AVALDAN ARVAMUST

te ka vihkate kohtades käimist v?

4. mai 2021

Sellest ajast peale, kui ma kunagi pikemalt Hispaanias aega veetsin, sain ma aru, et ega õige eestlane ma ei ole. Okei, siestade (lõunauinakute) fänn ma ei ole iial olnud, sest ma lihtsalt ei suuda päisel ajal magada. Ilmselt see ongi see väike eestlasekilluke, mis mu sees on: tundub ajaraiskamine lihtsalt rahumeeli päeval hambad laiali põõnata. Mitte, et ma selle asemel midagi targemat teeks (hetkel näiteks blogin, kuigi mega uni on).

Aga see muu suhtumine, et suva mis kell on. Aega on! Kunagi teeme! Ei tee kunagi? See ka fine! See kõik on vägagi minu vibe’is elamine.

Mulle lihtsalt tundub, et siin on kaks varianti: kas see eestlane ei oska rahus lebotada ja mitte midagi teha, või on mul midagi peas valesti. Hmm, okei, ATH on ilmselgelt märk, et mul ON peas midagi valesti, aga ma ei tea, kas seda saab ka selle kaela panna? Näiteks mulle teoorias meeldib suvi, sest siis on soe. Samas kohe kui sügis peale imbub, langeb mul kivi südamelt, sest LÕPUKS OMETI ei pea ma tundma ühiskondlikku survet kogu-faking-aeg midagi TEHA.

Kõige imelikum on see, et mul ei ole paljude tegevuste vastu midagi, mis mulle välja pakutakse. Aga see mõte midagi planeerida ja siis oma päeva selle järgi sättida ja siis sellega arvestada… Öäkkkk! Isegi kui see on super tore asi, nagu a la sõpradega kuskile välja grillima minna, siis kui ma olen selle näiteks neljapäevaks plaanidesse pannud, on mul terve kolmapäeva selline tunne, et issand jumal, MA EI TAHA SEDA TEHA, KUIDAS MA OMETI SAAKSIN SEDA MITTE TEHA?! Isegi siis kui ma teoorias…tahaks seda teha 😀 Kas see on üldse loogiline või?

Aga kui ma lõpuks ennast ära surun, riidesse panen ja kohale lähen, siis on mul alati tore. Nii et võta nüüd näpust, mis mu peas valesti on.

Ma ütlesin ükspäev Gerdile ka, et palun võtta mind kui 65-aastast vana inimest ja arvestada, et üle ühe plaani päevas ei taha ma IIAL teha. Isegi see üks on enamasti eneseületus, aga kui ma peaks veel mõtlema, et ma pean homme kahte asja tegema, siis ma kardan, et kiusatus oleks endale lihtsalt pael kaela panna. Te oleksite pidanud mu nägu nägema, kui ta ükspäev tahtis KAHELE turule minna. Olgu öeldud, et me käisime 😀

Üldse mulle tundub, et ma vist ei hinda ka neid “tegevusi” nii suure hurraaga kui teised. A la vaatan Facebookist, et sõbrad on perega Jägala joa juures käinud. Et noh, tore juga ja värki, aga kui mul on valida, kas ma panen ennast valmis, riidesse, sõidan autoga sinna, et mingit liikuvat vett vaadata ja tagasi tulla, siis… Palun väga vabandust, aga ma pigem leban rahumeeli oma diivanil ja vaatan telekast the Circle’it või teen süüa või koristan vms. Koristada on alati midagi, sest ka see on mu tegevuslistis alati suht viimane. Aga proovige te mind vaid valiku ette panna, et kas ma tulen Türisalu panka imetlema, või voldin kodus pesu…pesuvoltimine here I come!

Ma ei kujuta ette, et raiskaksin oma aega kuskil juga vahtides ja siis pärast hingaks rahulolevalt, et küll see tänane päev läks korda. Nägin…juga. Sain mitu tundi oma elust kulutatud! Halleluuja 😀

Samas on mu ümber täiega inimesi, kes minu meelest sekunditki paigal ei püsi ja niisama molutamine tundub aja raiskamisena. Sõbranna just rääkis, et ei jõua suvepuhkust ära oodata, sest siis saab maale minna ja seal rohida ja kõblata ja riisuda ja… Ma ei tea, mis töid seal veel teha saab, aga kas puhkus ei peaks muidu puhkamiseks olema või? No okei, ma saan aru, et kui meeldib siis meeldib, kes ikka kätt ette paneb. Aga kui palju on veel neid, kes ohkavad, et oh jumal, pean puhkuse ajal seda ja toda tegema, et üldse aega ei ole. Mu küsimus on, et kes sind jumala eest käsib? Juhtub midagi, kui sul peenrad rohimata v? Kutsub keegi sulle politsei, kui sa marju ära ei korja? Miks teha asju, mida sa EI TAHA TEHA?! Ma napilt teen neid asju, mida ma tahan teha…

Avapildist: olime Andraga Kanaaridel ja läksime hotelli õhtust sööma. Siis saime lambist kutse teiste eestlastega linna peale minna. Kuna see oli ootamatu ja tundus äge, siis läksime. Oleksid nad mulle päeval kirjutanud, et lähme õhtul välja, oleksin ma ilmselt väitnud, et mul on kaks lahtist jalaluumurdu, sest ewwww, plaanid…

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

30 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply M 5. mai 2021 at 13:50

    Minu meelest on eestlaslik pigem see wt teha nii vähe kui võimalik ,vähemalt minu tutvusringkonnas . Ma ise olen pool elust välismaal elanud ja siin on see hästi tacaline et seitse päeva nädalas tehakse lastega midagi . Viis päeva tehakse peale kooli midagi (trenn ,muud aktiivsed tegevused) paar tundi ja ülejäänud kaks (nv) on plaanid pikemad. Ma ei tea kas see on halb vôi hea ,vb natuke môlemat ,aga mulle see elustiiö istub ja lisaks on mu lapsed väga vähe ekraa ide taga sest aega selleks ei jagu ,aktiivsed tegevused looduses on huvitavamad .
    Kui eestis käin ja igapöevaselt ringi lendam oma lastega (talvel suusatame, suvel rand ,,ratastega sõidud, matkad jne) siis ema on ikka öelnud et tal pea ei võta kuidas me jaksame , ühe korra isegi mainis et ehk mul on ADHD 😂
    Kui ma terve päeva toas logeleks ,siis ma väsiks nii ära ,ma ei tea ,juured kasvaks vist alla.
    Nii et jh ,arvan et asi pole ei rahvuses ega vanuses ,pigem inimesed ,et kui palju on harjutud tegema lapsena ühe päeva jooksul ,nii palju siis ka viitsitakse teha täiskasvanuna . Mul on sõbrannasid eestis ,kes 4 päeva nädalas peale tööd ja laste kooli otse tuppa ja sealt välja ei saa enne järgmist hommikut ,heal juhul poodi .Ja nii 5 päeva nädalas iga päev . Mina ei suudaks, elu võika midagi muud ka pakkuda kui vaid töö ja netflix

    • Reply A. 5. mai 2021 at 18:16

      Ma olen terve elu Eestis eland ja suht sama eluviisiga. Ei jaksa niisama toas istuda küll, pigem seikleme lastega õues jne.

      • Reply Mallu 5. mai 2021 at 18:24

        Palun andke mulle õuearmastust!! 😀

  • Reply M 4. mai 2021 at 22:48

    Samaaaa! Kui nt kl 15ks on mingid plaanid siis võid kindel olla, et terve päeva pean kodus selleks tegevuseks häälestama ja jumala eest rohkem plaane ei tee 😀

  • Reply K 4. mai 2021 at 19:09

    Olen kunagi sõpradega mingil joal käinud, aga siis oli nagu mitmepäevane trip ja kannatasin ära, sest õhtul sai rannas tšillida-telkida. Aga ise omal initsiatiivil küll ei viitsiks oma tagumenti sinna vedada. Las ta olla seal, kus tal on mõnusam, diivanil.
    Kui ma neid kommentaare loen, et kui on üks asi päevas, kui ma pean mingi kell kuskil olema.. Siis ma ei tea, selle järgi on mul ka ATH, sest mul mees ka naerab, et ma olen siis, kas miljon aastat enne valmis või sellel päeval rohkem midagi ette ei võta. Nii on jah, ma ei jaksa üle ka planeerida ju. Siiralt hea meel, et on veel sama veidrikke nagu mina. Muidu oleks päris mark. 😂

  • Reply Agnes 4. mai 2021 at 18:11

    Mina ei oska muud moodi elada, kui plaanida kõike.
    Mul on tehtud kuuplaanid, aasta plaanid. Mega mõnus.
    Tekkiks paanika kui poleks midagi plaaninud.

    • Reply Mallu 4. mai 2021 at 18:27

      Ma saaks ataki, kui mul KUU plaan oleks 😀

  • Reply Oravkuubis 4. mai 2021 at 18:01

    Huhu! ATHlane siinpool!

    Ma olen terve elu nii tundnud, et tahaks midagi teha, aga esimese samme selleks astuda (planeerida, riidesse panna, kohale minna vms) … ei suuda-taha. Kui juba tegevuspaigas kohal, olen rõõmus, et seda end kokku võtsin. Samas kodus vedelemine oleks ka hea olnud.

    Plaanid kuskile minna nõuavad enda nn “kokkuvõtmist”. Rida tegevusi tuleb teha selleks, et välja minna. Pessu, riidesse, uksest välja .. öäh. Lisaks veel on mul see ajataju puudmisest tekkinud hirm, et äkki jään kuskile hiljaks ja siis olen ca 4h varem valmis/kohal, sest “äkki” ma ei jõua või “äkki tuleb midagi vahele” … üldse ei oska ajas navigeerida. Kui nt kell 4 on kohtumine, siis mul on päeva esimene pool raisus, sest “ma pean ju kuskile varsti minema”. Haha.

    Peale ravimitele saamist muutus olukord juba paremaks. Varem oli iga kokkulepitud tegevuse juures stress, et äkki olen selleks ajaks väsinud kui minek on. Sest väsinud olin … suht kogu aeg. Töö ka selline, et õhtuks on aju päris kapsas.

    Aga jah, motivatsioonipuudus on selle asja nimi. Tavainimene saab iga väikese tegevuse eest preemiaks “dopamiinilaksu”, meil on sellega tiba keerulisemad lood. Lisaks üldjuhul ATHkate aju genereerib kogu aeg midagi – igav ei hakka. 🙂

    Šallala

    • Reply Mallu 4. mai 2021 at 18:28

      Haha mul on täpselt sama, et kui kell on 13, siis ma ei hakka enam midagi muud tegema, sest kohe pean enivei lastele aeda järgi minema (suva, et sinna u 4h aega :D)

    • Reply Lily 5. mai 2021 at 14:51

      Mismoodi neil ATH-del dopamiiniga on siis?

  • Reply Eeva 4. mai 2021 at 16:45

    10000000% mina, aga ise ma poleks iial osanud seda kõike nii hästi välja kirjutada. Mind ajab praegu juba eos närvi mu juulis pekki keeratud puhkus, kus on sadakohustust, igasugu mõttetud kokkusaamised jne jne. Ma tahaks lihtsalt molutada, nagu ytleb Fred Jüssi.☺️☀️

  • Reply Anna 4. mai 2021 at 14:48

    Mul on niipidi, et kui keegi ütleb mulle, et teeme nüüd kohe midagi, siis esimene mõte mu peas on automaatselt “Ei” (tegelt üleüldse igasuguste asjadega ütlen kõigepealt ei ja alles siis hakkan mõtlema 😂) , sest see polnud varem kokku lepitud ja seetõttu PLAANISIN ma täna terve õhtu näiteks telekat vaadata. Või magada. Või kassi paitada. Mul on vaja vähemalt paar tundi, et end viia suhtlemise ja tegutsemise lainele. Aga kui minul tuleb spontaanne mõte, et võiks nüüd Jägala juga vaatama minna, siis ma veits kurb, kui keegi mu suurepärase mõttega kohe kaasa ei tule 😀

    • Reply Mallu 4. mai 2021 at 15:06

      I feel you, sister! 😀

    • Reply Lily 5. mai 2021 at 14:47

      Ma olen täpselt samasugune jaa :S

  • Reply P. 4. mai 2021 at 14:36

    Mul üsna sama asi. Kuigi ma ei saa öelda, et üldse mitte mingid plaanid ei meeldi. Kodu ja perega seotud asjad enamasti ikka meeldivad, kuid kõik, mis hõlmab ka külalisi ja sõpruskonda, seal hakkab miski mu sees sõrgadega vastu seisma. Olen mõelnud, miks see nii on. Vb osalt seetõttu, et ma pole üldse suur suhtleja. Kutse kuhugi üritusele, sünnipäevale või misiganes väsitab mind juba ette ära. St pole midagi selle vastu, et kohale minna. Idee sellest on jumala ok. Aga tean juba, et kui hakkab pihta see suht peale surutud söögilaua taha muhverdamine, small talk, no kuidas elad ja mida teinud ja blabla, siis tahaks lihtsalt nähtamatu olla ja omas mullis mediteerida. Ainult oma üksikute sõpradega on mõnus vahel kuskil koosviibida ja lobiseda. Teistega oleks nagu erinevatelt planeetidelt pärit….. NIi eba tunne ja sotsiaalne ärevus poeb sisse. Meenub üks sünnipäev, kus olid minupoolsed sugulased. Mul oli seal nii ebamugav viibida, et kui tahtsin lahkuda, siis pidin end tükk aega autos koguma ja lõpuks mul mees võttis selle viisaka jällenägemiseni jätmise enda peale, justnagu oleks tegu olnud tema pereringi rahvaga ja mina lihtsalt mingi lamp kaaslane tal käevangus. Uhhh… niii ebamugav.
    Mis puutub sellesse, et oh puhkus, lähen nokitsen aias midagi jms, siis sellist hõivatust ma pigem naudin. Aind et oleks siis ka mingi oma majake koos aiamaaga…. Unistustes on. Ma lihtsalt ei näe pointi omada mingit maakohakest, suvilat või mistahes aiaga maja ja siis mitte soovida aias lillegi liigutada. Milleks see kõik siis…. Siis on juba mugavam korteris elada, kus kõik sinu korteriuksest väljapool teeb ja organiseerib keegi teine.
    Looduskauneid paiku meeldib ka külastada koos lastega. Enda jaoks võib olla jah mingi lambikas asi, aga laste jaoks ikka mingit sorti elamus ja igapäevast erinev tegevus. Ja kui neile meeldib, meeldib mulle ka. See, et ma ise olen juba palju käinud ja näinud ning Jägala Juga tuima näoga vaatan nagu iga suva asja, ei puhu üldse pilli…. Enda pärast never ei viitsigi käia, kuid lastega koos on selles kõiges mu jaoks midagi teistsugust ja nauditavat.

  • Reply Triinu T 4. mai 2021 at 14:22

    Ma olen hull planeerija. Samas kui kõik nädalavahetused ja puhkused on täis planeeritud, siis see on ka ahistav. Kui ma nädalavahetusel kodus passin, siis see aeg läheb liiga kiiresti ja hiljem on täiesti raisatud aja tunne. Minu arvates see “juga” polegi eesmärk, vaid see kuidas sinna jõutakse ja mis veel spontaanselt juhtuda võib.

    • Reply Mallu 4. mai 2021 at 14:42

      Noh, jõutakse nii, et istud autosse ja juhtub see, et… näed juga 😀

  • Reply K 4. mai 2021 at 14:20

    Omg samaaa, kui keegi plaanid canceldab mul hea meel, sest sisimas tahtsin minna, aga see tundus nii tüütu ettevõtmine. Gosh saa siis aru. Suvel mega pressure käia ja “mitte raisata suve” ja ausaltöeldes on mul sügisel täpselt sama tunne mis sul, thank god its over, bittersweet 😆😆 et kurb aga samas nüüd saab rahumeeli mittemidagiteha ja külitada. Sama mõtlen selle kohta, et mul sõbrannad maailmarändurid, aussis jne, ja see tundub nii tüütu, aga samas mega lahe. 🤦🏽‍♀️

    • Reply Mallu 4. mai 2021 at 14:42

      mu LEMMMIK on, kui keegi plaanid tühistab 😀

  • Reply Annika 4. mai 2021 at 14:19

    Minu arust veel mõttetum on kujude vaatamine. Kirjutad otsingusse, mida teha Tartus ja siis tuleb valik kujusid mida vaatama minna. Vaatad seda 10 sekundit ja tõmbad uttu 😀 Keegi arvas päriselt, et see on hea võimalus turismi suurendada. Ja vabal päeval ma eelistan iga kell lebotada ja vaadata Netflixi. (The real housewives of Beverly Hills)

    • Reply Mallu 4. mai 2021 at 14:42

      true, ma võiks neid kujusid googeldada ka 😀

    • Reply P. 4. mai 2021 at 15:12

      Oleneb ju 😀 Enamus kujusid ja sambaid on tõesti sellised, et… ok misiganes… Samas mu lastele on mõni kuju suutnud mingi erilisema mulje jätta (tänu lasteraamatutele, kust nad üldse teavad neid). Alati rõkkavad ja vauuuutavad, kui juhtume mööda sõitma. Whoaaaa, see ongi ju seeesama kuju!! Rääkimata sellest, kui peaks veel sinna täitsa juurde minema. Tartus nt Kalevipoja kuju. A noh.. nende jaoks on ehitised jm kohad sama efektiga. Emme, vaata, seesama sild!! Seesama loss/torn/mägi/purskkaev/jõgi/rahn/misiganes… See nende ehe vaimustus on päris äge:) Mdea, ma olen seda võtnud kui võimalust lastele midagi juurde rääkida neist kujudest/ehitistest või misiganes neid paelub, rääkida lugusid oma lapsepõlvest nendesamade asjadega.. Sõpradega omavahel tõesti ei tuleks selle pealegi, et jõu, lähme Toomemäele kujusid vahtima vms:D Teisalt….. kohtades, kus meist keegi palju või üldse varem käinud pole, ei näe ma ka probleemi korraks peatuda kultuuriobjektide juures, kui on midagi erilisemat. Vaevalt, et me uuesti sinna niiepa satume, seega võtame maksimumi, kui tekib mingi tripi jooksul sellist sisutut kulgemise aega. Oma silm on kuningas ikkagi 😛

      • Reply Mallu 4. mai 2021 at 15:13

        ah tead, LASTEGA on teine asi, ma teen nendega igast asju, sest noh, ma tean et neile meeldib ja see on mu kohustus lapsevanemana 😀

  • Reply Triin 4. mai 2021 at 13:48

    Kusjuures, olen samasugune ja plaanid üldse ei meeldi. Leian nendes alati midagi negatiivset, mille kallal iriseda ja vinguda. Olen selleks nüüd leidnud väikese lahenduse – teen hästi palju plaane spontaanselt. A la istun diivanil ja ütlen mehele, et nüüd kähku lapsed riidesse, sest sõidame randa. Mu pea ei suuda siis veel liiga kiiresti negatiivseid asju välja hakata mõtlema. Seega, mine vaata see juga üle aga hästi spontaanselt suuri plaane tegemata 😉

    • Reply Mallu 4. mai 2021 at 13:52

      Keegi peab mu kinni siduma, koti pähe tõmbama ja joa äärde viima 😀

    • Reply P. 4. mai 2021 at 14:27

      Samastun Triinuga. Spontaanselt on asjad tihtipeale palju nauditavamad. Siis ei ole seda survet ka, et aga peab ju nii hull äge kõik olema, sest et ootamatult tehtud otsus, keegi ei jõudnud midagi plaanida ja isegi hästi, et kuhugi jõuti, midagi toimus.. 😀 Selle vabandusega ei pääse aga pikemalt ette planeeritud asjade puhul. Siis on kõigil asjaosalistel miskipärast kõrgemad ootused ja asja korraldajana on nagu kõik enda õlul. See osa väsitab.

  • Reply Kaisa 4. mai 2021 at 13:38

    Ma isegi saan aru, mida sa mõtled.

    • Reply Mallu 4. mai 2021 at 13:52

      jumal tänatud! 😀

  • Reply Trinnn 4. mai 2021 at 13:33

    Inimesed ikka peavad tegema asju mida nad ei taha. Kui tahad enda peenrast päris maasikaid saada, siis sa pead neis rohima 😀
    Mina olen ka pigem see inimene, et pigem jääb koristamata aga nv ma veedan vōimalikult palju väljas ja looduses matkaradadel. See kindlasti aja raiskamine ei ole. Mis väärtust annab elule diivanil lebamine ja mingi välja mōeldud sarja vaatamine ? 😀

    • Reply Mallu 4. mai 2021 at 13:53

      Okei, see muidugi ei anna, aga kui ma tean, et kodu on mega seapesa, siis see tekitab mulle sellist pinget, et ma never ei taha kuskile VÄLJA minna, sest kodus on tõenäolisem see, et ma ühel hetkel koristama hakkan 😀