0
TESTIN JA ARVUSTAN

oi kui väärt raamatusoovitus!*

8. detsember 2021

Ma pean võib-olla varsti selle blogi siin kirjanduse- ja kultuuriblogiks ümber nimetama. Mitte et see praegu kuidagi lahterdatud oleks jubedalt, aga no vahi vaid, kus mul viimasel ajal igasugu raamatute tutvustamist. Nii et kui Pamela mulle kirjutas seoses sellega, et temal ka uus raamat ja kas tahan lugeda, siis noh. Olin vist väga soonel selle teemaga, et kohe jaatavalt vastasin. Ma ei ole viimastel aastatel väga palju lugemisega tegelenud, pole nagu mahti olnud. Nii et selles mõttes hea, et nüüd töö käiguski seda teha saan. Kaks kärbest ühe hoobiga.

Igatahes sain raamatu kätte. Pealkiri on muide “Luuüdini paljas. Lood egost ja sisemisest valgusest”. Hakkasin siis seda lugema ja konkreetselt 11ndal lehel mõistsin, et shit. Ma ei saa isegi parima tahtmise juures teile sellest raamatust rääkida. Kuidas ma suudaks mingit paari olulist asja välja tuua, mida sellest raamatust sain. Kui 256-st leheküljest juba 11ndal tundus, et niiiiii palju, millega ma ise samastun ja nii palju huvitavat perspektiivi, et… Püha mooses ma ütlen teile.

Mida ma saan öelda, on see, et see on väga kontsentreeritud raamat. Ma ausalt väga täpselt ei tea, mis imeloom on slow living, aga nii palju kui sotsmeediast näinud olen ja oma meelest aru saan, siis vot see raamat on slow reading. Kui ma peaks seda kuidagi üldse suutma kokku võtta. Seda ei saa lugeda nii, et võtad kätte ja kütad ühe soojaga diagonaalis läbi. Täitsa ausalt ma lugesin mõndasid peatükke paar korda lausa. Ei olnud kuidagi igav ega keeruline lugemine, mitte sellepärast. Lihtsalt siuke tunne, et seal on nii tihkelt häid pointe ja huvitavid vaatenurki, et magan midagi olulist maha, kui fullll sisse ei lähe.

Mis mulle eriti meeldis ja mille peale korduvalt mõtlesin seda raamatut lugedes, et jumal tänatud, et autor mingit kõiketeadjat ei mängi. Igasuguseid vendasid, kes arvavad, et neil vaja kõiki teisi elama õpetada, on niigi liiga palju 😀 Mulle obv tullakse veel igast pilust ja praost ligi manitsema, mida ma elus valesti teen (tuleb välja, et neid asju on PALJU). Osad ei tule isegi otse ütlema, vaid viskavad mingid jumala soovimatud õpetussõnad ja halvakspanu kuskile kommentaariumisse ja kappavad oma kõrge hobusega tagasi ideaalsete inimeste maale. Vähe ma siis viitsiks rahulikul hetkel kodus raamatut lugedes ka veel mingit epistlit lugeda.

Mulle vähemalt tundub selle raamatu autor selline naine, kes teab lihtsalt väga hästi, mis teoorias kuidas on, aga ta ei suru seda oma lugejale kurgust alla. Räägib isiklike kogemuste ja teadmiste näitel asjad lahti, ei nämmuta, ei ürita peenutsevate sõnadega kuidagi ägedam tunduda. Reaalselt mitte kordagi ei tekkinud tunne, et krt kus nüüd targutab. Ta legit kordagi ei teinudki seda. Või kui tegi, siis ma liiga derp, et sellest aru saada, hahha 😀

Mu meelest inimestega on selline üleüldine reegel, et kui keegi end jube ideaalsena tahab näidata, siis ta automaatselt ei meeldi. Samas kui keegi ütleb otse ära, et “aa ei ma kindlalt pole ideaalne”, isegi ei ürita teeselda, siis kuskil ajusopis tekib automaatne poolehoid ja selle inimese juttu viitsid kuulata/lugeda ka. Ilmselt samal põhjusel Pamela raamat mulle isegi mitte hetkeks igav ei tundunudki. Ütles kohe kuskil alguses ära, et igasugused tõekuulutajad on scam ja keegi ei peaks sellist asja kuulama. Ja nii ongi.

Ta mainis mulle, et üks mu lemmikuid sarju on ka raamatus mainitud. Ma ei saa nüüd öelda, et just see peatükk mind kõigist kõige rohkem kõnetas – ausalt ei oskaks isegi parima tahtmise juures mingit kõige tabavamat peatükki valida. Ilma liialdamata üks raamat, mille võib läbi lugemise järel vabalt kuskile käeulatusse jätta ja siis vahepeal mingeid peatükke lugeda, mis parasjagu aktuaalsed tunduvad. Peatükid on muide mega inimliku pikkusega, mis on tore vaheldus.

Aga tõsi oli see jutt seal Luciferi puudutavas peatükis küll. Eriti ma pean ütlema, et eriti viimase aasta jooksul on süütunne olnud reaalne teema. Ilmselgelt. Palju oleks-polekseid ja noh, teate küll, vähemalt teie, kes te olete lahku läinud. Aga nüüd kui ma mõtlen, siis lapsevanemaks olemise juures samamoodi palju enda süüdistamist. No igatepidi lugege see peatükk läbi ja võib-olla hakkab mõte natuke teistpidi käima.

Ega ma muud oskagi kosta. Tõesti väga hea raamat. Kõige parema hinnaga saate selle osta Kuldnööbike Kirjastus e-poest, SIIT. Aga kui pole aega postiga saatmist oodata, vaid tahaks nüüd kohe lugema asuda, mida ma tõesti tungivalt soovitan, siis Apollos ja Rahva Raamatus on ka täitsa olemas 🙂

*Postitus sündis koostöös raamatu autoriga

Loe ka neid postitusi!

5 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Riine 9. detsember 2021 at 14:03

    Aitäh selle soovituse eest! Olen juba mõnda aega seda raamatut poeriiulitel vaadanud, kuid pole veel ostmiseni jõudnud. Nii siiras tagasiside kõlab selliselt, et lippan nüüd raamatukokku või poodi. ?

  • Avatar
    Vasta Kauaaegne Pamela lugeja 8. detsember 2021 at 23:34

    Reklaamin veel, et autor peab Facebookis sellist blogi nagu Sleeping Yogini.
    Ise pole veel raamatut lugenud, aga olen aru saanud, et see ongi vist sealsetest kirjutistest kokku pandud.

    • Mallu
      Vasta Mallu 9. detsember 2021 at 02:01

      Jaa sealsetest kirjutistest ma saan aru on see vähemalt suures osas kokku pandud jah. Aga kuna ma olen ise pigem see vend, kes füüsilist raamatut loeb kui ekraanilt, siis mulle sobib see niimoodi raamatu kujul just väga idekalt 🙂

  • Avatar
    Vasta Kadri 8. detsember 2021 at 20:51

    Siiras rõõm, et selle raamatuni jõudsid 🙂 Mind valdavad täpset samasugused tunded ning mul on tunne, et selline raamat võiks olla kohustuslik kirjandus iga inimese elus mingil ajahetkel 🙂
    Kõige inimlikumaks teeb selle asjaolu, et Pamela ei varja kunagi oma möödapanekuid ja inimlikkust, mis teebki selle kõik realistlikult reaalseks (vatever väljend see on:D)

    • Mallu
      Vasta Mallu 8. detsember 2021 at 22:36

      Mhm 🙂