7 asja, mida ma enne tissioppi ei teadnud

Nonii, täna on siis JUBA nädal opist möödas. Uskumatu, et vähem kui kaks nädalat tagasi käisin ma “niisama konsultatsioonis” ja praegu nädala uute tissidega elanud. Samas olen ma selles suhtes rahul, et mul polnud väga palju aega närveerida (konsultatsiooni ja opi vahele jäi täpselt kuus päeva) ja nädal taastumist on ka suht kiiresti läinud.

Ma tegelikult tulin siia, et kirjutada sedapuhku asjadest, mida ma ei osanud peale oppi absoluutselt oodata. Jah, see on see koht, kus kõik saavad öelda, et issand jumal, oleksid sa siis natukene rohkem uurinud, küllap sa siis teadnud oleksid, aga te ju teate mind. Tavai, ok, teeme opi, tuleb mis tuleb, usaldan Marti (Dr. Mart Eller siis, kellele segaseks jääb haha) ja ma tõesti ei uurinud ega kahelnud üheski tema otsuses. Tema soovitas ja mina usaldasin ilma uurimustööd tegemata. Ainuke asi, mida ma enne oppi tegin, oli see, et vaatasin korraks juutuubist videot rinnaopist ja peale paari sekundit panin selle jälle kinni. Teadmatus on ikka õnnistus, ütlen ma teile.

Aa, ma vist seda osa pole ka maininud, et ma tegelikult tulin haiglast 3 in 1 protseduuridega ära. Et mitte ainult tisse ei tehtud, vaid “kui ma juba seal olin” tegi Mart ülakõhule veits lipot kah. Selle pärast, et eelmine jäi mul enne Marta aega ja ma ei saanud peale protseduuri LPG’s käia. Seega ei olnud see nagu … ühtlane? Ma ei oska seletada, igatahes nüüd peaks olema, eriti kui ma paari nädala pärast oma vajalikud LPG protseduurid ka sinna peale ära teen. Ja enne haiglast väljumist tegi Mart mu otsaette väikse botoxiringi ka, aga ma ütlen ausalt, et ma olin vist nii kangete valukate mõju all, et ma mäletan häguselt paari torget, nii et kui mul praegu otsaesine kenasti sile ei oleks, siis oleksin ma selle vist ereda unenäo alla liigitanud.

Aga nüüd siis asjade juurde, mis mulle üllatusena tulnud on:

• Ma pean neid tugirinnahoidjaid ja rihmasid NIIII kaua kandma. Umbes kuus nädalat kindlasti ja see veits tuli mulle üllatusena, sest minu isiklik arvamus oli, et eks alguses on muidugi vaja oodata haavade paranemist ja… ja siis on kõik. Tegelikult taastub vaene rind päris kaua aega. Alguses on tissid kurgu alla surutud ja kõvad. Siis hakkavad vaikselt pehmemaks minema ja nn allapoole langema ja alles paari kuu pärast on lootust siis seda lõpptulemuselähedaselaadset tissi näha. Minu peas oli see kuidagi kiirem protsess, aga no ega ma ei kurda, ise ma ju enne uurida ei viitsinud, upss. Kuhu mul ka kiiret on, eksole, eks ma siis ootan.
  
  

• Ma olin valmis olema PALJU abitum, kui ma tegelikult olnud olen. Kujutasin ette, kuidas ma ei saa ise riidesse või pesta või üldse mitte midagi, aga ma sain juba kolmandal päeval (vaevaliselt) külili magada, et ma olen päris imestunud, kui ma loen teiste kogemusi, et olen siin neli nädalat ainult sellili maganud. Et kas mõni taastub siis tõesti nii palju kauem? Mul on pigem see mure, et ma unustan vahepeal ära, et ma ei tohiks mõnda asja teha, et aju ei jõua kehale järele. Lambist oleks ükspäev ennast rahumeeli kõhuli sättinud või Martat tõstnud jne. Et pigem pean endale meelde tuletama, et ma ei tohi, mitte, et ma ei saaks.
• Mu tiss vahepeal krudiseb. Ma ei oska seletada seda paremini, aga ma reaalselt vahepeal tunnen seest mingit imelikku krudinat. Netist jälle lugesin, et see täitsa normaalne ja läheb üle, aga esimene kord oli küll mega imelik feels.
• Mu üks rind on kohati…tundetu? Haha, see kõlab nagu ta käiks ja sõimaks inimesi, ise samal ajal null süüd tundes, aga nagu mu parem rind on mingi väikse ala pealt täiesti tuim. Ehk siis kui ma seda kohta katsun, on mul tunne, nagu ma katsuks kellegi teise tissi. Samas vasakul rinnal sellist tundetut kohta ei ole ja nagu ma aru saanud olen, siis see tunne tuleb ikka tagasi, mitte ei jää ma elu lõpuni mingisuguse tuima lapikesega keset rinda. Ma loodan…
• Mul pole 100% aimu, mis rinnakorv mul peale paranemist on. Kirurg saab sulle seda “umbkaudselt” öelda, aga tegelikult oleneb kõik ikka lõpuks su kehast ja sellest, kuidas ja mismoodi see rind lõpuks “langeda” otsustab, seega võib juhtuda, et mul on paari kuu pärast C korv. Või hoopis D korv. Seega pean ma suure pettumusega edasi lükkama kõik oma uute pesukomplektide ostud, sest mul on null aimu, mis suurust ma võtma peaks. Ma ei oska endale isegi praegu uut spordirinnakat tellida, sest ma ei tea, mis osa mu rinnast on praegu jääv ja mis on see paistetus, nii et ma elan suht teadmatuses.
  
  
• Ma tunnen ennast kuidagi paksuna… Ma ei tea, ei oska seletada, kas asi on selles, et ma olen nädal aega rahumeeli diivanilohus laisklooma mänginud, või selles, et need rinnad kuidagi niiii suured on, või ma ei tea mis toimub, aga mulle tundub visuaalselt, et ma olen 23763 kilo juurde võtnud. Tegelikkuses olen kolm, alles eile kaalusin. Kes oleks võinud osata arvata, et ma seda iga keharakuga tunnen. Tahaks lihtsalt midagi teha ja ennast liigutada, aga tegelikkuses on pidevalt väsimus ja uni ja loid olla ja isegi kui ma ennast välja vean, hakkab kuskilt midagi valutama. Ehk siis tulen sama targalt oma asemele tagasi.
• Peale oppi võib tekkida mingi selline asi, nagu opikass. Täitsa tõene asi, mul ka korraks tuli. Lihtsalt kõik on valus ja ebameeldiv ja tissid tunduvad nii imeliku kujuga ja ebamugava on olla ja normaalselt lamada ei saa ja kuidagi mugavat asendit ei leia ja siis tekib tõesti tunne, et no pekki, kas mul oli vaja seda üldse teha ja nüüd olen igavesti invaliidistunud ja istun oma pommidega siin diivanil kuni surmatunninini. Ma ei mäleta, mis päeval mul see kass oli, aga ma olin NII tujust ära, et hoia ja keela. Siis Pille saatiski mulle lingi, kus kirjeldaski seda, et mu enesetunne pole vahetult peale oppi kuigi ebatavaline ja see möödub. Möödus kah. Tuleb välja, et see on valuvaigistite ja narkoosi mõjul tekkiv imeline kombo.
• Mu selg valutab palju rohkem, kui mu rinnad ise. Ma olen kogu aeg mingis X sundasendis ja mu ülaselg ja õlad on kogu aeg niii pinges, et mul väga tihti läheb tissivalu (see vähene, mis praeguseks on) absoluutselt meelest, sest ma tahaks lihtsalt oma selga igatpidi venitada, aga seda ma jälle ei saa, sest muidu teen ma tissidele liiga. Nokk kinni ja saba lahti, mis muud.

Vot sellised lood siin majas. Järgmine nädal lähen esimest korda kirurgi juurde ennast näitama ka. Palvetage, et ta ütleks, et ma olen teinud maagilise paranemise ja ei pea enam seda hingamist takistavat rinnahoidjat kandma (väheusutav, aga noh, kes palvetada keelab inimesel). Ma vannun, et see päev, kus ma võin ta ära võtta, panen ma ta hullupilguga põlema 😀 Aga okei, ma luban, et ma nüüd vahepeal üritan millestki muust ka kirjutada, kaua ma ikka selle tissiteema ümber leierdan 😀