Lasteasjad TESTIN JA ARVUSTAN

kummitused on päriselt olemas ka siinsamas Tallinnas*

12. november 2021

Kas teie oskaksite öelda, missugune võiks olla üks “õudselt ilus õuduslugu lastele”? Just sellise kirjelduse andis Randvelt Kirjastus oma uusima lasteraamatu “Pirita kloostri kummitus” kohta, kui seda mulle lugeda pakkus. Ma vist isegi ei tea rohkem ühtki konkreetselt lastele kirjutatud õudusraamatut? Telekast tuleb pool aega mingeid kolle ja koletisi, aga vot raamatukaante vahelt ei meenu üldse. Nukitsamehes see vanamoor on vist kõige ligilähedasem asi…

Ma ei ole lastele tegelt kunagi väga regulaarselt mingeid unejutte ega asju lugenud. Vahel kui nad spets küsivad või kui mõne eriti toreda lasteraamatu saanud oleme, siis. Noh ja õudusjuttu ka väga unejutuks ei tahtnud jätta, hahha. Mine tea, kas keegi üldse magamagi jääb siis enam. Või kui jääb, siis raudpolt näevad kõik kordamööda öö läbi halbu unenägusi. Mulle on mu uni way liiga armas, et sellist eksperimenti tegema hakata 😀 Nii et rivistasin lapsed täiesti päise päeva ajal üles ja ütlesin, et loen neile ühe kummitusloo.

Okei Marta on veits liiga väike, et nii pikka juttu kuulata. Seda ma isegi ei lootnud, et tema oluliselt üle minuti paigal püsib. Ja naaksu ta panigi üsna pea. Aga teistega kujunes see asi just selliseks, et iga peatüki lõpus küsisin, kas aitab? Kas loeme homme edasi? Aga iga kord sain vastuseks, et eiiiii, just on põnev koht, loe üks veel! Ja täitsa ausalt öeldes veits vahepeal lausa kartsin natuke, et neil saab kannatus otsa. Iga peatükiga tahtsin ise ka üha rohkem teada, mis sellest asjast välja tuleb. Aga ei saanud kellelgi mõõt poole peal täis, jess! Ja täiesti lugesimegi ühe soojaga läbi selle. Okei paar WC-pausi jms elementaarsed seljasirutused, aga üldiselt mingi paar tundi äkki läks? Täiesti vabalt saab mitme lugemise peale ka jaotada, aga me lihtsalt ei saanud enam pidama, sorri.

Ma nüüd ei tea, kas olen elus liiga vähe kriminulle ja horror-lugusid lugenud või milles asi, aga mul endal ei hakanud ka kordagi igav. Okei eelviimase “Plaan B” peatüki puhul tõesti sain aru, mis juhtuma hakkab. Aga enne seda olin ise ka suht teadmatuses. Jumala põnev oli.

Kokkuvõttes võiks öelda, et raamat sobib nii väikesest alates, kes juba suudab natuke rohkem loosse süveneda. Viiene suudab kindlasti. Ainuke asi, et ma neid kõige kurjakuulutavamaid luukerepäid talle lihtsalt ei näidanud. No nii igaks juhuks. Ja kui illustratsioonid sellest loost välja jätta, on jutt ka kohe kuidagi pehmem ehk sobib jumala vabalt ka koolieelikule. Nii et kui raamatupoes seda raamatut lappama satute, siis ärge laske end neist kõige deemonlikemast piltidest heidutada – lugu ise päriselt NII hirmus ei ole. Kuigi mõned sosinal kohad andsid seal parasjagu pinget ja kui siis ülemine naaber samal ajal mingi kolksaka tegi, võpatasime küll kõik 😀

Noh ja hirmsate piltide vahel on tasakaaluks mõned lihtsalt nunnud ja ilusad ka. Illustratsioonide autor on muide sama, kes „Eia seiklus Tondikakul“ raamatulgi. Nii et kui need koletuslikumad asjad välja jätta, siis Eia raamatust tuttav “soe” käekiri on tegelt siin raamatus ka täiesti olemas. Aa ja väga hea koos väiksemate lastega lugedes on see, et hirmsamad pildid on üle kahe lehe ehk loo lugemiseks neil lehekülgedel pikemalt peatuma ei pea. Kui just ei soovi. Saab kohe edasi keerata. Nii et selles mõttes ka hästi läbi mõeldud.

Pean veel lisama, et see, mismoodi seda kummitustegelast seal kirjeldati, oli selle poolest lahe, et mõte kummitusest muidugi ajab judinad peale, aga see oli ikkagi nii teistmoodi ja selle võrra neutraalsem, et tõesti lapsi full ära ei hirmutanud. Loo lõpus panime raamatu kinni ja saime päevaga edasi minna. Keegi hirmunult kuskile elu üle järele mõtlema ei jäänud ega midagi sellist. Jutule elasime selle käigus kaasa, aga lugu ise jäi meist sinna raamatusse. Kuidagi nii.

Raamatu lõpp ei ole ka päris selline nagu vahel õudusfilmidel, et viimane emotsioon on ehmatus. See on ikkagi lasteraamat ja lugu “pakitakse” kenasti kokku. Raamatu lõpus küsisin veel laste käest, et NOH – kuidas meeldis!? Mari väitis põlevate silmadega, et täiega hea oli! Ja ma nõustun. Kuna Lende ka terve aja truult kuulas, siis oletan, et temale pakkus samuti huvi. Ta oleks endale muidu seitse korda muud tegevust otsima läinud.

Kokkuvõttes ma ütlen, et “Pirita kloostri kummitus” oli igati tore ja huvitav lugemine. Väiksematele lastele hea ette lugemiseks ja veits suurematele paras ise ette võtta. Raamat on müügil Apollos ja Rahva Raamatus.

Ühe raamatu anname ka ühele teist. Kui soovid osaleda, jäta lihtsalt kommentaar, kas oled kunagi kummitust näinud ja kui oled, siis ilmselgelt räägi lähemalt!

*Postitus sündis koostöös Randvelt Kirjastusega

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

20 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply L 15. november 2021 at 15:55

    Minu perekond elas aastakümneid Pirita kloostri vahetus läheduses, Kabelimäel, kus maja aknast paistis kätte ka klooster isiklikult. Ja vot seal kummitas küll ja ilmselt kummitab tänase päevani. Ning sugugi mitte ainult meie majas vaid ümbruskonnas üldiselt, ka naabrid olid hädas. Mis või kes Kabelimäel enne elamurajooni tekkimist oli, on senini täpselt teadmata, küll aga on seal ka ühe vana ehitise varemed (mis on hiljem saanud ka mälestusmärgi) aga mille otstarvet tegelikult ei teatagi. Elumajaga tegemist igatahes polnud. Kas kummitused meie kodudesse trügisid Pirita kloostrist või sellest kummalisest ehitisest – who knows! Aga ka mitte uskujad on seal uskujaks saanud 😀 Seda lugu ma enda lastele igaks-juhuks unejutuks ei räägiks aga too kloostrikummituse raamat tundub küll lahe lugemine-vaatamine, peaks endale ka muretsema.

    • Reply Mallu 22. november 2021 at 13:15

      Polegi tarvis ise muretsema hakata – oled raamatuloosi võitja 🙂

  • Reply Elina 15. november 2021 at 09:16

    Ei ole näinud 🙂

  • Reply Silvia 14. november 2021 at 21:15

    Ma ei ole kummitust näinud.

  • Reply Jane 14. november 2021 at 15:39

    Ei ole näinud ja loodetavasti jääb ka nii 😀

  • Reply Inga 14. november 2021 at 11:07

    Lapsepõlves olid ju kõik kohad kummitusi täis, igas nurgas kükitas mõni 🙂 Olen ise suur kummituslugude fänn ja minu lapsed fännavad täiega luukeresid-kummitusi jm sarnast. Oleks vahva nendega koos seda raamatut lugeda 🙂

  • Reply Hanna 14. november 2021 at 02:20

    Ma pole näinud. Küll aga kui mu isa oli surnud olnud mõned päevad, siis tundsin järsku korteris, täiesti suvalisel hetkel, tema öökapi lõhna…

  • Reply K. 14. november 2021 at 02:03

    Ei ole kummitust näinud ega taha näha ka 😀 Aga raamatut loeksin küll hea meelega, juba hakkas põnev 😋

  • Reply Helen 14. november 2021 at 00:56

    Kummitust näinud ei ole, mis aga ometigi ei tähenda, et neid olemas ei oleks 🙃

    Helen Käiti raamatuid olen lapsele varemgi unejuttudeks lugenud (väga ägedad!) ja Sirly Oderi illustratsioonid on meie majas kindlasti kõige lemmikumad!

  • Reply Kristina 13. november 2021 at 21:23

    Ei ole näinud kummitusi…. õnneks 😄

  • Reply Angeelika 13. november 2021 at 19:50

    Ei ole vist 🤔

  • Reply Olga 13. november 2021 at 17:28

    Päris elus mitte, unes aga küll. Nägin kuidas ta hõljus mu trepi kohal pikemat aega ja järsku hakkas mul tekki pealt ära tõmbama. Võpatasin ülesse selle peale ja ülejäänud öö oli rikutud.

  • Reply Anu 13. november 2021 at 15:23

    Kui teed öösel pimedas toas silmad lahti ja näed ainult kahte valget silma vastu vaatamad ja veidi aja pärast saad aru, et see on su enda laps, siis tunne on küll selline nagu oleks tonti näinud. Päris kummitusi õnneks pole kohanud 😀

    • Reply Mallu 13. november 2021 at 15:32

      Hahhahhaha been there 😀

  • Reply Kai 13. november 2021 at 15:11

    Ei ole 👻 näinud.

    • Reply Inga 14. november 2021 at 09:48

      Kummitust näinud ei ole, küll aga on mind mitmel korral öösel luupainaja külastanud. Mulle tundub see kummitusest hullemgi. 😬 Unejutt on olnud elu osa viimased 7 aastat. Vahelduseks võiks olla midagi kummitusest küll. 🙂

  • Reply Kairi 13. november 2021 at 14:56

    Õnneks ei ole 👻 näinud. Ega ei soovi väga kohtuda ka, piisab juttudest 🙃

    • Reply Kaie 13. november 2021 at 21:55

      Olen läbi une kuulnud nagu keegi ütleks mu nime, kuid kui silmad lahti tegin polnud kedagi näha. Siis peksis süda küll päris kõvasti, aga ilmselt oli see lihtsalt unenägu 😄

  • Reply MP 13. november 2021 at 11:41

    Muu teema, aga sa võiksid natukene rääkida Mari koolis käimisest, et kuidas tal läheb ja hakkama saab jne. Raske, kerge vms? + Sinu kui ka nt Kardo vaatevinklist kogu sellest koolis käimisest ja muu säärane. Kuidas koolivalikuga rahul olete? Kuidas Marile endale meeldib jne…

  • Reply Kätlin 13. november 2021 at 10:30

    Mina olen lastele unejutuks lugenud umbes nende kahe aasta vanusest peale ning teen seda siiani ( 9 a ja 5 a). Suurem teab vist kõiki tuntuid ja tundmatuid jutte 😀 Loen ise meelsasti ning, kui vaid saaks, siis oleksin raamatupoe tihe külaline. Kui raamatutest enam ei piisa, siis loen laste ajakirjadest luuletusi või ka sealseid jutte. Suurem tegi paar päeva tagasi päkapikule kirja valmis ning üheks sooviks oli kummituslugude raamat. Nüüd kus su postitust näen, siis äkki ta seda mõtleski 🙂 Ühel klassiõel oli koolis kaasas ja ütles, et tema tahaks ka.