Issand, ma ei tea, kas ma olen teile maininud, aga ma vihkan üksinda magamist. Ma ei tea, kas ma olen vaimselt ikka viiene, aga pimedas toas üksi und oodata on pehmelt öeldes creepy. Kui ma kellegi kõrval magan, siis ma jään vist alati sekundiga magama, isegi lapsed aitavad sellel puhul. Kahman kedagi kaissu ja juba magan. Aga kui ma üksi olen, siis lööb koheselt ATH välja ja absull ei ole probleemi kella kaheni kuskil TikTokis passida. Kui lõpuks silmad enam lahti ei püsi, panen telefoni ära ja kuulatan sada aastat iga kahtlast krõbinat, mis korterist tuleb.
Eile ka kogu aeg keegi kuskil krabistas ja nagistas. Ühel hetkel avastasin ennast mõttelt, et okei, ma loogiliselt eeldan, et see on mõni loomadest. Aga mõelda vaid kui TEGELIKULT on tegu kummitusega, kes elu eest mind parakasse üritab ajada. Mina aga rahus rehman käega, et ah, krdi jänes jälle sabistab kuskil millegagi. Üldse ei aidanud kaasa see, et kaissu roninud Priit hakkas äkitselt punnis silmadega lae poole vahtima. Ütleme nii, et ma jäin magama vist mingi kell kolm öösel ja nagu nui neljaks lõin silmad kell kaheksa lahti. Vist ei pea ütlema, et ma olen niii-iiii väsinud. Loomulikult olen ma ära pakkinud kohvimasina ja kõik muu eluks vajaliku, seega nüüd istun siin ja mõtlen, et kas lihtsam on kuskilt kastidest oma masin välja otsida või bensukasse sõita.
Igatahes saan ma nüüd siinse kummituste seast ära kolida, sest eile oli minu viimane öö siin korteris! Täna õhtul saan juba Lende ka, nii et saame siis käsikäes koos kastide vahel madratsil magada ja kuulata, mis hääli sealsed kummitused ka teevad.
Mul on kolijate tulemiseni viis tundi aega, seega ei viitsi isegi teeselda, et hakkan kohe pakkima ja tegutsema. Eile sai 90% asjadest kokku, aga need viimased 10 on nii tüütud, et ma lihtsalt nagu ei taha sellega enam üldse tegeleda. Õnneks on see trall varsti läbi ja ma ilmselt isegi ei mäleta seda väsimustunnet. Aga praegu on küll selline tunne, et issand jeesus, tooge keegi mulle teipi ja tass kohvi. Teipi, sest mul oleks vaja vaibad kinni teipida, mitte midagi dramaatilisemat 😀
Kas te ei karda üksi magada?
52 kommentaari
Ohh, kui hea on lugeda, et ma pole ainuke selline ? Kui olen üksi kodus, siis jätan koridoris tule põlema (see valgustab ilusti mu magamistuba). Ilma valguseta ei julge enam üksi magada. Kuskil pool aastat tagasi ütles suurem laps (14a), et nägi öösel tumedates riietes kogu meie koridoris, magamistubade vahel seismas. Seletasin talle, et eks see uni oli. Kuni ise ärkasin kuskil kuu tagasi öösel ja mu voodi peal, minu pool, seisis too isik ja lihtsalt vaatas. Täpselt on meeles,mis imelik asi tal seljas oli. Ma nii kartsin, et ei julgenud meestki nügida, et ta üles ärkaks ? Ja nt. veel eile õhtul vaatasin TikToke ja järsku koer, kes magas rahulikult mu kõrval, kargas püsti ja läks voodi vastas oleva peegelustega kapi ette haukuma. See oli nii jube. Hõikasin teisest toast suuremat last, et ta tuleks paneks mul toas tule põlema ? Nii, et jah, üksi kardan magada.. va haagises, seal on julge ?
Issand loen ja imestan ?ma isegi pole tulnud sellise asja peale et mõelda kas mul see magamistoa uks peaks kinni v lahti olema ? ja no ültse ei meeldi magama jääda kui mingi valgus v telekas tõõle jätta ?ja nu paar aastat tagasi magasin isegi tuhaurniga samas toas, nii et kummitusi ma vist ei karda ?
Haha, ma lugesin tuhajuhaniga ??
Peale lahkuminekut magasin ka pojaga mitu aastat ühes voodis. Isegi ei ütleks et kardan pimedat või üksi magamist aga kuidagi harjumatu on üksi magama jääda. Koos on kohe selline turvatunne ja hetkega magan. Nüüd on uus elukaaalane kes jääb tihti teleka ette magama ja siis ma öösel jälle vihastan kui ärkan ja teda pole. Nagu tegelt ka mis mõte mehel üldse on kui ta kaisus ka ei maga.?
Mul on öösel laps kaisus ja kaks suurt koera magamistoas, seega üksi magamist ei karda (kuigi jalgu ikka teki alt välja ei pane :D). Aga kui poja väiksem oli, siis tema mängunurk oli ka magamistoas. Ja mängunurgas oli käimistugi, millel äkki siis patareid hakkasid tühjaks saama või midagi… Igatahes öösel kell 3 kuulsin, kuidas rõõmus tüdruku hääl ütleb: “KUKUU – MA NÄEEN SIND!” Mõne hetke pärast kostus järgi “tirr-tirr – aitäh et helistasid!”. Tõmbas veits jahedaks küll, enne kui aru sain, et see on see nõme mänguasi. Lisaks see rõõmus tüdruku hääl kõlas öösel päris creepylt… Pärast toda ööd viisin käimistoe teise tuppa 😀
Me elukaaslasega ikka mõlemad käinud öösiti harjavars peos mööda maja sissetungijaid jahtimas. Üksi elades oli mul pussnuga öökapi sahtlis…Aga hirm ikka elavate, mitte surnute ees. Olen kindel, et korra olen ka kummitust näinud. Õnneks oli reaktsioon pigem üllatus kui hirm.
Minuga on nii, et mida vanemaks ma saan, seda hullemaks see üksi magamise hirm läheb vist 🙂 Noorena ma üldse ei mõelnud sellistele asjadele ja magasin südamerahus. Kui praegu mingi harv juhus on, et pean üksinda kodus olema, siis magan nii, et elutoas telekas mängib ning magamistoa uks peab lahti olema, et ma näeks ja kuuleks kohe, kui mujal korteris midagi toimub ja saaksin kiirelt reageerida 😀 Lisaks see kiiks, et meil on magamistoas seinakapp suurte peegelustega. Öösel ma väldin peeglisse vaatamist, et mitte näha seal veel kedagi, kes ei peaks seal olema 😀
Pubekaajast on üks veidi hirmus seik ka meeles (ja veidi piinlik). Tulin mina keset ööd peolt koju. Vanemad ja vennad olid maal ära, nii et täitsa tühi maja. Lähen siis II korrusele, et oma tuppa magama minna ning näen, et venna toa uks laiali lahti ja tuli põleb. Peole minnes oli maja jumala pime. Klõpsasin lülitit, et tuli kustutada aga seda ei juhtunud. Klõpsisin seda lüliltit ikka korduvalt edasi-tagasi ning mitte midagi, tuli põleb rahulikult edasi. Siis viskas hirmu peale ning kõndisin kiirelt klubisse tagasi, sõbrad olid veel pidutsema jäänud (klubi oli kodule väga lähedal). Kutsusin tuttava kuti kaasa, et tulgu vaadaku, mis jama on. Kutt tuli, vajutas lülitit ja tuli kustus. Mina oli esiteks üllatusest ja teiseks piinlikkusest tumm igatahes 😀
Sinu kummituste-teemalised postitused on alati põnevad… Siis loen ka kõik kommentaarid läbi 😀 nii tore ikka, et ma ei ole ainus, kes sarnaseid asju kogeb nagu siin eelpool mainitud. Ma olen üliharva üksinda öösel, aga KUI olen, siis sama teema- tuled põlevad, telekas käib, telefon käes ja uinun, kui kuulen auto häält, mis väravast sisse sõidab… jess.. lõpuks saan uinuda 😀 😀
NB! Ükskord oli selline lugu, et olin rase, mees oli öösel tööl ja vool läks ära. Panin ruttu riidesse, autosse ja mehe töö juurde seniks kuni ta oma töö lõpetab! 😀
Ma tõmban kõik rulood alla ja panen kindlasti magamistoa ukse kinni kui üksi peaks jääma. Nüüd pole ammu juhtunud, aga eks teinekord ikka. Loogika on siis see, et kui vargad tulevad, siis varastagu allkorrusel tühjaks ja äkki nad ei märka, et ma ülemise korruse kõige tagumises toas magan..
Aga eile pidin küll südari saama! Istun üksi allkorrusel köögis, teised kõik magavad üleval. Järsku kuulen mingit häält. Nagu krõbin, samas mingi bump bump nagu. Mõtlesin, et misasi see on ometi, et hiired toas või? Meil pole kunagi hiiri olnud! Ja siis nägin! Suuuuuured vaablased, mingi 3.5-4cm pikkused rammisid köögiakent ja tahtsid sisse. Õnneks juhtus aken kinni olema, tihti on lahti ka. Eks see pagana click and grow aed siras seal aknalaual ja meelitas ligi neid. Oli ehmatav küll!
Ma ei olegi ainukene, kes peaaegu kolmekûmnesena üksi magada ei julge eriti pimedas (kapid, voodialuse, teised toad kontrollin ka enne üle, et jumalaeest seal kedagi ei oleks). Seega mul põlevad igal pool tuled ja koduloomad peavad ka mu läheduses olema. Monikord on nii ka, et kui mees juba magab ja ma olen see viimane, kes tuled peab kustu panema tulevad mega parakad peale ?.
Olen 30 ja kardan ka üksi magada ? kui meest kodus pole mõnikord öösel, siis võtan oma 2 last kaissu ja elutoas jätan alati siis teleka ka käima ?
Krt, elu läks kohe lillelisemaks.. ma arvasin, et ma olen veits veider peast, et mul sellised tunded aga tore on teada, et teid on veel ja veel?. Vahel ma hakkan magama jääma ja ss võtan telefoni ja vaatan taskulambiga toas ringi?. Magamistoa Uks peab ILMTINGIMATA olema kinni, muidu ma vist ei magaks ennem, kui kooma vajun???.
Aa, ja olen 28 ???
Mehele ma muidugi ei ole kunagi sellest rääkinudki, et ma kardan.. või no otseselt ei karda, aga lihtsalt soe peast?
Ooojaa, kuidas veel kardan. Nii kuus aastat tagasi ärkasin selle peale, et mingi tume kogu istus kaksiratsi mu peal ja hoidis kõrist kinni. Ma ei saanud end ei liigutada ega ka teha ühtegi piuksu et kedagi appi kutsuda. Hirm oli tohutu, see kestis mõni minut ja see kogu jäi mind lihtsalt passima. Järgmisel päeval olid kõik lihased mega valusad.
Läks mõni kuu mööda ja olime sõbrannadega minu juures. Ütlesin et mina üksi siin toas ei maga et jääme palun kõik koos samasse voodisse ( me olime täisealised).. olgu öeldud, et selles toas ust ei olnud ja oli näha kööki, ja koridori, kus seisis tühi pesurest. Magasime kõik kolmekesi õndsat und, kui ühel hetkel kõik kolm ehmatasime istukile täpselt samal ajal ja vaatasime selle pesuresti poole. KÕIK kuulsime keset ööd samal ajal sellist kolinat nagu see rest oleks maha visatud. Aga see pesurest seisis samas kohas kus ta oli siis kui meie magama jäine.Olgem ausad ega väga ei julenud seal korteris enam viibida.. korter on meil endiselt alles, aga üksinda mina seal ööbida ei julge?
Ma pole kunagi kummitusi jms uskunud ega üksi olles kõhedust tundnud välja arvatud üks kord. Mees oli kodust ära ja ma olin kassiga kahekesi. Olgu öeldud, et meie kass oli peaaegu tumm ehk siis väga harva tegi üldse mingit häält. Vaatasin tookord huvi pärast dokfilmi, et mis või kes on luupainajad. Ja siis äkki vaatas diivanil lamav kass mulle sügavalt silma ja tegi mitu korda imelikult pikalt mjauuuu. Vot siis hakkas küll veidi kõhe.
Oi need kummitused ? Ükskord hakkasin õelast magama panema. Olin külili voodis seljaga toa suunas (voodi oli vastu seina), laps minu kõrval. Ühel hetkel tõusis laps voodis istuli, vaatas minust mööda toa poole, viipas käega ja ütles “tädi on”. Ma sujuvalt panin lapse pikali ja ütlesin, et jääme magama. Võttis ikka seest õõnsaks ja selja taha vaadata ilmselgelt ei julgenud. Muidu polekski vb nii hirmus olnud, aga kuna ta samal päeval juba korra oli teisest toast tulnud jutuga, et miks seal tädi on, siis järelikult ei näinud teda esimest korda ?
No kummitused kummitusteks, mulle ka ei meeldi öösel üksi magada, aga mul veel selline tore viga küljes et ma sonin täiega ja näen igasuguseid asju, ma arvan et ma magan, aga ma olen suht kindel et mul silmad lahti ja ma näen neid päriselt, toas igast asju. Varem oli mega hirmus, aga nüüd olen üritanud teadvustada, et ma ei näe neid asju päriselt ja mida kauem ma seda kohta vaatan, kus ma midagi näen, siis see haihtub vaikselt. Ala mingid kujutised või loomad. Vahest ikka ajan peiksi ka üles et vaata kui jube, kas näed, aga tema ei näe midagi. -.- vahest peiks üleval veel kui ma sonin, siis pidi päris hirmus olema kuidas ma hullult seletan silmad lahti ja istun voodil ja siis paugust nokki ära ja kukun pikali tagasi.
Mul täpselt sama, kahjuks ainult jubedad ja hirmsad uned sellised ?
Hirm tekib mõttest, mõte ei ole fakt, mõte on lihtsalt mõte, nagu mulle teraapias kunagi räägiti 😛 Mulle poeb ka mõnikord üksi olles hirm naha vahele, aga siis on aidanud mõtte juurest keha tunnetamise juurde tulemine, et kogen selle hirmu tunde lihtsalt ära ja siis seda enam polegi. Minu kogemus on muidugi see ka, et hinged päris ära ei haihtu pärast füüsilise kogemuse lõppu 😛 Aga tasub ikka püsida enda keskmes, mitte olla tuulelipuks oma mõtetele ja teiste arvamustele jms 🙂
Ma olen täiega argpüks, vahel on mul ka mingid unepaanika hood, kus ma näen unes, et ma ei saa hingata ning üles ärgates kohe silm pimeduses kõike ei seleta ning näen igasuguseid olendeid.
Alles hiljuti oli meil kolleegidega Laitse lossis mõrvamüsteerium ja ööbimine. Õhtul siis lossi esindaja rääkis erinevatest vaimudest. Ühe kõige aktiivsema kummitusena tõi ta välja Vana Roosi, kes armastab inimesi luku taha panna ja kes lossiomaniku esimese lossis veedetud öö ajal kogu köögi segi peksis. Ahjaa, eriti meeldib talle hõljuda kamina ees just selles samas toas, kus mina täitsa üksi magasin.
Ma ei saanud kella neljani und – lossis oli täiesti vaikne ja iga krigin ja sahin ajas mind täiesti paanikasse. Süda peksis sees ja higistasin nagu loom . Panin mingi podcasti telefonist käima, et oleks jutuvada taustaks 😀 Alles siis, kui väljas läks valgemaks ja linnud lõugama hakkasid, sain magama jääda. Muidu kartsin isegi külge pöörata, et äkki ma näen vana Roosit enda ees hõljumas 😀
Okei, sinna ei lähe ma iial, tänks 😀
44 ja ikka kardan 😀 See on vast isiksusetüübist kinni ja ei muutu ilmselt kunagi. Linnaski kardan, kui olen üksi öösel korteris, aga suvilas poleks miljoni eest ka nõus ööseks üksi jääma. Minu ema jällegi on rääkinud, kuidas tema oktoobris suure tormiga sõitis üksi maale ja magas mõnusalt nagu nott, prr…. – temale jäävad kõik minu tondihirmud ikka täiesti arusaamatuks.
Ma üldjuhul kummitusi ja vargaid ei karda, aga mul mingi tehnika hirm koguaeg… Kuna ise tegelen tehnikaga igapäevaselt + koolis õppinud autotehnikat ja näinud mis kõik võib tehnikaga juhtuda, siis kardan koguaeg, et miski läheb põlema või teeb paugu vms.. Kui üksi kodus olen siis panen muusika mängima vms et kõiki hääli ei kuuleks, aga vahepeal panen ka vait, et kontrollida et kõik ikka ok oleks ? ja iga kahtlase heli või lõhna peale kohe kirjutan mehele et kle kas see ok hääl või hais mida mingi asi teeb?? Üksi olles tunduvad igasuguste masinate hääled hoopis hirmsamad?
Ma pole kunagi isegi MÕELNUD, et tehnikaga võiks midagi juhtuda, seda juhtub mega harva ju :D?
Ma olen 32 ja ma siiani magan nii et tv käib..kui mees kuskil komandeeringus vms ? ..
Olen sama vana ja sama teema ?
Olen aasta vanem ja teen ka sama 😀
Mulle ka ei meeldi,
Siis tõmban teki peale on palav
Aga ilma selleta ka ei julge, ajan
Ka iga krabina kasside kaela aga ise higistan suurest hirmust.
Ps kui ostsime uue vägeva teleka, läks see pea iga nädalaselt keset ööd tööle, tegi mingeid uuendusi aga mul ikka rohkem püksis kui mujal,kui keset ööd telekas lõugama hakkab, nüüd elukaaslane tegi sellega midagi ja pole enam öist telekat.
Mul oli eile sama asi! NII palav oli, aga vot jalga mina teki alt välja panna ei tihanud 😀 Ja kui mul telekas hakkaks kest ööd mängima, siis ma sureks vist jalapealt maha 😀
Mul on mitu korda nii telekas kaima lainud nii magamistoas kui elutoas ja see on taiega creeeepy ?
Mul meenub sellega üks naljakas lugu. Olin siis umbes sinu vanune ja elasin Mustamäel. Jäin ka üksi koju, (mida eriti ei juhtunudki, imelik küll 😀 ). Oli siis juba päris hiline õhtu ehk siis öö juba, nii umbes 1 öösel. Magamistuppa minna ei julge, elutoas ma istusin ja üritasin kuidagi magama jääda, aga see ei õnnestunud, kuulsin ka igasugu kriginaid ja mida kõike veel…. Praegu mõelda, mida ma siis tegin, on küll vähe imelik. Nimelt panin ma ennast keset ööd riidesse ja läksin nii umbes 1km jala sõbranna juurde ööbima 😀 Mustamägi ei olnud üldse siis nii turvaline paik. Ei meeldi mulle siiani üksi olla kodus.
Haha, ma olen täpselt nagu sina ? suht palju ajast pean üksi magama, kuna mees on tööl…hakkan magama jääma, siis ka kuulan igat krabinat mis kuskilt kostub…VÕI siis passin ka hilisööni tiktokis kuniks silmad lihtsalt kinni vajuvad 😀 just mõned päevad tagasi sain südari, hakkasin ka magama jääma juba vaikselt ja siis kostub lapse toast: peek a boo, I SEE YOU ja nii 2x järjest… mingi nõme mänguasi otsustas oma elu elama hakata, aga no mina olin reaalselt hirmust tardunud seal voodis 😀 võehhhhh, vihkan üksi magamist
Ma sain ka kunagi Mari mänguasja peale aastaid tagasi südari. Keegi ütleb pimedast toanurgast: ma näen sind, ma armastan sind!! 😀
Tsau Mallu!
Need kummituste teemad on nii ägedad, et võiks lausa tihedamini olla. Praegu olen kõva mutt ja loen neid kommentaare. Aga kui öö kätte jõuab siis ei julge peldikussegi minna. Eriti kui kymmitustr videosi olen vaadanud. Ükskord keset ööd tõusin, et vetsu minna. Aga laps va sindrinahk seisis oma toa ukse peal, et ka vetsu minna. Hea, et koridoris oma häda ära ei teinud…
Lapsed on öösiti kõige creepimad :D!
Ei karda. Eelmine aasta ostsime maamaja, kus ma pmst terve kõle sügis üksi veetsin,sest olin rase ja tööl ei pidand käima. Elukaaslane oli linnas tööl. Krõbises küll koguaeg, hiired pööningul,tuul peksab oksi vastu klaasi ja muidugi kunagi kooles üks vana mammi kõrval toas ära. Aga sellegipoolest väga meeldib üksi ka olla 🙂 Muidugi eile pidin päisepäeva ajal südari saama,sest aknast vahtis lehm vastu! Mainin ära, et meil ei ole lehmasid?. Kui ta oleks seda keset ööd teind. .?
Kelle lehm see oli siis :D??
Ilmselt naaberkülast plehku pand. Nüüd olid juba terve karjaga meie hoovis õunu vitsutamas?♀️
Haha, noh, nüüd on sul tasuta lehmad :D!
Passi järgi peaks ma 27 olema, aga kui jutt on üksi magamisest, siis tekib tunne nagu oleks ikka veel 10. Lootsin, et selles vanuses on parakad juba kadunud, kuid ilmselgelt elulõpuni palvetan õhtuti “not today Satan, please not today”
Mina eile palvetamas, et elutoas oleks jänes mitte saatan 😀
Ma otseselt ei karda, aga üksi magada ei meeldi. Ja ei meeldi üksi kodus olla. Vaime ma küll ei karda ? aga pimedat alati miskipärast peljanud. Kui mul mees oli komandeeringus 1 öö, olin lastega üksi kodus. Meil oma maja ja suht omaette. Järsku hakkas koer öösel kell 2 haukuma ukse juures, vot siis oli creepy küll. Hoovis suht pime ka 1 külg, võttis veidi jahedaks ?
Aga keegi paljaks ei varastanud ja vaime ka meil pole, seega keerasin magama.
selles ongi mu küss, et kust sa TEAD, et vaime pole 😀
Mina olen eluaeg kartnud üksi magada ja öösel üksi kodus olla! Ma võin reaalselt terve öö üleval olla, kui elukaaslane on ööseks ära on läinud. Või kui ta kuskil meesteõhtul on, siis olen nii kaua üleval, kuni ta koju tuleb – olgu selleks kasvõi kell 5 hommikul. Kõik tuled põlevad, telekas peab mängima. Võin korra unne suikuda, aga ükskõik mis klõps kuskil käib, olen ma nagu sõdur valvel. Kogu aeg on tunne, et keegi on veel korteris või just nüüd tulevad vargad, kes tungivad mu elamisse.
Vanust juba 27, et noh… Võiks nagu juba suureks saada ??
No vargaid ma ei karda, ma ei viitsi enamasti isegi ust lukustada 😀 Ma kardan rohkem kummitusi 😀 Jep, 31-aastane 3 lapse ema siinpool 😀 (Oot, olen ma 30 või 31??? 😀 )
tuleks vähemalt vargadki, oleks turvalisem tunne…
Jah, vargale saad politsei kutsuda, kummitusele… ei keskit 😀
Ma ei tea, kuidas ma mõnda aega üksi elasin lapsega ?
Magamistoa uks peab ka lahti olema mul koguaeg, et oleks ülevaade.
Sellega seoses üks nali. Mehe õde oli öösel meil ja magas diivanil. Sellega seoses panime oma magamistoa ukse kinni (suur puidust liuglev uks), sest see asub täpselt vannitoa juures. Läksin öösel pissile ja hakkasin magama tagasi minema, kui SUUUUR VALGE KOGU mu ees seises ja ma täiesti kõrist kisasin. See suur kole koll oli siis see koomale pandud uks ?
Hahahahhaha 😀
appi, nagu mina oleks selle teksti kirjutanud. ? Ka 27. a ja üksi magada ei suuda, kui elukaaslane kodust ära läheb. Telekast panen alati midagi naljakat käima ja istun hommikuni üleval või ootan teda nii kaua, kuniks ta koju jõuab. Ja kardan ka nii kunmitusi kui vargaid (endal ka natuke piinlik seda siin kirjutada ?).
Mul ka telekas möllab ja tuled põlevad kui üksi, olen 28.. teeme klubi? :d
Võtate mind ka klubisse? ?
Kohe 30-aastane kahe lapse ema aga üksinda öösel kodus olla ei julge. ?♀️ Kõik tuled ja viled peavad põlema, kuniks abikaasa koju jõuab. Õnneks käib ta harva sedasi ära.
Jänese krabistamise meenud mul, et ka meil on olnud jänesed ( lapsepõlvekodus). Olin nii harjunud selle krabistamisega igal ööl aga siis…. Otsustasid nad taevastele radadele porgandeid näksima minna. Mina kuulsin ikka öösel, et krabin käib, automaatselt registreeris aju, et jeo, jänew. Hommikul laua taga siis räägin, et no ei lase nad magada. Vend vaatab üle laua otsa ja lausub: “Mm, mis jänesed, nad on ju juba nädal aega surnud?” ?
Ma nüüd palvetan, et mu jänes iial ei sureks :d