LAPSED

Lottemaast ja kassidest

5. juuli 2021

Nagu te ehk märkasite, siis meie käisime Lottemaal. See on enamikele lastega peredele nagu aamen kirikus, nõnda ka meile. Ma olen vist talvest saadik kuulnud seda juttu, et lähme ometi juba Lottemaale. Nüüd sain lõpuks öelda, et jah, lähme, tavai, kotid kokku ja minekule.

Lottemaal oli nagu alati – täiskasvanutele super väsitav ja lastele lusti kui palju. Ainult Marta on veel selle pulli jaoks liiga väike. See tahtis ainult nagu poolearuline minema joosta ja Lottemaad iseseisvalt avastada. Mitte et mul laias laastus selle vastu midagi oleks, aga ühiskonnanormide nõudel kalpsasin tal ikka ustavalt järel. Õnneks oli Gert ka kaasas, muidu oleksin seal vist puhta hulluks läinud ja suuremad poleks ühestki etendusest minutit ka näinud.

PS! mu instas on praegu käimas loos, kus tuleb ainult followida Lottemaa instat ja võid võita enda kogu perele piletid Lottemaale. Niiet minge võtke osa, sest isegi kui ei võida, saavad kõik osalejad endale ülehomme sooduskoodi, millega pileteid odavamalt osta saab!

Leia endale keegi, kes vaatab sind sama pilguga, nagu Lende Lottet

Kõige lõpetuseks läksime randa ka, lootuses, et seal on lapsi kergem hallata. Ütleme nii, et nali oli puhtalt ainult meie kulul… Lõpetuseks jäid kõik ellu, sõime kõhud täis, keegi ära ei kadunud ja saime hakata sõitma Lõuna-Läänemaa poole, kuhu ma olin bookinud meile Kodade puhkemaja. Täitsa lampi keegi kommides soovitas seda, sest see on Ranna Rantšole mega lähedal. Seega mõtlesimegi paar päeva seal peatuda, grillida, tsillida ja noh puhata. Nii palju kui nelja lapsega ringi rändamist puhkamiseks saab nimetada.

Koht ise on mega ilus, st õues on lastega hea, kui autoga värava kinni pargid, et lapsed autoteele joosta ei saaks. Kuigi jah, sealt sõitis nende päevade jooksul mööda vist neli autot, kui ma mööda ei pane. Loodus on mega ilus ja majas ruumi palju. Seega täitsa tore koht, kui keegi suvel sellist maapuhkust tahab.

Mida me aga veel sealt leidsime, olid metsikud kassid. Mingi mees, kes seal kohapeal korra oli, ütles, et need on kohalikud kassid. Omanik aga ütles, et need kassid olid endale ise sinna võssi pesa teinud ja sinna elama asunud, et konkreetselt tema oma pole neist ükski. Muidu oleks nagu suht suva, kas ja kus kellegi kassid on, aga need kassid olid niiiii nälgas, et konkreetselt lõrisedes sõid meil paki vorsti käest ära. Nagu umbes sa näed, et kass kardab metsikult ja pole inimesega harjunud, aga nälg on suurem kui hirm. Mõni ime ka, sest üks nendest kassidest oli kohe silmnähtavalt kassiema. Selles veendusime siis, kui kivide vahel kassibeebisid nägime. Neid olla seal viis. Kaks musta ja kaks halli.

Korraks nägime ka ühte suurt musta isast kassi, keda seal väidetavalt harva näha on.

Probleem on aga selles, et kuigi sellle koha omanik aeg-ajalt neid toidab (ta ise alaliselt minu meelest ei ela seal) ja ilmselt ka külalised (sain eile kirja ühelt, kes ka seal peatus ja neid kasse toitis), siis sügisel pannakse see puhkemaja talveks kinni. Ja mis siis saab, kui keegi seal enam ei käi? Need kassid sigivad seal edasi ja kassipojad ei pruugi talvegi üle elada (need emased olid küll vääääga kiitsakad). Ehk siis varsti on seal metsikute kasside koloonia.

Mul ei andnud süda rahu, kirjutasin mitmele MTÜ-le ja Cats Help lõpuks ütles, et nad võivad organiseerida nende kasside püüdmise. Aga et kodusid/hoiukodusid neil pakkuda ei ole – kõik on puupüsti täis. Omanik ütles, et kui ühe suurema emase kätte saaks, siis selle ta steriliseeriks ära ja jätaks omale, sest see lasi pai ka teha. Aga see pruunikam…noh, ta on metsik. Mul tõmbas sõrme verele ja kähises ja kõhises. Samas, kui süüa andsin, siis õrnalt pai lubas teha, nii et ma arvan, et ta ei oleks päris lootusetu juhtum, ma ausalt usun seda täiega!

Seega – kui keegi oleks valmis pakkuma hoiukodu või veel parem, päriskodu kiisupojale (või sellele emale), siis palun kirjutage mulle. Kahele pojukesele olid eile instas juba huvilised olemas, aga nad kõik tuleks sealt ära tuua, arstile viia ja neile tuleks leida nende päris kodu, kus nad saavad iga päev süüa ja paitamist. Praegu seal bioprügi vahel kivihunnikus neil ilmselt best elu ei tule. Kiisupojad on umbes 1,5 kuud vanad, megaaa pisikesed ja tunduvad sellised karvased ja uudishimulikud nunnud. Niiet jah, meil on mul marianntreimann@gmail.com nagu ikka. Äkki keegi on just mõelnud, et tahaks kassi võtta? Nüüd on teie võimalus päästa kellegi elu ja endale koju üks nummar saada!

Sry, mul polnud võimalik pisikestest paremaid pilte teha, need niigi mega zoomiga tehtud, aga noh, ehk saate aimu. Kassid saavad enne kontrolli ja ilmselt saame neid transportida üle eesti, nii et pliis hit me up!

Muidu oli puhkus väga tore, v.a see, et Marta suutis kaks korda kukkuda. Ühe korra hakkas Actimeli rüüpama ja tahtis samal ajal kiigele istuda, kukkus tagurpidi puuriita. Teine kord üritas mitut Actimeli teisele korrusele viia ja sadas mitu head trepiastet selg ees alla. Õnnelik õnnetus, ainult käsi ja jalg kraabitud, oleks võinud peaga piki kiviseina ka kukkuda, mega jube ikka. Krt et need lapsed ennast iga sekund mõrvata üritavad, suht tüütu.

Lõpuks viisime Mari siis Ranna Rantšo laagrisse ära ja siiani tundub, et talle väga meeldib. Kui käisin talle maha ununenud laadjat täna ära viimas, leidsin ma ta lumivalge kleidiga laudast kitsesid jootmast, nii et inimene elab elu, pole muud miskit öelda 😀

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

1 Kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply mar 6. juuli 2021 at 08:11

    Neid olla seal viis. Kaks musta ja kaks halli. 🙂