0
AVALDAN ARVAMUST Lapse üles kasvatamine LAPSED Uncategorized

3# ära hellitatud lapsed

4. jaanuar 2022

Tänase teema sponsoriks on mu lilla pöial ja küsimus anonüümselt instakasutajalt, kelle siiras küsimus seisnes selles, et miks mu lapsed nii ära hellitatud on. Mulle on seda ennegi öeldud, lisaks kasutatud sõnu “vabakasvatus” ja muu selline – kõik need mõisted jäävad mulle segaseks.

Selles suhtes, et kui keegi kasutab väljendit ära hellitatud laps, siis mulle tuleb silme ette mingi selline pilt, kus laps röökides oma tahtmist nõuab, asju loobib, kätega vehib jne. Aga kas see tõesti saab olla päriselt selle sõna tähendus, seda ma ei tea.

Mulle isiklikult tundub, et kõik väiksed lapsed teevad mingil ajahetkel kõiki neid asju. Ja seda mitte selle pärast, et nad on ära hellitatud, vaid selle pärast, et nad konkreetselt ei ole veel välja arenenud ja nad käituvad rohkem reflekside, kui loogilise mõtlemise najal.

Kas te olete kokku puutunud näiteks sellise olukorraga, et laps soovib midagi (magustoitu, õue minna, jopet selga panna) ja sa ütled, et pärast saad, praegu teeme X asja. Ja siis tuleb igavene draama. Asi on nimelt selles, et enne neljandat eluaastat ei ole lastel välja arenenud ajataju. Nad ei mõista täpselt erinevust sõnadel homme, täna, pärast, 10 minuti pärast. Ainukene asi, mida nad sellest mõistavad, on eitav vastus nende küsimusele ja nad lähevad väga väga kurjaks. Ise läheks ju ka, kui sa tahad midagi teha ja see ära keelatakse. Ainuke põhjus, miks meie iga eitava vastuse peale hüsteeriasse ei lähe, on see, et meie oleme veits rohkem välja arenenud ?

Samas kuigi ma ütlen, et ma olen nende olukordadega kokku puutunud, ei tähenda see seda, et mul lapsed nüüd 24/7 kuskil nurgas röögiksid. Eks saavad ka nemad vanemaks ja mõistavad ilmaelu rohkem. Küll aga on mul põhimõte, et kui laps tahab nutta, siis seda tema peab ka saama. Nutt on refleks enda emotsioonide haldamiseks ja selle asemel, et käskida lapsel nutt lõpetada, tuleb ta lihtsalt panna uuesti rahuliku ja turvalisena tundma, muud nippi siin ei olegi. Kujutate ette, kui te ise millegi üle nutate ja siis keegi kärataks teile, et kle aitab küll! Lõpeta ära! Te ilmselt arvaksite, et see inimene pole vaimselt eriti korras, kui teiste tunnete suhtes nii emotsioonitu on, eksole?

Aga kuna mina oma nutvate lastega poes intriige ei tekita, siis ma ei teagi, kust see mõte tuleb, et mu lapsed ära hellitatud on? Sest nad võivad nutta, kui tunne tekib ja ma ei sunni neid lõpetama? Või et nad võivad valida, millal lasteaeda minna? Või kui nad lollusi teevad (meenuvad korrad, kus jahupakk või suhkrupakk on maas lõpetanud), siis ma luban neid selles edasi mängida, sest üks koristus kõik? Et nad võivad teha, mis neid rõõmsaks teeb ja neil pole super palju kohustusi?

Minu jaoks isiklikult peaks lapsepõlv olema selline aeg, kus sul polegi super palju kohustusi. Lapsed ei ole väiksed täiskasvanud, nad on LAPSED. Ja ka ilma tegemise kohustuseta imiteerivad nad nagunii oma vanemaid. Ehk siis kui mina panen iga päev pesu pesema, siis nad tahavad ka. Kui mina pesen nõusid, nad tahavad ka proovida. Kui ma teen süüa, siis nad aitavad. Ja kui mina ei viitsi oma prügi kohe prügikasti viia ja viskan lauale, siis uskuge mind, nad teevad seda ka ? Mu põhimõte ongi see, et ma ei sunni neid tegema asju, mida ma ise ei tee, või ei sooviks, et mind sunnitaks. Kui mul pole kõht tühi, siis ma ei taha, et keegi mind sunniks sööma. Kui mul pole tuju midagi teha, siis ma ei taha, et keegi mind sunniks tegema. Kui ma tahan nutta, siis ma TAHAN nutta ja keegi ei tule mulle ütlema, et ma pean lõpetama, sest teistel on seda ebamugav kuulata.

Jah, ma mõnikord vaatan mingit kaost, mis korraldatud on ja mu esimene reaktsioon oleks karjuda, et issssand jumal, MIDA te tegite?!?!??!?! Aga mu teine mõte kohe otsa on see, et nad on lapsed. Nad ei ole pahatahtlikud. Nad ei tõuse hommikul ja mõtle, et noniii, täna saab sitta keerama hakata. Õnnetused juhtuvad mänguhoos, vähese kogemuse pärast ja kogemata. Muidugi juhtub ka asju siis, kui lapsel on igav, või ta tahab tähelepanu. Ükski nendest asjadest ei ole põhjuseks karjuda või veel hullem, karistada. Muidugi ma seletan neile, mida võib ja mis on nende tegemiste tagajärjed (asi on katki, peame palju koristama, midagi läheb mustaks, keegi saab haiget vms), aga mida see hääle tõstmine või karistus aitab? Essugi.

Ma tahan, et mu lapsed saaksid endale toreda lapsepõlve, kus nad said kõike proovida ja katsetada ja soovi korral kella 12ni päeval magada ja hommikusöögiks jäätist süüa ja poriloikudes solberdada ja kui huvi on proovida, mis tunne on saabasteta talvel õue minna, proovigu järele. Kui see teeb neist hellitatud lapsed, siis las nad olla peale. Ega nad ju kellegi teise elu halvemaks tee sellega, kui vaid teoreetiliselt minu. Ja mul on fine ?

Te ei kujuta ette, kui uhke tunne mul oli, kui ma üks õhtu kuulsin Mari toast seda, et Marta oli veepudeli ümber ajanud ja Mari midagi õiendas seal. Marta hakkas nutma ja Mari ütles talle: “Marta, ära nuta! Ma ei ole sinu peale kuri, ma olen veepudeli peale kuri, et ta ümber läks!”. Ja siis nad tõid koos paberi ja kuivatasid selle ära (okei, 40% sellest ?). Minu väiksed inimesed!

Lõpetuseks kena lugu sellest, kuidas ma eile oiates voodis lamasin ja oma pöialt valutasin ja Marta tõi mulle tühja pitsi* ja oma nuku serviisi kannuga vett. Valas siis selle mulle pitsi ja ütles, et ma selle ära jooksin. Aiii blinn, mul oli NII valus, et iga osa minust tahtis öelda, et püha jumaaaal, tõmba naaksu selle krdi veega. Aga ma jõin selle ikka viisakalt ära ja ütlesin, et oii, nii armas, tõid emmele vett. “Jah! Tõin potist vett?” vastas Marta südamerahuga.

Jah, ta oli selle vetsupotist toonud :)))))))

Igatahes ma tahaks lõpetuseks lihtsalt seda öelda, et ma ei kritiseeri kellegi kasvatusmeetodeid. Ma tean, et mõned on kindlasti rangemad vanemad ja kodus on rohkem reegleid kui see, et ma ei taha näha lahtist leeki, verd või kedagi pussnoaga jooksmas. Ja see on ka fine, iga inimene saab luua oma maailma ja omad reeglid, nii see käibki. Aga minu meelest on suht lamp tembeldada kedagi hellitatuks, kui nad on lihtsalt lapsed, kes ajavad oma lapseasju ja näevad maailma läbi oma lastesilmade. Seega on mul vaid üks soovitus – mõistmist, närvi ja jõudu teile. Laste kasvatamine ongi üks katsetamine ja eelkõige ENDA kasvatamine. Ja ma olen kindel, et kõik annavad endast parima. Tunnen isegi, et mul on justkui nagu ebaaus stardipositsioon siin “moraali” lugeda, et ooo, olge lihtsalt tsillimad. Sest ma olen alati olnud lastega nii, et mul on 24/7 kellelegi teisele toetuda ja kui närv tahab peale tulla, olen saanud lihtsalt olukorrast eemalduda. Nüüd pean ma vahepeal veetma päevi lasteta ja usu mind, see annab närvidele ka kõvasti puhkeaega, et hiljem selle võrra palju tsillim olla.

Et siis jah, sellised mõtted minu ära hellitatud lastest täna.

*Mitte selle pärast pitsi, et emme hommikust õhtuni viina jooks, vaid Martale meeldib nendega mängida lihtsalt ?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

41 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Tt 8. jaanuar 2022 at 23:55

    Ära hellitamise jutu peale mina alati küsin, et millal siis veel lapsele hellust ja armastust pakkuda kui mitte lapsena?
    Mul on kahju hoopis nendest lastest kes suht sünnist saati peavad elama mingi graafiku ja plaani järgi. Võib-olla on asi selles, et ma ise olen eluaeg üsna spontaane inimene olnud ja suru ka oma lapsi kasti sisse ( mis ei tähenda, et üldse reegleid pole vms).
    Küll elu toob lapse teele piisavalt igasuguseid piiranguid ja reegleid ja ta jõuab nendega maadelda aga HELLUST pole lapsele iial liiga palju!
    Kindlasti pole su lapsed ära hellitatud vaid nad on väga armastatud ja hoitud.

  • Reply Lily 7. jaanuar 2022 at 23:26

    PS, kuidas su imeilus diivan kassiküüntele vastu peab? Mul 2 täiskasvanud kassi ja juba 10 aastat pole tundunud mõtet uut ja uhket diivanit osta, sest nagunii peab katte panema (ja siis mis vahet, mis seal all on), muidu rapivad ära.

    • Reply Mallu 8. jaanuar 2022 at 01:22

      Pole kordagi kraapinud 🙂 samet neile vist ei sobi kraapimiseks ka

  • Reply Lily 7. jaanuar 2022 at 23:23

    OMG, see …
    “Aga ma jõin selle ikka viisakalt ära ja ütlesin, et oii, nii armas, tõid emmele vett. “Jah! Tõin potist vett?” vastas Marta südamerahuga.
    Jah, ta oli selle vetsupotist toonud :)))))))”

    … oli küll superüllatav twist, mul jäi seda lugedes söök kurku kinni ja pärast õhu ahmimist tõepoolest plahvatasin häälega naerma 😀

    (aastaid juba imestanud, kuidas üks või teine kommentaator suure häälega keset kontorit hirnub jne, aga mul juhtus see esimest korda, total win 🙂

  • Reply K.J. 6. jaanuar 2022 at 13:27

    Kallis Mallu! 🙂 Mul ei ole endal (veel) lapsi, aga kui kunagi emaks saan, siis palvetan ilmselt iga päev, et annaks issand-jeesus-jumal mulle nii palju kannatust ja laste mõistmist nagu sinul on!! Sa oled IMETLUSväärne ema ja kõik, kes selles kahtlevad, rabelevad üsna tõenäoliselt ise mingisuguste probleemide käes.. Mari, Lende ja Marta on vägevad!

    • Reply Mallu 6. jaanuar 2022 at 13:30

      Nii armas, aitäh sulle ❤️ Ja usu mind, eks ma ka ikka mõnikord lähen sisimas närvi 😀

  • Reply Tiina 6. jaanuar 2022 at 12:50

    Ärahellitatust mõistavad inimesed nii erinevalt. Need, kes leiavad et peaks laste peale häält tõstma ja karistama (mida täiskasvanute puhul küll loetaks vaimseks vägivallaks), võivad igasugu kohtadesse minna. Vastutust ja tagajärgi peaks siiski õpetama. See sama vähem arenenud aju, mille tõttu nad oma emotsioone nii hästi ei kontrolli ja vahel poepõrandal pikutavad, ütleb neile ka, et söökski jäätist koguaeg, ja me täiskasvanutena peame kohati selle nõmeda rolli võtma, et aitab naljast, tervislikud põhjused ja teistega arvestamised jne, söö juurikaid ja korista tuba (sest kui enda järgi ei korista ja ma asjade otsas jala murran, olen ikka päris pahane ja ei saa tükk aega toredaid asju teha koos)

  • Reply viktoria 5. jaanuar 2022 at 22:15

    See võib kõlada üpris creepylt aga ma hakkasin sind instas jälgima ja blogi aegajalt sirvima peale ühte maikuu õhtut, kui kohtusin su tütrega. Hehee, kõlab päris õudsalt eks aga tegelt oli Mari saadetud vanaema ja vanaisa juurde Pärnusse kui sa kuskil palmi all pidu panid. Ja mina sattusin oma aastasega sama karusselli peale,kus Mari lustis. Ma ütlen käsi südamel, et ma pole nii heatahtlikku ja armast last kohanud ei enne ega pärast! Mu pisike kartis veidi, karussellil olla, Mari kummardas tema juurde, hoidis ta käest, ütles julgustavaid sõnu nagu mingi tasemel terapeut 😀 Siis hakkas ta rääkima enda armastest vanavanematest, kes kõrval kohvikus istusid. Ta rääkis neist imearmsasti. Ilmselt ei suudagi ma seda heatahtlikust, mis me lapsega kogesime, siin ja praegu edasi anda, aga sa tead kindlasti ise kõige paremini millest ma räägin 🙂 muidugi kolmas pliks karussellil ühel hetkel üritas me tähelepanu saada ja hõikas vahele “aga minu emmel ja issil on väga kallis jeep”, mis tundus sellel hetkel ülinaljakas ja kohatu 😀 igatahes mõni aeg peale seda mõnusat kohtumist juhtusin kuskil netis Mari pilti nägema ja panin juhtmed kiiresti kokku, et sinu laps. Ma usun, et iga emme tahab teada kuidas nende võsukesed väljaspool kodu käituvad ja Mari on tõesti imehea ja empaatiline laps. Sa teed midagi väga õigesti:)

    • Reply Mallu 5. jaanuar 2022 at 22:58

      Appi, see on tõesti niiii armas kommentaar, võttis lausa pisara silma, aitäh 😄❤❤❤❤

    • Reply mai 7. jaanuar 2022 at 11:06

      Mallu, täna ka oma ema, sest ilmselt on temagi Su tütreid palju õpetanud. Temalgi on kindlasti väga hea meel neid jutte kuulda, mis siin Su laste kohta räägitakse. Emal on ju põhjust uhke olla nii oma tütre kui tütretütarde üle 🙂 (mul tekkis seos oma emaga, kes veetis mu lastega palju aega, õpetas neile palju, kahjuks ta lahkunud).

      • Reply Mallu 7. jaanuar 2022 at 13:07

        nii on!

  • Reply Tarvi Tihhanov 5. jaanuar 2022 at 17:00

    test

  • Reply Pipi 5. jaanuar 2022 at 12:07

    Oh armas inimene, kuidas ma kadestan kogu südamest seda sinu oskust nii mega rahulikult neid laste asju võtta! Ma tõepoolest imetlen seda, oleks mul pooltki sellist kannatlikust või kopikas rahulikku meelt enne kui mingi segaduse pärast pahandan ja pärast alles mõtlen, et ei juhtunud ju midagi hullu ja nad on ju lapsed ja ikka juhtub asju. Väga tubli oled ja lastel on sul hoopis tugevam närvikava sellest. Ma ju näen, et minu omad on mingi jama peale kohe kanged, et mis emme nüüd ütleb ja siis ma tahaks, et sinusugune mu asemel oleks ja rahulikult ütleks et pole hullu, ikka juhtub. Mul on kohe hirm et äkki olen oma lapsed sellega ära rikkunud, et nad ei julgegi midagi uut katsetada, et äkki midagi juhtub, ah ma ei tea. Ju ma pean sellega edasi elama ja ikka ja jälle katsuma end muuta ja loota, et lapsed mäletavad oma lapsepõlvest muud ka kui kogu aeg manitsevat ema. Ja tõsi on seegi, et see kõik on lapsepõlvest tulnud, mind ka kogu aeg keelati ja iga pahandus oli kohe tänitamine.

  • Reply Karmen 5. jaanuar 2022 at 10:37

    Nõustun täielikult, et lapsel peab olema lubatud nutta. Ja see keelamine ei ole alati negatiivses vormis, tihtilugu on see liigne muretsemine, vanemad on väga kiired lohutama, tähelepanu hajutama ja naerutama. Sest nutmine on mõistagi raske kõrvadele kui ka närvidele. Aga mis emotsionaalse intelligentsuse annab see kogemus ülejäänud eluks? Nüüd kui sul on kurb, siis sa sööd jäätist.

  • Reply Moonika 5. jaanuar 2022 at 01:54

    Müts maha!
    Ära hellitatud!? Igaüks meist vajab hellitamist. Seda ei ole kunagi liiga palju. Minumeelest see on nii väär väljend, sellest kõlab üleolevus ja kadedus. “Mina teen ja tean paremini”, ” mina oma lapsele ostan vaid vajalikku, muidu hellitan ära” jne. Selle asemel, et öeldagi mina teen ja arvan teisiti. Ja rahakoti suurus ei ole häbiasi, kui ei ole raha osta mingeid asju siis ei ole. See ei tähenda, et teised ei või.
    Kui laps on “ära hellitatud” oskab ta ka täiskasvanu eas oodata ja nõuda asju, tundeid ja inimesi, keda ja mida ta arvab, et väärib.
    Ja ma ei räägi siin seebika tüüpi, rikka pere lapsest kes ei taha ega oska midagi hinnata. Ka hellitatud lapsed oskavad hinnata seda mida neile on antud, kui vanemad oskavad asjadest õigesti lasega rääkida. Asjade ja tegevuste võimaldamine ei tee last rumalaks!

  • Reply Merilin 4. jaanuar 2022 at 23:40

    Amen! Ütleks ma selle peale! Olen kahe käega selle poolt ,et lasta lapsel laps olla ja kuniks see kellegile liiga ei tee,siis las ta toimetab ja mängib ! Ma tahaks,et minu laps ka tunneks,et oh mul on nii äge lapsepõlv olnud ,mitte meenutaks kuidas ta mitte midagi teha ei tohtinud. Hellitamine ei tee kellegile halba veel enam kui ,see kes last kasvatab on ise rahul . Tubli oled!

  • Reply Kats 4. jaanuar 2022 at 23:16

    Tead, ülikoolis on eksamisess. Eksamid ja arvestused toimuvad veebis. Samal ajal jookseb kodus ringi 3.a laps- loodan, et tulen sellest nädalast eluga välja 😀 Sinu postitus on kui sõõm värsket õhku. Aitäh, just nüüd oli mul seda kõige rohkem vaja- 100% kõigega nõus!

  • Reply Anna-Liisa 4. jaanuar 2022 at 21:00

    Keerukas koht on lihtsalt see, et enamik inimesi peab täiskasvanuelus (tegelikult ka juba koolis) tegelema ühe koma teisega, mida nad ei taha kas üldse või sel hetkel teha, aga lihtsalt peavad, sest elu. Kui lapsena pole õpitud, et mõnikord mingid asjad lihtsalt PEAB ära tegema, siis läheb hiljem raskeks. Nii et sellepärast ei olegi ülearu hea plaan kasvatada oma lapsi nii, et las nad muudkui saavad teha ainult seda, mida nad tahavad.

    • Reply Mallu 4. jaanuar 2022 at 21:04

      Usu mind, ka nende ellu jääb praegugi palju, mida nad ei taha teha 😀

  • Reply kellakagu 4. jaanuar 2022 at 19:00

    Ma kirjutan ka sellele postitusele kahe käega alla.
    Kodu ja asjad on ikka suures plaanis elamiseks.

  • Reply P 4. jaanuar 2022 at 16:48

    Haha kes see ütles, et kui keelata siis täiskasvanud ei hakka jonnima? 😀 päris pikali maha ei viska, aga kui abikaasa mu järgmise geniaalse idee peale, ei ütleb siis jonnin ikka küll ja kuidas veel 😀

    • Reply Mallu 4. jaanuar 2022 at 16:52

      Seda enam, kui juba täiskasvanud ei suuda end tagasi hoida, mida siis veel lastest tahta 😀

  • Reply Auli 4. jaanuar 2022 at 16:43

    ❤️ Nii hästi kirjutatud! ❤️

  • Reply Nipi 4. jaanuar 2022 at 15:38

    Pean tunnistama, et olen ka üks neist, kes arvab, et sa vanemdad teistmoodi kui enamus ja teie kodus distsipliin puudub, eriti kui räägid sellest, kuidas lapsed elektroonikat vanni või vetsupotti viskavad, rokaste kätega telekat katsuvad, diivanil söövad jms. Aga nüüd kui oled oma diagnoosist kirjutanud, siis mõistan palju paremini. Mina nii pohhuist ei ole, kasvatan lapsi rangemalt, ilmselt meie kodus nii lõbus elada ei ole kui teil tundub olevat 🙂

    • Reply Mallu 4. jaanuar 2022 at 15:42

      No see elektroonika vanni viskamine oli ammu ja nad olid siis nii pisikesed. Ei olnud ju see pahatahtlik, ma ise ütlesin, et lähen vanni LUGEMA 😀 laps tahtis aidata. Mis ma siis ikka oleks pidanud tegema? Peksa andma :D? Ega ma muidugi ei julgustanud, et jaaa nii toreeeeeee, tee veel 😀 Ikka seletasin, et nüüd on katki jne. Sai aru küll. Rokaste kätega teleka katsumist tuleb ette küll, siiani 😀 Diivanil söömine… sa ei söö v? 😀 Ma küll sööön ja ise ka mõnikord kukutan midagi maha ja läbustan, oleks imelik siis neile öelda, et emme võib, aga teie mitte 😀

      Ja ma olen kindel, et teie kodus on ka lõbus. Ka ilma teleka plätserdamiseta 😀

  • Reply Katrin 4. jaanuar 2022 at 15:36

    Mallu, mina olen just teatava kadedusega imetlenud sinu kannatust ja chillilt võtmist ning seda, kui palju su lapsed teha ja toimetada saavad ja tohivad (ja see ei ole iroonia vmt!). Minu laps ei ole eriti kunagi saanud nt värve kätega plätserdada või jahuga mängida ning mitte selle pärast, et ma oleksin teda kuidagi eriliselt kasvatanud, vaid lihtsalt puhtalt enda mugavuse pärast ja soovist hiljem seda sodi mitte koristada. Ja paranegu see sõrm sul kiiresti 🙂

    • Reply Mallu 4. jaanuar 2022 at 15:44

      Tead, selle plätserdamisega on see, et ma nagu võidan sellega oma aega 😀 Jah, pärast kaotan koristamisega, aga sellel hetkel tal on lõbus ja mina saan omi asju teha 😀

      • Reply Elsie 4. jaanuar 2022 at 18:52

        nii eluterve suhtumine! ?

  • Reply Janika 4. jaanuar 2022 at 15:28

    Täiesti nõus sinuga??

  • Reply P. 4. jaanuar 2022 at 15:27

    Vb mõeldi hellitamise all seda, et asjadega, võimalustega jms ära hellitatud? Kuigi……… Ausalt öeldes, kui mul oleks võimalik võimaldada oma lastele kõike, mida nad tahavad, siis ma ausalt võimaldaksin ka. Miinus lemmikloomad muidugi. Nendega on ikka nii, et kui ma ise tean ,et ei jaksa, ei viitsi, ei taha uut elusolendit, keda kasida, lõbustada, toita ja katta, siis neid ei tule ka. Tulevad kunagi, kui laps on suuteline tegema kirjaliku lepingu, et tema oma lemmiku eest ise hoolt kannab. Ok, nali..:D Aga ma peaks kuidagi tajuma nagu seda mingitki arusaama alget, et jah, ta on suuteline enamjaolt ise oma loomakest kantseldama. Kuigi noh.. selle järgi ei tule meil vist küll jah never ühtegi lemmiklooma 😀 :/

    • Reply Mallu 4. jaanuar 2022 at 15:39

      No nende asjadega on ka nii, et väga palju asju, mis nad saavad, on konkreetselt osa minu tööst 😀 Et ma ei ostaks vb neile kõike, mis neil on, aga need tulevad nii ehk naa. Samas jah, ma tunnistan, et ma tõesti ostan lastele ka palju asju, mida nad tahavad (Või mille kohta mulle tundub, et ma oleks lapsena tahtnud :D) lihtsalt selle pärast, et ma saan ja ma tahan neile rõõmu pakkuda. Ega see alati õige pole, aga vaevalt, et ka suurt kahju tekitab 😀

  • Reply Liisukas 4. jaanuar 2022 at 15:26

    No väga asjalik jutt Su sulest täna 🙂
    Ära hellitatud on siis, kui laps täiesti adekvaatselt saab aru, mida ja kuidas ta tahab ja siis selle saamiseks kasutab mingeid alatuid võtteid. No seda teeme me naised muidugi ka hiljem täiskasvanud oles, seega ei teagi, kas see on nüüd lihtsalt ümber sõrme keeramine või oleme me kõik ära hellitatud 😀
    Lastele lapsepõlve võimaldamine on parim, mis me teha saame. Ma ise eelistan lasta mitte toiduainetega mängida ja püüan selle selgeks teha enne, kui toiduained kogemata põrandal lõpetavad. Aga see vist on ka üks vähestest asjadest, mis mulle isiklikult ei sümpatiseeri.

    • Reply Mallu 4. jaanuar 2022 at 15:37

      Ah, ega ma ka seda just heaks kiida, aga kunagi Maril läks jahukott köögipõrandale maha ja siis mängis küll seal tunde 😀 pani kaussi ja tassi ja tegi näpuga sisse joonistusi jne 😀 Selles suhtes, et kui see juba nagunii kõik maas on ja pean kokku koristama, las siis tegutseb. 😀

  • Reply Inga 4. jaanuar 2022 at 15:13

    Kunagi lasteaias arenguvestlusel küsiti, et kuidas ma oma last karistan? Ma olin täiesti hämmingus, et siis mille eest ma teda karistama peaksin? Lapseks olemise eest või? Vastasingi,et ei karistagi, siis vaadati mind nagu ilmaimet 😀

    • Reply Mallu 4. jaanuar 2022 at 15:35

      Mul tekiks küsimus, et MISMOODI teie mu last lasteaias karistate?? Ja mis õigusega :D?

  • Reply H. 4. jaanuar 2022 at 15:13

    Kuni selleni lugesin rahulikult, aga siis pahvatasin ikka kõva häälega naerma (Jah, ta oli selle vetsupotist toonud :))))))) )
    —————
    Rääkides enda lapsepõlvest, siis isa oli range ja kerge käega, ema kuidagi peenutsev, tahtes näida külarahvale mingi musternäidisena. Tulemuseks see, et vanematesse suhtumine minu poolt külm

    • Reply Mallu 4. jaanuar 2022 at 15:34

      Eks kõik emad tahaksid, et teised ka neid heaks emaks peaksid 😀 See on selline ühtekuuluvustunde otsimine vms. Aga paramatus on see, et meie suhtumine lastesse väiksena kujundab väga nende suhtumist meisse, kui nad suured on.

  • Reply Ann 4. jaanuar 2022 at 15:13

    Näiteks vanema lapsega (5a) ja noorem kes on nüüd (1.7) on kaks täiesti erinevat inimest , noorem miski ei saa viskab pikali näitab iseloomu ka poes ja mul naljakas vaadata kuidas ostukärus on ja seal üritab ennast pikali visata ja jonnida aga vanema lapsega pole seda kordagi olnud ?

    • Reply Mallu 4. jaanuar 2022 at 15:33

      See on ka muidugi üks väga suur ja oluline osa, et laste iseloomud on NII erinevad. Mõni ongi kangema iseloomuga ja no mis sa siis teed, peale selle, et ootad, et ta välja kasvab? Ei hakka ju keset poodi röökima või lapsele peksa andma, et krt jää vait 😀 Ja need, kes ütlevad, et aga lahku siis poest…Ega ma niiisama poodi jalutama tulnud, ilmselt on mul süüa vaja vms, kuhu ma lähen siis 😀

  • Reply Kadi 4. jaanuar 2022 at 15:04

    See-eest olen ma täiesti 100% veendunud, et kassid ärkavad hommikul mõttega “nonii, täna saab sitta keerama hakata”

    • Reply Mallu 4. jaanuar 2022 at 15:08

      Selles ma üldse ei kahtle, seda nad teevad nagunii 😀