Ma olen sada korda öelnud, et ma pole suuremat sorti asjainimene. Enamus ajast ma isegi ei tea, kus mul midagi on, seega ma olen kindel, et ma pole isegi kursis kui palju asju mul hetkeseisuga kadunud on. Ma arvasin, et mul poleks millegi kadumisest kahju, aga kui mul oktoobrikuus ühel hetkel tühi käsi vastu vaatas, olin ma oma sõrmuse kaotamise üle ikka üsna kurb. Ma ostsin selle eelmise aasta maikuus ilma suurema põhjuseta. Lihtsalt tundsin, et tahaks endale mingit ilusat sõrmust ja nõnda valisin ma Wild Womani lehelt välja endale smaragdsõrmuse. Kandsin teda iga päev, kuni ühel hetkel avastasin ma, et seda enam pole.
Olin just Balti Jaama kolinud ja mu ainukene pakkumine oli see, et äkki duši all kuidagi libedaga oli see ära tulnud ja vooluga alla läinud. Ega see tegelikult loogiline pakkumine ei olnud, sest see sõrmus on mulle alati kenasti paras olnud ja pole iial ära kukkunud, aga paremat seletust ma välja mõelda ei suutnud. Ja ma tõesti olin kurb, sest miskipärast meeldis see mulle väga.
Ega ma muidugi pikalt kassinud. St, haha, arvestes olukorda, siis ma tegelikult kassisin ikka pikalt ja põhjalikult, aga see polnud oseselt sõrmusega seotud, vaid niisama muu elu-oluga.
Ja siis ühel detsembrikuu päeval viisin ma lapsed aeda, sõitsin linna tagasi ja miskipärast ei suutnud leida enda parkla pulti. Seisin seal värava taga ja astusin autost välja, et istme vahele vaadata, kui äkki vahtis mulle istme vahelt vastu mu sõrmus. See ei olnud isegi otseselt seal VAHEL vaid väga kenasti nähtaval kohal ja mulle ei mahu pähe, kuidas ta ootamatult sinna sattus. Lihtsalt ühel hetkel…oli.
Nii kandsin ma teda rahumeeli edasi, kui ühel päeval koristades avastasin ma, et kivi sõrmusest on kadunud. Ma olin terve päeva kodus ringi tuuseldanud, seega ei olnud mul lootuski seda kivi üles leida, aga Andra heitis korra pilgu maha ja ulatas mulle kivi tagasi. Ma ütlen, see naine leiab kõik üles! Ma panin siis sõrmuse ja kivi rahakotti, et see parandusse viia, aga eile suutis vana hea Kon-Marta mu rahakoti enda kätte saada ja kuigi minu meelest ei jõunud ta palju sellega mässata, enne kui ma selle tagasi krahmasin, oli kivi taaskord kadunud. Ja enam me teda üles leida ei suuda, tee või tina.
Ja ma olen ausalt nii kurb, et hämmastan iseennastki, sest mulle NII meeldis see sõrmus ja see oli pikka aega ainuke ehe, mida ma üldse kandsin. Õnneks ma päris ilma ka ei ole, sain sünnaks ühe uue ehte, mis ka muuseas samast kohast pärit, kus mu sõrmuski (Wild Womanist). Mis see on mingi saatus või, et kohe kui uus peale tuli, kadus vana ära? Aga nad sobisid niiii hästi kokku *sisesta siia minu ulgumise heli*.
Ma kirjutasin Wild Womanisse ka, et ehk saaks uue kivi, aga nad vastasid, et üldiselt nad võtavad sõrmuse Indiasse kaasa ja siis seal kivilihvijatega vaatavad, mis sinna paremini sobiks jne, aga nüüd ei saa ju reisida. Et nagu appiiiiii kui special sõrmus mul oli ja nüüd lännu, krt. Või noh, sõrmus on alles, aga kivita on ta suht suva vennike.
Olla tegelikult selline uskumus ka, et kui ehe ära kaob, siis kivi on oma töö “ära teinud”. Ma ei tea, äkki siis ongi nii. Aga samas low key loodan ikka, et Andra astub siia ja tõstab selle nagu muuseas kuskilt põrandapilust üles. Aga kui ei leia, siis ei leia. Õnneks WW’isse tuleb varsti uus laar sõrmuseid müüki, nii et ehk päris sõrmuseta ma ei jää. Tahtsin juba kohe endale midagi uut vaadata, aga hetkel pole seal midagi sellist, mille kohta ma tunneks, et vot, see on mulle. Soovitan teil sellegipoolest sinna lehele vaadata, see küll pole absull reklaampost, sest ma ise endale kõik need asjad ostnud, aga neil praegu kuldehetele 30% ale ja neil ei ole pmst never alesid, et tasuks üle vaadata. Ehk midagi teie oma on praegu seal teid kenasti ootamas. PS! Kõiki hõbedast ehteid saab ka üle kullata lasta, nii et selle võrra on kullaarmastajate valik suurem.
Muuseas, mul just üks sõber rääkis, et ta ema leidis üles ühe vanaema prossi, mis oli KÜMME AASTAT kadunud olnud ja mida oldi sajakesti tuhat korda otsitud. Ja see tuli välja samast kohast, kus ta alguses jäetud oli. Lihtsalt ilmus tagasi, haha. Niiet palun nüüd heaga jagage mulle lugusid, kus te sada aastat tagasi kadunud asja lambist üles leidsite (või andke vihjeid, kellel see kolmas silm hästi töötab, et kust ma otsida võiks :D).
39 kommentaari
Jalutasin fotokaga metsas, oma 5-6 tundi, risti-rästi-põiki, silmad kogu aeg otsimas midagi, mida pildistada. Ühel hetkel avastasin, et objektiivi katik on kadunud. Selle üles leidmine tundus nii lootusetu pingutus, et ei hakanud üritamagi. Ma ei käinud otseselt mööda mingeid radu, täiesti suvaliselt hulkusin ringi. Kusagil viiendal tunnil ütles mu sisetunne äkki väga selgelt: vaata maha. Ca 1 meetri kaugusel minu ees oli maas minu Nikoni katik. Mnjah. Öelge veel, et kolmandat silma pole olemas.
Mul oli kihlasõrmusega mingi needus. Kõigepealt oli härra kingitud sõrmus natuke suur. Vahetasime ära. Sõrmus number 2 sai olla sõrmes paar päeva ja näitasin tööjuures kolleegidele koos toreda uudisega. Pealelõunat avastan, et kivi on sõrmuselt kadunud! Töötan suures koolimajas ja olin päeva jooksul kohutavalt palju mööda maja ringi jooksnud, igasuguseid asju kappidesse toppinud, kola sorteerinud, niisama ringi sahminud. Ajasin kõik tagajalgadele ja käisime nagu detektiivid koos karja õpilaste ja õpetajatega mööda koolimaja põrandanurki, koristajad otsisid tolmuimejaid ja põrandamoppide pesumasinaid läbi. Kivi oli imepisike nagu hambatiku ots. Loobusin suure kurvastusega ja mõtlesin, et mis needus selle kihlumisega siis on. Õhtul vastu pimedat majast lahkudes ja jopet selga pannes avastasin midagi läikivat kapiserva äärest. Oligi minu kivike! Kusjuures, ma ei olnud garderoobis vahepeal käinud ja kivi oli ju pool päeva olemas olnud. Sõrmus sai taaskord välja vahetatud. Kolmas sõrmus pidas abielusõrmuse saabumiseni ilusti vastu 🙂
Mees on mulle kaks korda valgest kullast ripatsiga kaelakee kinkinud. Räägin ka oma kurva lõpuga lugudest.
Esimesel korral juhtus nii, et päevitama minnes panin keti teki peale ja loomulikult lahkudes polnud see meeles, tõmbasin teki kaenlasse lihtsalt. Pärast kodus hakkasin otsima seda ja siis meenus, et krt, see kukkus ilmselt muru sisse. Ja siis tuli veel meelde, et õues just niideti muru… Läksin jooksuga õue ja ikka veel lootsin, et äkki mingi ime läbi on see kuidagi terveks jäänud, aga loomulikult leidsin maast ainult ketijupid. Oi ma nutsin nagu loom, nii keti kaotamise kui oma lolluse üle.
See peale kinkis mees mulle sünnipäevaks teise keti. Lubasin endale, et seda hoian nagu kalleimat varandust. Ometigi kadus ka see ei tea kuhu. Vist kuidagi kolimise käigus, aga võib-olla suutsin ka jälle randa unustada. Igatahes ilma olen ma ka sellest ja sain jälle ohtralt pisaraid valada. Kodu ja asjad on 101 korda läbi otsitud, nii et tõenäoliselt kadus ka see rannaliiva või sealt edasi juba kellegi tasku.
Vähemalt kolmanda kaelakee olen kaks aastat suutnud alles hoida. :’) (Edusammud!)
Ma ei tahtnud omale kihlasõrmust ka, sest tean, et kaotan ära. Pregobrain otsustas, et linna peal laiamas käies tahaks midagi ikka sõrme pista, nii et lasin omale megaodava n-ö feiksõrmuse osta. Muidugi oli see mitmeid kuid kadunud vahepeal, jõudsin juba mõttes maha kanda, ise veel kiitsin ennast ja meest, et küll on ikka hea, et päris sõrmust ei ostnud. See tuli nüüd mõni kuu tagasi lapse mähkmekoti sügavustest välja. Hirmuga ootan pulmasõrmust, peaks vist kohe mitu tellima..
Ma oli ammu-ammu tahtnud endale valge pärliga sõrmust jaaa jõuludeks sain selle mehelt. Kurb küll, kuid üks hetk avastasin, et pärl on sealt jeed tõmmanud.
See ei olnud veel kõik… paar nädalat hiljem kaotasin mehe kingitud polari ära 😀 😀
Mees raudselt arvab, et müüsin maha võimidagi ??
Endal küll sisimas nii halb tunne, et kõikide tema kingitud asjadega midagi juhtub ??
Ostsin kunagi oma poisssõbrale hõbedase käeketi. Enne kui talle seda kinkida jõudsin suutsin ära kaotada. Otsisin nagu meeletu ning valasin pisaraid. Mõtlesin kõik oma käigud läbi, kuni avastasin, et olin selle koos jäätisepaberitega prügikasti visanud. Olin üliõnnelik ja sain käeketi ikkagi kingitud. Mõned kuud hiljem muru niites kaotas noormees ise oma käeketi ära. Kaks päeva hiljem, kui läks uuesti muru niitma avastas selle käeketi murutraktori pealt (seal kuhu jalad toetad) pool rippes üle serva. Niiet ka seekord läks hästi 🙂
Sõbrannal kadus kõrvarõngas ära ja paar päeva hiljem sõitsime koos bussiga ning avastasime minu rahakotist selle sama kõrvarõnga. Täielik müstika, kuidas see sinna sai 😀
Mul elukaaslasel kukkus mingi rattapolt kuskilt õhust lampi põrandale ja samamoodi ta vanematekodus kadusid esikupõrandalt autovõtmed ära, mis on siiani kadunud.
Kui me õega mitu aastat tagasi Rootsis kruiisil käisime, siis ta linna peal avastas, et tal on kuldkõrvarõnga küljest rippuv kivike ära kadunud ja kui me õhtupoole sadamasse tagasi läksime, siis ma jumala lampi leidsin selle kivi sadama metroojaama perroonilt. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, sest see oli megapisike?
Aga enda ehted ma kaotan küll enamasti ära. Üks kaelakee koos ripatsiga on mitu korda ära kadunud ja olen iga kord üles leidnud. Üks kord oli kett lahtiselt kaela rippuma jäänud, aga ripats oli kadunud ja ma leidsin selle parklast üles, oli veits lömmis ka, keegi oli autoga üle sõitnud, panin selle rahakotti siis ja nüüd millalgi oli vaja seda ripatsit, aga haihtunud nagu tina tuhka.
tule palun minu kivi ka otsima 😀
Kaotasin kunagi ära oma kuldketi. Tulin saunast tuppa, kett ja riided süles. U istasin et mul oli kuldkett ka sõrmede vahel. Panin siis riided pesumasinasse ja masin kohe käima. Järgmine päev hakkasin mõtlema et appi mul oli kett ka riietega ja kas tõesti olin nii loll et viskasin kõik masinasse. Hakkasin siis masinat puhastama ja uurima, ketti ma ei leidnud. Terve aasta oli see kadunud ja mehele ka öelda ei julgenud, sest tema kinkis selle. Tuli siis uus suvi ja rohisin sauna trepi ümbert umbrohtu, võtsin sauna ukse mati ka üles et sealt alt puhastada ja voilaaa midagi sädeleb. Terve aasta oli mu kett sauna ukse ees maas. Vahepeal oli sügis, talv kevad…. Uskumatu, usun et kõik asjad leitakse kunagi üles mis kadunud on. Hetkel on mu aktiivsuskell nii kadunud, et karju või appi, pmst on igal asjal ka om hea külg, ma olen terve maja nii ära koristanud püüdmaks seda leida.
küllap see kell ka sul siis välja tuleb 😀
öeldakse- mis kergelt tulnud, see kergelt läinud
Kunagi leidsin ühe kadunud võtme seina ja põrandaliistu vahelisest praost. Vaadates kuidas su korteris need liistud on paigaldatud, siis kivike võib äkki mõnes vahes seal on – need, mis on näha kon-Marta pildil nt.
Mu ema kaotas kunagi kullast käeketi, avastas ka alles järgmine päev, et pole. läks mööda aastake ja ükskord vaipa õue klopperi peale sättides näen, et ripub teine vaiba küljes sees pool. Fun on muidugi see, et seda vaipa sai vahepeal ikka palju kordi õue klopperi peale viidud 😀
Teine äge juhus vanaemalt saadud kuldsõrmusega, mis kadus. Aastaid hiljem otsisin midagi diivanipatjade vahelt ja sõrmus libises sõrmest sinna vahele, eemaldasin padja, et seda otsida ja näe, vanaemalt saadud sõrmus ka seal 🙂
Mul ema kaotas tiigis ujudes ühe kuldkõrvarõnga ära ja kuid hiljem käisin ise ujumas ja hämaras õuetule valgusel nägin miskit silla all liivas sillerdamas. Loomulikult oli see kadunud kuld 😉
Tean lugu, kus naisterahvas kaotas oma sõrmuse 30 aastat tagasi. Esimene oma raha eest ostetud sõrmus, otsitud sai kaa kõikjalt, aga mida pole, seda pole.
Mõned aastad tagasi leiti see sõrmus üles. Asus ta siis puukuuris, kus iga päev sai käidud. Leidja polnud küll tema ise, aga tagasi ta selle sai 🙂
Niii äge 😀
Mu abikaasa kandis rahakotis minu kingitud hõbedast südant. Rahakott koos ehtega kadus ühel talvel kuskile lume sisse.
Uue rahakoti kui ostis, ja mingi aeg sinna münditaskusse vaatas, oli kadunud ehe seal olemas. Siiani ei mõista me, kuidas on see võimalik!
Misasja, KUIDAS see võimalik on :D??
Leidsin kunagi oma vana MP3-e ühe madratsi alt vanaisa porno ajakirjade vahelt ??♀️Have no idea kuidas see sinna sai ?
Ma ei tea, mis su vanaisa su MP3-ga tegi 😀
Seda siiani ei tea, täielik mùstika. Siiani alles uues rahakotis. Ja eelmine kadus ära koos nimetatud ehtega. Müstika!
No ausalt, kui see pole müstika, siis ma ei tea, mis on :D!
Kui sa näiteks kannad kindaid, siis nt autos ära võttes võib võimalus olla, et kivi on autos.
Pole mega ammu kandnud kui aus olla.
Mul on kõrvarõngas näiteks kukkunud lükandustega kapi vahele. No sinna, kus see vagu, pilu või väike vahe on (ma nüüd naeran oma loodud termineid ?). Sry, ma ei tea, kuidas seda nimetatakse, aga sealt võib ka asju leida. Ma kaks korda leidnud. Käekoti voodri vahelt olen ka leidnud üles midagi, aga ma ei mäleta, mis asi see oli. Igatahes vooder oli täiesti terve, ei tea, kuidas sinna saab midagi kaduda.
Sõrmuse kivi. Ma ei tea, kui vaadata üle kõik riiete taskud näiteks. Põrand on muidugi kõige esimene variant, kust otsida. Ja mina näiteks palja silmaga ei näegi põrandal asju, mind on aidanud telefoni taskulamp. Üleüldse olen selles suhtes igav inimene, et näen alati üldist pilti, mitte kunagi detaile. Müts maha, kes suudavad nõela heinakuhjast leida.
Mul oli üks ilus kuldsõrmus, mis endale
kunagi ostsin, aga vahepeal kaotasin selle endaarust àra, otsisin igalt poolt, isegi ämma ja äia juurest, sest vahepeal ööbisime seal, ei leidnud kuskilt, olin juba loobunud otsimisest, kui mingiaeg leidsin selle ehtekarbist ? kuigi olin sealt mingi sada korda kindlasti otsinud. Ja nüüd sügisest läksin uuesti kooli, ja koolis pidi õppeköögis ehted àra võtma- panin selle jope sisetaskusse lukuga kappi, aga peale tunni lõppu ei hakkand kohe sõrmust tagasi sõrme panema ja jàrgmine pàev kui otsima hakkasin polnudki enam seal ja nüüd möödas mitu kuud ja pole siiamaani välja tulnud 🙁
Samas öeldakse, et kadunud asju ei tasu otsida, et ilmuvad ise välja, aga seekord ma enam seda ei usu, sest minu arust on nii kaua aega möödas sõrmuse kadumisest.
Olime abielus olnud 20 aastat kui mees abielusõrmuse väidetavalt tööl ära kaotas – tal selline töö kus peab vahel kinnastes olema. Järgmine aasta jõulude paiku vedasime kunstkuuse panipaigast välja ja oh mis imet…kuusel rippus tema sõrmus!
Ladusin kaarte ja sinu kivi on kuskil külmas kohas – õues, külmkapis jt.
Täitsa võimalik, et minu kivi siis kadus kuskile prügi sisse ja on…prügimäel :(((
No selge. Mu kaotatud kallis sõrmus leiab ka ehk tee mu juurde tagasi . Andsid lootust ? Aga ükskord ma läksin peikaga riidu ja sõidu ajal kassides viskasin sõrmuse autost välja. Aga paar päeva hiljem leidsin selle siiski autost mingi ime läbi. Ju ta ,siis lendas tagasi vms aga ma olin kindel ,et seda enam pole ? Hiljem muidugi kaotasin selle uuesti aga ,siis enam ei igatsenud ,kuna olin eluga edasi läinud nö. Siiani ma muidugi ei tea kuidas ma üldse selle kaotada sain ?♀️ Jutt ,siis kahest erinevast sõrmusest .
Kas ei või olla, et laps neelas alla. Jälgi potil käimist.
Ta ei topi üldiselt endale enam ammu asju suhu, aga ma mõtlesin sellele ka jah. Selles suhtes, et kui ta seda ka tegi, siis nüüd on see raudselt läbi käinud 😀
Mul mehel kukkus paar nädalat peale abiellumist sõrmus sõrmest ja ta ei teadnud kus. Variante oli palju, kodus duzzi all, õues, poes või maal kui töö kindaid käest võttis. Issand ta oli nii õnnetu…siis rääkisime sellest veel maal, kus ta kogu õue cm haaval läbi kammis tulutult ning näitas mulle kust traktorist maha tuli, kus kinda käest võttis… ja siis järsku, oksarusude vahel oligi sõrmus. Ta oli niiiii rõõmus, et lausa kiljatas?
nii äge et üles leidsite :D!
Tavaliselt leian ma asjad üles siis kui juba uue olnud jõudnud osta. Nagu pangakaartidega, ikka tulevad nad kuskilt siis välja kui uue jõuan kätte saada.
Ehk leiad oma kivi tolmuimejast, kui sa siin koristuatuhinas juba olid.
sealt juba sai otsitud, ei olnud 🙁
Sugulane kaotas maal ujumas käies oma kõrvarõnga ära. Leidis selle paar aastat hiljem ujumas tulles silla pealt. Tegu väga vana puidust sillaga, mis vaevu püsti püsib ja on veega samal tasemel, seega siiani väga uskumatu, et kuidas see sinna sai.
Issand, see küll veits creepy 😀