LOOMAD

kellel on õigus annetustele?

19. märts 2019

Mulle edastas üks naisterahvas paar päeva tagasi abipalve, et kas saaksin seda jagada. Nimelt oli ta koer kuidagi viga saanud ja vajas 1000€ operatsiooniks. Tal endal sellist raha kohe kuskilt võtta ei olnud ja nõnda lootis ta, et ehk leidub häid inimesi, kes on nõus paar euri andma.

Minu jaoks arusaadav palve. Kui palju on inimesi, kellel kohe 1000€ tagataskust võtta oleks? Paljud ei kvalifitseeru ka laenu saamiseks, kui just mingit sms laenu võtma ei lähe, mille intressid on üüratud. Aga küll üllatas mind inimeste viha abipalve all.

Miks inimene üldse looma võtab, kui tal pole raha looma ravi eest maksta? Okei, nõustun, et loom on vastutus, aga päriselt ei arva ju keegi, et nii suuri väljaminekuid tegema peab. Ehk on enne looma võtmist välja arvestatud, et saan kenasti osta kvaliteetset sööki ja teha vaktsineerimisi jne ja selle jaoks jätkubki, aga kui tuleb suur väljaminek, siis seda ei pruugi kohe olla. Seda enam, et elu on nii ettearvamatu, et kes ütleb, et loom on võetud siis, kui pere majanduslik seis oli parem, kui tänasel päeval? Ei tee ju nii, et lähed mehest lahku või kaotad tööotsa ja annad looma ära, sest ÄKKI mul ühel päeval pole ta raviks raha. Lihtsalt loodad, et midagi ei juhtu ja no enamikel ju ei juhtugi.

Minu soovitus on see, et tehke loomale kindlustus! Need sõnad pean vist endale ka peale lugema, sest minugi koer on kindlustamata, kuigi olen sada korda mõelnud, et peaks ära tegema. Mõtlengi pigem, et ah, mis tal ikka juhtuda saab ja kui tõenäoline on, et tal mitmetonnist oppi vaja oleks, aga õnnetus ei hüüa tulles ja parem karta kui kahetseda. Näiteks SIIN saab loomale kindlustuse teha.

Eriti nõmedad olid ilkuvad kommentaarid, et ahah, tänapäeval nii käibki, et kui raha vaja, siis kontonumber netti ja teised maksku kinni su mured. Tule jumal appi, nagu kadedus või ma ei tea mis viha peab inimeses olema, et niimoodi vinguda. Tahad – aitad. Ei taha – ei pea aitama. Loogiline ju? Mõni aga kisas nagu oleks tema rahakotist raha väevõimuga välja kistud, et tema ei taha anda. Aga no jumala eest, ära anna, mida sa soiud?

Siis hakati tänitama, et omaniku enda süü, et lasi koeral diivanilt hüpata alla ja jala murda. Esiteks – kuidas sa keelad koera liikumast? Vaevalt, et neid kuskile toanurka kinni siduda saab või miskit. Ma muidugi sellest ei hakka rääkimagi, et minu meelest koer, kes ei suuda hüpata ilma luid murdmata, on üldse mingi inimeste aretatud vaene ebard, aga no see pole koera süü, et ta selliseks on aretatud. Ja kuna tal mingid looma omadused veel on säilinud, nt liikuda, siis võivadki sellised õnnetused juhtuda. Ma käisin kunagi lugu tegemas ühe naisega, kellel oli mega palju selliseid pitsusid ja ta pidi töölt ära tulema, et valvata, et ta koerad diivanilt surnuks ei kukuks. Nagu… appi, mis loomad need sellised on 😂. No offence kõigile, kellel säärased loomad on, aga ma kunagi vaatasin ühte videot ja peale seda on mul nii kahju nendest ülearetatud loomadest, kes “nunnususe” nimel konkreetselt mingisugusteks ebafunktsionaalseteks elajateks tehtud on, kes ei saa korralikult liikuda, hingata ja mai tea, elus olla. Vaadake nt seda videot:

Ok, lähen muidugi teemast kõrvale, aga ühesõnaga oli mul natsa mark vaadata seda postituse all tekkivad arutelu. Küll kellelegi ei sobinud, et raha küsitakse, sest omanik oli ise süüdi. Keegi halas, et miks laenu ei võeta. Keegi kontrollis hüsteeriliselt, et ega inimene jumala eest juba ROHKEM raha saanud pole, sest see oleks maailma lõpp. Kes tahtis notariseeritud raviarvet näha. Puhta hullumaja ju. Igatahes raha saadi kokku ja koer on nüüd kodus ja asi ants, jutul lõpp.

Ma sellegipoolest arvan, et iga inimene omab õigust abi paluda. See on juba teiste asi, kas nad aitavad või mitte, aga küsida ikka võib. Vähemalt mina arvan nii. Sest kas oleks parem, kui inimene oleks kliinikus öelnud, et ok, pange magama, mul pole seda raha, sest küsida on liiga piinlik? Ma ei usu, parem las elavad edasi oma kiitsaka ja kergestimurduva koeraga, küllap teevad nad ka nüüd kindlustuse ja oskavad edaspidi hoolikamad olla.

Rohkem inimlikkust, inimesed! Õudne lausa vaadata seda kadedust, et äkki keegi saab midagi niisama. Saab midagi lihtsamalt. Kuidas julgeb??! Nagu kammoon, simmod…

Kas teie olete annetanud? Või hoopis teiste poolt aidatud olnud?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

48 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Eva 20. märts 2019 at 09:33

    Minu meelest need kes 100% seda abi vajavad pöörduvad vaid viimases hädas ise teiste poole või siis teeb seda keegi teine nende eest. Kahjuks paljud abivajajad jäävadki ilma abita või märkavad seda nende läheduses elavad inimesed. Tänapäeval aga on abi palumine muutunud nii kergekäeliseks, et ei proovitagi ise hakkama saada. Kui minu koeraga midagi juhtuks siis ma müüks nii palju materjaalseid asju maha kui vaid saaks, uuriksin ja skeemitaksin järelmaksu variante, küsiks sugulastelt ja viimases hädas ilmselt paluks abi kui olukord tundub lootusetu. Iga abivajaja ei ole ka reaalselt ABI VAJAV INIMENE. Kahjuks paljud inimesed kasutavad teiste heatahtlikkust ära ja see teeb kurjaks, mitte kadedus vaid see, et ahh küll teised annavad. Iga olukord on muidugi erinev ja inimesed on erinevad kuid palju on ka igalpool gruppides selliseid inimesi kes lihtsalt kasutavad teisi ära, sest tasuta saab midagi( luuletavad maad ja ilmad kokku) !

    • Reply Mallukas 20. märts 2019 at 10:45

      No ma ei tea, ma küll pigem küsiks kelleltki, kui hakkaks oma kõiki asju müütama :D

      • Reply M 21. märts 2019 at 06:30

        Inimesed on nii naiivsed et hirmus .
        On ikka suur vahe abipalvel ja abipalvel .Kui mõni laps haigestub ja vaja on kiirelt abi ,kuna kindlustus ei kata kõiki tma kulusid ,ala vanemad pidid töölt end lahti võtma jne .
        Loomulikult siis tulebki küsida ,sest tegu on ikkagi lapsega .
        Kui koeraomanik pareb üles sellise palve ,kus kirjeldab et “ENDAL seda raha KUSKILT välja ei ole võtta” siis ma eeldan et ta on tõesti ka vaadanud oma tehnilised vidinad üle ,ilma milleta ta elada saaks ,kuna ta ju selge sõnaga väidab et seda raha ei ole kuskilt võtta .Vastasel juhul on see lihtsalt pettus ,ei midagi muud .
        See et inimene üldse võtab omale koera ja teda ei kindlusta on üleüldse idiootsus ,sest ENAMUSEL ei ole seda tonni tagataskust võtta ja just seetõttu maksavadki iga kuu kindlustust ,et haigestudes loom abi saaks . Oma lapsi ju kindlustate ? Väidate küll et koer on pereliige aga samas peaks see koer siis elamagi lootuses et haigestudes keegi teine ehk hoolib .
        Ei mallukas ,teoreetiliselt on mul savi ,kes keda aitab .Mis mind ärritab on just see et säärase mõtlemisega (nagu sa ise kirjutasid et pigem palud abi kui hakkad oma asju müüma) mõtlemisega täiskasvanuid on terve ilm täis ja kui nemad ei eksisteeriks ,siis saaks abi hoopis need ,kel on suuremat sorti abi vaja,näiteks raskelt haiged lapsed ,maha põlenud kodud jne .
        Mõtle suuremalt Mallu.Sellise kohusetundetu eluviisi tõttu iga pisema tonni jaoks abi küsimine ongi põhjus ,miks inimesed on ebausaldavad annetuste suhtes ,sest petjaid on niivõrd palju lihtsalt . Ja petis ei ole vaid inimene ,kes pildil istub ratastoolis kuid tegelikult võiks homne päev maratoni joosta .
        Vaid ka see ,kes kirjutab ,et tal ei ole raha mitte kusagilt võtta kuid tegelikult on tal kodus asju ,mille müümisega saaks kahe päevaga kokku soovitud summa kui vaid tahta.
        Asju saab ju alati hiljem uusi sooritada
        ,kaks kuud saab ikka ilma arvuti ,teleri ,dvd mängijata jnejne hakkama ,aga muidugi mugavam on ikka nii elada et ise oma asjadest loobuma ei pea ,küll keegi teine maksab peo kinni?

        • Reply Kelly 24. aprill 2019 at 14:04

          Kindlustage lemmik…
          Kindlustaks oma kassid aga kindlustusfirmad pakuvad kindlustust vaid looma (väh kasside puhul on nii) elu esimeses kolmandikus. Kass elab üldsielt ikka 20 aastat ära aga kui ma saan teda kindlustada vaid 7. eluaastani…

  • Reply Geidi 20. märts 2019 at 08:59

    Mina annetan alati kui võimalik ja üldjuhul on võimalik. Vahel on vaja abi küsida ja niii hea ju kui saab aidata ning kui aidatakse.
    Minu emal oli vaja vähiprooviks ravi ja see oli ka nii loll kokkulangemine, mina ehitasin just kodu ja olin lasknud ahju teha mis vajas maksmist ja säästud läksid. Seega ema tegi abipalve ja küsis. Tänu sellele ta elab. Ja sinna on aastaid tagasi. Jah tavaolukorras oleks meil, ta lastel, see raha kolme peale olemas aga tookord olid nii lollid juhuste kokkulangemised, et meil kellelgi polnud suuri sääste.
    Oleme siiani tänulikud ja aitame kõik abivajajaid kui saame.
    Õnnetus ei hüüa tulles!

    • Reply L 21. märts 2019 at 21:35

      Väga ilus postitus. Mul on hea meel, et emal hästi läks. Kõike head!

      Olen muidu ka nõus kõige sellega.

  • Reply Kaisa 20. märts 2019 at 00:35

    Mina arvan ka, et kui tahad, siis anneta, kui ei taha siis ära virise ja mölise.

  • Reply P. 19. märts 2019 at 23:51

    Olgem ausad selliste negatiivsete kommentaaride pärast ei julgegi inimesed abi küsida. Isegi kui seda oleks väga vaja. Kõik inimesed lihtsalt ei tule hilisemate õelate kommentaaridega toime.
    Kunagi kui olin terve, siis üritasin võimaluse piires vähegi teisi aidata. Nüüd olen ise olukorras kus tulen ise ots otsaga hädavaevu toime. See kuu maksin oma puuduva töövõime toetuse üüriks ja kommunaalideks ära. (See kuu oli väiksem toetus). Vallast sain üle 70 euro toimetuleku toetust. Sellest maksin ligi poole Teliale (interneti, telefoni ja TV) eest ära. Nüüd võiks kohe öelda, et kui nii vaeselt elada, siis ei tohiks üldsegi sellist kulutust lubada. Ehk ei tohikski, aga ilmselt läheks ma siis siin nelja seina vahel täitsa lolliks. (Ma pole tervise tõttu üle 5 kuu välja saanud).
    Täna siis vaatasin huvipärast, et ehk saaks järgijäänud rahaga ecoopist järgmise kuu alguseni toitu tellida, aga nemad kartuleid lahtiselt ei müü. Siis läksin barborasse. Alguses panin mõned asjad korvi (kartulid, poola õunad, mitu keefiri, piima, juustu…),siis lisasin veel soodushinnaga asju mida tahaks. Ostukorvi summa läks ikka päris suureks. Hakkasin asju vähemaks võtma. Lõpuks oli ostukorvi summa ikka 50 euro ringis nii, et ma ei hakanud ennast piinama ja panin lihtsalt lehe kinni. Ehk homme suudan summat poole võrra vähendada või siis tuleb kedagi paluda, et keegi poest põhiasjad ära tooks.
    Nii nõme on haige olla ja veel nõmedam on vaene olla.
    (Kõige nõmedam on aga see kui haiguse tõttu sõbrad ära kaovad. Ja mõned nö. endised sõbrad sind mööda küla taga rääkima hakkavad, sest sa ei saa neid enam aidata ja pole neile enam vajalik).

  • Reply Marleen 19. märts 2019 at 23:04

    Kõige lollim kommentaar, TOP 1. See pani mind mõtlema, kas tõesti on kuskil keegi nii loooma inimene🙄 paneb oma lapse “magama” ja lähed siis rahuliku südamega koeraga parki???

    Kätlin Kätu: kas TEIE jaoks on lemmikloom kehvem inimesest (lapsest) ? Kuidas saab olla nii hoolimatu? Uskumatu.! 🤔🤔

  • Reply Evelin 19. märts 2019 at 23:00

    Osadel inimestel on mingi haiglane vajadus olla teiste “südametunnistus”. Sellesama abipalve all hakati nõudlikult osutama, et “mõni loomade varjupaik vajaks seda annetust palju rohkem”, “kas meil vähe on vähihaigeid lapsi, kellele see raha annetada”.
    Selle peale tahaks öelda: Mis see teie asi on?
    Sellised kommenteerijad ja näpuvibutajad justkui peaks teisi idiootideks, kes ei tea, et ilmas on veel palju igasuguseid muid abivajajaid ja peab ikka meelde tuletama, et käige oma rahaga ikka mõistlikult ümber.
    Mina võin siiski oma rahaga teha seda, mida ise heaks arvan. Kui tahan, annan võõra koera raviks; kui tahan ,panen põlema; kui tahan , kaevan maa alla. Teistel pole mulle küll õigust seda ette kirjutada.
    Ja kust teised teavad, äkki ma annetan ka varjupaikadele ja vähihaigetele lisaks sellele võõrale koerakesele?

    Ja see jutt, et kõigepealt vaata ise kõik oma võimalused läbi ja müü kasvõi oma mööbel maha…
    No andke andeks, aga ega ikka ei müüks küll. Inimestel on ikka mingi jõhker kompleks abi küsimise suhtes, see on pigem probleem. Ma ei räägi siin ainult rahast, aga eestlasele millegipärast meeldib ennast surnuks töötada ja iga hinna eest ise hakkama saada, sest abi küsimine on nõrkuse märk. Uhkus ja valehäbi on selle asja nimi. Kes on selles “pean iga hinna eest ise hakkama saama, kasvõi veri ninast väljas” mentaliteediga üles kavanud, ei oskagi mõelda, et see on ainult üks võimalikest variantidest oma elu elada, aga kindlasti mitte ainuke ja kindlasti mitte õigem kui mõni teine variant.

    Keegi ei peaks takistama teistel inimestel olla hea ja lahke inimene lihtsalt selle pärast, et tema nii ei teeks.

    Ise olen vahel ikka annetanud nii loomadele kui lastele. Ka kerjustele ja (oh õudust) isegi pompsidele, kes õlle järgi haisevad, midagi poetanud. Ei lähe mina iga kodutu käest pärast tšekki küsima, et kas ta ikka ostis minu antud raha eest saia või ostis äkki õlut.
    Alati ei ole küsimus selles (vahel ka on), et “a mis ta selle rahaga ikka tegi”, vaid pigem selles, milline inimene ma ise tahan olla. Empaatia ei ole mitte igaühele jõukohane nagu tundub.

  • Reply Mir. 19. märts 2019 at 19:27

    Annetamine on õige siis, kui abivajaja ise ka ennast aitab. Aga järjest sagedamini on neid lugusid, kus inimene nagu ise ei teegi mingit pingutust oma eelarve üle vaatamisel või lisaraha leidmisel (vanade asjade müük, käsitöö, goworkabit tööamps, riiete müük, olemasoleva uhke telefoni või läpaka müük, millest osta endale odav ajutine). Näidake mulle, millal muidu viimati nägite mõnda sellist annetuse küsijat (naer saalis).

    Minu jaoks on annetuse küsimine viimane võimalus täpselt nii nagu tänavale kerjama minemine. No ei lähe ju poe eest võõrastelt inimestelt sente küsima, kui sa pole enne kõik muud variandid ära teinud – kodust saab enne ära müüa teleka, mikrolaineahju, diivani, kapid…!! Enamjaolt on igal naisel palju riideid, mida ta ei kanna, isegi neil, kes elavad palgapäevast palgapäevani ja ei säästa. Või mõni kobedam käekott. Ehted??!! Saab viia pandimajja ja hiljem tagasi osta. Mehe kingitud kullast kaelakee on muidugi endale kallis, aga kui koera tervis või muu selline asi on kallim, siis tuleb see otsus teha.

    Ja siis on osad inimesed, kes näevad vaeva, et töötada ja raha teenida; lisatöid teha, seal kus vähegi saab ja oskust on; raha kõrvale panna ja kohusetundlikult alati omada vähemalt 3 kuu sissetuleku puhvrit, lisaks muud hoiused ja eesmärgiga säästud. Ja taoliste kergemeelsete annetuste nägemine ajab meele mõruks küll sellistel inimestel. Iga inimene peaks lõpuks ära õppima eelisjärgus iseenda aitamise ja alles siis küsimise, kui veel oma vahenditest puudu tuleb.

    • Reply Mnjh 19. märts 2019 at 20:50

      Nagu rusikas silmaauku kommentaar. Ma ei arva, et inimesed, kes kommenteerisid FB-s on kõik õelad, jubedad ja vastikud inimesed. Olen kahe käega poolt, et inimesed küsivad liiga kergekäeliselt lemmiklooma raviks raha, sest jube lihtne on ju nii raha kokku saada, kui laenata sõpradelt, tuttavatelt…võtta laenu/ järelmaksu. Nagu üks kommenteerija ütles, et inimene ei olnud ilmselgelt ju kõiki võimalusi kaalunudki, kui juba kliinikust väljudes postitas abipalve. Muidugi inimestel läheb süda härdaks, kui ninnu-nännu pildid juures ja veel mallukale saata, et tema paneks selle ülesse. Ma saan aru, et elus võib juhtuda ükskõik mida ja ma saan aru, et ühel hetkel võime me seista kaks kätt taskus ja rahakotis puhub tuul…Aga mind tõesti huvitab, kas see konkreetne inimene uuris järelmaksu võimalusi ka loomakliinikus? Ma ei ole üldse kuri ega kade. Ma vaatan lihtsalt väga kriitilise pilguga, et mis alustel raha küsitakse ja kes küsib ja mille jaoks. Olen ise püsiannetaja vähifondi ja annetan FB grupis Elumuutvad abistajad jne… Paljud inimesed on päris raskes seisus, et näiteks terve kuu süüa osta. Paljude haigete laste vanemad elavad läbi kohutavaid aegu, kus on vaja raviks raha kui ka tööelu kannatab. Rääkimata tohutust arvust vähihaigetest. Ja siis tuleb keegi, kes lihtsalt ei viitsi tegeleda, sebida, uurida, otsida võimalusi lemmiklooma ravi tasumiseks. Ma saan aru, et lemmikloom on oma peres väga kallis. Tahan ka endale koera võtta aga ma alati rõhutan seda, et see on tohutu suur otsus ja ootamatusteks peab valmis olema ja ma lükkan seda otsust edasi…
      lihtsalt mingi filter peab ka olema, et iga asja peale joosta raha paluma võõrastelt, ei ole ka OK.

      • Reply Marite 21. märts 2019 at 13:01

        Okei, oletame, et inimene elab Harjumaal. Goworkabit’i tööampsude tasu on üsna nigel, keskmiselt viiekas miinus maksud, et nendest 1000 kätte saada peaks siis inimene tegema oma põhitööle lisaks üle 200 tunni lisatööd. Järelturul müüakse tavalisi riideid (st mitte brändi tooted) hinnaga vahemikus 5-20 eurot. Võtame oma arvestuse jaoks optimistliku keskmise hinna, 15 eurot. Inimene peaks summa kokku saamiseks müüma üle 60 riideeseme. Ka kasutatud telerite ja läpakate hinnad on suhteliselt madalad, aga kõiki neid asju kombineerides tõesti võib-olla kuidagi tuleks see summa kokku. See muidugi eeldab, et need asjad on olemas ja piisavalt uued/hästi toimivad et neid müüa.
        Perelt/sõpradelt laenamisega on sama lugu, võimalik, aga eeldab, et sõbrad on piisavalt jõukad, või on piisavalt sõpru, et summad kokku klapitada.

        Kui inimese olukord pole teada, ei ole ka väga mõttekas selliseid lahendusi välja pakkuda ja kaudselt mõista anda, et abipaluja lihtsalt ei viitsi sebida.

    • Reply o 20. märts 2019 at 10:46

      No kuulge! Kui ma vaatan kriitlise pilguga nt enda koduse vara üle, siis mul poleks peale läpaka midagi müüa ja viimast on mul töö tegemiseks vaja niisiis see loosi ei lähe, mobiiltelefon on odav nutikas ning parimal juhul saaks selle eest järelturul 20 eurot, selle eest ei saaks nuppudega telefonigi. Goworkabit tööampsud? Ilmselgelt Sa elad Tallinnas: väljaspool pealinna ei pakuta goworkabitis mitte kui midagi. Mõni kobedam käekott? Riided? Mul isiklikult ei eksisteeri selliseid asju, sest ma ei pea mõistlikuks riiete ega käekottide peale üüratute summade kulutamist, kuna tegu on tarbeesemetega ning mul lihtsalt ei ole raha üle, mida tuulde visata. Telekat ei ole, mikrolaineahju ei ole ja isegi kui oleks, oleks need kõik järelturult ostetud ning poleks uuesti müües suurt midagi väärt. Mingil põhjusel pole mind ka õnnistatud hunnikutes vanavaraga ning käsitöö tegemiseks pole samuti eriti aega ega tahtmist. Ja no andke andeks, kihlasõrmust ma ikka panti ei paneks.
      Mu kommentaar sai nüüd küll pisut emotsionaalne ning negatiivse maiguga, kuid mu ainus eesmärk on üritada ilmestada, et kõik ei ela maailmas, kus lisatööde tegemine ning oma “vara” müümine on võimalik. Lisaks tahaksin rõhuda sellele, et isegi kui kõik eelmainitud tegevused oleksid teostatavad, võtaksid need väga suure ampsu inimese ajast ning poole nädalaga sellisel viisil tuhandet eurot küll kokku pole võimalik ajada. Kui me arvestame siia juurde ka stressifaktori, mis inimese tegutsemisvõimekust traumeerivatel aegadel pärsivad, siis pole ka ime, et inimestel kohe “paremaid” ideid pähe ei tule kui annetusi küsida.
      Ma saan aru, et Tallinnas elavatel inimestel on väga raske ette kujutada, et mujal käivad asjad teistmoodi: pole goworkabite ja lisatöö leidmine pole nii lihtne. Ja kõigil pole rahagi 800-euroste nutitelefonide jaoks! Ja nii uskumatu kui pole, teenivad inimesed teisel pool Eestit sama iseloomuga töö eest tihti sadasid eurosid vähem, sest elatustase Tallinna ja Lõuna-Eesti vahel on üüratu.
      Mu lohiseva kommentaari point on see, et kõigile ei ole antud samu võimalusi, isegi kui nad teevad sama palju tööd. Ma tean, et see ei kõla inimeste jaoks, kellel on kõik olemas, usutavalt, aga privileegid reaalselt eksisteerivad, ka meie ühiskonnas. Hästi lihtne on parastada, et küll mina alles teeks nii ja naa, aga seni kuni te pole sellisel olukorras olnud, pole sellistel parastavatel sõnavõttudel eriti väärtust. Olge lihtsalt tänulikud, et teil on võimalused kuskilt vajadusel kiirelt lisaraha saada, kuid arvestage, et kõigi puhul see pole nii.

  • Reply Janni 19. märts 2019 at 17:18

    Kommenteerisin sul postituse all ka, kui ma antud postitust ei leidnud. Aga nende annetuste kohaselt täiesti oleneb ka minul. Kuna olen elukaaslasega ühise rahakotiga, siis niisama eurosid tuulde ei loobi, kui pole arutanud ennem läbi. Mõni lugu läheb hinge ning siis saadan endapoolse abi teele, sest ega see 10euri mind nüüd vaesemaks ei tee, aga abivajajale on see suureks abiks. Viimati annetasin, kui nägin Facebooki seinal sõbranna poolt jagatud kunagise kooliõe vähiravi toetuspalve. Lugu läks sellepärast ka hinge, kuna olin antud tüdrukuga mõnda aega ka head sõbrannad, mis siis, et suhtlus katkes kui ta teise kooli läks ja mina keskkooli lõpetades Tallinna ronisin.
    Tuleb meelde ka seik, kus meie peres oli väga raske, kui pere esimene tuhkur haigestus väga tõsiselt. Aga kuna minu perekond ja vanemad(ise ka selline), et abi väljaspoolt pereringi on tabu, siis kraabitigi kokku raviraha tädi ja venna kaudu, kes siis aitasid. Kahjuks see raviteekond pisikest ei aidanud ning ta lahkus vikerkaare taha ema käte vahel olles.
    Mul endal oli ka väga raske abi küsida, isegi oma elukaaslaselt, kui midagi juhtus ja raha vaja oli. Lihtsalt piinlik oli ja selline tunne tekkis, et kuidas ma ei suuda endaga hakkama saada, kui ma juba teistelt raha küsin. Ajaga on see uhkus nagu taandunud, aga niisama läbu jaoks raha ei küsi ega murede/probleemide korral üritan ka kõik enda sisse elada. Praegu on minu ja elukaaslase elus tume aeg.. Ning me ei läinud kerjama üle 600euri Facebookis, et mu ravikulud katta(mille sees ka lennupiletid on). Kraapisime ise kokku.

  • Reply K 19. märts 2019 at 15:30

    Ma ütlen kohe, et pigem see lemmiklooma kindlustus on jama. Tihtipeale vajalike asju ei kata ja igasuguseid konkse esineb ka. Pigem tekitada lihtsalt kasvuhoius looma jaoks ja iga kuu see 10 eur sinna panna. Ootamatusi võib alati ette tulla nii tõukoeral kui krantsil ja noorel ja vanal. Minu arust pole häbi küsida, keegi ei kãsi ju aidata..kes tunneb ja tahab abistada see võib seda ju teha, seda enam, et ma lugesin välja, et neil pool raha oli kokku kraabitud aga nõksa jãi puudu. Iga abi kulub ãra ma usun ja isegi kui nad saavad veerandiku vajalikust kokku on nad tãnulikud ja vastavad sellele teinekord samaga. Aga tõsi on ka see, et selliste asjadega tulebki arvestada, et kui muud varianti pole siis tuleb võtta see järelmaks, laen jms..muidugi ka kliinik võiks vastu tulla ja anda selleks head tingimused ega keegi ei taha ju looma hätta jätta. Ja parastada pole ka mõtet, teinekord on endal ka abi vaja ja siis tead mis tunne on, kui abi vaja küsida..

    • Reply Gerda 19. märts 2019 at 17:41

      Olen aidanud. Küll väikese abiga, aga ikkagi. Ise mõtlesin ka, et kui oleks julgust, küsiks ka abi endale. Aga vot mida pole on julgus… Küll ma ükspäev ikka saan oma silmaopi raha kokku või jään päris pimedaks…. Eks paistab 😂

    • Reply Sellestmison 20. märts 2019 at 12:55

      Minu kogemus on, et ei ole jama. Osutus kôrvaravi ajal väga vajalikuks. Ja ka nüüd, khi üks vôôras koer minu koera hammustas.

  • Reply Triin 19. märts 2019 at 14:34

    Vahel on lihtsalt nõutu olla, kui kurjaks ja kibestunuks meie oma inimesed muutunud on. Isiklikult usun väga law of attraction’isse ja sellised inimesed lausa ise tõmbavad endale sitta kaela sellise ellusuhtumise ja kurjusega. Kahju.

  • Reply Liisu 19. märts 2019 at 14:30

    Mina ei ole selle vastu, et inimesed abi paluvad. Aga ennem kui kohe jutuke facebooki laadida võiks proovida otsida ka teisi lahendusi.
    Antud loo autor ilmselgelt ei jõudnud veel loomakliinikust väljudagi kui juba oli abipalve letti löödud. Et tõesti praegu käib see kuidagi imelihtsalt ja läbimõtlematult. Lisaks sain aru, et loo autor ise ei suutnud enda poolt ka mitte 10 euri panna. Tekib küsimus, et kuidas ta elab, kuu alles poole peal.
    Inimesed peaksid õppima rohkem vastutama.

  • Reply Kertu 19. märts 2019 at 14:23

    Olen annetanud ja aidanud neile, kellesse siiralt usun ja tean, et abi läheb õigesse kohta. Abivajajaid on kuidagi liiga palju ja tekib vahel küsimus, et kas mitte liiga kergelt ei soovita oma probleeme lahendada… Samas on tore lugeda, et saime abi ja summa koos, rohkem pole vaja. Aga kui loen, et saime abi juba siit ja sealt, aga vähe veel ja puudu, annetage veel, siis teeb meele mõruks küll… Ja vana leierdatud teema, et kas peab endale kuus last saama, kui juba neljanda juures saad aru, et sul pole võimalik endalgi korralikult kõhtu täis süüa või muretseda voodit, kus magada. Ma armastan lapsi ja loomi üle kõige, aga teades, millised kohustused ja ka materiaalne vastutus nendega kaasas käib, siis just armastusest nende vastu ma ei “oma” 5 last jne.
    Aga aitaks rohkem tõesti, kui saaks. Jõulude ajal kisub eriti nutuseks…kuhu iganes ka ei läheks, aidake annetage tooge andke…. Mul on ka omal pere ja siis tõesti ei saa aidata, sest tahaks oma lastele ja perele ka midagi kinkida. Jah, kinkimise ja annetamise rõõm on ka rõõm, aga …. annetan, kui üle jääb. Abi küsida võiks need, kes seda PÄRISELT vajavad… muidu rikuvad kogu üldpildi…

  • Reply Birgit 19. märts 2019 at 14:08

    Olen annetanud. Kui lugu mind kõnetab, siis annetan, kui ei kõneta, siis ei anneta ja kerin edasi. Lihtne. Ma ei saa sellest virinast aru. Keegi ei tule ju vägisi kellegi rahakoti kallale

  • Reply Liisi 19. märts 2019 at 13:58

    Koertekindlustusega on see jama et enamasti üle 8a vanuseid koeri ei saa kindlustada. Meie koer on hetkel 12 ja varem oli kindlustatud, aga nüüd enam ei lasta. Seega kõik kasvaja eemaldamisega ja PetCity valediagnoosist tingitud arved maksime ise kinni…. Lisaks nüüd ka südamerohud mille valediagnoosi tagajärjel tekkinud tagajärgedega peame hakkama saama. Ehk kindlustuste meelest on kuni 8a normaalne et koer elab….

    • Reply Kassiomanik 19. märts 2019 at 14:14

      Lihtsalt mainin, et PetCityt ei soovita vanelasele ka. Jubedad raharöövlid. Kodulehe hinnakiri ei loe midagi, kohapeal väänatakse sulle 3x suurem arve. Tegin skandaali ja lubasin enam kunagi mitte seda asutust külastada, selle peale tekkis neil hirm ja “imeväel” muutus arve selliseks nagu hinnakiri ette nägi.

      • Reply Karin 19. märts 2019 at 17:50

        Sama! Viimane koht, kuhu oma loom viia, tõesti ainuke variant, kui muud pädevad kliinikud ei sobi. Samuti ülihalb kogemus!

  • Reply Loomasõber 19. märts 2019 at 13:54

    Tead Mallu..kindlustusega on nii et seal maksimumsumma on vaid SEITSESADA EUROT.. aga enamus opid.. maksavad alates 1000 eurist kahjuks.. see kindlustus on küll hea kuid summad olematud kahjuks.

  • Reply Liina 19. märts 2019 at 13:51

    Suuri summasi pole ma annetanud kuid nii palju kui on võimalust siis ikka annetan.Endal oli vaja abi kui laps vajas hirm kallist piimasegu,et kaloraaz täis saaks. Kirjutati artikkel abisaamiseks ja siis komentaare lugedes tuli ikka masendust peale. Mis inimene sünnitab haige lapse(ma ei teadnudki,et mu laps haige oli kui sündis),kas inimene siis tööl ei käi et ei suuda oma lapsele piimasegu osta jne. ühesõnaga nende jaoks ma kerjasin. Ausalt ma pole inimene kes palub teistelt abi aga tõesti kui sul on nii suur häda ja paugust pole raha võtta siis no ma ei ütle ju arstile,et sorri las mu laps vireleb ,mul pole lihtsalt raha et osta seda kallist piima,ikka palud teiste abi.

  • Reply C. 19. märts 2019 at 13:43

    Lugesin ka neid kommentaare. Eks need olid tõesti õelalt sõnastatud.
    Samas kui see kliinik pakub järelmaksu võimalust, siis miks mitte seda kasutada? Ja kui on teada, et see tõug on aretatud nii, et koer on õrnake, siis tasuks tõesti loom kindlustada või hoida ravi jaoks mingi summa varuks.

  • Reply Kris 19. märts 2019 at 13:27

    Annetan iga kuu erinevatele MTÜdele, mis tegelevad loomade päästmisega. Samuti annetan haigete laste jaoks ja kui muidu mingi lugu hinge läheb, vahet pole, kas siis vaja uut katust majale või mõni teine mure, annetan ka. Rohkem siiski loomade ja laste heaks. Lihtsalt on võimalus ja annetan. Mitte kunagi pole kahju hakanud. Vastupidi, väga hea meel on pärast kui vajalik summa koos ja aitab abivajajat.
    Annetasin ka sellele väiksele tüdrukule Ariellale, kes kahjuks ikka suri, aga see raha läks teistele haigetele lastele.
    Annetab see, kes tunneb, et tahab ja saab. Mul pole kordagi elus tekkinud küsimus, et mis nüüd nutad siin, ise süüdi jne. Kunagi ei tea, mis elus võib juhtuda, ka kõige kindlustatu inimesega.

  • Reply Mari 19. märts 2019 at 13:26

    Meie kindlustused on mõttetud ju. Mul on tõukoer, tõug ka paraku selline, mis sõbranna retriiveriga võrreldes kohe 30 euri juurde viskas maksele. Ehk siis iga kuu maksan seda summat aga kindlustusjuhtumi esinedes hüvitatakse mulle vaid mingi 700 eurot. Sedagi tingimusel, et tegu pole tõuspetsiifilide haigestumisega, hambaprobleemidega ja koer on all 7a vana. Päriselt? Mis selle mõte on? Jah, ma võik seda maksta kui summa oleks ka mingi näruse 9 euri aga iga kuu 39 euri maksta mitte millegi eest on natuke palju. Olin alguses kindel, et teen kindlustuse, alles tegema hakates avastasin need tingimused.

  • Reply Helina 19. märts 2019 at 13:15

    Ma olen viimasel ajal ka kuidagi eriti seda õelust kohanud. Järgmisel korral teen nii, et kui keegi peaks enda paha tuju minu peal välja elama, siis küsin, et kas tal endal pole paha nii kuri olla ja kuidas sellisega koos elada on siis kah? :)

  • Reply Kaisa 19. märts 2019 at 13:11

    Nägin ka neid kommentaare, vastikud inimesed. Olen sinuga 100% nõus!

  • Reply Marjatta 19. märts 2019 at 13:00

    Mul oli 60kg suur isane koer, kes mängides lõhkus ära oma põlveliigese. Vajas uut põlve, mis oli titaanist. Operatsioon maksis 1100€. Kui poleks olnud minu isa, kes mulle selle raha laenas, siis ma ei tea, mida ma oleksin teinud. Isa küll enam pole meiega, aga olen talle igavesti tänulik kõige eest, mis ta teinud on :)

  • Reply P 19. märts 2019 at 12:50

    Heategevuseks raha ei ole annetanud ja ei kavatse ka. Heategevus organisatsioonid on ärid,mille juhatuseliikmete palgad on üüratud (räägin Inglismaast,mitte Eestist) ja väga väike osa annetustest läheb otseselt abiks. Kui näen tänaval kedagi kerjamas ja mul endal raha on,siis ostan neile tavaliselt süüa ja juua,raha enamasti ei anna. Mina otseselt kade ei ole selle naise peale,kes oma koera raviks raha korjas,aga nõustun kommentaaridega,et kui võtta selline loom,siis peab selliste kuludega arvestama. Keegi ka mainis,et loomakliinik saab ju ka järelmaksu pakkuda?
    Ühesõnaga,annetan aga enamasti aega ja toitu,mitte raha. Kui kuskil on üksik pensionär,kes üksi hakkama ei saa,siis aitaks ka rahaliselt ja hea meelega. Noored inimesed,kellel käed/jalad otsas ja perekond olemas,võiks ikka ise hakkama saada.

    • Reply A 19. märts 2019 at 13:12

      Väga õige kommentaar!
      Mul kunagi juhus kus meesterahvas palus raha et saia pätsi osta, kuna olin niivõi naa poodi sisenemas ostsin ise selle saia pätsi. Ja kui härrale ulatasin selle viskas ta nahaalselt prügisse selle. Peale seda ei osta süüagi sellistele.

      • Reply Tups 19. märts 2019 at 17:50

        Aga saab ju kokku leppida inimesega, mida ta tahab. Ilmselt ta tahtis alkoholi endale osta ja oli saias pettunud. Liialt rutakalt läksid saia ostma :D Oleksid pidanud üle küsima, kas kindlalt soovib saia või midagi muud. Ütles, et soovib saia, et sul süda härdaks läheks ja annaksid raha. Alkoholi küsimise peale ju keegi ei anna raha. Mina olen võtnud seisukoha, et annan raha ja kui tahab, las siis ostab alkoholi endale, tema valik, pole mõtet ennast piinata selle pärast. Kes on osavõtlikum, sellega võin koos poodi minna ja osta korralikuma toidukorvi ka. Aitamine on nii või teisiti isekas tegu: aitamisega tekitad endale positiivse emotsiooni, et oled kasulik olnud. Kas väike rahaandmine kedagi ka pikas perspektiivis aitab, on ju puhtalt aidatava enda otsustada. Ärge mõtelge üle.

  • Reply K. 19. märts 2019 at 12:36

    Meenutab mulle juhtumit kus tuttav maakler postitas ühe maja postkastidesse teate, et tema üks klient otsib sinna majja korterit ja kui keegi teab kedagi kes müüa soovib, siis palun antaks talle teada. Nägin seda kirja ja minu jaoks seal kaheti mõistmist olla ei saanud ja oli väga viisakalt kirjutatud. Peale seda sai hulga vihaseid kõnesid vanainimestelt, kes sõimasid teda, et ta sunnib neid oma korterit müüma. Siis tekkis ka selline ??????? tunne. Kuidas küll osade inimeste mõistus asjadest nii valesti tahab aru saada. See on vist see iseloomutüüp kes ei oska ilma konflikti tekitamiseta endaga midagi peale hakata. Kui tal on mingi negatiivne väljund ja keegi kelle peal end välja elada, siis ei pea ilmselt enda isiklike probleemidega tegelema.

    Ise olen võimalusel annetanud erinevatele MTÜ-dele kelle hoole alla satub ka alatihti loomi, kellel on vaja erakorralisi operatsioone (enamasti mõne jälgi inimese tegevuse tagajärgede tõttu) või kasvõi kastreerimist, et nende adopteerimise tõenäosus suureneks. Kuna enda kassid on samuti pärit “second handina” MTÜ-delt, siis tahan väga nende missiooni toetada.
    Seda koera kuulutust ma enne ei näinud ja kuigi ma olen absoluutselt vastu ülearetatud tõukoerte raha eest müümisele, siis päeva lõpuks pole see ikkagi looma süü, et ta selliseks on aretatud ja teda ei peaks selle eest karistama.

  • Reply Maru 19. märts 2019 at 12:36

    aitasin pisikese kandega nii Janet, et ta saaks oma elu väärikalt lõpetada ja ka paar päeva tagasi kandsin abipalve esitanud kolme lapse emmele, kellel vaja analüüside võtmiseks/saatmiseks 2000 euri .
    olen ka annetanud tv3 jõuluaegsele korjandusele. Ja veel mõnele, aga teengi seda iga kord täpselt siis, kui mul tekib sees tunne, et jah ma tahan teda või teda aidata!
    Õnneks on meil siin piisavalt suure südamega inimesi ja suht alati vist saab abi lootja vajaliku summa, et alustada ravi või parandada olukorda.
    Väike lüke minu poolt, aga kokku tuleb tohutu suur abi ja selle kõige üle on nii hea meel, et inimesed ei ole oma mures üksi!

  • Reply Kiks 19. märts 2019 at 12:31

    Miks ei võiks nii olla, et nt kellelgi vaja mingit 1000 eurost asja ja siis 1000 inimest annavad 1€, siis järgmisel vaja ja annavadki jälle 1000 inimest 1€ ja siis mul vaja ja annavadki need inimesed selle raha :D ma võiks ju iga kuu iga päev anda kellelegi 1€ ja ma poleks üldse kahjumis, kuus teeks see 28-31€ vaid ju 🤷‍♀️ keegi võiks selle süsteemi korralikult välja mõelda ja paika panna :D

    • Reply Ssssh 19. märts 2019 at 13:08

      Jaaa, ma ka selle mõtte peale mõelnud, võiks ju küll olla 😁

      • Reply Mallukas 19. märts 2019 at 13:09

        need ongi pmast… maksud :D

        • Reply Maria 19. märts 2019 at 15:08

          :D nii hea

  • Reply Kat 19. märts 2019 at 12:25

    Eks see olegi mingisugune kadeduse vorm, sest neid on palju, kes elavad vaevu ise ära ja raha oleks nagu vaja küll asjade jaoks, aga küsida ei söanda. Mul nt ka raskeid hetki olnud rahaliselt, aga ma ei julgeks lihtsalt küsida rahalist abi kelleltki. Piinlik oleks.
    Ja vahest ongi kade meel, et mõni julgeb küsida ja seetõttu saab ka paremini elatud ja mured lahendatud. :D

    • Reply Kat 19. märts 2019 at 12:27

      Aga kadedus on inimlik tunne ja rohkem loeb see, kuidas sa selle emotsiooniga toime tuled. Sellepärast teisi maha teha või halvasti öelda, pole just õigeim viis. :D

    • Reply Kiks 19. märts 2019 at 21:28

      No ma ei mõtle maksudena riigile, vaid kui mõni ettevõtlik inimene looks toimiva süsteemi, et iga inimene iga päev või kuu jooksul 28-31 € annaks ja siis kuidagi valitaks see ûks inimene, kes asja saaks ilma laenu või järelmaksuta. Ma oleks totaalselt nõus osalema! A la mul vaja õhksoojuspump osta ja inimesed annaks selle raha noh. Ja mina annaks kellelegi autoremondiks või milleks iganes. Ei mõtle siin mingeid telefone vmt, vaid päriselt vajaminevaid asju :)

      • Reply Kiks 19. märts 2019 at 21:30

        Oih..valesse kohta läks 😂

  • Reply L 19. märts 2019 at 12:11

    Ma nägin seda postitust ☹️. Olin ise ka nagu wtf? Et nüüd ei tohi enam annetusi ka küsida. Nagu keegi väänaks inimestel käsi, et nad annetaksid kindlasti!