Mul on tunne, et aasta on 2013 ja mina istun siin arvuti taga nagu lihtsurelik. Meenutagem, et need olid need ajad, mil mu blogi mulle poolt kopikat kah sisse ei toonud. Novot, nüüd on samad lood. Nii et teoorias ma võin siin heietada või mitte heietada – ei muutu sellest mu sissetulekus mitte midagi. Ent kuna ma blogisin enne tervelt miljon aastat lihtsalt oma lõbuks, oleks patt see nüüd ka järsku pooleli jätta.
Tegelikult tahtsin kirjutada lausa täpselt välja mitu aastat, aga tuleb välja, et mu arvutamisoskused on kadunud. Seda oleksin pidanud juba siis aru saama, kui ma Mari esimese klassi matemaatika kodust tööd vaatasin ja tee või tina – ei osanud. Kuigi ma omast arust 20 piires nagu arvutada peaks oskama, siis lihtsalt vahtisin seda 10 minutit, kuni ohkasin, et küsigu homme issilt. Mari väitis, et tema oskab ise ja kirjutas sinna hunniku numbreid. Kuna ma ei osanud kinnitada, kas see on õige või vale, jäin kindlaks soovitusele isa käest üle küsida.
Raske see lapse elu, kui ema juba esimeses klassis kodutöödega hätta jääb.
Sõnaga. Olukord on siinmail kehvake. Kuigi üks osa minust lootis, et kui ma ükskord korras kodus istuda saan, et siis kuidagi parem hakkab, siis sellega läks vett vedama. Kodu on nüüd korras, aga sees on ikka selline tunne, nagu kohe-kohe juhtuks midagi halba. Teate seda tunnet küll, eks? Ma ei tea täpselt, mis see halb asi on, mis nüüd nurga taga passib ja võib-olla ei ole teda seal üldse, aga see vastik hingevärin käib pinda. Pole eriti minulik ja mulle ei meeldi olla mitte minulik, kui see loogiline on.
Elu on mulle näidanud, et ei tasu suurt asjade üle muretseda. Asjad üldiselt kuidagigi ikka lahenevad. Samas on võimalik, et just praegu mõtles elu plot twisti teha ja mulle näidata, et päris IGA KORD ka asjad ei lahene. Äkki nüüd tulebki see hetk, kus asjad…ei lahene ise ja ma pean actually midagi ette võtma.
Muidugi ei saa öelda, et ma siin niisama, käed rüppes, istun. Või noh, hetkel istun ma oma köögisaare taga, käed klaviatuuril. Aga üldiselt üritame me seda Google jama kuidagi lahendada (mitte väga edukalt). Teisalt tegin ma säänse sammu, et kandideerisin PÄRIS tööle. Mitte ei kraapinud oma vana ülemuse ukse taga, vaid täitsa uut sorti tööle. Võib-olla oleks vahelduse mõttes tore kindlat palka saada, aga eks seda näis, kuidas sellega läheb. Ma selles suhtes saatsin ainult CV ära ja ei ole isegi intervjuu aega saanud, aga mis seal ikka, jagada võib ikka. Siis pärast hea halada, et kurja, ei läindki läbi.
Teine variant oleks hakata teilt igakuiselt lunima, et nonii, kes see kuu mu kodulaenu või autoliisingu ära maksab, aga ma arvan, et see kah kuigi sünnis ei oleks. Kolmas võimalus oleks see, et ma teeksin seda, mida ma enne vandusin, et iial ei tee, ehk siis paneks blogi tasuliseks, aga see tunduks mulle ka nii…lamp? Mis kuradi jumalasõna või elutarkusi ma siin jagada oskaksin, olgem ausad. Siin võib ainult lollimaks jääda, nii et jäägu ka see variant selleks puhuks, kui ma juba otsapidi kuuse all elan.
Nii et jääme esialgu selle juurde, et küll kõik korda saab. Hetkel on vähemalt kõik arved ära makstud, sööki on nii et tapab (vanad head sõjavarud) ja nagu mainitud, siis kodu ka korras. Isegi pool paaki bensiini on, nii et mida siin ikka vinguda. Ja kui tuju väga morniks läheb, siis võin alati oma neeruhinnaga ostetud kleidi selga ajada ning endale ette kujutada, et ma tegelikult olen rikas kui troll.
Kommentaarid puuduvad