Ma ei hakka siin tegelikult üldse väitma, et osad mehed dramaatilised ei oska olla, aga räägime täna siis ainut naistest, sest mul mõned nii head näited just enda ja sõbrannade pealt varnast võtta.
Ma ei hakka siin tegelikult üldse väitma, et osad mehed dramaatilised ei oska olla, aga räägime täna siis ainut naistest, sest mul mõned nii head näited just enda ja sõbrannade pealt varnast võtta.
21 kommentaari
Ma vist exiga väga draamaqueen ei olnudki ja pigem olin ka seda tüüpi kes omaette oma nutud ja vihad üle elas. Kuid ilmselt miski draama mu sees ikka on, sest ükskord kui poisid olid järjekindlalt draamat pannud ja uksi paugutanud, siis viskas sajaga ära ja läksin tõstsin nende toa ukse hingedelt maha, et olge siis nüüd kuuke ilma ukseta ja vaadake kui nice on ja kas pärast ka uksed pauguvad 😀 Kust ma selle jõu sain et seda tõsta, ilmselt vihast, sest kuu pärast ma igaljuhul seda lolli ust väga tagasi panna ei jaksanud ja mees oli ka mul paras siidikäpp kes nagunii millegagi hakkama ei saanud 😀 enivei uks on nüüd siiski ees ja ei paugu ka 😛
Ma proovisin kunagi mingi tüli käigus dramaatiliselt nõusid lõhkuda: viskasin esimese kätte juhtunud kruusi põrandale – ei midagi, viskasin teist korda – kruus terve, parketist kild väljas. Rohkem pole proovinud :).
vot nõusid ma pole ka kunagi meelega lõhkunud. niisama on küll käest pudenenud 😀 Aga no ise ostetud ilusad nõud, milles nemad süüdi on 😀
Kunagi oli mul mingi lambine peika, kellega me peol riidu läksime. Ma olin suht joogine ka, marssisin koju, helistasin talle ja teatasin väga teatraalselt, et elu on hädaorg, kus ma enam minutitki ei kavatse viibida ja lasin telefoni dramaatiliselt poole kõne ajal põrandale kukkuda. Pärast mida tsekkisin ega telo viga ei saanud ja keerasin rahuolevalt magama. Suht piinlik oli hiljem 😀
Järgmine päev pidid awkwardilt ütlema, et eeee, ma ikka elus jah 😀
Üks mu eks helistas mulle kunagi mingi tüli käigus (kogu see suhe oli üks kuradi kestev tüli), et ta võttis nüüd tabletid sisse, nägeš. Muidugi ma ei uskunud seda, aga et mu isa on eneka teinud ja enne korduvalt ähvardanud, siis lõi häirekellad punaseks küll. Ma ei saanud midagi teha ka, sest noh kaugsuhe, nagu mul kombeks. Helistasin ta õele, kes põhimõtteliselt kehitas õlgu. Õnneks on tüüp veel elavat hulgas, aga õnneks puudub mul temaga ka kontakt. 😀
Ma kutsuks vist politsei sinna ja keeraks ise magama ära 😀
Ma olen nii arg, et pole vist kunagi julgenud draamat teha. Kui ma lõpuks suu avan, et mis mind ikkagi 1995. aastal häiris, siis on ilmselt juba ka lahkuminekust 10 aastat mööda. 😀 Ent ema rääkis hea loo, kuidas ta oli titena jonninund ja täiest kõrist nutta röökinud, mingil ajal avastanud, et tahaks süüa, aga oli mõelnud, et kuidas ta siis nüüd kisamise pooleli jätab, ei sobi ju. 😀
Imelik, sa tundud küll peale vaadates väike ja dramaatiline 😀
Meessuhetes olen ma suss. 😀 Nutan vetsupõrandal vaikselt maas ja paar aastat hiljem ehk teavitan, et oli selline vahejuhtum, kus eluisu oli natukene otsas. 😀
Ohsatupsununnukene 😀
Mina pole sõrmust kuhugi visanud, mu abikaasa ka pole, aga eelmisel suvel, kui tal oli depressioon haripunktis, siis ta otsis abielutunnistuse välja…. Ja viskas selle põrandale. Meil otsest tüli ei olnudki, aga mees sai pärast seda aru, et peab ikka uuesti antideprekaid võtma hakkama. Käis psühhiaatri juures ja sai uue retsepti ning pärast seda pole midagi sellist juhtunud. Tülisid on ikka, aga õnneks enam abielutunnistus ei lenda 😄
Oleks ka tüütu iga tüli puhul seda abielutunnistust otsima hakata 😀
Kinkisin mehele cd-plaadi kunagi ja ta ei kuulanud seda, aastaid hiljem tüli käigus tuli teema jälle üles ja mõtlesin, et teen plaadi bravuurikalt pooleks. Aga see ei murdunud, jäin siis seda edasi tagasi painutama, et väärikalt olukorrast ikka välja tulla.
Haha, sorri, ma kujutan seda ette, sest ma olen elus ka plaati pooleks painutada üritanud. Mitte küll tüli käigus, aga ega nad kerged murduma ei ole 😀
Ärkasin üks päev megapohmelliga üles. Tahtsin endale vett pudelisse lasta ja valukat võtta. Pillasin vett täis pudeli ümber, vihastasin sajaga, jooksin dramaatiliselt teise tuppa, ukse täie pa*aga kinni lüües (hea, et mingi uksepiit maha ei kukkunud) ja hakkasin voodis looteasendis nutma. 🙂 Ma usun, et mu mees vaatas seda ja oli “omg, what a blessing she is”. Aga noh kuivatas mu laga ära, pani mulle uue vee ja tõi valukaga koos magamistuppa 😀
haha, täiesti ratsionaalne 🙏
Jehhuu, sain ka lõpuks makstud =) Mitte et lehel mingeid probleeme oleks, mina ei suutnud koos pangakaardiga arvuti ette sattuda. Aga dramaatiline ja sõrmus tuleb kohe meelde, et eksmehega lahku minnes siis viskasin sõrmuse üle laeva parda. Nooruses rohkem draamatsenud, küll ühe sõbranna riieteta ukse taha tõstnud, kuna ta veetis öö minu korteris, minu bf-ga, küll jala kuskilt peolt ära kõmpima hakanud keset südatalve ja paksu metsa.
Jah, see on see asi, et tõesti ei istu kogu aeg kaart käes 😀
Hahaa, mehed oskavad küll dramaatilised olla, minu oma on remondi ajal sõrmuse nurka visanud. Ma tegin talle asja veel lihtsamaks ja võtsin enda sõrmuse ka sõrmest, läksin vetsu, lasin vett ja ütlesin, et lasin siis juba mõlemad potist alla. See ehmatas ta veits ära, nii et kui sõrmused taskust välja võtsin, siis pani enda oma kohe sõrme tagasi ja pole seda enam kunagi ära võtnud, kuigi see jääb tööl kogu aeg ette ja on nüüd munakujuline. Ma olen ka aastaid tagasi sõrmuse sõrmest võtnud mõttega, et nüüd on küll kõik ja siis hommikul selle sõrme tagasi pannud. 🙂
Nüüd ma pole tegelikult juba ligi aasta sõrmust kandnud, aga seda igasuguse draamata, lihtsalt ei lähe sõrme enam. 😀
Kindlasti võivad mehed ka olla, see sul hea näide 😀 Huvitav, kas ta päriselt uskuski, et sa need vetsupotist alla lasid? 😀