Ei tea mis värk mul sellega on, aga iga jumala kord, kui ma poes käin, siis ma miskipärast olen veendunud, et ma varastan midagi. Eriti veel siis, kui turvamees mind vaatama juhtub, siis hakkan ma veel eriti kahtlaselt ringi kõõritama ja usinalt mingit X asja vaatama, et endale “mitte tähelepanu” tõmmata. Samas ma siiani ei ole veel midagi varastanud, et ma ei tea, miks mul see hirm sees on.
Täna läksin ka ühte poodi sisse, vaatasin natukene ringi, aga ei leidnud seda, mida otsisin ja välja minnes pmst plagasin minema, sest ma kartsin, et äkki see on muidu kahtlane, et ma niisama vaatasin ja ära lähen. Nagu inimesed never ei käiks poes sees, kust nad mitte midagi ei osta, kui ta just sinna parasjagu vargile ei lähe.
Sama teema oli vanasti siis, kui bussi tuli kontroll ja mul OLI pilet olemas, aga ikka oli veits selline vibe, et tahaks nuttes aknast välja hüpata, et mitte vahele jääda. Ma ei tea muidugi millega ma vahele jääda kartsin, sest pilet oli kenasti olemas, aga noh. Jumal teab, mida mu aju genereerib.
Muidugi kehtib see ka siis, kui ma politseid näen. Olgu see siis roolis olles või niisama kuskil, on mu esimene mõte “ära käitu kahtlaselt!”. Ja otseloomulikult hakkan ma selle peale mega kahtlaselt ringi jõllitama ja teen “süütu” näo ette, ise olengi ju jumala süütu. Ei ole mul pagassis laipa ega miskit. Aga veidi on hirm sees, et kurat mind teab. Äkki mul ONGI laip pagassis? Äkki ma istusin endale Prismas lampi kuuspaki sisse ja toppisin lati suitsuvorsti varrukasse?
Ei tea. Lihtsalt ei tea. Teil on ka nii v? V ma olen ainuke saikar ?
60 kommentaari
OMG, mul sama asi, ja ehkki siin mõned kommentaarid seostasid seda käitumist ATHga, ei ta ma enda kohta seda küll, aga tähtkuju on meil Suga küll sama 😀 😀
Kardan ka ? Poes kui võtan telefoni taskust või panen taskusse või midagi, siis iga kord on tunne nagu varastaks midagi. Et siis oma telefoni, enda telefoni eks ole? ? Politsei ka. Iga kord võtab kõhedaks ja ma isegi ei juhi ise, istun kõrval ?? Ikka mingi hirm on sees inimestel mundrite vastu vms ? ? Need turvatöötajad poes ka mingi spetsriietusega ju. Jalutavad ringi ja raudpolt jälgivad kuidas ma midagi valin ?
Appi mul pisarad voolavad ??
See kogu lugu oli nö silme ees.
A krt mul sama, mai tea miks aga konkreetselt samad seigad ja tunded??
Lugesin postitust ja tahtsin kohe õelda ka, et ATH. Mul ka ATH ja sama probleem, et aju mõtleb vahel liiga kiiresti ja liiga palju ja liiga vales suunas 🙂 Naistel on see tavaline, et ATHga kaasnevad ka ärevushäire sümptomid, eriti kui diagnoos saadakse täiskasvanueas ja pool elu oled pidanud topelt tööd tegema, et adultida ja normaalne paista. Aitab teraapia- ehk mõistmine miks aju toimib just nii ja siis kuidas neid mustreid muuta ja noh, ravimid ka. Tegelt juba see aitab, kui tead, et see on ATH-st ehk “las see aju arvab mis tahab, ta on ju nats invaliid ja ma ei pea teda uskuma”. Mul aitab see. Rahunen kohe maha, kui tean, et aju annab vale hinnangu asjale ja mittttttttte keegi kõrvalt sind nii ei vaata, nagu su aju arvab. Soovitan järje peal püsimiseks aeg ajalt psühhiaatri juures käia ja kord kuus kliinilise psühholoogi juures. See päriselt aitab. Isehakanud “kogemusnõustaja” on rääkinud ?
Järgmine kord poes karjatan lampi “MUL ON ATH!” ja jooksen nuttes välja 😀
Joosta ei tasu, Mallu. Politseifilme oled vaadanud? Süütud ei pidavat jooksu pistma.? Ilmselgelt pole sarjad ja filmid tehtud meid häirete all kannatavaid inimesi silmas pidades. ??
ATH. Kas see ei või olla seotud, osaliselt, ATH häire, ning sellest seonduva ning ka tulenevate tunnustega.
Samast teemast küsiksin, millise arsti/kliinikus sa käisid, kas arsti endaga jäid rahule?
Ma kardan kohutavalt lennujaamas seda turvakontrolli. Kindlasti on mul taskus või kohvris midagi, vöö või saapakonts piiksub. Kas ikka pilet on ja kas ikka kehtib ja kas kõik on õigesti. Lendamist ja reisimist ie karda aga sellest turvakontrollist läbi saamine võtab käe värisema ja naha higiseks 🙂
Ma olen ka selline, nt ei julge ma poes taskust telefoni välja võtta, sest äkki keegi arvab, pistsin midagi taskusse ja samamoodi ma ei võta üldjuhul poodi käekotti kaasa või kui juhtub olema siis ei puutu ma seda ennem kui poest väljas, sest äkki arvatakse, et panin midagi kotti?
Issand ma vaatasin et loen enda kommentaari. Mul TÄPSELT sama keiss poes. Telo ei julge taskusse ega kotti panna ega sealt võtta ? Tundun iseendale kahtlane ?Taskurätti ei ole nagunii mõtet võtta, nuusata ei julge ega saa juba ammu maskiga. ? Aga jah, kujutan juba vaimusilmas ette kuidas mind poes kuhugi ruumi viiakse ja läbi otsitakse, isegi kui ainult rahakoti võtan kotist nt. ??
Mul kõik need hirmud olemas! Ja juhtus ükskord nii, et maksin kõik ilusasti ära, aga ladusin hajameelsusest kõik asjad sinna punasesse korvi tagasi ja astusin sellega kodu poole. Kõndisin vist pool kilomeetrit ära, kui turvamees järgi jõudis. Et varstasin poekorvi!? Mis ma teinud oleks sellega? Jube piinlik, pidin tagasi kõndima korviga ja turvamees kõrval :/
Pff, hahahaha. Kõik siin kirjeldatu olen nagu mina. Lugesin elukaaslasele ka ette ja küsisin, et pakkugu kellest jutt. Vastas selline pool kahtlaselt, et kas ma endast kirjutanud kuskile selle v?! 😀
Poes on vahel eriti imelik. Endal selline tunne ka pidevalt, et kõik vahivad mind nagu varast ja hakkan mingeid imelikke lükkeid seal riiulite vahel tegema. Kuskilt veel poemüüja ka riiulite vahele end libistab, siis mul mingi komme suvakaid asju näppima hakata.
hahhaa JAAA, hea et kellelegi ütlema ei lähe, et auuusalt mai varasta!! 😀
Kardan ka bussikontrolli.Praegu nad õnneks ei käi.Eriti ebameeldiv,kui juhtus olema üks vuntsidega mees,nagu Hitler.
mul on ka politseiga see asi. kuigi ma olen täiesti lollakalt seadusekuulekas inimene. ja täiesti haige värk on see, et ma kardan periooditi jala üle silla minna, sest ma kardan, et ma hüppan üle käsipuu jõkke ja uppun ära. kuigi ma ei jaksaks hüpata nii ja üldse, miks ma peaks. aga sildadest peab iga päev mitu korda üle minema, elan ühel pool jõge ja töötan teisel pool.
haha, aga… miks sa üldse mõtled sellele, et sa hüppama peaks 😀
ma ei tea 😀
Kas Sinu peres või suguvõsas on kellegagi midagi taolist juhtunud? Sounds weird aga mõnikord… ei ole meie mõtted meie omad ?
mul on sama.
ma kardan soome sõita , sest kardan, et lähen välistekile ja hüppan üle reelingu 🙁
samuti kõik vetelpäästetornid, matkaradade tornid, rõdud jne.
ja eriti kardan sinna lastega minna, sest kardan, et kogemata lükkan neid või siis hirmus, et nad kukuvad, hakkan neid rabama või karjudes manitsema ja siis nad kukuvad.
mul ei ole sugulased nii teinud.
jep, rõdud ja tornid ka ja laevas reeling. ja mul ei ole ka keegi lähedane ega suguvõsa ajaloos midagi sellist teinud
Ma kardan täiega et keegi lükkab mu lambist rekka alla libedaga + kõik need teised hirmud Malluka postituses. Kõige hullem on see, et ükskord oligi uudis kuidas üks vanatädi ronis Maxima juures jääkünkale ja libises kaubaauto alla ja sai surma. Sorry, et asja morbiidseks tegin.
Mul on ka kõik need hirmud olemas ? hea teada, et ma polegi ainuke ?
Mina! Jaa!!
Tegelikult on nii, et toidupoodides siiski päris jõhkralt varastatakse. Vahet pole kas oled noor või vana. Lõppkokkuvõttes varastavad erinevas vanusegrupis. Mis on iseenesest väga kurb. Aasta algul sattusin peale ühe teise asja pärast turvaruumi, et vaadata kas üks toode varastati või mis sellest sai. Samal ajal teisest kaamerast nägin kuidas kaks teismelist poissi, naglalt oma seljakotti/taskutesse/pükstesse ginni, liha ja maiustusi toppisid. Sokolaadi suured tahvlid läksid muidugi pükstesse selja taha. Ega ka vanemad härrad/prouad varastavad.. Vahest tekib viha, et mis jaoks ma seda kaupa panen välja kui seda varastatakse. Jah mitte kõik ei varasta, kuid siiski praegu on seda kuidagi eriti näha kahjuks. Inimesed võiksid ka rohkem märgata kaupluses kahtlast tegevust ja märku anda.
Ma vannun sulle, et isegi kui ma midagi kahtlast näeks, siis ma eeldaks automaatselt, et ta on minusugune, kes lampi kahtlane on 😀
Appi, kõik 3 on täpselt minu kohta. Võib-olla varastamise hirm tekkis mul siis kui mind väiksena prismast peale shokolaadi ostmist turvade poolt turvamajja viidi ja läbi otsiti, olin vist mingi 10 aastane äkki. Turvakaamerast oli olnud tundunud et panin midagi taskusse, aga tglt vaatasin taskust rahakotti palju mul raha on, kas saan shoksi osta. Trauma kogu eluks. Aga jah sama ka bussipiletitega ja politseiga. Ulme, kõigil sama probleem siis. ?
Kõik elavad oma elu low key kabuhirmus 😀
Kunagi on olnud küll sellist hirmu. Aga siis läksn ise poodi tööle ja sain aru, kui lamp see hirm on. Aga eks oleneb poest. On poode, kuhu ma lihtsalt ei tihkagi siseneda, kuna noh.. mul on selline tunne, et mind vaadatakse juba eos sellise pilguga, et mida see rott siit superluxxx poest tahab, ostma ta ju siia ei tulnd, järelikult peab eriti hoolsalt passima. See tunne on nii ebameeldiv, et ma ei käigi enam sellistes poodides. Toidupoodi ma kunagi niisama kolama ei lähe, ikka toiduostmise eesmärgiga. Never ei lähe ma ühe asja pärast poodi niisama hängima. See on mu jaoks liiga tüütu ettevõtmine. Ei armasta üldse mistahes poodlemist. Kui juba poodi kuhugi olen jõudnud, siis ikka reaalselt vaja ka midagi. Kaubakeskustes aga pigem tavaline, et käiakse ühest poest sisse-välja, ilma, et igalt poolt ostudega ära tuldaks. Üldse ei põe. V.a. jah need eriti glamuursed poed, kus on null klienti ja kui keegi siis otsustab sisse põigata, pälvib ta kogu teenindaja või turvatöötaja tähelepanu.
Omg, nii minaaaa.
Naeran siin su postituse üle nii, et pisarad silmas. Iga jumala lauset lugedes naersin, et omg, nii minaaa?.
Õnneks pole ma ainuke, kellele sellised imelikud mõtted poes ligi tikuvad. Aitäh!
Poega on nii ainult toidupoodidega, sest krt kes läheb toidupoodi ja ei osta midagi?! ? aga vahel juhtub, kui otsin mingit kindlat asja ja peab käima 3-4 toidupoodi läbi. Politsei, jep, laibahirmu pole, aga kiiruse ületamise oma küll?
Jaaa, mul täiega on see poest varastamise asi, mitte et ma kardaks, et ma varastangi, aga ma kardan, et ma TUNDUN kahtlane ja siis, kui näen turvameest või kedagi lähedal või hoidku selle eest, mind vaatamas, lähen jumala närvi ja üritan hullult “loomulikult” käituda, mis muidugi kukub välja vastupidine 😀
Sama on sellega, et mul on hull paranoia, et inimesed arvavad, et ma valetan. Just siis, kui ma absoluutselt midagi ei varja, lihtsalt ütlen mingi fakti enda kohta (mis ma tegin mingil hetkel vms) ja siis tunnen, et pean hullult põhjendama või tõendama, et see tegelt on ka tõsi, kuigi kuulajal on jumala suva üldse, kas see on tõsi või mitte 😀 Ja ma ei valeta pmst kunagi.
Samas vb on see sellepärast, et lapsena olin küll suht suitseva suuga, just sellistes suvalistes asjades. Meeldis asju välja mõelda ja fantaasia oli hea noh. Näiteks kunagi rääkisin kellelegi, et keegi, keda ma tean, oli poest lutsukomide asemel saanud klaasist kommid 😀 Ja rääkisin seda lugu umbes nii, nagu see keegi oleks poest petta saanud. Klaasist kommidega, kamoon 😀 Vean kihla, et need on kallimad, kui päris karamellkommid, nii et pole erilist pointi nendega petta vist 🙂 Ma ei usu ka, et keegi seda uskus, aga muid luuletusi usuti küll.
Aa ja lapsena paar korda virutasin poest ka (lutsukommi kusjuures) teiste õhutusel. Jäime vahele ka, või no sõbrana jäi, mina tunnistasin alles mingi päev hiljem üles. Pidin siis need mingi 15 senti vms poodi tagasi viima.
Nii et võimalik, et minu puhul on see imelik paranoia või süütunne sellest ajast pärit, kui ma tegingi neid asju? Ei tea, aga tore teema, pole varem mõelnud eriti selle peale, et miks 🙂
Sa ei ole ainus hull. Ma ei lähe näiteks poodi, kui ma oleksin seal ainus klient, sest mulle ei meeldi kogu seda kahtlustavat tähelepanu endale saada 🙂
Mul on TÄPSELT sama.. tanklas vetsu lähen siis ka ostan midagi, sest klientidele on tastuta aga muidu tahaks ka sisse roomata ja pärast välja joosta?. Isegi ei ole midagi lisada sest 1:1le minu mõtte panid kirja?
Tuttav tunne, mul koguaeg hirm see kui kahe lapsega (pooleitese aastase ja viiesega) poodi sattun ja kui kasutan seda pulti siis peale maksmist hoian hinge kinni ,et kas ikka kõik piiksutasin läbi
Ma ka.
Ja hetkel töötan politseiga… st politsei on mu klient. Ja pidevalt on tunne, et kohe jään vahele. Ei tea millega 😀 Mulle on isegi “kõrgeima taseme” taustakontroll tehtud ja olen tõestatult igati eeskujulik kodanik – aga ikkagi on tunne, et jään varsti vahele 😀 😀
Lenujaama turvakontrollis on mul ka vastik tunne 😀
Poes väga üle ei mõtle 😀 Ja olen kusjuures korduvalt banaanikimp käes poest välja jalutanud (muu kauba ladusin letile aga banaanikimbu unustan tihti kätte). Aga hiljem olen kodupoodi tagasi jalutanud ja maksnud 😀 😀
Ma olen mega hajameelne inimene seega ma võin vabalt unustada kuskil maksta. Aga meelega ei teeks iialgi midagi sellist. Aga hirm on suur. 😀
Aga kes enne arstile minekut ise terveks saab? ?
Alati ?
Jep! Mina.
Jepp, mina lastega, alati simulandid??♀️?
Ma ei julgenud varem poest ära tulla kui midagi ostnud ei olnud. Nii palju mõttetuid oste selle pärast tehtud ? nüüd on olukord natuke parem, aga toidupoest pean siiani ostu sooritama, üldiselt siis kassa lähedalt mõni šokolaad vms ?
Poodidega mul seda pole, aga politseiga täiega ? jube kahtlane värk küll. Politsei võiks hoopis turvatunnet tekitada, aga mulle mõjub hoopis vastupidiselt. Ja kusjuures mingeid traumasid sellega seoses nagu pole ka, et kust see sündmuskohalt põgenemise vms teema tuleb …
Tead Mari, kujuta ette, et politsei on keegi tuttav. Õde, vend,mees, ema v isa või mõni sõber/sõbranna. Mis tunne siis tekib? Reaalsus on see, et politseinikud on täiesti tavalised inimesed ja neid karta pole absoluutselt mõtet. Enamus on täiesti normaalsed inimesed, päriselt.
Minu abikaasa on politseinik, ikka tekib sama hirmutunne politseiautot nähes, kuigi tean, et põhjust ei ole ?
Minu abikaasa on politseinik, aga ikka tekib politseiautot tänaval nähes sama hirmutunne, kuigi tean et põhjust pole ? No ei aita ?
hahaha, ma kujutan ette, et mees astub koju ja sa hakkad super kahtlaselt “seadusekuulekalt” käituma 😀
+1
Sama teema nii poodide kui politseiga, eriti viimasega.. 2015 kui Tartusse kolisin mehe juurde.. teatavasti linnas neid rohkem kui maal.. siis pidevalt värisesin roolis” issand jälle politsei”, noh alguses veel võõras linnas sõitmise ärevus kah, ja pidevalt peeti ka kinni, sest mina ikka ja jälle mõtlemas miks nüüd, tagant tuled ei põle või mis häda, aga lõpuks saime mehega aru miks, auto oli mehe nimel ja tihti ka öeldi, et tulime järgi sest ei näinud kes roolis on.. Vabandage, kas ma näen nagu mees välja või? ? lõpuks nagu harjusid ka sellega ja nö ei kartnud enam, aga nüüd kus uued autod minu nimel siis igav, keegi ei käi juttu rääkimas ja jälle ärevus süveneb neid nähes ?
Ma lähen iga kord ärevaks, kui ostukontrolli satun, ometi klõpsutan kõik eeskujulikult läbi ja kontrollin enne puldi ära panemist üle ka. Ei ole eales midagi poest varastanud, aga ometi kardan ?
Haha, mul sama! Alati lappan veel enne puldi panemist nimekirja läbi, et kas kõik asjad ikka said piiksutatud! Närvikulu arvestades oleks tervisele kasulikum tavakassas müüjal asjad läbi lasta, aga järtsid nii pikad ja ei viitsi…. Ja puhumist kardan ka, et äkki näts annab promilli või miskit ?
Jep. Sama.
Mul muidu pole midagi, aga iga kord, kui kuskil väljas suitsetan, otsin automaatselt mingi max nurgataguse ja üritan megasalajane olla. Ja kui siis politsei peaks kuskilt mööda minema juhtuma, siis mul tekib korraks räige paanika ja ma olen nagu “Issand, äkki ma pole täisealine?” aga no siis õnneks meenub, et olen 23 haha…
Täpselt sama mul ka?
Ma alles algaja autojuht ehk siis vahtralehtedega ja paar korda on politseiauto mu taga sõitnud ja täitsa lõpp mis närv tuleb sisse, hullem kui eksamil? Siis jõuan 100 mõtet mõelda, et kas vahtraleht ikka on nähtav ega autol kindlustus läbi pole saanud jne?
Ma reaalselt samasugune ?
Kui reisilt eesti jõudsime ja nägin neid tolliinimesi kes pisteliselt inimeste kohvreid läbi vaatavad mõtlesin samamoodi et käitu normaalselt, ära vaata neile silma, endal käed värisesid ja teisi oodates ainult neid tolliametnike ainult üle õla piilusingi. Ilmselgelt võtsid nad mu rajalt maha ?
Maeitea mida ma üldse kartsin sest midagi ebasedusliku ma üle piiri ju ei tassinud ?♀️
Alati tasub siiski karta ??
On küll nii jah 😀
Mul sellist hirmu ei ole aga meenus üks lugu. Aasta oli äkki 2010 ja kevad, käisin Sõpruse Rimis ja sealne turvamees (naine, muideks) täiesti avalikult jälitas mind. Pidas mind vist mingiks vargaks. Piilus riiulite vahel, rääkis raadiosaatjaga. Jumala imelik oli. Ükshetk keerasin end ümber ja jäin talle otsa vaatama, et midaasja??? Siis läks kiirustades minema. Wtf? Ma pole never poest midagi varastanud ega midagi kahtlast teinud, et vääääga kummaline. Kirjutasin ka kaebuse, et väga ebameeldiv poeskäik oli. Vastust tuli ÜKS aasta ja kuu hiljem, et neil ei olnud sel päeval (aastal 2011 siis) tööl naisturvatöötajat. 😀 Ma vastasin, et vabandust aga see asi toimus aasta tagasi, mitte nüüd. Nüüd on 10 a möödas aga uut vastust pole tulnud, peaks veel ootama? 😀
Hahah! Täpselt sama! Eriti autoroolis, kui ma tean ju, et ma alksi tarbinud pole, aga täiesti lambist tuleb ikka mõte, et “aga äkki ikka olen, aga nt ei mäleta ja nüüd jään vahele”. Täiesti wtf!
Hahhahaa jaaa mul sama puhumisega ka??
Mul on tunne nagu see oleks TÄPSELT minu elust kirjutatud blogipostitus ? Mul on ka riietepoes koguaeg selline tunne olnud, et kui ma niisama poest ilma ostmata välja lähen, et siis mind peetakse kahtlaseks. Sama oli mul kunagi toidupoest ilma ostmata välja tulles, et kui ma kassadest läbi läksin, et siis turvad kindlasti mõtlevad, et mul on midagi taskusse hiivatud. Nüüd ma olen enesekindlalt selja sirgu ajanud ja lihtsalt toidupoe kassast läbi läinud, kui ma seda ei leia, mida otsisin ? Ja ühistranspordis (Tallinnas siis) rohelise kaardiga ka alati nii, et kuigi ma tean, et ma piiksutasin kaardi ilusasti ära, siis ikkagi on mul siis, kui kontrollid bussi tulevad, hirm, et äkki ma tegelikult ikkagi ei piiksutanud ja mind võetakse nüüd mupobussi kaasa ? Ja väga tihti on mul toidupoes tunne, et turvad spetsiaalselt jälgivadki mind kaameratest ja peavad vargaks, kui ma liiga kaua riiulite ees mõtlen ja valin. Ma pole mitte kunagi enda elus kelleltki midagi varastanud, niiet selliste tunnete/mõtete tekkimine on väga veider ja ma alati mõtlen, et kust need mõtted tekivad ja miks see nii on ? Niiet jaa, ma olen ka selle koha pealt täielik saikar ?♀️