Täitsa hull lugu ikka, mis elu see vaene Barbara elama peab, mul on niiiii kahju! Igatahes, umbes 2014. aastal oli mul suur tuhin olla kasside hoiukodu. Nõnda tassisin ma neid kahte lehte endale elamisse. Ma mäletan, et üks suur must kass Ülo läks minu juurest Soome elama ja hunnik kassipoegi said ka riburadapidi endale kodud. Kuni tuli Barbara. Ta oli umbes aasta vanune kass, kes püüti tänavalt kinni ja sealt otse siis meile, Männikule.
Alguses oli Barbara mega arg. No ega ta ei olnud ju inimesega harjunud. Ega seegi meie sõprust suurt ei soojendanud, kui pidin ta pajakinnastega kapi alt välja kiskuma, puuri panema ja steriliseerimisele viima. Peale seda veetis ta oma ülejäänud päevad ja ööd Lea toas kapi all. Ma veel mäletan, et see Pesaleidja kirjutas, et ole hea, tee temast mõned pildid, et siis saaks talle päriskodu otsida. Aga no kus sa siis neid pilte teed, kui sa looma never ever ei näe.
Möödus paar kuud ja meil ei olnud Barbarast ikka ühtki pilti. Mina teda konkreetselt pea iial ei näinudki. Aga kuna ta Lea toas redutas, hakkas talle mõne kuu jooksul tunduma, et olgu ülejäänud, mis nad on, aga et Lea tundub päris normaalne. Hakkas talle vaikselt öösiti voodisse ronima ja mõnikord kui Lea kööki läks, julges talle isegi vaikselt järele hiilida.
Mai tea, kas see oli neli kuud peale ta koju toomist vms, kui me ühel päeval Leaga rääkisime, et ah suva. Las see Barbara jääb siis meile elama. Las olla seal kapi all, kui tema hing nii ihaldab, seda enam, et ega inimesed üldiselt endale pelglikku täiskasvanud kassi enivei väga ei taha.
Ja saate aru. Tuli välja, et seda vestlust oli Barbara oodanud, sest sellest päevast peale ta enam kapi all ei passinud. Hakkas rahumeeli mööda maja ringi jalutama ja inimest ta enam ei kartnud. Vastupidi – käis kogu aeg pai lunimas ja oli igati kabe kass. Aga no fakt on see, et ta rohkem Lea kassiks jäi, sest temaga ta kaasas muudkui käis ja tema kaisus magas. Nõnda jäi ta koos Kurega minust männikule maha ka. Selles suhtes loogiline – nad ju mõlemad terve elu õues käinud jne.
Kuu aega tagasi saatis Lea mulle pildi, et Barbara silmaga on midagi viga. Et olla hall ja hägune. Viisime ta siis loomade silmaarstile, kus selgus, et tal on ilmselt mingi vigastus tekkinud. Arst pakkus, et ehk oksaga silma saanud vms ja et silm tuleb kindlasti asap välja opereerida, et põletikku ei tekiks. Vaatas teise silma ka igast uhkete masinatega üle ja ütles, et teine silm on 100% korras ja mingit silmahaigust kui sellist tal ei ole. Ehk siis noh, tal lõigati silm välja, aga ta sai selle ühega ka täitsa kenasti hakkama. Ta on nii karvane ka, et ta nägi nüüd lihtsalt välja, nagu ta lihtsalt wink’iks kogu aeg või midagi sellist.
Täna aga avastas Lea, et kassi “terve” silm on täpselt samasugune hall, nagu kuu aega tagasi eelmine oli. Helistasin kliinikusse ja sealt vastati, et nojah, ju siis ta nüüd vigastas teist silma ka oksaga vms. Ma ei tea, see ei tundu väga loogiline, et 6-7 aastane kass, kes terve elu õues käinud on, nüüd ühe kuu vältel mõlemat silma vigastada saaks lampi. Kui tihti te üldse kuulnud olete, et kassid õues endale okstega silma vehiks? Ma igatahes ei ole…
Kuna see jutt õige ei tundunud, siis helistasin kahte kliinikusse veel, kus mõlemad arstid tundusid ka arvavat, et see päris õige jutt ei tundu. Saime nüüd neljapäevaks talle aja (loomade silmaarste on vähe ja aega võiiimatu saada). Aga ikkagi NII kurb, sest ta ei ole ju üldse veel nii vana kass. Õue teda nii lasta ei saa, aga toas läheb ta hulluks, juba praegu pidi seal akna all istuma ja välja laskmist ootama. Ja kui soojemaks läheb, on Leal ikka terrassiuks lahti jne, et kuidas sellist pimedat kassi kodus hoida? Leal kunagi üks vana kass jäi ka pimedaks ja lõpuks kadus ära. Ma küll ei tea, et kas sellepärast, et ta oli MEGA vana ja läks ala kuskile surema, või eksis ära, aga no ikka.
Nii kahju on. Least on kahju ja Barbarast on kahju ja nii väga tahaks, et see uus silmaarst ütleks, et ohhoo, kuule sellele silmahaigusele mega lihtne lahendus vms. Paraku ei tundu see praegu super tõenäoline 🙁
32 kommentaari
Mis sai teisest silmast?
Käisime Tiina Toometi kliinikus, kus ikka leiti, et silmas on rõhk ja nüüd saab 3x päevas rohtusid. Kahjuks on ta ikkagi pime 🙁
Minu kiisu on juba aastaid täiesti pime, ma arvan, et nii 5-6a kindlasti. Võtsime ta ca 13 a tagasi Kassiabist, oli kodutu kassi üks poegadest, kes kogu pesakonnaga kinni püüti. Meie kassike oli algul ka väga arg, eks ta on tegelikult siiani veidi närvihaige, st iga asi ehmatab teda, aga inimesi ta usaldab ja eemale ei hoia.
Juba titeeas hakkas kassil ilmnema probleeme. Muutus järsku loiuks, tekkis palavik. Jooksime ruttu loomaarstile, sai mitmeid kordi tilgutit + palavikualandajaid. Siis algasid jamad silmadega, silmad muutusid häguseks, mida aeg edasi, seda rohkem läksid punni. Lasime teha kõik analüüsid ja selgus, et Kassiabist on kaasa tulnud kasside koroona, haigus, millele ravi ei ole, võib teha loomale sada häda.
Kuna meie kohalik arst ei osanud meid rohkem aidata, siis läksime dr Kella juurde, kes on kasside silmahädade suur spets, diagnoos – glaukoom. Samuti koroona tagajärg. Saime tilkasid ja tablette, mis veidi küll leevendasid probleeme, aga ära ei võtnud. Lõpuks jäi kass ikkagi täiesti pimedaks. Mingi hetk oli arutlusel silmamunade eemaldamine, sest silmarõhk oli väga kõrge ja arst ütles, et see teeb talle valu. Aga kuna see otsus tundus nii lõplik ja ta algul ju midagi nägi, siis lükkasime seda protseduuri edasi. Hiljem arstile pöördudes öeldi, et silmade rõhk on jälle ok, kuid silmanärv irdunud, seega enam ei olnudki vaja neid eemaldada, valu nad enam ei teinud.
Kuna nägemise halvenemine käis järk-järgult, siis ta kohanes eluga pimeduses uskumatult hästi. Keegi ei saa arugi, et ta pime on, vaatavad vaid, et imelikud silmad on, nagu tulnukal. Kõrgemale ta enam ei hüppa, aga diivanitel käib ikka pikutamas, ruumides orienteerub suurepäraselt. Maal oleme teda ka õue lubanud, kuna seal on suur piiratud ala, kus naljalt välja ei saa (üle aia ta ei hüppa), siis käib ka seal edukalt ringi ning on isegi hiir hambus maja ette tulnud, kuidas tal see õnnestus, ma ei tea. Käib ka vana aida lakas magamas, mis tähendab, et peab ronima mööda palkseina üles ja saama ka alla. Ainus asi, mis ta pimedust tõestab, on see, et kui kiirustab kusagile, siis võib joostes ukseaugust mööda põrutada ja vastu seina lüüa end. No ja et on ettevaatlik, kõnnib aeglaselt. Aga kassidel on muud tajud kõik ülihead, nii et nägemise puudumine ei ole üldse hull asi. Kass saab väga hästi ka 100% pimedana oma eluga ilusti hakkama. Isegi liivakasti või toidunõude liigutamine ühest ruumist teise ei ole teinud talle probleeme. Nina on peas ja leiab kõik üles.
Käisime oma koeraga Toometi kliinikus silmaarsti juures. Saime abi, jäime rahule. Loodan, et Barbara saab ka abi. Aga meie koera kohta ütles silmaarst, et vahel juhtub ka nii, et vanal loomal silmad kuivavad ja võivad pärast pikka magamist olla nii kuivad, et ta avamisel tõmbab ise kuiva lauga silmi avades oma silma katki (kõlas julmalt, aga samas meil 13-aastane koer saja hädaga, nii võis ka olla). Raviti tal siis see vigastus ära, käisime paar korda järelkontrollis ja mõne aja pärast jälle sarnane jama. Arst ütles, et kui see jätkub, siis võib juhtuda ka nii, et jääb põhimõtteliselt kunstpisarate peale, et jäämegi neid talle pidevalt tilgutama. Hetkel tundub siiski, et ptüi-ptüi-ptüi, pole enam seda muret…Loodan, et kassiga saab ka kõik korda.
Mul ei ole küll kass, aga kahjuks nüüd ilma silmadeta pime chowchow. Aga super tubli ja saab mega hästi hakkama. Võõrad ei saa arugi, et tegu pimeda koeraga. Tegelikult tahtsin soovitada arsti dr. Andžela Lehtla. Mega tore, toetav ja tark.
Vaata, et sa jumala eest oma kassi silma hädaga Dr. Kell juurde ei lähe. Tänu temale meil üks kiisu taevas. Ja hilisemale järel pärimisele või isegi ravi ajal kui soovisin mõnda selgitavat vastust, ei vastanud ta mulle mitte midagi.
Kus see arst töötab?
dr. Kella juurde just pebki minema, ta on üks vähestest veterinaaridest kes on silmahädadele spetsialiseerunud.
Mul tulid külmavärinad seda lugu lugedes. Räägin oma kassi loo. See on pikk lugu aga loe lõpuni. Kass on juba eakas, üle 10 aasta vana. Kokku lepitud ajal läksime kliinikusse korralisse hambapuhastusse ja katkiseid põetikus hambad oli vaja välja tõmmata. Olin varem märganud, et kass vist ei näe hästi, eriti hämaras ja pupillid on kuidagi liiga suured ja silma pupillid olid üleni hallid ja hägused, nagu inimesel kel on silma peal kae. Arst vaatas kassi silmi ja ütles et kahjuks kass on mõlemast silmast pime, pupillid ei liigu, ei suurene, ei reageeri mitte mingisugusele valgusele. Kutsus mind ka spets lambi alla vaatama, et vaata ise ka. Pani mingit tilka silma, ja ka sellele ei reageerinud. Mõtlesin minagi, et no siis on ülejäänud elu pime ja peab harjuma olema toas. Ega ta enam ei kippunad õue, sest ta ei näinud eriti hämaras ja pimedas mittekuimidagi. Isegi meid kuuldes ehmatas, kui hetkega ei tajunud et omad inimesed. Kassil oli teine asi veel, millele pöörasin tähelepanu. Umbes samal ajal hakkasin märkama, et kass oksendab aeg-ajalt ja kui oksendab siis on väga paha olla, süda läigib ja toitu ei taha, siis läks see “hoog” kuidagi iseenesest jälle mööda, kõik tundus olevat korras, sõi, oli tegus, kuni siis mingil hetkel tuli jälle see oksendamine. Vahel oksendas paar päeva järjest aga kuskil 1-2 korda päevas, siis oli jälle ok. Kass on väga karvane, arvasin et ehk on kassikarvad maos mida välja oksendab. Ühel hetkel., mitu kuud hiljem vaatasin et kassil silmad muutunud, hall hägu kadunud, silmad puhtad, selged, kass näeb jälle. Olin hirmus õnnelik selle avastuse üle. Umbes pool aastat hiljem oli vaja minna uuesti arsti juurde ühte põletikulist hammast välja tõmbana. Tal vanemana hakkasid korduma hambaprobleemid ja tekkisid suus põletikud. Arst ka imestas et kuidas on võimalik et kass nägi, silmad rohelised, hall mass kadunud, pupillid reageerivad, kass vaatab selgete silmadega otsa. Ei osanud kommenteerida, täielik mõistatus. No tuli peale hamba väljatõmbamist uuesti koju, õhtul kodus vaatan, et kassil jälle pupillid suured ja tumehallid, arvasin et ehk narkoosijärgselt silmad taas sellised ühtlaselt hallid ja ei reageeri. Et läheb üle mõne päeva pärast. No läkski, nii kahenädala pärast olid silmad normaalsed. Siis jälle oksendas ja oli paha olla ja siis ühel hetkel hakkasin märkama, et silmadel ja oksendamisel on seos. Kohe kui ta oksendab ja tal on hirmus paha olla, siis on pupillid nagu tõllarattad ja mustjashalli kaega kaetud. Kass ei näe hästi. Nendel oksendamishoogudel kaotas ka kaalu. Magas palju jne. Hakkasin googeldama meeleheitlikult. Teadsin et osadel vanematel kassidel on sellised haigused nagu kilpnäärme ületalitlus ja alatalitlus ja kõhunäärme põletik ehk pankreatiit. Sain kinnitust google abil et 1 nendest või mõlemad haigused on ka minu kassil. Pankreatiidi puhul on vaja teha eriline vere test – T4 vereanalüüs. Tavaline proov ei näita õigesti. Kliinikus selgus et kilpnäärme haigust polnud ja saatsime teise proovi eraldi laborisse, et saada kinnitust pankreatiidi suhtes. Vastus tuligi ja kassil ongi pankreatiit. Üldiselt ravimatu haigus aga sellega saab koos elada, sööta spets toiduga ja aeg ajalt, kui valuhood tulevad siis peab andma spets valuvaigistit. Saades diagnoosi hakkasin veel rohkem selle haiguse kohta googeldama. Ongi ühendus selle haiguse ja kassil aeg-ajalt esineva pimedaks jäämisega ja pimedaks jäämine toimub tavaliselt siis, kui kassil on meeletud valud, mis tuleb esile silmades. Nägemine hägustub, kaob ära suure valu tõttu. Nüüd, kui ma tean kuidas kass saab selle haigusega elada ja oskan valida spets toitu ja anda ravitoetust on kassil tervis palju parem. Nägemine taaskord taastus, oksendanud enam pole pikemat aega. On palju rahulikum ja näha on et kõht ei valuta. Suur roll on soolte tööl (puhas L-glutamiini pulber, B12 vitamiinitilgad(peavad olema tumeroosat värvi, otseselt mõjutab nägemist ja ajutööd kassil) ja royal canin gastro intestinal toit ja keedetud kana jne. Arst ei rääkinud eriti midagi, ise googeldasin ja otsisin netiavarusest võimalusi et kuidas saab toetada seda haigust. Nüüd jõuan oma jutuga selle juurde, et äkki Lea kassil on ka hoopis mingi selline tõsisem sisemine haigus. Palun kassi nimel, et teist silma ärge laske välja opereerida, ja üleüldse oli hirmus lugeda, et esimene arst oli kohe kiiruga silma välja opereerimas, õudne. Mitte kunagi ei eemaldata esimeseks silma, kus pole põletikku sees, ega silma siserõhk pole kõrge. Väga harva muutub pime silmas siserõhk, sellega läheb ikka aastaid ennem aega. Mis siis, kui selgub et kassi pimedaks jäämine on ajutine ja tingitud nendest kahest või veel mingist kolmandast haigusest. Niisama lambist kassid pimedaks ei jää. Minu kassil oli kõige pikem pimeda periood kuskil kuus kuni kaheksa kuud. Kusjuures selline “pime, ei ole pime” periood on eriti harv nähtus kassidel, tavaliselt pankreatiidiga ei muutu kassid automaatselt pimedaks. Taustal võib olla veel sapipõletik ka. Las Lea jälgib kassi, ja laske parem need analüüsid enne ära teha. Silma jõuab alati välja opereerida aga silma tagasi panna ei saa.
Pupillid lähevad kassil suureks ka valust. Barbara loo kohta ei oska muud kui kahe käega peast kinni hoida. Esimese arsti otsuse peale loomal silma eemaldada…
No ma ülten, et päris nii ka ei olnud, et astusime sisse ja ta kohe noaga kallale hüppas. Ta ikka tegi uuringud, näitas mulle piltide pealt, et silmalääts on kuskil… taga ja katki? Ma ei tea, noh ta jutt tundus adekvaatne
Minu kiisu ka 1silmaga,täpselt samamoodi hakkas,kõigepealt 1silm häguseks ja siis vaikselt teine,et ühte silmagi päästa,pidime teise ära opereerima,teine silm sai tänu sellele korda.
Mis haigus oli siis?
Haige kass on südantlõhestav. Ta ei saa ju ise ennast üldse väljendada ja temale ei saa selgeks teha, et on vaja võta rohtu vms… Oeh…
Meie maadleme kilpnäärme ületalitlusega, mis olevat juba oluliselt neere kahjustanud (vereproovid saadeti Saksamaale, käime Sõle kliinikus). 15 päeva on õnnestunud tablette manustada, parim viis selleks on tablett ca 3-4 ml vees ära lahustada ja siis Amazonist tellitud ravimi andmise pipetiga suhu pigistada. Tableti andmine (vähemalt üksinda) osutus täiesti võimatuks. Kui tableti isegi loomale suhu sain ja ta ka neelatama, siis selgus ikkagi, et kusagil igeme vahel oli see pillike rõõmsalt peidus ja esimesel võimalusel sai kass selle välja sülitada.
Lisaks pani ravim kõhu kinni, nii et kaks korda päevas on kassile vaja anda ka vaseliiniõli. No saame juba hakkama ja oi seda rõõmu, kui pärast nädalast kõhukinnisust leidsin täringusuuruse junnikese.
Ravimine kestab kassi elu lõpuni, aga mulle tundub, et välja arvatud vahetult pärast seda kiusamist, mis millegi manustamisega kaasneb ja sellest tulenevat solvumist, on siiski olukord läinud veidi paremaks ja kass elavamaks, tunneb järjest rohkem ümbritseva vastu huvi. Seega jätkame ravimist.
Aga vaesele Barbarale mäu ja pai, loodetavasti laabub kõik nii hästi kui võimalik.
Jaaaa, nii kahju on 🙁
Mul on 21-aastane kass, kellel on samamoodi kilpnäärme ületalitlus ja sellest tulenevalt ka tõsine kõhukinnisus. Kassile peab 2x päevas ravimit andma ja talle tableti suhu toppimine on nagu sõtta minek. Meid päästis selline toode nagu “pill pocket” (elan USAs ja pole kursis, mis see eesti keeles olla võiks, aga vast ikka leiab poest/saab tellida). Need taskud näevad välja sellised: https://www.amazon.com/Feline-Greenies-Pockets-Treats-Salmon/dp/B000JOE224
Teiseks kõlab vaseliiniõli päris hirmsalt, seda on ilmselt ka kassile väga keeruline anda. Meile soovitas loomaarst täiesti maitsetut inimestele mõeldud lahtistipulbrit – paneme seda toidu sisse veerand teelusikatäit päevas ja kassil pole juba ammu kõhukinnisusega probleeme olnud (muidugi tasub enne arstiga konsulteerida). Me ise kasutame sellist toodet nagu Miralax (toimeaine makrogool). Ma heietan seda lugu kõigile, kes kuulavad, sest maksin kassi kõhukinnisusega seotud raviarveid aastaid, kass oli õnnetu ja tollane loomaarst arvas, et ta tuleks ikka magama panna. Teine arst soovitas ülaltoodud lahendusi ja nüüd on sellest üle kolme aasta möödas — kass ei näita mingeid aeglustumise märke ja tatsab ringi nagu teises nooruses 😀 Ehk on abiks!
Loodan väga, et Barbara silm paraneb…
Kaisa kassile võiks sobida hästi RC castrointestinal fibre response toidud. Sooltetegevusele ja kõhukinnisusele head. Lisaks vitamiinikuur, puhas D-vitamiini õlitilgad mida lastele antakse (1 tilk toidu sisse) immuunsusele hea ja kass muutub palju energilisemaks ja heatujulisemaks, samas puhastab neere ja maksa ka. B12 samuti vajalik, eriti vanemal kassil. Ise tellisin hästiimenduvat Biomed B 12, eestis pole seda. B12 süstid on olemas aga valusad süstid need ja siis peaks kliinikus käima neid saamas. Kui vana sinu kass on Kaisa, oletan et soliidses eas, kui kilpnäärmega probleem.
Tere!
Kõigile teadmiseks- inimeste D-vitamiini tilkasid ei tohi kassile üldse anda! Töötan ise loomakliinikus ja meil oli just juhtum, kus kass sattus haiglaravile mürgistuse nähtudega, sest omanik olid talle andnud pikema aja vältel laste D-vitamiini tilkasid. Loomad vajavad tunduvalt väiksemas doosis D-vitamiini kui inimesed ja andes inimeste preparaate võite tekitada oma loomale ägeda neerupuudulikkuse kaltsiumi liia tõttu veres (D-vitamiin soodustab kaltsiumi imendumist, mis siis omakorda ladestub neerudes ja kahjustab neid).
Infoks näiteks https://www.aspcapro.org/resource/vitamin-d-toxicosis-pets
https://vcahospitals.com/know-your-pet/vitamin-d-poisoning-in-cats#:~:text=Vitamin%20D%20poisoning%20causes%20a,dehydration%20typically%20follow%20these%20signs.
B-12 samas on kassile tervislik ja ohutu kui annate talle kassidele mõeldud doosis preparaate.
Parim teadaolev loomade silmaarst Eestis on dr. Andžela Lehtla. Soovitan soojalt tema poole pöörduda. Kui silma ka päästa ei saa, saate vähemalt õige diagnoosi.
Mul tunne, et ma tema juurde aja saingi (Kui ta Toometi kliinikus on), ma ei kuulnud hästi telefonis seda nime.
Toometis on dr Kell
Seda nime üks kommenteerija mõtleski? Veits kahtlane..
“Vaata, et sa jumala eest oma kassi silma hädaga Dr. Kell juurde ei lähe. Tänu temale meil üks kiisu taevas. Ja hilisemale järel pärimisele või isegi ravi ajal kui soovisin mõnda selgitavat vastust, ei vastanud ta mulle mitte midagi.”
Kas diabeet ei voi olla? Aga hoia ikka kursis, kuidas laheb.
Palju tervist kiisule?
Kõik analüüsid ja asjad olid tal võetud ja väidetavalt polnud midagi muud viga, kui see silmavigastus.
Inimestel on sellisel puhul tihti silma taga kasvaja.
Tahaks teada kes see eelnev arst ka oli.
Kasvajat oleks ju pidanud UH’ga esimene arst juba nägema:( Eliit loomakliinikus käisime, Sikupillis
Jeesus, nüüd loen, sa käisid seal Sikupillis kliinikus. No ma ei imesta et silm oli KOHE vaja välja opereerida. Kuidas sa sinna sattusid. Mul tulid veel suuremad külmavärinad. Nad teevad koha peal mingi väikese mittemidagi ütleva veretesti ja iga arst kahjuks ei oska isegi analüüsi vastuseid kokku lugeda, mis midagi tähendab ja mida mõjutab, mingid spets silma arstid nad pole. Nõmmel on nii mitu head ja kohe väga head kliinikut kus kogenud arstid ja ei pane huupi diagnoosi. Nüüd on mul veel rohkem kahju Lea kassist ja ainult 1 silm alles.
Mulle soovitati seda kliinikut?♀️?♀️
Eliitiga mul ka halb kogemus, kui ikka loomaga probleem siis ei soovita sinna küll pöörduda ?
täitsa lõpp noh, nüüd mul süümekad 🙁 Aga kuna mulle soovitas sinna minna pesaleidjast see inimene, kes kasside raviga tegeleb, siis ma ei osanud isegi mõelda, et ma ei peaks tema soovitust usaldama. Ma oleksin ta muidu viinud Valdeku loomakliinikusse, kus ma muidu alati kassidega käinud olen, aga seal ei ole kõiki neid… masinaid ja värke, mida silma uurimiseks vaja on, seega jah, usaldasin suht pimesi.
Pimedusest nad kindlasti ei eksi, aga ma südamest loodan, et talle jääb ikka silm alles. Nägemisel on muidki eeliseid, kui kodutee leidmine. 🙂
Ma ka loodan. Leale tundub, et ta praegu vähemalt mingeid varje v valgust näeb, aga no seda ei tea, et kas ta vb lihtsalt mäletab, kus asjad on, või mis.