Eile tegin ma midagi täiesti harukordset. Ehk siis võtsin ennast kätte ja sain sõbrannadega kokku. Ma arvan, et see oli neile ilmselt suurem šokk kui mulle, sest ma olen viimased paar kuud nagu mingisugune uruhiir kodus passinud ja igalt koosviibimiselt kõrvale hiilinud. Olen suht kindel, et keegi ei mäletanud enam mu nägugi.
Kommentaarid puuduvad