0
KURB ON OLLA

südamelt ära ja värki

22. mai 2022

Hakkasin ise mõtlema, et tegelikult kõik blogid, mida ma ise lugeda armastan, on selle suhtes sarnased, et enda eraelu suhtes ollakse üsna avatud. Nagu Katarinagi kirjutas, siis inimesed tahavad näiteks suhetest lugeda. Täiesti loogiline, sest laias laastus on suhted, armastus, deitimine, lahkuminekud kõikidel üsna sarnased ja nendega on lihtne samastuda.

Kes siis ei suudaks meenutada neid suhte alguse aegasid, kus sa ei tea veel täpselt, kas te olete koos, või mis sellest teemast saab. Ja kuidas süda hakkab kohe kiiremini lööma, kui telefonis tema nimi ette hüppab ja kuidas kõik naljad tunduvad niii-ii naljakad ja kõik väiksed seiklused nii erilised. Või neid aegu, kus on tülid ja arusaamatused ja kumbki ei oska veel asju teise silmade läbi näha ja kui raske on mõista, et me kõik tuleme elus nii erinevatest kohtadest, et neid rahumeelseid lahendusi on esiti nii keeruline leida. Ning kui lahendusi ei leitagi ja minnakse lahku, kas siis suure krahhiga, või viisakalt kokkuleppel, siis ikka on see aeg, kus iga asi meenutab seda teist inimest. Ja alguseaegadest tuttav telefonivahtimine on tagasi. Ning loomulikult siis see aeg, kus päris iga lugu ei ajagi nutma ja telefoni kätte võttes ei mõtlegi korraks sekundiks, et huvitav, kas ta on kirjutanud. Ja mida päevad edasi lähevad, seda vähem ta üldse sulle pähe tuleb ja lõpuks on ta mingisugune hägune mälestus, millega ainult natukene meenuvad mingisugused suured emotsioonid.

Kõikidest nendest perioodidest annaks kirjutada sadu postitusi ja ilmselt nii mõnegi olen ma omal ajal ka kirja pannud. Paraku jäävad need kõik enamasti sinna aega, kus ma veel seesamune Mallukas ei olnud. Sest kuigi mina ise võiks tahta kõike kirjutada ja mingil määral oleks mul ju ka see õigus justnimelt enda vaatenurgast asju teile siia lugemiseks üles laduda, siis nüüd on ammu nii, et enamik lugejaid suudaksid väga kergelt ära isiksustada iga jutu, mida ma siia kirja panen. Ja kui väga ma seda ka teha ei tahaks ja ausaks ei peaks, siis tegelikult väga õiglane see ei oleks. Et ma enda elu võin küll kandikul serveerida, aga nagu ma aru saan, siis umbes 95% maailmast ei tunne huvi nii avalikult oma elu elada ja mis mul muud teha, kui sellega leppida.

Või noh, ma olengi leppinud, sest te ei kujuta ilmselt ette ka, mis asju ma viimaste aastate jooksul siia kõike kirja panna tahtnud olen. Nii palju ilusaid hetki ja nii palju koledaid hetki ja nii palju südamevalu ja nii palju pisaraid ja nii palju saladusi ja asju, mis on määratudki jääma ainult neile, kes neid hetki minuga koos kogesid.

Üritan siin praegu aru saada, et mida see mulle andnud oleks, kui ma oleksin siin saanud neid jagada? Et ma saaksin sadade inimeste käest kinnitust, et mul on õigus olnud? Et sajad inimesed mulle kaasa tunneksid? Minuga koos rõõmustaksid? Minuga mitte nõustuksid? Mu tegusid mitte heaks kiidaks? Ei tea. Ja ei saa ka teadma. Aga tahaks küll, kui täitsa aus olla.

Mul on selline värk, nagu te aru saate, et ma suudan ennast kõige paremini väljendada just kirjutades. Muidugi räägin ma ka sõpradega ja nemad teavad mu elust enivei suht kõike, aga mulle on vaikselt hakanud juba endale ka pinda käima see imelik…kaitsekiht või asi, mis mul on? Ma keeran alati kõik jutu naljaks, ma ei taha pea kunagi tunnistada, mida ma päriselt tunnen, sest see kõik tundub nii hale ja nõrk ja vastik, et ma parem surun selle kõik alla, kuni kirja panna saan. Või kui ei saa, siis sinna alla ta jääbki, kuni mingi hetk kuskil purjus peaga koos pisaratega välja purskub.

Ma avastasin, et ma teen seda isegi kui ma üksi olen. Reaalselt hakkan nutma ja üritan ennast võimalikult kiiresti maha rahustada, endale korrutades, et “pole vahet, las see olla, ära mõtle sellele!”, või “see läheb kohe üle, see läheb ausalt kohe üle!”. Ehk siis mul on isegi täiesti ihuüksinda enda emotsioonide ees kuidagi piinlik olla.

Õnneks on mul eriti hardcore unerohtusid, nii et üksinda voodis mõtteid mõlgutamiseks aega ei jää. Selles suhtes, et ilmselt kuigi pikalt ma neid võtta ei tohiks, aga praegu ajavad asja ära ja ma võin rahus hardcore edasi olla. Nii blogis, kui sõpradega, või üksinda.

Okei, ma ei taha seda postitust isegi enam edasi kirjutada, sest ma tunnen juba, kuidas mu silmad vett täis lähevad ja kell on veel liiga vähe, et ennast ära drug’ida. Nii et … ma isegi ei tea, mis selle postituse point oli. Lihtsalt südamelt ära saada ja öelda, et mul on niiii raske olla ja ma lihtsalt tahan, et keegi mind ebalevalt pähe patsutaks ja ütleks, et kõik saab korda. Aga loomulikult mitte minuga personaalselt suheldes, sest siis ma ütleks, et ah jumala eest, suva, korra oli sitt tuju, I’m fineeeeee!

Loe ka neid postitusi!

19 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Sirly 23. mai 2022 at 12:37

    Kõik saab korda! Kui mitte kohe, siis varsti. Kõik saab kord mööda: see päev, see hetk, see raske aeg ( pane endale sobiv sõna).
    Need inimesed, kes tasulisenagi siia jäid , on kindlasti toetav seltskond, seega kurda nii palju ja tihti kui iganes soovid 🤗
    *sõbralik ja hooliv patsutus*

    • Mallu
      Vasta Mallu 23. mai 2022 at 13:27

      ❤️

  • Avatar
    Vasta Kristi 23. mai 2022 at 10:17

    Mina kohe kardan teistega oma tunnete jagamist, just nende ebameeldivate tunnete, sest siis võib juhtuda, et ütlengi päriselt välja, mida mõtlen ja kõlan rumalalt ja eriti hirmus tundub mulle teiste nähes nutmine. Mingi lapsepõlvepärand, ma arvan :/ Kui vanemad ütlesid, et mis sa tönnid tühja asja pärast- vahet ei olnud, misasi see siis oli 🤷🏻‍♀️
    Aga tuleb ka minu poolt üks sõbralik ebapersonaalne patsutus Sulle sobivasse kohta 😀

    • Mallu
      Vasta Mallu 23. mai 2022 at 12:02

      Konkreetselt samaaaa.

  • Avatar
    Vasta Betty 22. mai 2022 at 21:40

    I hear you! Ma ei räägi ühelegi sõbrale ka oma tunnetest, sest mul on alati tunne, et ma koorman neid oma muredega. Vahel tahaks võtta mingist listist suvalise persooni, leppida “deit” kokku, minna pudeliga kohale ja siis võhivõõraga koos nutta ja halada ja end täis juua. Ja siis koju astuda poole kergemana.. ütleme siis nii, et mitte dick appointment, vaid mingi crybaby kokkutulek ja walk of shame koju.

    • Mallu
      Vasta Mallu 23. mai 2022 at 12:03

      Mul on endal ka selline tunne, et ma olen oma sõpradele mingi kõndiv häda- ja halaorg.

      Crybaby kokkutulekul osaleksin küll, jah, palun kuupäeva ja kellaaega!

  • Avatar
    Vasta Mirjam 22. mai 2022 at 21:21

    Oii mina olen hästi emotsionaalne ja purskan kõik kohe välja. Ja vahel ka siis kui seda vaja teha ei oleks 😂 Võhi võõrale võin ka kõik välja jutustada 🤦🏼‍♀️ Aga emotsioonid elan alati välja. Nutan, naeran, karjun jne jne. Ma ei oska neid allasuruda v endas hoida. Aga Mallu sulle ma saadan siit Türgist hästi päikseselised patsutused õlale ❤️

    • Mallu
      Vasta Mallu 23. mai 2022 at 12:03

      ❤️

  • Avatar
    Vasta R. 22. mai 2022 at 19:53

    Ma ei saanud mitte muffigi aru, aga saadan sulle virtuaalse patsutuse..ma ei tea kas just pähe.. aga näiteks õlale 😂 igale raskusele järgneb midagi head😊 tönni oma tönnimised ära ja siis tekib ruumi naerule♥️

    • Mallu
      Vasta Mallu 22. mai 2022 at 19:55

      Ma ei suutnud ise ka välja mõelda, et kuhu patsutatakse. Kaellale, nagu hobustele 😀

      • Avatar
        Vasta Pille 22. mai 2022 at 21:14

        Head sõpra tuleb ikka suudelda kaelale, mitte labaselt patsutada 😌

        • Mallu
          Vasta Mallu 22. mai 2022 at 21:18

          Musi huultele oli ju?

          • Avatar
            Pille 22. mai 2022 at 21:37

            No see käib hädapärast kah…

  • Avatar
    Vasta Vaike 22. mai 2022 at 19:48

    Ma ei taha ka ühena põhjustest sellepärast oma muredest rääkida, et kui see sõnadesse panna, tundub kõik nii naeruväärne, et lihtsam on koos pisaratega alla neelata. End maha rahustada püüdmine on aga minu arvates just hea, mis see hüsteeriasseminek parem oleks. Vist.

    • Mallu
      Vasta Mallu 22. mai 2022 at 19:50

      No just! Et saaks kellelegi väga detailselt kogu olukorda seletada on … võimatu. Ja kui paari lausega seletada, siis tundubki see tegelikult ju suht naeruväärne või…suvakas. Ehk siis lihtsam on vait olla. No ega ma hüsteeriasse ei lähekski ju, aga teoreetiliselt võiks lasta endal üle kahe pisara ka ju valada 🥲

  • Avatar
    Vasta Katerina 22. mai 2022 at 19:47

    Ma just üks õhtu mõtlesin sellele, kuidas mul on ka olnud harjumus oma tundeid pisendada. Endale kinnitada, et äh, mis ma siin ikka nii väga põen, polnud ju midagi erilist. Ja siis ikkagi kuidagi põdenud neid samu tundmata tundeid salaja, pikalt ja kirglikult. Otsustasin mõni aasta tagasi, et on okei tunda oma tundeid. Jah, võib-olla ongi naeruväärne nutta ulguda mingi 5 minutit kestnud suhte pärast, aga ma ju ei nuta selle mehe pärast, ma leinan ka potentsiaali, mis kaduma läks, kaotsi läinud tulevikku selle inimesega koos, versiooni iseendast selles võimalikus tulevikus koos selle inimesega. Ja kuidagimoodi see, et lubasin endal oma tunded ära tunda, on aidanud mul kiiremini üle saada nendest. Ja kirjutamine ka aitab. Mõistagi. Ning lugemine, et ma pole üksi selline. 😊

    • Mallu
      Vasta Mallu 22. mai 2022 at 19:51

      Ma arvan, et see on ka üks kaitserefleksidest. Et ah, polnud ju midagi, vahet pole, väike asi, mind isegi napilt ei huvitaaa!

      Ja leinaperiood on tõesti vist thing.. ainult et võiks kiiremini üle minna. Samas on neid ennegi üle elatud ja praegu isegi ei mäleta neid, nii et ehk lähevadki kiirelt, aga mis see vanasõna oligi, et ootaja aeg on pikk? 😀

      • Avatar
        Vasta K 23. mai 2022 at 00:13

        kõik saab korda. kui avalikult ei taha kirjutada, sõi kirjutla endale. ma täiega kahetsen, et pole enam regulaarselt päevikut pidanud

        • Mallu
          Vasta Mallu 23. mai 2022 at 11:04

          Usu mind, ma ei taha neid mõtteid kuskilt kunagi enam lugeda, nii et parem ongi, kui lihtsalt finally ära ununeb