Kuna ma eile ei bloginud, siis pikemaajalised lugejad ilmselt saavad aru, et selleks on üldiselt ainult üks põhjus – ma kassin. Või noh, teen Mallukat, nagu Henry lugu juba ütles.
Eks neid tõuse ja mõõnasid on elus üldiselt olnud kogu aeg, nagu ilmselt kõigil, aga viimasel ajal on see läinud sinna punkti, kus ma nagu ÜLDSE ei taha voodist tõusta. Juba see, kui päike paistab, ajab mind närvi. Õnneks sellele on lihtne lahendus. Paned aga pimendavad rulood ja kardinad ette ja saad ikka pimedas toas teki all lamada ja absoluutselt mitte midagi teha. Kohe nii hull on, et isegi koristada ei taha, mis on tavaliselt number üks asi, mida ma kassiga teen. Ehk siis kõik kohad on pudi ja sodi täis, vaasides on kuivanud lilled, prügikast ajab üle ääre, puhtad riided on ma ei tea mitmendat päeva kuivatis, Saaremaal kaasas olnud asjad ikka kottides ja mina lihtsalt… leban.
Ja kui te hakkate nüüd küsima, et mis siis juhtus, siis… Ma ei oska öelda. Vaikselt kulmineerub kõik sinnamaale, et ma ei oska enam mitte midagi teha. Number üks on ilmselt see, et mu Google konto korda saamine, et ma üldse mingisuguseid tasusid kätte saaksin, võib mu IT mehe sõnul võtta kaks kuni kolm kuud. St selle errori vaidlustamine. See võib ka tuua selle, et nad ütlevad lihtsalt, et ok byeeeee ja siis … siis on puhta perssekellad. Ma ei ole muidu suurem asi ette muretseja ja paar kuud ma elaksin ilmselt kuidagi üle ikka, aga teadmine, et see võib ka üldse mitte korda saada, ei ole teps mitte kaunis väljavaade mu majanduslikule seisule. Või noh, see tähendabki konkreetselt seda, et mul pole sissetulekut. Mis, uskuge või mitte, ei tundu hetkel just parim seis.
Paneme sinna juurde veel selle, et noh, see olukord maailmas on ikka sama jube, kui ta nädal aega tagasi oli. Mina konkreetselt liikumisvõimetu. Kodu sassis ja kogu see segapundar. Lisaks oleks mul vaja lapsele leida head psühholoogi, et kui keegi oskab kedagi soovitada, siis oleks tänulik. Ma seda siin avalikus postituses rohkem lahkama ei hakka, ehk teinekord mõnes kinnises postituses. Aga üldiselt see ajab ka murelikuks ja üldse kõikide nende asjade kokkuvõte on see, et ma tunnen ennast umbes igas aspektis üüratu läbikukkujana.
Kõige imelikum on see, et ma ei ole isegi kurb vms. Ma olen lihtsalt täiesti tuim. Õnneks eile tulid lapsed ja ma olin sunnitud ennast ikka voodist ka välja ajama ja süüa tegema ja nendega tegelema, aga hinges tahaks lihtsalt kuskil teki all rullis olla.
Võta nüüd näpust, kas see on talvemasendus või kevadmasendus või niisama Harju harlik masendus.
Kommentaarid puuduvad