päev pärast oppi

Nonii, ma siin istun oma diivanil ja mõtlesin, et peaks paar rida kirja panema, enne kui aeg mööda vihiseb ja siis raudselt ei mäleta enam mitte midagi. Ühesõnaga eile läksin hommikul Kotka erahaiglasse, kus andsin vereproovi ja tehti rindadele ultraheliuuring, et veenduda, et kõik kenasti korras on, enne kui nad opiga alustavad. Siis sain oma tuppa tagasi ja jõudsin vist korraks isegi magama jääda, kui juba õde mind äratama tuli, et lähme siis opile.

Jalutasime alla opisaali ja no ausalt see on seal nii fancy. Lebasin oma soojale opilauale ja siis käis kõik nii kiiresti. Anestesioloog (issand, kas ma kirjutasin selle sõna õigesti?) küsis paar küsimust ja juba susatigi mulle kanüül sisse ja sooviti ilusaid unenägusid.

Ärkasin ma selle peale, et Mart tervitas mind, telefon käes. Ma tahtsin talle öelda, et ta pidi mind ju filmima, siis kui ma ärkan (ma ise palusin seda, sest ma tahtsin näha, et ehk ma räägin midagi naljakat), aga ma ei saanud isegi seda aru, et opp oli juba ära tehtud. Lisaks hakkas mul pisar silma tulema, sest ma olin veendunud, et Mardil on Raplas korter, kus ta konnasid kasvatab ja on seda kõik see aeg minu eest varjanud. Nagu reaalselt ma ei tea, mida mu mõistus tol hetkel korraldas, aga see tundus mulle kõik väga südantlõhestav tol hetkel.

Ärkamistoas olin ma suht unesegane, kogu aeg vajusin ära ja olin poolärkvel. Aga mingi hetk sain ma siiski oma palatisse tagasi. Täitsa ise ronisin oma ratastooli ja sealt voodisse, aga umbes 20 minutit oma toas olles sain ma aru, et no ikka vägaaaaa valus oli. Liigutada ei saanud mitte midagi, ilma et mega valu rindu torkaks. Kes oleks võinud arvata, et iga kehaosa liigutamine kuidagi rinnalihastega seotud on? Õnneks anti mulle väga järjepidevalt valuvaigisteid ja siis hakkas jälle parem. Üritasin umbes tund aega voodist püsti saada, aga no ei saanud. Nagu kilpkonn, kes on selili keeratud. Liikumatult lamades ei olnud samas väga hullu. Lõpuks sain kuidagi kargu alla, aga see ajas pea nii ringi käima, et vabisesin voodisse tagasi.

Ma ei oskagi seda esimest päeva kuidagi kokku võtta, et ühest küljest ma teadsin, et mida rohkem ma liigutan, seda kiirem on paranemine, aga teine osa minust tahtis ainult magada ja haliseda. Niiet ma tegin suht mõlemat võrdselt. Aga enne magama minekut hakkas mul nii hea, et ma lausa mõtlesin, et halleluuja, kui see oli kõige raskem päev, siis on see rindade panemine ülii lebo.

Hommikul tegin silmad lahti ja see tunne… mul oleks nagu keegi jalaga roided sisse tagunud. Isegi sissehingamine oli nii kohutavalt valus, et siis võttis küll pisara silma ja mitte ainult selle pärast, et Mardil Raplas need konnad on. Rinnad olid (ok on siiani) MEGA paistes ja kõvad ja valusad. Umbes nagu siis, kui piimapais tekib peale laste sündi. Samas positiivse külje pealt ei pidanud ma vähemalt seekord neid kellelegi imemiseks pakkuma, nii et tasub ikka positiivse külje pealt vaadata seda elukest. Aga praegu neid tisse vaadates ei olnud küll tunnet, et WOW nii kaunid, pigem nagu ma plaaniks lähiajal mõnes odavas pornofilmis töö hankida. Ärge muretsege, see paistetus on alguses tavaline ja nüüd hakkavad nad vaikselt alla poole langema ja pehmemaks muutuma.

Aga siis sain jälle valuvaigisteid ja elukene läks jälle kohe ilusamaks. Uni tuli lausa peale, aga siis öeldi, et ma võin koju ka minna. Seega lasin ennast kenasti koju transportida ja endale diivanile pesa teha ja nüüd siin ma külitangi. Okei, ei külita, sest ma saan ainult selili olla, aga päris ok on olla. Ilmselt selle pärast, et ma olen ravimeid nii tuugalt täis topitud, upss. Praegu kirjutades ka silm vahepeal vajub veits looja ja mõte läheb uitama.

Mis seal ikka, ma ei oskagi rohkem midagi öelda, kui teil miskit küsida on, siis andke tuld. Ma nüüd proovin veitsa magada. Baiiii. Laav juu.