt natuke keerulisem oma elu jagada. Tunded on sees erinevad – ääretult kahju on sellest 16 aastast. Samas on hea meel, sest see on just see, mida ma olen tahtnud. Ma loodan, et kuu aja pärast, kui viimaseid allkirju lähme andma, ma ka silmi peast ei nuta. Ta on ikka paras sitapea, aga vahest harva ka mõistlik ja hooliv.
Ei ole ikka lihtne kellelgi, kogu aeg peab olema midagi, mis kuklas taob – küll rahulolematus iseendaga – kaalunumber või mitterahuldav töö või suhe. Rahulolematus on nii lihtne tulema, lihtsamalt kui rahulolu. Aga me oleme naised, me saame hakkama 🙂
Nii ilusti öeldud!
Ilus lugemine, aitäh selle eest!
* lahutet
Pea püsti printsess, muidu kukub kroon maha!
Kui armas luuletus ?
Kui ilus ja südamlik kingitus!