Hakkasin ise mõtlema, et tegelikult kõik blogid, mida ma ise lugeda armastan, on selle suhtes sarnased, et enda eraelu suhtes ollakse üsna avatud. Nagu Katarinagi kirjutas, siis inimesed tahavad näiteks suhetest lugeda. Täiesti loogiline, sest laias laastus on suhted, armastus, deitimine, lahkuminekud kõikidel üsna sarnased ja nendega on lihtne samastuda.
19 kommentaari
Kõik saab korda! Kui mitte kohe, siis varsti. Kõik saab kord mööda: see päev, see hetk, see raske aeg ( pane endale sobiv sõna).
Need inimesed, kes tasulisenagi siia jäid , on kindlasti toetav seltskond, seega kurda nii palju ja tihti kui iganes soovid 🤗
*sõbralik ja hooliv patsutus*
❤️
Mina kohe kardan teistega oma tunnete jagamist, just nende ebameeldivate tunnete, sest siis võib juhtuda, et ütlengi päriselt välja, mida mõtlen ja kõlan rumalalt ja eriti hirmus tundub mulle teiste nähes nutmine. Mingi lapsepõlvepärand, ma arvan :/ Kui vanemad ütlesid, et mis sa tönnid tühja asja pärast- vahet ei olnud, misasi see siis oli 🤷🏻♀️
Aga tuleb ka minu poolt üks sõbralik ebapersonaalne patsutus Sulle sobivasse kohta 😀
Konkreetselt samaaaa.
I hear you! Ma ei räägi ühelegi sõbrale ka oma tunnetest, sest mul on alati tunne, et ma koorman neid oma muredega. Vahel tahaks võtta mingist listist suvalise persooni, leppida “deit” kokku, minna pudeliga kohale ja siis võhivõõraga koos nutta ja halada ja end täis juua. Ja siis koju astuda poole kergemana.. ütleme siis nii, et mitte dick appointment, vaid mingi crybaby kokkutulek ja walk of shame koju.
Mul on endal ka selline tunne, et ma olen oma sõpradele mingi kõndiv häda- ja halaorg.
Crybaby kokkutulekul osaleksin küll, jah, palun kuupäeva ja kellaaega!
Oii mina olen hästi emotsionaalne ja purskan kõik kohe välja. Ja vahel ka siis kui seda vaja teha ei oleks 😂 Võhi võõrale võin ka kõik välja jutustada 🤦🏼♀️ Aga emotsioonid elan alati välja. Nutan, naeran, karjun jne jne. Ma ei oska neid allasuruda v endas hoida. Aga Mallu sulle ma saadan siit Türgist hästi päikseselised patsutused õlale ❤️
❤️
Ma ei saanud mitte muffigi aru, aga saadan sulle virtuaalse patsutuse..ma ei tea kas just pähe.. aga näiteks õlale 😂 igale raskusele järgneb midagi head😊 tönni oma tönnimised ära ja siis tekib ruumi naerule♥️
Ma ei suutnud ise ka välja mõelda, et kuhu patsutatakse. Kaellale, nagu hobustele 😀
Head sõpra tuleb ikka suudelda kaelale, mitte labaselt patsutada 😌
Musi huultele oli ju?
No see käib hädapärast kah…
Ma ei taha ka ühena põhjustest sellepärast oma muredest rääkida, et kui see sõnadesse panna, tundub kõik nii naeruväärne, et lihtsam on koos pisaratega alla neelata. End maha rahustada püüdmine on aga minu arvates just hea, mis see hüsteeriasseminek parem oleks. Vist.
No just! Et saaks kellelegi väga detailselt kogu olukorda seletada on … võimatu. Ja kui paari lausega seletada, siis tundubki see tegelikult ju suht naeruväärne või…suvakas. Ehk siis lihtsam on vait olla. No ega ma hüsteeriasse ei lähekski ju, aga teoreetiliselt võiks lasta endal üle kahe pisara ka ju valada 🥲
Ma just üks õhtu mõtlesin sellele, kuidas mul on ka olnud harjumus oma tundeid pisendada. Endale kinnitada, et äh, mis ma siin ikka nii väga põen, polnud ju midagi erilist. Ja siis ikkagi kuidagi põdenud neid samu tundmata tundeid salaja, pikalt ja kirglikult. Otsustasin mõni aasta tagasi, et on okei tunda oma tundeid. Jah, võib-olla ongi naeruväärne nutta ulguda mingi 5 minutit kestnud suhte pärast, aga ma ju ei nuta selle mehe pärast, ma leinan ka potentsiaali, mis kaduma läks, kaotsi läinud tulevikku selle inimesega koos, versiooni iseendast selles võimalikus tulevikus koos selle inimesega. Ja kuidagimoodi see, et lubasin endal oma tunded ära tunda, on aidanud mul kiiremini üle saada nendest. Ja kirjutamine ka aitab. Mõistagi. Ning lugemine, et ma pole üksi selline. 😊
Ma arvan, et see on ka üks kaitserefleksidest. Et ah, polnud ju midagi, vahet pole, väike asi, mind isegi napilt ei huvitaaa!
Ja leinaperiood on tõesti vist thing.. ainult et võiks kiiremini üle minna. Samas on neid ennegi üle elatud ja praegu isegi ei mäleta neid, nii et ehk lähevadki kiirelt, aga mis see vanasõna oligi, et ootaja aeg on pikk? 😀
kõik saab korda. kui avalikult ei taha kirjutada, sõi kirjutla endale. ma täiega kahetsen, et pole enam regulaarselt päevikut pidanud
Usu mind, ma ei taha neid mõtteid kuskilt kunagi enam lugeda, nii et parem ongi, kui lihtsalt finally ära ununeb