0
REISIMINE

väike kodukontor või nii

11. veebruar 2021

Kas see pole mitte naljakas, et kui sa oled kodus ja tead, et ees on tulemas puhkusereis, ei jõua sa seda ära oodata. Mõnus hotellituba, kõik toidukorrad päevas on sellised, mida sa ise kokkama ei pea, voodipesu vahetab keegi teine ja isegi minikülmik laotakse igapäevaselt jääkülmasid jooke täis, ilma, et sa ise lillegi ei liigutaks. Sellest, et külmas talves olles tudub päikese käes vedelemine veel eriline luksus, ei hakka ma isegi rääkima.

Ma olen praegu nüüd viis päeva kodust ära olnud ja kui sõbrannad eile pildi saatsid, et nad mu mõnusas ja hubases elutoas veini rüüpavad, tuli mulle peale vastupidine igatsus. Tahaks oma mugaval diivanil enda kohas istuda, Brooklin 99’i vaadata, midagi head ise süüa teha ja enda voodis magada. Mis siis, et ma pean seal ise voodipesu vahetama. Aga kodus on õues külm ja toas soe. Ja kodus on palju Värskat (ma vannun, ma olen siin reisil nagu Värska võõrutusravil, mida kõike ma pudeli eest praegu ära ei annaks). Ja kodus on lapsed! Mis siis, et ma enne reisi kaks nädalat (ja peale) nendega nonstop koos olin ja läksin vahepeal juba puhta hulluks sellest pidevast kraaklemisest ja Lende 90x päevas vanni lunimistest ja plastiliinipurust talla all, siis praegu hakkab igatsus juba silmanägemist ära võtma. Õnneks tegime täna videokõne ja Kardo saatis mulle videosid, kuidas lapsed tema juures elu naudivad ja siis tuli nagu selline hea tunne sisse, et nad on fine ja mina olen fine. Et me oleme kõik fine.

Tõelised esimese maailma mured, eks. Tahaks sooja päikese käest koju tagasi. Aga ega tegelikult muidugi naudin ka veel seda aega, mis siin alles on. Eile käisime linna peal (kuni kümneni on baarid lahti, seega saime veidi pidutseda küll) ja hiljem nautisime natukene liiga hoogsalt enda toas asetsevat baarikappi. Ausalt kah, kui ma siit reisilt tagasi tulen, pean ma esiteks vist nädal aega jutti iga päev trennis käima ja siis ennast AA’sse üles andma, sest tahaks lihtsalt käed üles tõsta ja öelda, et ma ei suuda enam juua! Ma olen vist sellise tempo jaoks liiga vanaks jäänud. Pole ka imestada, ma saan juba 9 päeva pärast 31 aastaseks kah, enam pole pikka pidu.

Ok, ma ei taha seda postitust lõpetada sellise noodiga, nagu ma ei oleks rahul, et ma reisile tulin. Olen muidugi! Ma ei ole vist viimase poole aasta jooksul kokku ka nii palju naernud, kui me Andraga viimase nädala jooksul teinud oleme. Ja päikest on ka tore vahelduse mõttes näha ja tunda. Ja õue astuda nii, et sa ei pea endale üheksasada vammust peale tõmbama, et mitte surnuks külmuda. Oo ja teate, mida ma kõige vähem igatsen? Oma auto lume alt välja kraapimist. Nagu kas maailmas on rõvedamat tegevust? Hetkel päikese eest silmi kissitades ja taustaks ookeanilainetust kuulates tundub see maailma kõige ebaloomulikum tegevus.

Oota, millest ma seda posti alustasin? Et ma igatsen kodu? Nevermind. “Elan üle” need kaks päeva veel. Küll kodus veel aega külmetada kuni juunikuuni!

Lõpetuseks teile eilse õhtu kõige viisakam pilt. Muid ma näitama ei hakka, olen siiski classy lady, kolme lapse ema ja värki.

Loe ka neid postitusi!

4 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Meelike 14. veebruar 2021 at 22:56

    Sellel ajal, kui sina oled sooja nautlemas, ilmus meie ajakirjanduses lugu, kuidas Kardo hoolsalt tööd otsib, aga sina reisid ja puhkad. Tööl saab ka ta teatud kellaaegadel olla, sest tema peab lapsed lasteaeda viima ja sealt tooma. Lase oma eksil tööle minna, mitte ära nautle soojamaareise.

    • Mallu
      Vasta Mallu 15. veebruar 2021 at 12:17

      Ma arvan, et enamik inimesi saab tööl olla teatud kellaaegadel, sest peavad lapsi aeda viima ja tooma.

  • Avatar
    Vasta Triin 14. veebruar 2021 at 07:39

    Tahaks ka Värskat…

  • Avatar
    Vasta Alma 11. veebruar 2021 at 20:27

    Sa oskad nii hästi influencida, et ma tahaks praegu värskat, kuigi mulle ei maitsegi see