vahel tahaks lihtsalt head nõu, mitte sõimata saada*

Ma olen ema olnud kohe kaheksa aastat ja võiks arvata, et praeguseks on mul kõik käpas. Aga no ei ole nii üdini midagi. Kuni tänase päevani leidub seoses lastega teemasid ja valdkondi, milles ma end täieliku võhikuna tunnen. Või noh, tegelt ikka suht iga päev käib ühel või teisel hetkel peast läbi, et pagana pihta ma ei händli neid asju üldse nii hästi kui saaks. Aga lapsed kasvavad ja mured-rõõmud on ka pidevas muutumises. Eks ta umbes nii ongi, et saad ühe asja käppa ja siis lendab kohe mingi uus asi peale.

Puhas õnn, et kaheksa aastat tagasi, kui mu emaduse teekond alles algas, nii yolo olin nagu ma olin. Võtsin asju täitsa tuimalt ja tegelt läkski kõik alati hästi. Nüüdseks on neid hoope igalt poolt meediast ja foorumitest nii palju tulnud ja eks ma ise olen ka inimesena kasvanud, et erinevad sõnad torkavad kuidagi tuntavamalt. Olen hakanud endas palju rohkem kahtlema ja kui siis keegi veel ütleb ka, et “vaata kui valesti teeb”, siis noh. Ikka ja jälle leian end juurdlemast, et äkki neil interneti-inimestel ongi õigus… Aga päriselt ma ju tean, et mu lapsed on õnnelikud ja pole neil häda kedagi.

Mida ma näiteks beebigruppides näinud olen või kasvõi oma blogis millegi kohta lugejatelt küsides, on see, et küsija suu pihta lüüakse küll ja mitte vähe. Ei ole sellist asja, et ükski küsimus pole liiga rumal – emad on omavahel halastamatud. Kui ikka püstitad küsimuse, näiteks et kas neljakuusele tohib kartuliputru anda, siis fakt on, et sa saad sõimata. Isegi kui sa jumala siiralt ei tea, sest kindlasti kõigile suur üllatus – lapsega koos ei tule manuaali. Nii et küsimusi küsides pead end paraku kõigepealt peksuks ette valmistama. Ja siis lootma, et äkki siis kusagilt sealt vahelt saad mõne mõistliku vastuse kah.

Emade foorumid ja grupid on kõige suurem sõjatander üldse. Alati on keegi, kelle meelest sa teed liiga vähe või liiga palju, aga kindlasti mitte õigesti. Absoluutselt igas aspektis on kuus tuhat erinevat õiget vastust, mida internetitäis inimesi korraga suruma hakkab. Niimoodi ei ole väga raske lõpuks absoluutselt kõiges kahtlema hakata. Mida ma kahetsusväärselt sageli teengi.

Minu puhul on asi võib-olla selle võrra veel hullem, et blogi võimendab kõike. Kui näiteks naljaga pooleks mainin et “hahha lapsed on ikka põrsad küll”, siis sünnib sealt kümneid eri teooriaid alates sellest, et ma oma lapsi ei pese kuni selleni, et tõenäoliselt nende üle irvitan. Väga keeruline tundub seda mängu n-ö võita. Keegi suudab iga jumala kord ükskõik mille mu öeldu mu enda vastu keerata.

Ja eks mul on lastega erinevaid muresid ka olnud, mille kohta päriselt olen oma lugejatelt küsinud, et ehk keegi oskab nõu anda. No näiteks kõne hilistumine oli pikalt aktuaalne teema. Tagasiside varieerus alates “see kõik on normaalne, ära pabla” kuni “sa oled emana täielik tont ja oma lapse elu ära rikkunud!”. Kui keegi teist juhtumisi arvab, et nende kahe vahel jube osavalt laveerida oskasin, siis oh ei, sõbrakesed. Vahepeal olin veendunud ühes, siis teises. Nagu orav autoteel. Enamasti kaldusin vist ikka selle teise poole, sest ma ei tea… Kas see on äkki emadele kuskile sisse programmeeritud, et kus võimalik, sealt tuleks ikkagi iseennast süüdistada? Väga tundub sedasi.

Aga seda pidevat valesti tegemise tunnet on ka palju väiksemates asjades. Annad lapsele magusat – täis värdjas. Ei anna lapsele magusat – miks talle toredat lapsepõlve ei võimalda?? Paned 1,5-aastaselt hoidu – a miks said selle lapse, kui temaga koos ei viitsi olla? Ei pane last lasteaeda – saad aru, ta ei sotsialiseeru sul enam kunagi, palju õnne, kanaema!

You get the point. Täpselt niimoodi see emaks olemise maailm pöörlebki, kui vähegi nina internetti julged pista.

Õnneks on olemas ka kohti, kus hoitakse väga tugevalt seda suunda, et kogu suhtlus peab olema toetav ja ma ei tea… Kus jagatakse päris kogemusi, millest päriselt on tolku. Niisama omavahel pröökamisest, ma ütlen kohe ära, super palju kasu ei ole. Kui üks ema on mures näiteks gaasivalude, tahke toiduga alustamise või mis tahes muul teemal, siis tal ei ole vaja verbaalset keretäit, vaid konkreetseid kogemusi ja nõuandeid. Meil on vist nagunii kuklas kogu aeg see tunne, et kõik teised teevad ja teavad paremini, kuigi päriselt ju pole nii. Eks mõned teavadki, aga enamus ma pakun teevad kogu seda asja ikka suht puusalt.

Hea ema saab olla tuhandel eri moel ja kellegi teise kritiseerimine, kui ta oma lapsele just selgelt ohtu ei valmista, on lamp. Viitsid roni oma kõrge hobuse otsast alla ja mõtle korra. Sa oled ise ka vahepeal mitte osanud või mitte teadnud. Alati tasub mõelda sellele, et kõigil pole ümber suurt sõbrannade ringi ja võib-olla internet ongi tema ainus koht vastuste saamiseks. Kui ta sealt ka minema peksta, siis ta ongi täiesti üksinda oma murega. Kellel sellest midagi võita on.

Neid kordi, kus mina olen tundnud, et olen konkreetselt ainus ema, kes ei OSKA, on olnud loendamatu hulk. Aga piisab ühest inimesest, kellel on sarnane kogemus või sama tee läbi käidud, kui tegelt tundub kõik juba lihtsam ja tehtavam. See on see asi, millele me rohkem keskenduma peaksime. Niisama targutamise ja mölisemise asemel hoopis normaalse inimese kombel oma kogemusi jagama ja las siis igaüks nopib endale vajaliku sealt ise välja. Sest pidevalt mingeid vastuseid otsime me nagunii kõik.

Kes end siin kuskil ära tundis ja on ise ka ühe või teise küsimusega kimbatuses olnud, siis meie kõigi rõõmuks on loodud selline leht nagu Ema Blogi. Nende tegemistel ja lugudel saab silma peal hoida ka Facebookist Hingega lehel. Ma olen ise seal juba sirvinud ja tegu on vähemalt kümme korda tervislikuma kohaga kui näiteks mõned konkreetselt eluisust tühjaks imevad “emadele loodud foorumid” khmPerekoolkhm. Ema Blogis ei ole ainult mingid basic igapäevased teemad, a la et kas enne anda lapsele bataati või kõrvitsat, vaid kohati päris keerulised lood väga rasketest emadusega seotud kogemustest. Ja kõik emadelt otse meie ümbert, siit samast Eestist…

Kellele tüli ei tee, rääkige, kas te olete mõne jumala ausa mure korral internetist abi ja vastuseid otsides justkui peaga vastu seina jooksnud ja vaata et sõimatagi saanud? Kui jah, siis mis see “ekstreemselt loll küsimus” oli, mille eest teid nahutati?

*Postitus on sündinud koostöös Ema Blogiga