0
JUMALAITA KODU

su kodu on ikka rõve küll

15. august 2021

Ma olen oma suure suu ja osavate jagamisnäppudega ise enamike draamade keskel, mis blogimaastikul kerkivad. Aga vahetetvahel jäävad mulle silma ka teemad teiste inimeste kohta. Nüüd tundsin jälle vastupandamatut soovi sõna sekka öelda (ülla-ülla).

Nimelt näitab üks blogija aeg-ajalt enda koduseid remonditegemisi, nagu ikka enamik blogijaid, kui nad elamises midagi uut teevad ja kohendavad. Inimene ise on ilmselgelt rahul, sest noh, muidu ju ei teeks ja muidu ei jagaks. Ja siis tulevad kommentaarid, et issand jumal, miks sa nii tegid, mulle nii ei meeldi, nii kole kodu/remont/tuba. Selles suhtes muidugi vaba maa, et kui midagi netti üles paned, siis ilmselt pead arvestama ka sellega, et ükskõik mida sa teed, võib tulla keegi ja öelda, et nii inetu ja tema nii ei teeks. Aga laias laastus lihtsalt kahju on.

See ei ole muidugi ainult blogijatega nii. Facebookis on üks kodusisustusgrupp. Seal on ka mõnikord silma jäänud, et keegi nii suure õhinaga jagab oma suurt tööd ja siis hakatakse ohkima, et jumal küll, mulle ei meeldi. Eriti lambised on sellised kommentaarid siis, kui keegi pole isegi nn niisama näitamiseks üles riputanud pilti, vaid on näiteks pannud pildi elutoast, et a la kuhu teie siin toas riiuli paneksite. Kommentaarides hakatakse talle aga ette heitma kardinapikkust, inetut seinavärvi või liiga koledat mööblit.

Ärge saage valesti aru, ei ole minagi mingi ingel ja aeg-ajalt vaatan ma sealsamas grupis osasid pilte umbes nii:

Aga kohe kui ma oma kõrge hobuse otsast korra maha ronin, hakkab jälle kahju. Mulle meenub kohe see aeg, kui Mari ootasin ja mu vanemad just korteri ostsid ning mul seal armuliselt sees elada lasid. Khm, kindlalt ei olnud see tegelt ostetud välja üürimiseks, kui mina mugavalt rasedana kiunusin, et ma pean oma üürikast välja kolima, haha. Igatahes tehti seal korteris ka remont ja mäletan, et sain ikka päris palju asju sinna ise valida, kuigi ma obv selle remondi eest kopikatki välja käima ei pidanud. Hästi elasime.

Igatahes, mingi hetk sai valmis mu magamistuba. Siin postis ma tutvustan seda. Mäletan nagu see oleks eile olnud, kui rahul ja õnnelik ma ise olin. Mina tahtsin sinna neid punaseid seinu ja seda punast voodikatet ja selle lambi valisin ise ja üldse olin super rahul selle tulemusega. Praegu selle postituse kommentaare vaadates ei näe ma seal ka kedagi, kes selle toa maitsekuse oleks kahtluse alla seadnud. Aga KUI oleks, siis oleksin 100% õnnetu olnud, sest halloo, mulle endale nii meeldis! Ja kui ma mõlen sellele ajale tagasi, siis viimane asi, mida ma mäletan, on mu “jubedad punased seinad ja asjad” vaid see, kuidas me tõime Mari koju ja kuidas ta magas seal suures voodis ja ma seisin seal kõrval ja mõtlesin, et wooowwwww, antigi päriselt mulle v? Seda, kuidas ma seal korteris vaikselt süüa tegema ja üleüldse mingi “päris inimene” olema õppisin.

Selles suhtes, et muidugi inimeste maitsed muutuvad ja ka vanusega tekib rohkem ideid ja mõtteid, et kuidas midagi teha. Ma arvan, et 2013. aastal ei olnud ma elusees mõelnud üldse sellisele asjale nagu kodu sisustamine või midagi säärast. Võtsin selle, mis mulle pakuti või mida ma endale lubada sain ja olin rahul. Ootasin rahumeeli oma beebit ja elasin õndsas teadmatuses, et inimesed oleks vabalt võinud mu punast tuba bordelliga segi ajada.

Kolm aastat hiljem tegin ma jälle beebit oodates magamistoas remonti ja siis oli tulemus juba selline. Ütleme nii, et vahe on juba veidi märgatav, eks? Mis siis selle kolme aastaga muutus. No esiteks olin ma remondi-alaselt juba paar suuremat fopaad sisse lasknud 😀 Kui me Männikule kolisime, siis alguses oli meie oma vaid ülemine korrus ja kuna remont oli minu teema ja minu valikud läksid mängu, lõpetasime me toaga, mis oli kärts-sinise ja kollase segu. Umbes nagu mingi laste mängutubade style värk. Ma üritasin pilte leida, aga no parim mis õnnestus leida oli see:

Ma lihtsalt vaatan seda ja mõtlen, et vabandage, mis mul täpselt arus oli, kui ma sellise asja suutsin kokku kompunnida 😀 Haha, eriti lemmik on seal all paremal pildil see pilt seinas, kus on kätest süda tehtud, mille joonistas mulle mu esimene peika ja pildil on ta enda käed 😀 Jah, kallis abikaasa, see pilt mu eksi poolt sobib meie magamistuppa kui valatult! Aga okei, see osa on tegelt suva.Ja see inimnaha värvi nahast voodilatakas… Miks?? No sest ma sain ta koostööna 😀 Lihtsalt jällegi, kuigi ma ise olin rahul, siis mõne aja pärast selles värvisegus elades sain aru, et tegelikult tahaks mingisuguseid neutraalsemaid toone ja siis jõudis kohale see arusaam, et värve saab tuppa tuua ka sisustuselementidega, mitte ei pea igat seina eri tooni tegema, et näidata, et sa värve ei pelga.

Ehk siis selleks ajaks kui me hakkasime uuesti remonti tegema, olin ma ise endale aru andnud, et mu maitse on umbes sama mis viieaastasel, mistõttu palkasin endale sisekujundaja, kes aitas mul uue toa värvid ja sisustuse välja valida. Ütleme nii, et oli abiks küll, nagu näha.

Mitte, et ma edaspidi värve kartnud oleks, oh ei. Mäletate, kui mu elutuba veel selline välja nägi?

Ja siis selline!
Ja siis selline!
Ja selline!
Ja lõpuks selline

Ja ausalt ükskõik, mis ajastu pilte ma siin vaatan, siis mul tuleb endal ainult rõõm sisse. Ma olin ise rahul, meil olid toad lapsekarja täis, elu oli ilus ja lihtne. Päevad olid pulli ja rõõmu täis. Me sisustasime ja remontisime täpselt nii nagu endal võimalust oli, palju raha oli, kust odavamalt sai, kes koostööd teha tahtis, kes mida pakkus ja tõesti endale meeldis kogu aeg. Vahepeal tegin jälle remonti ja kae nalja, jälle meeldis! Kogu aeg meeldis!

Üldse ma muutun siin neid pilte vaadates ja kirjutades maru härdaks. Tegelikult tahtsin lihtsalt öelda, et kodu juures on kolm asja väga olulised: kas sulle endale meeldib, kas sul on seal turvaline ja kas sul on seal HEA olla. Ja kui see vastab kõigile kolmele kriteeriumile, siis see ongi ju 100% piisav. Selles suhtes, et sisekujunduse koha pealt võiks ju alati leida eksperte, kes ütleksid, mis on ühe või teise asja juures valesti, aga laias laastus on meie kodu see koht, kus me oleme oma perekonnaga, mille üles ehitamisse paneme me oma südame ja vaeva, ning tihtipeale jääb asi ka eelarve taha. Kui ikka pole raha, et enda kodus pidevalt teha full makeover’it, siis ei ole. Siis lepid soodsamate asjadega jne.

Eks paljud tahavad oma kodu juures midagi pidevalt kõpitseda ja muuta. See on fine ja oma kodu omamise eelis, et teed mis tahad. Aga no kurat, las need kodud olla ikka igaühel sellised, mis neile hea tunde tekitavad, ei ole vaja ju sellise asja eest pahasti öelda teistele, eks 🙁

Ok, ma lähen panen pisarat nüüd. Tea, kas on päevad hakkamas või tavaline naisterahvale omane emotsionaalsus ja skandaali tekitamine. Kunagi ei või kindel olla.

Loe ka neid postitusi!

17 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Krista 16. august 2021 at 19:11

    Mäletan, et kui ostsime oma kodu (mis oli tookord üks vana suvila), siis tuli ämm ja teatas, et noh, see on üks puukuur. Nojah, võib-olla tal oli veidi õigus ka. Kui me aga tellisime selle vana maja ümberehitamiseks päris tuntud arhitektilt projekti ja ise olime pärast uue majakarbi (tellitud majatehasest) hoone välisilmega enam kui rahul, siis tuli ämm ja teatas, et nüüd on see lihtsalt suur puukuur… 🙂

  • Avatar
    Vasta wtf 16. august 2021 at 14:07

    ja kui inimene ikka õige arenenud, siis jõuab ta lõpuks oma sisekujundusseiklustega valgesse elamisse välja aka surnukuuri v nirvanasse. all dead! all good!
    sinu pildiseerija puhul on ka näha, et alguses oli isemõtlemist, kärtsu, mürtsu, punki, siis hakkas mingite üldnormide/ilunõuetele vastamine. värvid läksid järjest vähemaks, järjest tuhmimaks.

    mis selles valges ometi igatseda on?

  • Avatar
    Vasta nummi 16. august 2021 at 13:29

    Mulle nii meeldivad 2 viimast pilti. Eriti just see köögi oma, kus on kollane laud ja toolid. Jätab nii mõnusa, kodusa ning helge ja rõõmsa tunde. Sellise auraga kodus oleks mõnus olla. Ise muidu sinise ja kollase kombineerimise peale kunagi poleks tulnud, aga nagu näha, siis võib töötada.
    Polegi oluline, mida keegi kodukujunduse kohta arvab, sest oma kodus elame me ju ikkagi ise. Ehk siis kodu peab olema täpselt enda maitse ja eelistuste järgi, hubane ja enda nägu. Mis kasu sellest on, kui järgida mingeid moestiile ja stampsisustust.
    Kuigi jah, kui tahta järgida nö head maitset ja mis sobib, siis peaks jälgima värvide kokku sobimist ning et ruumis oleks stiil ühtlane ja kokkusobiv. Nt pruun toon ei lähe minu meelest sinise ja kollasega. Hall põrand sobiks nende värvidega kokku paremini.

  • Avatar
    Vasta Toktor vassiljev 16. august 2021 at 11:30

    Sa ei saa oodata ainult takkakiitmist. Ja see pole mingi jutt, et sina ainult ennastsalgavalt jagad materjali ja “jälgijad” (kes tegelikult on lihtsalt lugejad või vaatajad, millegipärast tv või ajalehed ei kutsu oma publikut jälgijateks) peaksid sööma mis ette antakse ja olema tänulikud.
    Oleme ikka ausad.
    Publik ei saa midagi tasuta. Nad annavad sulle vastu oma aega ja tähelepanu, mis väljendub kõvas valuutas – klikkides. Neid vahetavad reklaamiandjad sentide ja eurode vastu SINU pangaarvele .
    Nii et parem ole kena ja ära mangu haleduspunkte. Tee oma äri ja püüa olla veenev.

    Sama soovitan ka kõigile teistele nn. blogiärikatele. Mitte keegi ei käsi oma elu ilmarahva ette laotada.

    • Mallu
      Vasta Mallu 16. august 2021 at 12:07

      Pliis anna üks haletsuspunkt ikka, ole inimene

  • Avatar
    Vasta Vaike 16. august 2021 at 11:29

    Ma arvan, et see käib kõige kohta, et kui midagi head pole öelda, võib suu kinni hoida. Muidugi on olukordi, kus peab enda eest seisma, oma last ohjes hoidma vms, aga milline on kellegi kodu, riietumisstiil jms on küll sellised kohad, et kui küsitud pole, siis võib oma negatiivse arvamuse endale ja sõbrannadega pläkutamiseks hoida.

  • Avatar
    Vasta Getter 15. august 2021 at 20:52

    See viimane diivani tagune sein on mega äge. Kuidas see tehtud on? 🙂

    • Mallu
      Vasta Mallu 16. august 2021 at 11:03

      See on tapeet 🙂

  • Avatar
    Vasta K. 15. august 2021 at 19:38

    Täiesti nõus! Ise kogenud korduvalt oma kodu ja maakodu remontides, et olen nii rõõmus oma tulemuse üle ja siis tuleb ema või õde külla, vaatab vingus näoga ja hakkab üks kriitika ja ohkimine pihta…

  • Avatar
    Vasta Reeli 15. august 2021 at 18:09

    Ma küsisin seal FB grupis soovitusi kapi tuunimise kohta, aga sain hoopis teada, et tapeet ja põrand jumala mööda ja enne kappi peaks nendega tegelema ? Kapi kohta ei tuld ühtegi soovitust.
    Mul ammu küsimus, et mis Männiku vannitoast sai pärast remondijärgset laeõnnetust?

    • Mallu
      Vasta Mallu 15. august 2021 at 18:14

      Kardo tegi ise korda selle 😀

      • Avatar
        Vasta Reeli 15. august 2021 at 23:51

        🙂

  • Avatar
    Vasta Tyy 15. august 2021 at 17:48

    Laske inimestel vigu teha. Las nad leiavad ise tee järgmise tõeni. Ärge võtke neilt eneseväärikust nende tehtu, arvamiste mahategemisega.
    Kas olen ise patust prii? Vist mitte, eks me kõik õpi suhtlema elujooksul paremini. Jah, päris tihti ajan ka silmad seal grupis punni. Ohin ja puhin omas mõttes ja siis hakkan end korrale kutsuma. Sa ei tea olusid, võimalusi ja isegi kui inimene supleb raha hunnikus ja kuhjab kokku mõeldamatut ja kõik ON nii maitsetu ja närviliseks tegev, siis – kas ta küsis nõu ? Kas ma üldse oskan seda haiget tegemata anda. Kui ei oska ja ei suuda, siis sa ju ei pea! Kas minu “tõde või maitse” on see ainuõige, isegi kui ma olen koolitatud? Treenigem oma pidureid, selles osas. Vahel on see millegipärast raske tõesti.
    Nii ma siis enda pühast kõrgusest mõtlen armulikult, et ta ehk teeb oma elu esimest remonti ja on kulutanud KOGUNI 100€ sellele ja mitte kosmeetikale ja ootab selle eest pai… tunnen rahunemist ega kirjuta midagi. Minu ülbus või ninakus isegi mõttena annab õppetunni, ole vaid nii avatud, seda märkama ja naerma ja unustama ehk õppima.
    Mul omal kogemus nö sõbrannaga selline: Ehitasin maja, kõikides töödes lõin ise kaasa ja õppisin nii krohvima kui juhtmeid vedama, rääkimata värvimisest, pahteldamisest ja parketi panekust. Rahaga oli vääääga kitsas. Muidugi oleksin tahtnud ehk kuskil priisata, aga ma olin ülimalt kalkuleeriv, et ikka majaga finishisse jõuda. Seega tahta võib paljugi, aga saamine on ise asi. Üksiku naisena oli see tegelikult väga suur asi ja ettevõtmine. Uhkust tunda polnud mahti, aga hea meelt küll. No ja siis tuleb see sõbranna ja ütleb põlgliku tooniga, miks sa omale sellise lauda ehitasid!!!? Mis mõttes, kõik on uus ja moodne ja maani aknad jne. Selgus, et tema silmis on KÕIK viilkatusega majad kolhoosilaudad!!!! Tema fännas vaid neid kuubiku kujulisi lamekatusega ehitisi! Mitte, et ma neid halvustaks, see polnud lihtsalt minu soov. Jeesus, kui taktitu võib üks sõbranje olla, olin üsna hämmingus.
    Loomulikult ajas tekivad uued ideed, vajadused, mõtted ja tarkused, seega suures plaanis väga palju tehtu juures ei muudaks, aga mõningaid aspekte küll. Kas mulle anti nõu, kui palju ma vastu võtsin, kuidas areneb tehnika maailm, mis meile sel eluetapil oluline on, see kõik on muutuv. Ma arvan, et me igaüks vaatame mõne oma “suursaavutuse” peale väikese muigega tagasi.
    Mulle ikka väga meeldib see lausem mis mõnes paigas enne komme ette kargab: ” Enne mõtle kui ütled” Päris mitu kommi on jäänud lõpuks teele saatmata. Mitte et nad hirmus räiged oleks, aga kas on mõtet ja mida see muudab? Mida ma siin lõpuks külvan ?
    Hea ja vajalik postitus sul, Mallu.

  • Avatar
    Vasta Mari 15. august 2021 at 17:05

    Vaatan, et maitse sul Männiku kodus läbi aastate jäänud ikka sarnaseks, lihtsalt kärtsud sinine ja kollane läinud mahedamaks pastelsemaks. Äge vaadata seda progressi. Aga muidu jaa. Nii palju on arvamuse avaldamist selle kohalt, mida keegi küsinud pole ja mis teeb lihtsalt haiget. See ütlus, et lase oma sõnad enne väljarääkimist läbi kolme filtri: 1. kas see, mida tahad öelda, on tõde 2. on hea 3. ja on vajalik, on hea aeg-ajalt meelde tuletada. Pooled asjad jääks rääkimata, kui seda praktiseeritaks.

    • Mallu
      Vasta Mallu 15. august 2021 at 17:20

      Jah, üritan ise ka 😀 Aga tõesti, ma seda ei mõelnudki, et tõesti kollane ja sinine ei kadunud kuskile ära 😀

      • Avatar
        Vasta nummi 16. august 2021 at 13:38

        Mis ongi minu meelest äge ja omanäoline. Kuigi see kärts sinine (kollane ka) on minu jaoks liiga ärritav ja ei suudaks sellises ruumis elada, nagu ka punaste või oranzide või roosade seintega kodus. Pastelsed kollane ja sinine aga jätavad imearmsa mulje. Ilmselt selliseid konkreetseid ja kärtse toone polegi mõistlik pindadel kasutada, kui siis ainult diivanipadjad või diivan, ehk ka vaibad vms. Tekstiil ühesõnaga. Mööbel, põrand ja seinad peaks ilmselt olemagi mahedates toonides, et ei mõjuks ärritavalt.
        Ma pole varem näinud nende värvide kombinatsiooni kodukujunduses tegelikult. Aga ma pole ka mingi kodusistusgruppide liige ega vastavate ajakirjade või Pinteresti jälgija. Võib-olla oli siis kunagi või praegu väga moes, ei tea. Üldiselt tundunud mulle, et moes on ikka igav skandinaavia stiil. Heleroosa, hall, valge jne. Mul endal on ka selline valge-helehalli-vanaroosa-lavendlililla kodu. Teadsin juba aastaid enne oma kodu saamist ,et sellist tahan. Mõjub mõnusalt avaralt ja helgelt. Kuigi loomi pidades muidugi pole kõige mõistlikum. Õnneks mul pole sitarattast siili, muidu oleks prrunilaiguline põrand 😀 Kassikarvad õnneks just ei paista heledalt põrandalt üldse välja.

        • Avatar
          Vasta M. 16. august 2021 at 16:16

          Kodu peab meeldima eelkõige ikka iseendale, mitte sõbrannadele ja külalistele. Maitsed on erinevad ning igaüks sisustab ja remondib enda võimaluste piires. Näiteks on mul õega täiesti erinev maitse. Kui ta kuhugi jälle mõne kirju tapeedi on pannud, siis ikka ütlen, et sobib hästi, sest ise ju valis ja tapeetis ja nägi vaeva. Lihtsalt mina enda koju sellist ei paneks. Ma ei pea seda ka valetamiseks, sest maitsed on lihtsalt erinevad. Ise ostsime just uue korteri ning väikeste laste kõrvalt 1. ei ole väga aega tapeetida-värvida-sisustada ja 2. need väikesed röövlid suudavad nagunii kõik ära mäkerdada ? Nii et elame oma valgete seintega ja tapeedime siis kui selleks aeg ja mingi nägemus tekib. Aga endal selline kogemus, et vana korterit müües kommenteeris üks tuttav, et nii koleda köögimööbliga te küll sellist hinda ei saa. Ise valisin ja tellisin sellise köögimööbli ja elasin sellega kuus aastat ja olin väga rahul. Mismõttes keegi üldse nii ütleb?! Ja selle “koleda” mööbliga saime ikkagi sellise hinna nagu tahtsime ?